"Jõgeva Gümnaasium elab esimesel veerandil ruumikitsikuses," ütles Taisto Liivandi. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Vooremaa
"Jõgeva
Gümnaasium elab esimesel veerandil ruumikitsikuses," ütles
Taisto Liivandi. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Paar nädalat enne uue õppeaasta algust lõpetatakse paljudes Jõgevamaa koolides remondi- või renoveerimistöid. Koolimajade uuendamise ja korrastamise võimalused sõltuvad riigilt või omavalitsuselt selleks otstarbeks eraldatud rahasummade suurusest. Eriti ulatuslikult renoveeritakse tänavu Adavere Põhikooli, milleks kulutatakse 8 miljonit krooni. Samas leidub ka koolimaju, mida peaaegu ei remondita. Üks selliseid on Tabivere Keskkool.
Üldse on Jõgevamaal 30 kooli ning algaval õppeaastal läheb kooli 6300 õpilase ringis. Tänavu eraldas valitsus riiklike investeeringute programmi (RIP) raha viiele Jõgevamaa koolile remontimiseks ja renoveerimiseks. Kokku eraldati 6,4 miljonit krooni, millest Jõgeva Gümnaasium sai 2,25, Puurmani Keskkool ligi 1,5, Adavere Põhikool 1, Torma Põhikool 0,9 ja Voore põhikool üle 0,7 miljoni krooni. Omavalitsused eraldasid neile ja teistelegi koolimajadele veel täiendavalt raha oma ja laenatud vahendite arvelt.
"Adavere Põhikooli vana mõisahoone restaureerimiseks kulutatakse kokku üle 8 miljoni krooni. Töödega alustasime tänavu aasta algul. Peatöövõtjaks on AS Jõhvi Restauraator. Koolitööd saame alustada samasuguses ruumikitsikuses, nagu olime eelmise õppeaasta teisel poolaastal," rääkis kooli direktor Tarmo Tamm.
Voore Põhikooli direktor Raivo Reimets ütles: "Meie koolis kulgeb plaanipärane remont. Seoses tervisekaitsetalituse kehtestatud euronormidega uuendatakse sööklat, remonditakse ka esimese klassi klassituba. Suurimaks tööks on aga lokaalkatlamaja paigaldamine, kus kütusena hakatakse kasutama kergkütteõli."
"Ka Tabivere Keskkoolis ja Maarja Keskkoolis uuendatakse töid vastavalt tervisekaitsenormidele. Tõid teostame omavahenditest," ütles vallavanem Aare Aunap.
Muinsuskaitse sekkus
Puurmani vallavanem Rein Paap ütles Vooremaale, et Puurmani Keskkooli renoveerimistöödega avanes võimalus alustada alles lõppeval nädalal. "Muinsuskaitseinspektsioon ei lubanud töödega alustada enne kooli üldkontseptsiooni ja keldrite arhitektuurilise lahenduse valmimist. Tõenäoliselt ei jõuta töid enne kooliaasta algust lõpetada. Püüame renoveerida nii, et see ei segaks õppetööd," lausus vallavanem.
Põltsamaa abilinnapea Tiit Kulu sõnul tegid nad eelmisel aastal ulatuslikke remonditöid Põltsamaa Ühisgümnaasiumi vanas ja uues
koolimajas. Töid teostati kokku 6,5 miljoni krooni eest. "Tänavu teeme koolimajades remonti 1,3 miljoni krooni eest. Põhiliselt uuendame sissekäike ja ventilatsioonisüsteeme. Lasteaed-algkoolis "Tõruke", kus õpib 113 last, teeme vastavalt tervisekaitsetalituse ettekirjutusele remonti 30 000 krooni eest," selgitas abilinnapea.
Pingelised remonditööd Jõgeva koolimajades
Teisipäeval tutvus linnavolikogu koos linnavalitsuse esindajatega Jõgeva gümnaasiumides tehtavate ulatuslike remonttöödega, mille kogumaksumuseks kujuneb 4,5 miljonit krooni. Kui Jõgeva Gümnaasiumis teostatakse töid põhiliselt RIP rahadest, siis Jõgeva Ühisgümnaasiumis AS Jõgeva Elamu võõrandamisest saadud rahade arvelt. Laekunud kolmest miljonist kroonist eraldas volikogu 1,5 miljonit krooni ühisgümnaasiumile söökla, võimla ja aula katuste ning kõigi tualett- ja du¹iruumide remondiks.
Jõgeva Gümnaasiumi 2,5 miljoni kroonisel objektil töötab kaheksa firmat. Näiteks AS Jõgeva Ehitus ja OÜ TAA Elekter, AS Ilmre teeb võimlale uue põranda , AS Plastmerk valmistab ja vahetab aknad, OÜ Juta & Kaido valmistab ja paigaldab klassiruumidele uued uksed. Jõgeva Ühisgümnaasiumis on tööde peaettevõtjaks AS Juta & Kaido ja AS Jõgeva Ehitus. Alltöövõtjatest teostab sanitaartehnilisitöid osaühing QE Grupp.
Külastamise hetkel tehti töid täie hooga ja üldiselt ollakse töödega graafikus. Ehitajad olid optimistlikud ja lubasid 24. augustiks üle anda ühisgümnaasiumi ja 27. augustiks gümnaasiumi. OÜ Juta & Kaido juhataja Kaido Lehtla oli selles nii kindel, et tuletas oma lubadust kõigile pidevalt meelde.
