"Kurkide kasvatamine nõuab põhjalikku tööd ja palju teadmisi," ütles Anijago talu perenaine. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ
Vooremaa
"Kurkide
kasvatamine nõuab põhjalikku tööd ja palju
teadmisi," ütles Anijago talu perenaine. FOTO: ANATOLI
MAKAREVITŠ
Peipsiäärse piirkonna elanikele on kurgikasvatus üks arvestatavamaid elatusallikaid.
Paljud Kasepää valla aiamaad on sel kevadel märjad, mistõttu kurkide istutamine kasvuhoonesse hilineb. Kus liigvesi muret ei põhjusta, on kasvuhoones juba kõrged kurgitaimed ning kahe-kolme nädala pärast oodatakse esimest saaki.
"Kõige maitsvamad on hapukurgid," ütles Kasepää vallas Nõmme külas elav rohkem kui neljakümne aastaste kogemustega kurgikasvataja Anna Anijago, kes kehva tervise tõttu praegu selle töö poegadele ja nende peredele usaldanud on. "Vanasti kasvatati kurke teistmoodi. Taimed istutati mitte kilemajadesse, vaid klaasist raamide alla, mida pidevalt üles tõsta tuli," rääkis Anna.
Kurkidega rikkaks ei saa
Anna poeg Aivar ja tema kaasa Eha kasvatavad köögivilja Anijagode talus. "Meil on kaks 70 meetri pikkust ja 12 meetri laiust kasvuhoonet. Kurgi-, tomati- ja paprikataimed on eelkasvuhoones üsna hästi sirgunud. Kahjuks ei saa taimi veel suurtesse kasvuhoonetesse ümber istutada, sest maapind on kevadvetega üle ujutatud. Liigsete vetega oleme hädas igal aastal, tänavu aga eriti," ütles Aivar Anijago. "Kurkide kasvatamisega rikkaks ei saa, ära elada aga küll," lisas ta. "Mida rohkem päikest, seda paremini kurgid kasvavad. Samuti vajab kurk soodsaks kasvuks nii sõnnikut kui ka kunstväetist. Ühtlasi peaks mõtlema, kuidas taimi haiguste vastu kaitsta, sest haigestumine on viimastel aastatel sagenenud," rääkis Eha Anijago.
Viit sorti kurgid ühes kasvuhoones
Nahkru talu peremees Aivar Tooming pani kurgiseemne eelkasvuhoonesse idanema märtsi viimasel nädalal. "Idanemine kulges üsnagi hästi, 95 protsendist seemnest saab saagi kätte," lausus ta. Et Nahkru talu maadel kevadist liigvett pole, on kurgitaimed juba suurde kasvuhoonesse ümber istutatud. "Kasvatan kurke viieteistkümnendat aastat ning praegu on mul neli kasvuhoonet. Kõige rohkem kasvatan ma kurgisorti "Concerto", kuid ühte kasvuhoonesse panin kasvama viit erinevat sorti kurke, et võrrelda, milline kõige paremat saaki annab," rääkis Tooming.
Toomingate kasvuhoones teevad tööd pereisa Aivar, perenaine Sirje ning pojad Janar ja Rene. "Seotud kurgitaimi tuleb pidevalt keerata ja paari nädala pärast peab hakkama umbrohtu eemaldama. Töid kasvuhoones alustame tavaliselt varahommikul, kui ilm veel jahedam on," rääkis Aivar Tooming.
Tema sõnul on kasvuhoonete katmiseks vajaliku kile hind kahe aasta vältel kahekordistunud. "Ostan kilet rullide kaupa, üks rull maksab 1300 krooni. Nelja kasvuhoone katmiseks kulub kümme kilerulli. Õnneks on tänapäeva kile üsna vastupidav ning seda kõlbab kasutada kolm aastat," ütles Tooming.
"Kahe nädala pärast loodame kurki maitsta. Kõige kasulikum on kurke turustada kokkuostjatele, hooaja algul makstakse 20 krooni kilogrammi eest," ütles ta.
ASi Eesti Sordiseeme müügijuht Nelli Karine ütles: "Kurgikasvatajate arv on Eestis viimastel aastatel stabiilne püsinud. Seemnete müügi põhjal võib öelda, et kõige rohkem kasvatatakse kurgisorte "Concerto", "Melody" ja "Classica", kärniliste kurkide sortidest aga "Marindat"."
JAAN LUKAS
Võlausaldajad otsustasid ASi Torpak likvideerida
Kolmapäeval toimunud ASi Torpak võlausaldajate üldkoosolek
otsustas ettevõtte likvideerida.
Pankrotihalduriks kinnitati Vaido Paju. Tootmishoone otsustati müüa kompleksselt alghinnaga 600 000 krooni. Kaks külmikautot otsustati aga müüa eraldi.
Jõgeva Maakohus algatas pankrotimenetluse ASi Torpak vastu 15. märtsil. 10. aprillil kuulutati välja ettevõtte pankrot. Samal päeval koondas Vaido Paju 14 töötajat, kellel oli saamata kahe ja poole kuu palk.