"Tänane kokkusaamine oli volikogu liikmetele väga vajalik. Usume, et ehitajad lõpetavad nädal enne õppeaasta algust," lausus Vello Mäesepp. "Mulle tundus, et ühisgümnaasiumis ei jõuta remonditöid
tähtajaks lõpetada. Täna nägime, et tööjõudu on juurde toodud ja tööd lõpetatakse lubatud tähtajal," arvas linnapea Ants Paju.
Remonditööd jätkuvad septembris Jõgeva Põhikoolis, kus hakkavad õppima Jõgeva Gümnaasiumi algklasside õpilased. "Nii peame õppeaastat alustama ja läbi ajama kitsamates tingimustes," teatas Jõgeva Gümnaasiumi direktor Taisto Liivandi.
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Jõgeva haiglat ootab munitsipaliseerimine
Neljapäeval toimus Jõgeva linnavalitsuse saalis nõupidamine, kus arutati Jõgeva haigla munitsipaliseerimisega seotud küsimusi.
Jõgeva maavalitsus on teinud Jõgeva linnavalitsusele ettepaneku riigile kuuluva Jõgeva haigla munitsipaliseerimiseks. Linnavalitsus moodustas munitsipaliseerimiseks töögrupi, mida juhib linnapea Ants Paju. Liikmeteks on abilinnapea Viktor Svajtõ¹ev, linnavalitsuse jurist Terje Lillo, linnavalitsuse majandusspetsialist Aime Ründva, sotsiaalkeskuse Elukaar juhataja Jaan Kabin, maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja maakonnaarst Ülle Krikmann, haigla haldusnõukogu esimees Riigikogu liige Meelis Paavel, haigla direktor Meelis Pauklin ning Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Toivo Ilves.
Üleeilset Jõgeva haigla tulevikuga seonduvat nõupidamist juhtis linnapea Ants Paju. "Lähtudes tervishoiuteenuste korralduse seadusest ootab kõiki Eesti haiglaid reograniseerimine. Et Jõgeva haigla pakub eelkõige teenust Jõgeva piirkonnale, siis pakub riik Jõgeva linnale võimalust asuda korraldama haigla edasist käekäiku," ütles Vooremaale sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Ülle Krikmann.
"Et Jõgeva haigla asub Jõgeva linna territooriumil ja teenindab linna ja ümbruskonna elanikke ning ligi 70 protsenti haigla töötajatest elavad Jõgeval, siis pean Jõgeva haigla munitsipaliseerimist linnale arukaks variandiks. Munitsipaliseerimimine võimaldaks kasutada paremini haigla hoonete kompleksi linna huvides väheneva meditsiiniteenuse osutamise tingimustes," arvas haigla direktor Meelis Pauklin.
"Et haigla käekäigu edasist küsimust lahendada, peaks välja selgitama, millist teenust hakkab Jõgeva haigla osutama, millised rahavood hakkavad haigla ümber liikuma," märkis abilinnapea Viktor Svjatõ¹ev.
Jõgeva haigla haldusnõukogu liige Sulev Schasmin arutles: "Informatsiooni hulk, mida asjaosalised Jõgeva haigla tulevikuga seoses läbi peavad töötama, on suur. Loodan, et seda tehakse põhjalikult ja vastutustundega. Minule teadaolevalt on linna esindajatega jõutud antud küsimustes sisulise aruteluni esimest korda ja pean seda positiivseks nihkeks."
JAAN LUKAS
Omavalitsusjuhid vallutasid Kuradisaare
Eile lõppes Lääne-Virumaal Käsmu lähedal Lainela puhkebaasis Jõgevamaa, Lääne-Virumaa ja Ida-Virumaa omavalitsustöötajate traditsiooniline kokkutulek.
Jõgevamaa, IdaVirumaa ja LääneVirumaa omavalitsustegelased on suvel kohtunud juba aastaid. Kui varem osalesid kohtumistel linnapead, vallavanemad ja volikogude esimehed, siis seekordsele kokkutulekule võisid tulla ka volikogude liikmed ja nende pereliikmed.
Kolme maakonna omavalitsusjuhid kohtusid Lainela puhkebaasis Riigikogu liikme Kristiina Ojulandiga. Vestluses oli kõneaineks haldusreform. "Omavalitsusjuhid on üldiselt seisukohal, et pealesurutud haldusreform ei vii Eestis elu edasi," märkis Põltsamaa linnapea Margi Ein.
Eile käisid omavalitsustegelased Kuradisaarel. Selleks tehti ligi viie kilomeetri pikkune matk. Kõik omavalitsusjuhid jõudsid õnnelikult saarele ja tagasi. "Need, kes matkale ei tulnud, jäid ilma ilusatest ja põnevatest elamustest," lausus Margi Ein.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Ülle, endine lüpsja:
"Tunnen ikka, kui oleksin veidi noorem, läheksin meeleldi kooli. Sellest ajast on alles nii mõnigi helge mälestus. Sidemeid mul oma kooliga enam ei ole. Kui keegi organiseeriks, läheksin heameelega kohtuma oma koolikaaslastega. Lastel on nüüd lähedal koolis käimisel lõpp ja ei teagi, kas ja kuidas bussid liikuma hakkavad. Õpikud on nüüd tasuta, kuid ainuüksi vihikute peale kulub paarsada krooni."
Kadri, filoloog:
"Olen juba nõnda palju koolis käinud, et hetkel ei tunne küll mingit kooliigatsust ning ei tahaks enam otsast peale alustada. Kooli ja kursusekaaslasi tahaks küll näha, polegi nendega juba tükk aega kohtunud. See, et Saare kool kinni pandi oli lubamatult vale otsus ja üks hullemaid asju, mida sai vald teha. Sellest on kahju, sest kool hoidis külaelu üleval. Ilma koolita külal hakkab tulema allakäik."