ASil Torpak oli võlgu üle kahe miljoni krooni ja vara ligikaudu samapalju. Suuremateks võlausaldajateks olid AS Jõgeva Viljahoidla 0,6 miljoni krooniga, Torma POÜ 0,7, Jõgeva Maksuamet ligi 0,2, OÜ Sartorius 0,1 ja OÜ Jampo Seakasvatus ligi 0,1 miljoni krooniga. Eelmise aasta käive oli 4,9 miljonit krooni ja kahjum 1,4 miljonit krooni.
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KÜSITLUS
Kui tähelepanelikult loete ajakirjandust?
Valter, maamõõtja:
"Seda, mis mind huvitab, loen põhjalikult. Eriti poliitikat ning sündmusi meil ja mujal maailmas. Laupäevase Vooremaa panen kõrvale, sest ilma heal tasemel ristsõna lahendamata ei viska ma ühtegi lehte ära. Omavaheliste asjade ajamine ajalehe kaudu on tüütu."
Sirje, müüja:
"Oma arust tähelepanelikult. Kui tütrepere mulle pataka lehti toob, siis loen neid poole ööni. Vaid kuulutusi ja börsiteateid ma ei loe. Ei ütleks, et praegu on lehed kallid, meie sissetulekud on liiga väikesed. Pealinna poliitikutel ei maksaks nii pikalt heietada ja leheruumi raisata."
Juhan, väikeettevõtja:
"Loen erialaseid ja loodusajakirju, üle ühe ajalehe ei jõua tellida. Uudised saan kätte põhiliselt televiisorist ja raadiost. Postkasti topitavaid reklaame ma ei poolda, sest minu kirjakast pole prügi jaoks. Vahel on lehtedes palju korduvat materjali."
Valve, juuksur:
"Iga päev loen SL Õhtulehte ja Vooremaad. Esimese info saan hommikul raadiost ja telekast, kui lehti tutvustatakse. Kui midagi huvitab, ostangi selle lehe. Kroonikat ja teisi kollaseid ajakirju ma ei
osta - kahju rahast, et lugeda vaid sakste elust ja sellest, kes kellega käib või magab."
Aadu, maamees:
"Ajakirjandusele kulutan päevast umbes tunni. Kõige huvitavamaks pean Maalehte, mille kallal töötan põhjalikult. Loen ka Postimeest ja Vooremaad - päris narr, kui pole maakonna eluga kursis."
Linda, vanavanaema:
"Lehti saan alles siis, kui lapsed oma läbiloetud lehed mulle toovad. Ajalehed on läinud huvitavamaks, aga nende ostmiseks ei pea pension vastu. Vene ajal olid lehed odavad ja neid telliti palju, aga paljuke neist siis läbi loeti - kõigis lehtedes oli ühesugune pidulik ja parteiline jutt."
Jaana, praktikant:
"Ajakirjandust ei telli, olen küllaltki juhuslik lugeja. Lehtedest saab ülevaate ka internetist. Eriti huvitavad mind keskkonnateemalised kirjutised. Lugemist alustan ikka esiküljest, reklaam ja poliitikalood mind ei tõmba. Reklaami paljusust võtan paratamatusena, muidu ei
elaks leht ju ära."
Rein, endine traktorist:
"Päris ilma leheta läbi ei saa, sest sündmustega tuleb kuigi palju kursis olla. Esimesena loen kohalikku lehte, mida olen juba Kolhoosniku ajast peale tellinud, siis vaatan SL Õhtulehte. Rohkem huvitavad mind kirjutised põllumajandusest, tehnikast ja spordist."
Jõgeval küsitles
ARDI KIVIMETS
Jõgevamaa ei kasuta oma protestivõimalusi
Kuigi Vooremaa inimesed saavad aru küll, et Eesti praeguses "tormilises" arengus jäetakse siinne maakond heameelega vaeslapse ossa.
Kogu Eestis on "unustatud" niikuinii põllumehed (keda on siin palju), Jõgeval kõrgel tasemel oleva tööpuuduse vähendamiseks kasutab praegune valitsus vaid tühje sõnu. Riik on vägivallavahend oma loomuses, tema vastu saab ka teatud mõttes vägivallaga, kuigi eelistatud on psühholoogiline surve.
Jõgeval on selle teostamiseks võimalusi küll ja küll, palju rohkem kui näiteks Haapsalus või Hiiumaal. Meilt läheb läbi suur Tartu-Tallinna maantee ja raudtee. Tee tõkestamine oleks kõige radikaalsem vahend, mida võiks kasutada vaid äärmisel juhul. On palju peenemaid nippe. Paljude põllumeeste maad on otse tee ääres. Seda oleks hea kasutada sotsiaalse reklaami jaoks. Püstitada tee lähedale hiigelplakateid tekstidega "MART LAAR, KAUA SA MEID PIINAD!" ja inglise keeles juurde "PRIMEMINISTER, HOW LONG YOU GONNA TORTURE US!" või "IVARI PADAR, SA OLED LÄBI KUKKUNUD!", "SITTA KAH, JAH" ("MORE SHIT??!!") jms.