Linda, koduhoidja:
"Jah, tunnen sügavat igatsust. Käin Saare koolimajast pidevalt mööda ja nüüd vaatan kurva pilguga, et kool kadus. Tunnen suurt puudust, et siin ei ole enam laste siblimist, kisa ja kära. Eks ma lähen oma lapselapsi ka sellel septembril kooli saatma. Oma Kärevere kooli kokkutulekutele pole ma juba mitu aastat saanud. Ega meid enam palju ei olegi, enamik minu klassikaaslasi on läinud teise kooli - mulla alla."
Pille, töötu:
"Ikka tunnen. Aga seda kooli, mis nüüd tühjaks jääb, on paha vaadata. Nüüd peavad lapsed kaugemale kooli minema ja emal üks mure jälle juures. Ei kujutagi ette, kuidas nad uues koolis ja suures klassis hakkama saavad. Siin oli mul õpetajatega pidev kontakt, eks nüüd tuleb kooliga suhelda rohkem päeviku kaudu. Senini sai poiss kolm aastat läbi ühe koolikotiga, eks kaugel käimisega kulub see kiiremini."
Kalju, pensionär:
"Enda koolipõlvest on nii palju aega mööda läinud, et ei oskagi enam igatsust tunda. Nüüd kaotati meie kool ka ära, nii et mis septembritunnet siin enam. Kool juba läks, vald on ka minekul, nii see Saare elu aegamööda hääbub. Kool andis mitu töökohta, nüüd suurenes tööpuudus veelgi. Hea seegi, et Kalevipoja mõõga paneku pidustused olid ja paljud Saare koolivennad ja -õed said kokku."
Janelle ja Kadi, sõbratarid:
"Juba ammu ootasin, et kuna ma suureks kasvan ja saan kooli minna." "Kadi läheb nullikasse, aga mina ootan ka esimest septembrit, saab sõpradega jälle kokku. Nüüd tuleb minna uude kooli, vanu tuttavaid on seal vähe ja õpetajad on ka uued. Eks ta natuke võõras on, see uude kohta minek, aga olen ka vahepeal varem mõelnud, et päris vinge oleks minna mõnda teise kooli. Ehk ongi suuremas koolis huvitavam olla."
Raido, õpilane:
"Ma ei tunne kooli järgi mingit igatsust. Ega ei viitsigi enam kool minna, aga ilma koolis käimata ei saa ka läbi. Suvevaheaeg on läinud rohkem töö tähe all ja osa teenitud palgast tulebki kooliasjade peale kulutada. Varsti tuleb minna uude kooli, eks alguses võibki olla uues kohas huvitavam."
Eino, väiketalunik:
"Oh, mina juba 54 täis ja nii vana mees, et mis igatsust saab siin enam olla. No, seda kooli ei oleks tohtinud küll ära hävitada, oleks võinud ju kasvõi viis klassigi alles jätta. Minu 1. september algab laudas loomadega ja nendega on pidevalt tegemist. Eks see koolitunne ikka natuke mõjub: vihikud ja värgid ikka kallid küll. Vanasti maksis vihik kaks kopikat, nüüd aga mitu krooni."
Saarel küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
Koonderakond lahkumas poliitiliselt areenilt
Tõenäoliselt lõpetab sügisel toimuval kongressil Koonderakond oma kümme aastat kestnud tegevuse. Kiratsemine erakonnas on kestnud juba pikemat aega, kusjuures seda võin kindlasti öelda ka Jõgeva piirkonna kohta. Endistel ja praegustel Koonderakonna liikmetel, kes pole ennast veel määratlenud, jääb tegelikult valida kolme võimaluse vahel. Kas jääda poliitikast kõrvale, liituda mõne Koonderakonnale mõttelaadilt lähedase parteiga, või ühineda mõne uue poliitilise ühendusega lootuses, et sellest kasvab ühel ajahetkel teovõimeline erakond.
Oma tegevuse on Koonderakond aga sunnitud lõpetama erinevate põhjuste tõttu. Võimuloleku perioodidel (1992, 1995-1999) olid erakonnas pidevad sisetülid. Erakonna puhastust ei tehtud õigeaegselt. Nii jäid piisavalt kauaks erakonda Ülo Nugis ja tema mõttekaaslased. Lahkusid mitmed karismaatilised liidrid. Eelkõige tuleks siin toonitada ekspeaminister Tiit Vähi lahkumist aktiivsest poliitikast suurettevõtlusesse.
Nõrgaks jäi koostöö meediaga ja puudulikuks enesereklaam, mistõttu erakonna püüdlusi ei suudetud rahvale piisavalt selgitada. Probleeme põhjustas ka piirkonnaorganisatsioonide nõrkus ja halb side erakonna peakorteriga. Aga kõige suuremaks veaks pean seda, et Koonderakond juhtis pikka aega riiki, aga tippjuhid unustasid erakonna arendamise. Usaldati nn läbijooksikuid nagu näiteks Ants Leemetsa.
Vaatame nüüd koonderakondlaste olukorda Jõgeval. Linnavolikogus esindavad praegused ja endised koonderakondlased koalitsioonis Oma Linn ühte osapoolt. Tegelikult on selles seltskonnas inimesi, kellel on mõttekaaslasi liberaalse turumajandusliku suunitlusega erakondades (Reformierakond, Isamaaliit), aga on ka neid, kellel on mõttekaaslasi sotsiaalse suunitlusega poolel (Eestimaa Rahvaliit, Keskerakond). Kui ma ise plaanin pärast Koonderakonna tegevuse lõpetamist poliitikas edasi osaleda, siis seon end ainult sellise erakonnaga, kelle nägu on tõeliselt rahva poole ja tegevuse eesmärk on kindlustunde loomine siin Jõgevamaal elavatele inimestele.
Arvan, et enamus maainimestest ootab eelkõige stabiilsust. Stabiilne Eesti, olgu siis tegemist tavakodaniku, ettevõtja või põllumehega, peab andma meile kindlustunde tänase ja homse päeva ees.
Valides erakonda pean mina ja arvatavasti ka enamus endisi ja praegusi Jõgevamaa koonderakondlasi oluliseks järgmisi asjaolusid:
1. Milliseid konkreetseid võimalusi näeb erakond investeeringute toomiseks Jõgevamaale ja maakonnakeskuse arendamiseks, millest sõltub ka töökohtade tekkimine. Olen aru saanud, et Jõgeval ei ole täna peamine probleem tööpuudus, vaid töötegijate puudus.
2. Millist võimalust näevad erakonnad väikeettevõtluse alustajate soodustamiseks just maapiirkondades.
3. Kindlasti on olulised erakondade seisukohad regionaalpoliitikast, noorte perede toetamisest, haridusprobleemidest.
Aasta pärast on uued kohalikud valimised ning omavalitsuste volikogud vajavad inimesi, kes omavad erialaseid teadmisi ja teatud poliitilist pagasit.
VELLO MÄESEPP,
Koonderakonna juhatuse liige
JUHTKIRI
Meelehetlikud katsed teha kultuuri
Jaajaa, veel mõned aastad tagasi ei hakanud keegi mitte midagi perekonnaringist suuremat organiseerima, kui kümned tuhanded polnud kusagilt fondidest (Soros), Kulkalt, heasoovija taskust või riigilt laekunud. Või polnud oodata mingit suurt kasumit külastajate taskust. Eelarved paisutati suureks, lai poos oli stiil. Lõpuks lasti reeglina hulk kroone ilutulestikuna vastu taevast. Võib üldse takkajärele imestada, kuidas ikka rahad voolasid. Voolavad siiani, aga tegelikult mujal.
Ka praegu tundub, et kultuur möllab. Festivalid ei taha suvesse ära mahtuda, muudkui torma siiasinna. Peeter Linnap kirjutas sel teemal Eesti Ekspressis iroonilise artikli "Surnud festivali sündroom". Et nagu polegi häda midagi. Tegelikult on lihtsalt jäänud kultuuriinimestesse vana fanatism, et kogu aeg tuleb midagi teha.
Samas kukuksid paljud pikali kui teaksid, millise eelarvega tehakse pealtnäha päris laiahaardelisi üritusi. Näiteks Räpina lähedal Moostes kolm päeva toimuv ja mitmeid kunstiliike ning seminari sisaldav arutlusüritus "Postsovkhos City & postsovkhos person" üritatakse läbi viia natuke rohkemaga kui 5000 krooni. Samas kui lihtsalt ühe videoprojektori 24 tunni üür küündib 1500 kroonini, transpordi ja muud sellised kulud on kõrged. Inimesed lihtsalt üritavad fanaatiliselt midagi tuua riigi poolt unustatud perifeeriasse.
Rikuvad sellega oma närve ja tarvitavad oma kallist aega, ilma praktiliselt midagi vastu saamata.
Samas ega alati aitäh ka ei öelda. Rakvere kunstifestival "Kananahk" sai oma väikese katse eest uniselt linnalt tolmu tõsta kohalikelt võimudelt ja meedialt sapiseid märkusi ning politseilt trahvi. Haapsalu linnapea Urmas Sukles olevat kohalike väitel keeldunud toetamast traditsioonilisi Valge Daami päevi. Tartu linnafestivali Pulss avamisel ei soostunud oma paari sõna ütlema mitte ükski linnavalitsuse juhtivliige.
Riik paneb hea meelega kultuurile pulga kodaratesse. Moodustatakse igasugu keelavaid komisjone, mängitakse ETVga jm jamad. Alati on inimesi, kellel sõna kultuur nagu natsipropagandist Joseph Goebbelsil paneb käe kabuuri juurde liikuma. Alati on mugavam niisama oma elupäevi mööda saata, millegi üle järele mõtlemata.
Hea, et Eestis on ikka kirjanikke, kes reklaamibüroos lausekeste loomise, ajalehetoimetuses nupukeste treimise või mingi muu kõrvalt viitsivad veel kirjutada pakse romaane, mille eest saavad lõpuks mõned tuhanded kroonid. Hea, et meil on filmitegijaid, kes viitsivad 3 aastat pressida viimastelt metseenidelt raha, et teha pool aastat oma päristööd. Hea, et on igasugu tüüpi muusikuid, kes teevad lihtsalt kõike tasuta ja maksavad veel pealegi. Hea, et kunstnikud kas muidu virelemise või liiklusmärkide disainimise kõrval näitusi viitsivad üles panna. Praktiliselt ainuke riiklikult finantseeritav kultuurivorm on teater, naljaks küll. Eriti poliitiline klounaad on hinnas.
Hea, et on näiteks Kultuurkapital, muidu poleks vist mingit lootust enam. Aga Eesti on õnnelik, kuna meil on nii kanged kultuuriinimesed.