Kellel veel lehmakari alles, võiks oma plakatid riidele maalida ja loomade selga ajada. Maha jäetud teivasjaamade juurde võiks üles panna sarnaseid hiigelplakateid Toivo Jürgensoni ja Mihkel Pärnoja vastu. Kel maad piisavalt käes, võiks proovida hiigeltähtede kujundamisega nii, et need paistaksid ka ülesõitvatele lennumasinatele. Pole eriti kallis ettevõtmine, vaid kättevõtmise asi. Oleks väga efektiivne. Kindlasti tuleks kohale "Pealtnägija", kui neid plakateid piisavalt kaua tuule käes hoida. Tee ääres üksluise maastiku taustal torkaks need hästi silma. Kindlasti märkavad neid ka läbisõitvad välismaalased ja see tõstaks mõju mitmekordseks, sest meie riigi stiil on olnud ikka väljapoole hästi välja paista ja võimalikult nunnu üldilme võtta. Mis baseerub suuresti ka eestlaste vagurusel ja kannatlikkusel.
Protestida pole häbiasi. Kõik pole enam ammu iga inimese oma teha ja tegelikult väga palju sõltub ka valitsuse poliitikast. Praegune valitsus on vähemalt osaliselt silma paistnud oskamatuse, kuid ka hoolimatusega. Pole häbi seda neile meelde tuletada rohkem kui mõne miitinguga.
MARGUS KIIS
JUHTKIRI
Kümme aastat ilma ajakirjanduspäevata
Kui pikki aastaid oldi harjutud tähistama 5. mail ajakirjanduspäeva,
siis alates 5. maist 1991 otsustati seda päeva enam mitte tähistada. Õige ka. Mis peakski iseseisvusajal asja olema nõukogude ajakirjanduse päeva ja ajalehe Pravda sünnipäevaga. Nimelt märkis maikuu viies päev Pravda esimese numbri ilmumist 1912. aastal, mil Venemaa töölisklass tsaarivalitsuse jälitustele vaatamata selle tõde kajastava esimese legaalse ajalehe asutas. Sestpeale rõhutati ikka ajakirjanduse parteilisust, tema kollektiivse propagandisti ja agitaatori rolli.
Vooremaa kaugem eelkäija Kolhoosnik kirjutab 5. mail 1955 ajakirjanduspäeva puhul: "Meie nõukogude ajakirjandus on uut tüüpi ajakirjandus, millel pole midagi ühist kodanlike bulvarilehtedega. Kodanliku ajakirjanduse eesmärgiks on töötajate vaimne pimestamine, nende poliitilise aktiivsuse suigutamine, mürgitamine sõjapropagandaga jne." Veel on juttu sellest, et ajalehed peavad palju tegema selleks, et kõikjal hakataks rakendama uusi agrotehnilisi võtteid nagu kartuli panek ruutpesitsi, köögivilja kasvatamine muldpottides jne. Erilist tähelepanu soovitatakse ajakirjandusel pöörata maisi populariseerimisele ning selle kasvatamise agrotehnika tutvustamisele.
Punalipu kui Vooremaa lähema eelkäija 5. mai 1964. aasta numbrist on ETA tervitusest ajakirjanduspäeva puhul lugeda: "Need on partei südametuksed, mis arvukate ajalehtede ja ajakirjade aktiivsel vahendusel kajastuvad rahva mõtetes ja muutuvad tublideks töötegudeks kommunistliku homse nimel."
Tegelikult tähistasid tänase Vooremaa eelkäijad 5. mail ajakirjanduspäeva enamasti kirjasaatjate päevaga, kohtumistega huvitavate inimestega jne. Partei südametuksete ja tublide töötegude peale kommunistliku homse nimel vaevalt keegi samal ajal mõtles. Koos oli lihtsalt hea olla.
Ajakirjanike täiskogu otsustas hakata Eesti ajakirjanduse päeva tähistama hoopis 5. jaanuaril omamaise ajakirjanduse sünniloo juures olnud Otto Wilhelm Masingu auks. Soiku on jäänud aga seegi. Nii on ajakirjanduspäev lõplikult surnud, juba mitu korda. Olgu trükimust talle kerge.
5. mai 2001. a
ELU JA INIMENE
Lahavere - põline ja lasterohke
Lahavere on omaaegse Põltsamaa kihelkonna suurim ja igas mõttes arvestatav küla. Päriselt pole endiste aegade vaim Lahaverest ilmselt kadunud ka praegu, maaelule ja põllumajandusele kaugeltki mitte soodsatel aegadel.
Praegu Pajusi valda kuuluvas Lahaveres on 52 majapidamises 122 elanikku. Kunagised põliskodud pole igatahes tühjaks jäänud. Pigem on nendesse viimastel aastatel uuesti tagasi tuldud, mis tunnistab, et Lahaveres on igati paslik paik elamiseks. Viimase kinnituseks on vahest seegi, et külarahvas on läbi aegade olnud enamiku Eestimaa paikadega võrreldes kuidagi eriliselt püsiv ja paikne. Oma osa on ilmselt selles küla asukohalgi - suurtest teedest eemal, aga kaugeltki mitte kolkas. Ühepalju maad on nii Jõgevale kui ka Põltsamaale. Kõige lähemasse keskusesse Aitu jääb aga vaid kolme kilomeetri ringis, mis maainimese jaoks õieti mingi vahemaa polegi.
Mängukaaslastest pole puudu
Rahulik külatee vookleb põldude vahel ja silmapiiril paistab aina mets. Lahavere pole tegelikult metsaküla, aga metsa on siiski omajagu. Üsna tee lähedal uudistab toonekurg, justkui märgiks, et selles külas pisiperet jätkub. Lapsi on Lahaveres tõepoolest päris palju ja noori peresid samuti. Lapseootel ja pikal puhkusel on ka Lahaveres elav vallasekretär Merike Serp, kes kinnitab, et külla tagasitulnutestki on suurem osa just noored lastega pered. Väikeste külaelanike tõttu ei peaks külarahva keskmine vanus kuigi kõrge olemagi. Merike nimetab Püssi peret, kus kasvamas viis last, Kasari noorperet, Kutsareid, siis veel Peetsi, Etulaidi, Viksi jt peresid, kus kõikidest järeltulijaid sirgumas.
Enamik noortest emadest on lastega kodused, laste isad käivad peamiselt Lahaverest tööle kaugemale. Nagu paljudes teistes maakohtades, pole Lahavereski kohapeal tööd. Vallavanema Heldur Lääne sõnul on selles külas suhteliselt teotahteline ja hakkaja rahvas, kes püüab võimalikult ise hakkama saada ja valla poole pöördutakse abi saamiseks vähe.
Püssid ja Kasarid
Maire ja Aivo Püss on mõlemad kunagised Lahavere lapsed. Nende kodu kannab praegu Aivo talu nime. Talupidajateks nad ennast siiski ei arva, kuigi mõningal määral haritakse põldu ja oma pere tarbeks peetakse loomigi. Maire on Jõgevamaa Nõustajate Ühenduses projektijuht, Aivo on väikest viisi ettevõtja, pakkudes soovijatele teenust väikebussi ja veoautoga.
"Oleme saanud hakkama," kinnitab Maire. Püsside vanim tütar, 15-aastane Madli käib Jõgeval üheksandas klassis ja õpib muusikakooli eelviimases klassis flööti, mängib kaasa üle-eestilises koolinoorte puhkpilliorkestris. Liisi on kümneaastane, Teele üheksane ja Liina seitse aastat vana. Pesamuna Joel on nelja-aastane. Kasarite õues on parasjagu koos keskmise lasteaiarühma jagu lapsi. Lisaks oma pere Karmenile, Karlale, Kristenile ja Kaisale on mänguhoos naabrite ja sugulaste lapsi. Kasarite koduõu on suur ja avar, justkui mängimiseks loodudki. Tihe kuusehekk kaitseb teetolmu eest ja teeb hoovipealsest omaette maailma.
Selles peres elab koos kolm põlvkonda - Zinaida ja Ülo Kasar ning Ülojuunior koos kaasa Eda ja nelja lapsega. Agronoomiharidusega Eda on seni üheksa aastat kodus lapsi kasvatanud, kuigi oleks valmis ka tööle minema. "Agronoomidiplomiga polevat enam midagi peale hakata. Tegin ka arvutikursused läbi, aga tööd pole seni õnnestunud saada. Nõutakse kogemusi. Mul pole aga peale lastekasvatamise kogemuste suurt midagi ette tuua," räägib Eda. Laste isal Ülol on aegajalt kaugemal tööd leida.
Oma pere tarvis peetakse ka loomi. Nii elatakse koos kolme põlvkonnaga nagu muistsed eestlasedki. Tähtpäevadel tulevad kokku Ülo-juuniori vend ja õde oma peredega ja siis ollakse ümber laua juba viieteistkümnekesi. Eda kinnitusel on põlvkonniti koos elamisel mitu olulist eelist. "Lapsed arenevad paremini ja õpivad rohkem suhtlema ning kõigiga arvestama," leiab ta.