11. august 2001. a
ELU JA INIMENE
Saksamaalt kooli kokkutulekule
Selles, et üks kool tähistab oma kolmekümnendat aastapäeva ning kutsub selleks puhuks kokku oma õpilased ja õpetajad, pole midagi erilist. Jõgeva Põhikooli puhul aga küll: see oli kooli lõpetanute esimene suurem kokkutulek ja kooli sünnipäeva tähistamine. Paari nädala pärast pannakse venekeelne põhikool kinni, nii et koos sünnipäevapeoga peeti ka kooli peied. Kokkutuleku ajaks oli saabunud Jõgevale sadakond Saksamaa kodanikku.
Vaevalt, et ongi teist sellist kooli, mille enamik lõpetajatest on läinud elama Saksamaale. Põhjus on lihtne - kooli enamik õpilasi oli saksa perekondadest, kes lahkusid siit oma esivanemate maale esimesel võimalusel.
Nüüd tuldi oma kodukohta ja kooli korraks tagasi. Õige mitmele oli see "pärast suurt ja kiiret lahkumist" esimene tagasitulek Eestisse. Tuldi koos abikaasade ja lastega, nii et kooli aastapäeva tähistamine oli nagu sakslaste kokkutulek. Veerand sajandit tagasi ollagi Jõgeva 8-klassilist kooli rahva seas ka saksa kooliks kutsutud.
"Vene õppekeelega kooli avamine 1971. aastal saigi võimalikuks tänu sellele, et Jõgevale oli saabunud Kesk-Aasia vabariikidest väga palju saksa ja ka Venemaalt siia ehitustöödele tulnud perekondi. Kool alustas tööd Mustvee maanteel asuvas endises keskkoolihoones. Meil oli 311 õpilast ja 17 õpetajat. Koolis oli lapsi seitsmest rahvusest, neist 217, seega valdav enamik, sakslased. Meil õppis eestlasi, soomlasi, lätlasi, leedulasi, vene rahvusest oli 52 last," meenutas kooli esimene, ja nüüd võib kindlalt öelda, et ka viimane direktor Linda Orlova.
"Klassid olid suured, töötasime kahes vahetuses, kuid me saavutasime häid tulemusi nii õppimises, spordis kui ka ühiskondlikult kasulikus töös. Meie lapsed olid väga distsiplineeritud ja püüdlikud. Nõnda kestis kümme aastat, siis alustasid pered ärasõitu ja ka järgmisel kümnel aastal toimus massiline lahkumine. Üle 300 meie kooli lõpetanutest elab Saksamaal, lisaks veel need, kellel jäi kool pooleli," nentis koolijuht.
Jälle nullist pihta
Jõgevale saabumise ja siit lahkumise lugu meenutati ka kokkutulekul. Jakob Stubert saabus Eestisse 1967. aastal. "Võib öelda, et olime esimese kolme pere hulgas, kes siia elama asusid. Meid oli viis last, tulid ka vanavanemad. Alul elasime Lihula lähedal, siis leidis isa tööd Jõgeval ja kolisimegi siia. Du¹ambes jäi mul esimene klass pooleli, siin aga venekeelset, mis veel saksa koolist rääkida, ei olnud. Käisingi aasta eestikeelses koolis, kuigi jäime kõik neljakesi klassi teiseks aastaks istuma, saime vähemalt veidikenegi eesti keelt suhu," räägib Jakob. Nüüdseks on eesti keel ununenud, juba 25 aastat elab ta Saksamaal.
Ärasõiduga oli aga temalgi kiire - võimud andsid valida, kas kohe või mitte kunagi. Lahkumiseks anti aega vaid kaks nädalat. Raha ja vara ei lubatud kaasa võtta, nii jagasidki paljud oma vara poolmuidu laiali. Paljud sakslased olid jõudnud ehitada siia oma maja ja soetada suvila.
"Me pole kunagi vaesed olnud, alati oleme midagi teinud. Oma maja ja aed oli meil ka Du¹ambes. Jätsime selle maha ja Jõgeval ehitasime uue. Seegi tuli maha jätta ning alustada jälle nullist pihta. Ka Saksamaal on mul oma maja, isal ja emal samuti," ütles Lõuna-Saksamaal Pforzheimi linnas elav Jakob.
Nagu ühes rusikas
Selles piirkonnas elab väga palju endisi jõgevlasi ja peaaegu kõigil olevat kas oma maja või isiklik korter. "Me ei ole Saksamaa põhiasukad ja meid vaadataksegi seal nagu vene sakslasi. Meil ükstapuha, me elame nagu ühes rusikas. Meid isegi kadestatakse, et miks me ei maksa renti, vaid ehitame ise endale kodud. Meie oleme harjunud ning kogemused on kasuks tulnud - alati on vaja rajada tugev vundament ning alles siis tuleb ehitada maja," tõdeb ta elutargalt.
Kokku hoiavad ka endised koolikaaslased - mitmel korral on peetud kokkutulekuid Saksamaal, ja neile pole unustatud kutsuda ka Eestis elavaid klassiõdesid ja -vendi. Tunamullu olidki koos 1975. aasta lennu paarkümmend lõpetajat.
Võidupühal tehti tööd
Sakslaste täpsus ja töökus on tuntud. Teatavasti töötas enamik siinsetest Volga-sakslastest ehitusfirmades, siis räägitaksegi, et peaaegu pool uut Jõgeva linna - KEKi ja MEKi elamurajoonid ongi nende ehitatud.