Puuride aiand elab edasi
Paljud teavad Lahaveret just siinse kuulsa aiandi järgi. Kes on siit harjunud kevadel taimi või sügisel saaki toomas käima, need juba mujale otsima ei lähe. Viiekümne hektari suurune puuviljaaed on rajatud üle viiekümne aasta tagasi ning aiandi praeguse omaniku Tiit Puuri isa Lembit istutas siis õunapuud ja arendas aiandit edasi, kuni ta mõni aasta tagasi siitilmast lahkus. Poeg Tiit, kes on õppinud hoopiski ehitust, töötas varem Paides. Nüüdseks on ta aga koju tulnud ja isa aiandi üle võtnud. "Mis sa hädaga teed, ei tahtnud ju laokile jätta. Ikkagi isa elutöö, kuidas sa võõraste kätte jätad. Ma olen sellel alal soss-sepp, aga mõnda asja siiski ka isa kõrvalt näinud," tunnistab Tiit.
Tänaseks on ta täiendanud masinaparki ning ühtlasi kõike isast pooleli jäänut püüdnud auga jätkata. "Kui tahad midagi teha, on vaja enne väga palju kulutada," leiab ta. Praegu on aiandi kasvuhoonetes juba kiired ajad. Ühtedes käib kurkide ja tomatite istutus, teistes annavad kurgid juba saaki, lavades on ootel taimed, peremees Tiit jändab parasjagu traktoriga puuviljaaias. Kui Tiidul tööst aga vähegi vaba aega on, läheb ta oma hobuste Albi ja Aska juurde. Need ütleb ta endal rohkem sõbra eest olevat, kellega tööd eriti teha pole. Koplis on hobustest lahutamatu ka koer Tsäki, kellega Tiit kord nädalas Tallinnas koertekoolis käib.
Endine naistraktorist on suurim talupidaja
Kuusevälja talust suuremat Lahaveres ei ole. Ello Rohumägi on Kuuseväljal sündinud ja kasvanud. Suurema osa oma elust käis ta kodust tööle peamiselt Aitu, kuni majanditeajad lõppesid ja Ello pensionile jäi. Alates 1965. aastast sinnamaani oli ta olnud traktorist. Tol ajal oli naistraktorist siiski suhteliselt haruldane. "Ei olnudki raske," hindab Ello tagantjärgi oma pikaajalist traktoristiks olemist. "Ega siis mehed muidu seal istu. Laudatöö on näiteks tunduvalt raskem," leiab ta. "Mõtlesin küll, et kui pensionile jään, siis puhkan, aga sai kord taluga hakatud. Mul on kari korras ja nii head noored lehmad, muidu ei peaks küll," räägib Ello. "Kolmteist lüpsilehma ja pudinaid peale," selgitab ta oma loomapidamist. Ello sõnul kehvade lehmade ja väikese karja pidamine ennast kindlasti ära ei tasu ja seepärast ei imestagi ta, et küla loomadest suhteliselt tühjaks on jäänud. Ka need, kes suure hooga ja lootustega peale hakkasid, on nüüd loobunud. "Lehma tuleb sööta nii, et ära tasub. Korraliku lehma toodang peab aastas 7000 kg olema, muidu pole mõtet, kõik need silod ja muu, mis tema peale ära kulutad, on tegelikult väga kallis," arvestab Ello Põltsamaa meiereiga, kes piima ära viib, on Ello rahul. "Piimaraha saab ka korralikult kätte. Kvaliteeti nõuavad kõvasti, aga õige ka," leiab ta.
Ello on kindel aga, et talu võib pidada see, kellel väga suurt tahtmist jätkub, aga masinad peavad kindlasti olema ning väikese karja pärast rabelema hakata ei ole mõtet. Seda, et talust suurt tulu tuleb, ei maksa loota kohe kindlasti. "Tambid ühe koha peal, ei lähe kehvemaks, aga naljalt edasi ka ei lähe," teab Ello omast käest ja arvab, et vabad tunnid peab oskama enda jaoks ise sättida, muidu ei pea vastu.
Kui Kuusevälja talu kööki hommikul päike paistma hakkab, tahab Ello seal olla, olgu siis pealegi nii kiire kui tahes. "Sellel momendil, kui päike tõuseb, tahan mina vähemalt köögis istuda küll," on Ello kindel. Nüüd, kevadel, veel eriti.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Möödunud nädalal olid 45 Jõgeva ja Palamuse õpilast koos kolme õpetajaga külaliseks Tartu Kunstimuuseumis. Jõgeva Gümnaasiumi ja Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasiumi kunstihuvilistele oli see preemiareis, mille nad pälvisid eduka esinemise eest aprilli algul Jõgeva Ühisgümnaasiumis toimunud kunstipäeval.
Muuseumi Raekoja platsil asuvas viltuses majas tutvusid VIII-IX klasside noored kunstnikud põhjalikumalt Ants Laikmaa ja tema koolkonna loominguga, peatudes pikemalt sümbolismist ning rahvusromantismist mõjutatud teostel. Kel töövahendid kaasas, said loa vanade meistrite tööde ees istudes neist koopiaid teha.
X klasside õpilastel oli võimalik kinnistada oma teadmisi kunstiliikidest ja tehnikatest, tutvudes kogu kahel korrusel paikneva ekspositsiooniga. Enam huvi pakkus noortele viimaste aastakümnete kunst. Küllap on selles valitsevad rütmid ja kujundid 21. sajandisse jõudnud noortele hoopis lähemal kui Kalevipoeg, kelle autoriteet kirjandustundides tublisti kannatada on saanud. Noorte vaieldamatuks lemmikuks kujunes suureformaadiline "Eeva" (autor Lauri Siilak), millel nimetatu oma pärani lapsesilmadega vaatajaid lummas. Pisut narmendav taust näritud nätsu ja muu kribukrabuga ning lagunema kippuv raam on ilmselt meie aega iseloomustama sobivad kujundid. Lõbusat elevust tekitasid Enn Tegova vanad kingad, millele kunstnik oli peale maalinud varbad ning siis vana tooli peale asetanud. Nii tehti kunsti juba 1969. aastal. Elavat huvi tekitas ka Toomas Vindi kaunilt maalitud pargivaade, millel autor on vastandanud klassikalise ilu, mida esindab inimese kujundatud loodus, kunsti uuemate tendentsidega (graffiti).
Päev oli muljeterohke ja kuum: muuseumi seinte vahele tardunud ilule pakkus tõsist konkurentsi imeliselt soe kevadpäev. Nii kunstipäevade kui ka preemiareisi toimumise eest võlgnevad korraldajad tänu Jõgeva linnavalitsusele ja Eesti Kultuurkapitali Jõgeva maakonna ekspertgrupile.
ANNE JAAMA,
Jõgeva Ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja
Luual olid külatalgud ja simman
Esmaspäeva õhtul oli Luual näha arvukalt rehade ja muude töövahenditega inimesi: külatalgute korras sai sügistalvisest risust ja rämpsust puhtaks asulat kaunistav Luua park.
Talgute idee käis välja kohalik algkool, kes valmistus vastu võtma külalisi Soome sõpruskoolist, teoks sai idee aga metsanduskooli klubi eestvedamisel. Et luualastele sugugi ükskõik pole, mis mulje külalistele nende kodupaigast jääb, seda näitas kohaletulnute arv: Luua kolmesajast elanikust oli kohal umbkaudu sada ning vanuseskaala ulatus lastest pensionärideni. Enamik võttis tööriistad kodunt kaasa, ent metsanduskool ei keelanud kasutada ka oma töövahendeid. Ka ära veeti prahihunnikud metsanduskooli traktoriga. Iga talguline sai "töötasuks" loteriipileti ning kel vedas, võis koju minna suvel marjaks ära kuluva auhinnaga: koti grillsöega
või muu seesugusega.
Pärast talguid tehti pargis volbrituld ning löödi tantsu Jõgevahe Pere kapelli saatel. Jõgevahe "pereema" Airi Rütter korraldas lastele ka toredaid mänge.
RIINA MÄGI
Kui Jõgeva kunstikooli koduks oleva spordihoone Virtus fuajee välja arvata, pole Jõgeva linnas praegu kunsti näidata õigupoolest kusagil. See-eest saavad Jõgeva kunstnike taieseid näha valgalased: esmaspäeval Eesti-Läti piirilinnas avatud Eesti akvarellistide kevadnäitusel on üleval ka Eike Salu ja Gennadi Lapini tööd.
Et Eesti Akvarellistide Ühenduse egiidi all toimuv kevadine akvarellinäitus toimub Valgas juba neljandat korda, kordas ühenduse juhatuse liige Rein Mägar esmaspäevasel avamistseremoonial oma möödunud aastal välja öeldud ettepanekut: Valga võiks saada Eesti akvarellipealinnaks. Selles mõttes, et seal on akvarellmaalide (ja üldse kunsti) eksponeerimiseks suurepärased tingimused. Kui möödunudaastane kevadnäitus toimus värskelt pangamajast muuseumiks renoveeritud hoone alumise korruse avarates valgusküllastes näitusesaalides, siis seekord oli akvarellistide päralt ka vastrenoveeritud kultuuri- ja huvialakeskuse läbi kahe korruse ulatuv huvitava planeeringuga galerii.
Viimase "eluloos" oli akvarellistide kevadnäitus alles teine: maja taasavamispeoga 30. märtsil avati üksiti Tauno Kangro skulptuuride ja pastellide näitus. Mis aga Valgamaa kohalikesse kunstnikesse puutub, siis peale poolvalgalase ehk sealkandis maakodu omava tallinlase Ruudi Treu polnud neist ükski 27 autori sadakonnast tööst koosneval näitusel esindatud. Mistõttu Mägar arvas, et tuleval aastal võiks Valgas enne kevadnäitust kohalikele kunstnikele paaripäevase akvarelli workshopi ehk õpikoja korraldada.
Meeldiv avastus
Eike Salu ja Gennadi Lapini akvarellid jäid Rein Mägarile silma Jõgeva Kunstiühingu möödunudsügisesel ülevaatenäitusel. Õigupoolest tuligi ta tookord Jõgevale näitust vaatama lootuses, et leiab siit akvarelliste, keda selle ala ühenduse tegemistesse kaasata. Et pealinlane sellist nö kunsti regionaalpoliitikat ajab, pole sugugi imelik: sünnilt on ta ju hoopis Laiuse mees.