Kuuldud on sedagi, et sakslased olnud nõukogude ajal nõnda usinad töömehed, et läksid tööle isegi riigipühal 9. mail. "Sellel päeval meil mingit pidutsemist küll ei olnud. See ei olnud saksa püha, meie tähistasime lihavõtteid ja jõule ning pidasime tähtsaks kirikupühasid," laususid Marika ja Rudi. Meenutatakse, et Põltsamaa kirikus peeti suurte pühade ajal ka saksakeelset jumalateenistust.
Lenin ja Gagarin kadunud
Jakob Stubert tuli koos abikaasa Leena ja lastega siia puhkama paariks nädalaks. Nende arvates on siin palju muutusi: "Uulitsad on ümber nimetatud, pole enam Leninit, mis meie ajal siin koolimaja ees seisis. Oma vana maja oli ka raske ära tunda, oleks nagu mahajäetud, kuigi inimesed elavad sees. Vaatan, et väga raske on teil siin. On ka rikkaid, kuid väga palju on tulnud vaeseid, kes ei saa endale lubada osta poest seda, mis maitseb. Sovhoosid ja kolhoosid lammutati, Kekid, Mekid ka. Siin pole tööstust, sest Lääne kapitali ei võlu siia tulemine."
"Üks uskumatuna näiv uudisasi on teil siin ka: kalatalus saab mitmekilost värsket forelli. See oli ääretult maitsev. Muidugi on forelle ka Saksamaal, kuid need on külmutatult kilepakendis ning ei teagi kui vanad," rääkis Vitali, kes oli käinud koos sõpradega Härjanurmes.
Kooli viimased päevad
"25. augustiks tahame kõik klaariks saada. Ega see kerge ei ole, kolmekümne aastaga on kogunenud igasugust varandust ja õppematerjali ning kõigele tuleb leida peremees ja üle anda. Kui see tehtud, jätan õpetajatega, ainult viis neid veel ongi, hüvasti ja vajutame viimast korda kellanupule. Siin me enam ei tööta," naeratab direktriss nukralt. Uut töökohta ta enam ei otsi, kuid muretseb kolleegide pärast - neist pole veel keegi uut õpetajakohta saanud. Endiste õpilastega on lihtsam: enamik neist valdab riigikeelt ning jätkavad hariduse omandamist eestikeelses koolis.
Vana, Stalini-aegses stiilis ehitatud koolihoone ei jää uuel õppeaastal siiski päris tühjaks. Siin jätkab tööd Jõgeva täiskasvanute keskkool. Et Jõgeva Gümnaasiumi ruumid on jäänud nõnda paljudele õpilastele kitsaks, siis on maakonna haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Heiki Sildniku arvates võimalus avada vanas koolimajas mõned gümnaasiumi algklassid.
ARDI KIVIMETS
KULTUUR
"Roheline muna" - Viljandi teatrisuve lõppakord
Eesti suveteatrite maraton on sel aastal kestnud juba maikuu lõpupäevist saati. Paljudes Eestimaa paikades kappavad lava pidi hobused, lastakse rakette ja pakutakse paljut muud meelepärast. Millal siis veel, kui mitte suvel, sõita ringi, avastada enda jaoks Eestimaad ja saada veel hingele ja silmalegi kosutust! Suvise teatri tähendus on sootuks erinev talvisest.
Ugala teatrijuhi Jaak Alliku sõnul paistab suveteater täna mängivat samasugust inimesi ühendavat rolli, kui seda aastakümme tagasi tegid poliitilised suvemiitingud. Just suvel tunneme me ennast vaba rahvana vabal maal, tahame seda maad nautida ja ka oma lastele näidata, tahame talveüksindusest välja pääsedes olla koos teistega ning teater on muutunud ajendiks kodust loodusse sõidusuuna valikul.
16.-20. augustil tasuks mõelda, kas mitte võtta suund Viljandile. Nimelt pakub Eesti pikima vabaõhulavastuste traditsiooniga teater Ugala publikule võimalust lõpetada oma suveralli augustiöises Viljandi lossipargis ja nõiduslikult kaunil kõrgel järvekaldal. Ettekandele tuleb salapärase pealkirjaga kontsertetendus «Roheline muna». See pealkiri peaks 30-40-aastastes inimestes äratama magusa mälestuse 80ndate aastate legendaarsetest Tartu levimuusikapäevadest. Just seal tuli Alo Mattiiseni ja Peeter Volkonski samanimeline risotoorium 1985. aastal esmaettekandele, esitajateks Silvi Vrait, Peeter Volkonski, Hardi Volmer, «In Spe» ja segakoor «Noorus».
"Rohelise muna" imekauni muusika autorit Alo Mattiisenit pole enam meiega. Ajalugu on jäänud teda mäletama eelkõige laulva revolutsiooni «vabaduse laulikuna». Kuna selle revolutsiooni võidust möödub just augustis kümme aastat, tekkis lavastaja Andres Lepikul idee siduda risotooriumi groteskne sisu mööda ilmamaad rohelise muna näol oma õnne otsivast miljonärist nende otsingutega, mida eesti rahvas on viimase aastakümne jooksul oma uut õnne rajades teinud. Neid otsinguid peegeldavad ka Jaan Kaplinski poolt etendusele kirjutatud vahetekstid.
Lavastaja sõnul on lavastus "Roheline muna" kollaa¾, mis seob endas muusikat ja sõna, groteski ja nostalgiat ning kõik see kokku võiks olla üks ilus loits. "Praegu võiks rääkida sellest, et on olemas oma aed, mida tasub harida, et aednik on sinu kõrval olemas ja rohud, millega sa ennast arstida saad, kasvavad siinsamas. See on nii pisike ja lihtne asi, mida ma tahan selle looga öelda ja selles etenduses ei ole kurjust mitte üks raas, " ütleb Andres Lepik.
"Rohelise muna" lavastusgrupp on intrigeeriv. Lisaks lavastaja Andres Lepikule kuuluvad sinna mastaapsete lavakujunduste poolest tuntud kunstnik Jaak Vaus, Eesti teatrite hinnatuim muusikajuht Peeter Konovalov ning balletiartist ning – lavastaja Oleg Titov. Sama kirev, ehk ootamatugi, on ka näitetrupp, kus peaosades astuvad üles Endla näitleja Sepo Seeman, Vene Draamateatri juht Eduard Toman ja Ugala tõusev operetitäht Jaana Kukk. Lavastuses on oluline roll ka Viljandi Kultuurikolled¾i vilistlaste projektikooril ja orkestril.
Iga etenduse lõppedes on publikul võimalus jääda Viljandi Lossimägedesse lõkketulele ja simmanile, kus muusika eest hoolitseb Untsakate liider Margus Põldsepp.
HELLE LEPPIK,
Ugala kirjandustoimetaja
Tallinnas kestab 3.-12. augustini ülemaailmne amatöörfilmide festival UNICA 2001. Esmaspäeval tegi valdav osa festivalil osalejaist - umbes 170 harrastuskineasti paarikümnest riigist - väljasõidu Põltsamaale.
Kõigepealt tegi filmirahvas peatuse Sõpruse pargis, kus selle rajaja Ants Paju kõneles pargi sünniloost ja tähendusest. Lisaks paljusid nimekaid inimesi ja olulisi sündmusi meenutavatele puudele kasvab pargis nüüd ka "filmipuu", mille mitteprofessionaalsete kineastide maailmaliidu (UNICA) president ¹veitslane Max Hänsli oma käega korralikult ära kastis.
Edasi viis filmirahva tee Põltsamaa kirikusse, kus kuulati orelimuusikat. Kui sisse tulid külalised kiriku külguksest, siis välja juhatati nad lossihoovile avanevast peauksest, kust avanes külaliste jaoks üllatav ja muljetavaldav pilt: iidsete müüride vahel tegutses keskaja stiilis laat. Käsitöömeistrid - korvipunujad, vaibakudujad, keraamikud, viltijad, sepad, õlemeistrid jt - pakkusid oma toodangut ja lõid seda kohapeal juurdegi. Esinesid väike tsirkusetrupp ja vanamuusikaansambel Rondellus, kohalikest taidlejatest astus üles Põltsamaa kultuurikeskuse segarahvatantsurühm Virmalised. Kaugeid külalisi tervitasid maavanem Margus Oro ja Põltsamaa linnapea Margi Ein.
Vanad sõbrad
Ühepäevane väljasõit festivalilinnast on UNICA-festivalide üks traditsioone. Idee tuua tänavuse festivali külalised just Põltsamaale tekkis Eesti Filmiamatööride Liidu juhatuse esimehel Jaak Järvinel siis, kui siin möödunud aastal üle-eestilist amatöörfilmide festivali peeti.
"Siin olid filmimees Ellar Sügiste ja linnavalitsuse töötajate näol olemas abivalmis ja sõnapidajad inimesed, kellele ürituse korraldamisel toetuda," ütles Järvine. Tema sõnul on UNICA üks UNESCO vanimaid liikmesorganisatsioone, mis ühendab 32 riigi filmikunstiharrastajaid. Tänavusel, arvult juba 63. UNICA-festivalil näidatakse 25 riigi filmiprogramme ühtekokku 105 filmiga, pluss veel 25 nn minutifilmide konkursil osalevat linti.
Tallinn, siis veel nõukogude liiduvabariigi pealinn, oli üleilmse amatöörfilmide festivali toimumispaigaks ka 1986. aastal. "Tallinn on selle aja jooksul palju puhtamaks ja atraktiivsemaks muutunud, siinsed inimesed aga avatumaks ja suhtlemisaltimaks," kiitis UNICA president Max Hänsli. UNICA-festivali sisekliima on tema sõnul aga alati soe ja avatud olnud, kuna sellel saavad kokku ühe ja sama "kire" (sealjuures üsna kõvasti rahakoti pihta lööva kire!) ohvrid", kellest paljud on omavahel ka head sõbrad.
Kaameraga süvitsi
Kui ühelt arvuka Saksa delegatsiooni liikmelt Bernhard Zimmermannilt küsisin, mis ajab teda Düsseldorfi linna kultuuriametniku töö kõrvalt veel filmitegemisega mässama, vastaski ta just nii, et see on tema kirg - mida õnneks jagab ka tema lastekirjanikust abikaasa Barbara.
"Mulle meeldib probleeme ja nähtusi süvitsi uurida," ütles Zimmermann. "Reisidagi ei taha ma kunagi kui turist, vaid ma tahan mõista tei se maa kultuuri ning poliitilisi ja majandusprobleeme. Inglismaal tegin ma näiteks filmi kirjanikõdedest Brontìdest, Põhja-Iirimaal sealsest katoliiklaste ja protestantide vastasseisust."