Lapini kolm Ahvenamaa motiivi on üleval kultuurikeskuses, Salu kolm lillemaali muuseumis. "Eike Salu ja Gennadi Lapini tööd on akvarellistide ühenduse jaoks meeldiv leid," ütles Rein Mägar. "Kuigi maalijakäekiri on neil erinev, on mõlemad avastanud enda jaoks akvarelli võlud ning nad kasutavad neid oskuslikult oma eesmärkide saavutamisel. Eike puhul on nauditav tema tööde puhtus, õrnus ja hea koloriiditunnetus, Gennadi jõulised ja sirgjoonelised tööd on kodukootud vaatajale ehk veidi võõrapärasemad, ent meeldivad oma selgusega."
Ingel selja taga
Enamjaolt on Valga kevadnäitus, nagu akvarellinäitused siinmail ikka, lilleline ja maastikuline, ent vürtsi lisavad väljapanekule Ruudi
Treu ja teeneka vanameistri Evald Okase meelad aktid. Ning tasapisi hakkavad oma olemuselt traditsioonilisse, võiks öelda isegi konservatiivsesse akvarelli jõudma ka moodsa kunsti tuuled (kõnealusel näitusel näiteks Mari Roosvalti kollaažide näol).
Tegelikult kavatsesidki Rein Mägar ja Valga kultuurikeskuse kunstitöö juht Raul Oreškin jagada näituse kahe ekspositsioonipinna vahel nii, et ühele poole saaksid traditsioonilisemas ja teisele poole moodsamas stiilis pildid, ent lõpuks said nad ikkagi üles segiläbi. Ning nagu Rein Mägar avamisel märkis, polegi määravaks see, mis stiilis keegi maalib, vaid see, kas kunstnikul on maalides nö ingel selja taga seisnud või ei, lisades, et selle näituse piltide puhul on see tema arvates enamasti nii olnudki.
Valga maavalitsuse kultuurispetsialist Helve Braun avaldas avamisel heameelt selle üle, et esinduslik akvarellinäitus sai üles just nüüd: mais on kultuurikeskuses veel päris palju üritusi ning taieseid näevad ka need, kes spetsiaalselt näitusele võib-olla ei tuleks.
Jõgevlase võtab valgalaste 26 miljoni eest renoveeritud kultuurikeskus muidugi kadedusest võdisema: Jõgeva vastav hoone jääb ka pärast renoveerimist sellega võrreldes "kummutiks". Arvata on, et Valga kultuurikeskuse galeriile hakkavad kunstnikud lausa tormi jooksma, soovides seal oma näitusi korraldada. Ja mis valgalastel selle vastu saab olla.
RIINA MÄGI
"Head käed" pole mõni labane rokk
Jõgevlaste noorimale generatsioonile tuleb tõenäoliselt juba seletama hakata, mis loom see kino on, pealinlased see-eest võivad märtsi keskpaigast saati nautida esimese eesti kobarkino mõnusid. Muuhulgas jookseb seal praegu uus Eesti-Läti ühisfilm "Head käed".
Kui allakirjutanu koleda nimega kultuuriasutusse (nii termini "kobarkino" kui ka nimetuse "Coca-Cola Plaza" üle ilkumine on kultuuriajakirjanduses heaks tooniks) jõuab, on "Heade käte" seanss juba alanud, ent pilet 70 krooni vastu (õnneks on päevane seanss, õhtune on kallim!) veel antakse. "Tõotatud maale" pääsemiseks tuleb läbida Moskva metrood meenutavad väravad, mille juures passib turvamees.
"Maalt ja bussiga", nagu ma olen, liputan piletit turvamehe nina all, too aga osutab näpuga värava küljes vilkuva triipkoodilugeja peale: väravast pääseb läbi alles siis, kui elektrooniline "valvuritädi" koodi alla kugistanud ja heakskiitvalt piiksatanud on. Järgneb närviline ekslemine mööda "sipelgapesa" treppe ja koridore, sest ähmiga jäävad lae alla kinnitatud suunaviidad märkamata. Vajalik saal lõpuks leitud, potsatan pehmesse tugitooli ja ahmin mõnuga jahedat konditsioneeritud õhku. Ning nendin rahuloluga, et ilma jäin hilinemise tõttu üksnes varsti linastuvate filmide reklaamirullidest: "Head käed" ise on just algamas.
Vineeri kommuun
"Jälle Karguga!" - selline hüüdlause oli uute eesti filmide kohta käibel siis, kui neid veel mitu tükki aastas tehti ja kui Tõnu Kark neist enamikus kaasa tegi. Sama ütelus kõlbab ka Peeter Simmi lavastatud "Heade käte" kohta. Vanade filmikalade Kargu (doktor Lepik) ja Ulfsaki (Adolf) alguskaadrites nähtav arutlus selle üle, kas mõlema poolt armastatud naise haual küüslaugu kasvatamine on ilus tegu või mitte, annab kohe märku, et "normaalse" argimõtlemise raamides linateost ei maksa oodata ning erk tuleb hoida hoopis absurdinärv. Kohe ilmub ekraanile ka naispeaosaline, blond Läti vargaplika Margita (Rezija Kalnina), kes kõigepealt koos õega kodumaal võõrast vara (rahakotist autoni) ärastab, jalgealuse tuliseks minnes aga üle piiri Eestisse putkab ning tänu kohtumisele raudkülmas jõevees ujumist harrastava Adolfiga Vineeri-nimelisse väikelinna satub.
Peatselt kujunebki doktor Lepikust, Adolfist, tema politseinikust pojast Arnoldist (olgem ausad: teda mängiva Jõgevalt pärit näitleja Tiit Suka pärast see käik "mügarkinno" tegelikult ette võetud saigi), Margitast ning viimase Vineerist leitud "kasupojast" Pavost (Atis Tenbergs) omapärane "kommuun", mida ühelt poolt ilmestab soojusest ja hoolitsusest kaua ilma olnud inimeste talitsetud, aga siiski nähtav rõõm üksteise leidmise üle, teiselt poolt Margita topeltmängud (jätkuv näppamine nii "omade" kui ka "võõraste" tagant) ning tema tasapisi arenev suhe Arnoldiga.
Läti ja Eesti
Tont teab, kuidas stsenarist Toomas Raudam ja režissöör Simm asja mõtlesid, aga välja on kukkunud küll nii, et eestlased on filmis ausad, aga mökuvõitu ning nutikad lätlased (ka Pavo on läti verd) tõmbavad neil iga kell naha üle kõrvade. Äkki peaks tõsimeelne eestlane selle üle pahandama? Ja äkki peaks filmitegijate poole rusikat viibutama sellepärast, et vargaplika Margitat ja tema noort käealust Pavot nii sümpaatsetena on näidatud, et neile tahes-tahtmata kaasa elama hakkad (algaja võib omandada filmi abil isegi häid autoärandamismeetodeid ning elementaarseid teadmisi võõra pangakaardi koodi lahtimuukimise alalt)? Siiski: enne kodumaale naasmist ärkab Margitas südametunnistus ja ta tagastab omanikele suurema osa näpatud rahast ning Pavo lubab, et kui kunagi jõukaks saab, ostab Vineeri tehase ära ja päästab oma kunagised kaaskannatajad viletsusest.
Vineeri kolkalinna sürreaalses keskkonnas toimuv on ühtaegu naljakas ja hingekriipiv ning õhkab igatsust tänapäeval nii defitsiitseks muutunud inimliku soojuse järele. Õnneks on Simm alati normaalne storyteller ehk süžeejutustaja olnud, nii et tavaline ristiinimene ka mõistab, mis suunas asi liigub: nii mõnigi filmitegija armastab pahatihti oma segaseks kiskunud pildirida kõrgeks kunstiks kiita, millest igaüks aru ei pidavat saamagi.
Jääb üle tõdeda, et vaatamata filmitegemise võimaluste ahenemisele oskavad mõned inimesed Eestis veel filmi teha, nii et mingi labase roka (labas rokas = head käed läti keeli) või muidu nurisünnitisega "Heade käte" puhul küll tegemist pole. Kahju, et jõgevlased omamaist filmi omakandipoisi toreda rolliga kodulinnas vaadata ei saa: kino lihtsalt pole.
RIINA MÄGI
Laupäeval on vahelduva pilvisusega ilm, võib sadada vihma ja olla äikest. Puhub muutliku suunaga tuul 2-6 m/s. Õhutemperatuur +16°C ... +25°C.
Pühapäeval on muutliku pilvisusega ilm, võib sadada vihma, on äikesevõimalus. Puhub põhja- ja loodetuul 4-10 m/s. Õhutemperatuur öösel +3°C ... +12°C, päeval +6°C ... +17°C.
Laupäev, 5. mai 2001. a.
Kevadised suurveed takistavad kurgikasvatust
JAAN LUKAS
Võlausaldajad otsustasid ASi Torpak likvideerida
RAIVO SIHVER
KÜSITLUS
Kui tähelepanelikult loete ajakirjandust?
Jõgeval küsitles
ARDI KIVIMETS
Jõgevamaa ei kasuta oma protestivõimalusi
MARGUS KIIS
JUHTKIRI
Kümme aastat ilma ajakirjanduspäevata
5. mai 2001. a
Lahavere - põline ja lasterohke
VAIKE KÄOSAAR
ANNE JAAMA,
Jõgeva Ühisgümnaasiumi kunstiõpetaja
Luual olid külatalgud ja simman
RIINA MÄGI
RIINA MÄGI
"Head käed" pole mõni labane rokk
RIINA MÄGI