Mis puutub Jõgevamaa esindatusse UNICAl, siis "meie meheks Havannas" on Põltsamaa arvutianimaator Väino Valdmann. Tema Eesti europürgimusi kajastav lühifilm "Torn" valiti Eesti võistlusprogrammi sisse juhatavaks filmiks, ise on ta aga kogu festivaliaja mütanud Tallinnas Kullo galeriis, kus on üleval rahvusvaheline noortenäitus "Homo animus" ning tegutsevad filmihuvlistele lastele mõeldud töötoad. Valdmann õpetab seal nimelt arvutianimatsiooni, ent üleval on ka tema arvutigraafika näitus.
RIINA MÄGI
Soodsate ilmade süül on turismifirmadest kuulda vaikset hammastekrigistamist: kes viitsib ronida vihmasesse Marbellasse, kui võib võtta kaasa telgi, magasmiskoti, mõned vahetusriided, natuke süüa ja tüki valget pappi ning minna Eestimaa teedele hääletama.
Kuigi asfalt enam ei sulanud linnas, tekkis ikkagi igatsus puhkama minna - kasvõi Pärnusse. Tartu-Viljandi ots on päris tappev. Seisa ja vehi papitükiga, millel on kirjas sõidu sihtkoht, nagu loll. Lõpuks võetakse siiski peale. Ent kuna Viljandi põeb praegu Pärimusmuusikafestivali järgset pohmelli, on mõttekas kohe Pärnu tõmmata.
Suvepealinna merepoolne osa on alati kena ja klanitud. Igat sorti välismaalased tuulavad mööda piparkoogilikku vanalinna, otsivad soodsamaid söögikohti ja kiruvad kalleid majutushindu. Nagu näiteks üks noor jaapanlanna, kes sai ipunktist teada, et 10 dollari eest võib ta magada toas, kus on veel seitse temasugust lärmitsemas. Õnneks saab punktist päris mahuka ja mustalt humoorika bro¹üüri "Pärnu In Your Pocket" tasuta.
Rannas on vesi kuuma suvega ära kuivanud, nii et tuleb pea kilomeeter pahkluuni vees tatsata, enne kui sügavale jõuad. Kui natuke külmem on, siis jääb kuulus plääs kohe pool- või päris tühjaks. Polegi vaja haikala, millega teatmikus "Pärnu In Your Pocket" välismaalasi hirmutatakse. Kurikuulsa Pärnu rannasiili otsa ei õnnestunud astuda.
Kultuurilises mõttes toimub selles linnas kogu aeg mingi väike nagistamine, aga selle kohta informatsiooni saamiseks tuleb minna heakuulsasse Chaplini keskusesse. Selle maja tunneb ära, kuna selle ees on endine Lenini kuju, mille pea on asendatud vilkuriga ja alusele graveeritud "BYE, 2OTH CENTURY". See on tõeline linna kultuuritsentrum, kuigi mõned kohalikud poliitikud ja t¹inovnikud ei taha sellest kuuldagi. Seal on netipunkt, raamatukogu, söökla, infostend, suveniiripood ja muidugi näitus "Mees & Naine".
Kuigi sellel aastal pole mingit skandaali tekkinud, on see taas suurepärane. Paremal väikseses saalis t¹iillase Ester Chacor Avola raamistatud kalasoomusmustrid, väliseestlase Sara Mall Johani maagilised sümbolid, kuveitlase Thirai Al Bagsami lihtne realistlik graafika ja eestlanna Anu Raua joonistused.
Vasakpoolses topeltsaalikeses olid üleval vanad tuttavad, nii elus kui surnud kehi komponeeriv Joel Peter Witkin, naise/mehe kehasid läbi aegade ja himura mehe silmade vaatav kuulus t¹ehh Jan Saudek ja põhiliselt mehe keha jälgiv kunagi skandaalne, exelus Robert Mappelthorpe. Kõik fotokunstnikud.
Tagumises väikesaalis olid parntsuse multitalentse sürrealisti Jean Cocteau homoerootilised joonistused ja näidati tema 1930. aasta filmi "Poeedi veri". Samas olid mõned Jean Rustini joonistused armatsevatest tema tüüptegelastest - kretiinse olemisega kääbikutest. Maja sisetrepil olid esindatud maalikunstnikud, hollandlane Jan Sierhus, fovistlik Kaire Nurk, sümbolistlik Lembit Soots, lihtne Marianne Männi, müstiline Lilian Morotainen, Merle Eirand, naivistlik Asta Isak.
Peale alasti mehe/naise teema oli kõrvalideeks paljudel liblikapüüdmine, nagu suures saalis asuval Karl Liimandi maalil. Samas olid ka Aivar Kurvitsa väikelapselikus stiilis "Adam&Eeva", Juta Policja & Mareks Gureikise kirikumaali parodeerivad teosed, vägavanameistri Evald Okase erootilised maalid, Vitautas Marcinkeviciuse Rustini-imitatsioonid, Ene Tanferi klaasijublakad, kolumblase Edgar Coral Oveido metallskulptuurid, saja-aastase Leena Horkna pottidestpannidest kokku keevitatud suur naisekuju, mille sees sarnane pisike mees. Muidugi sekeldab Chaplinis ringi guru Mark Soosaar, kes räägib, organiseerib ja intervjueerib.
Muideks, kui tahate soodsat telkimisplatsi, siis minge teisele poole ametlikku randa, kus algab suur tihe kõrkjamets. Vaikne rahulik romantiline koht, keegi ei sega.
Pärnust Haapsalusse saamisega polnud tänu headele inimestele mingit probleemi. Haapsalu on ühest küljest lakutud turistipesa, kus möirgavad jommis soomlased, samas on see aga üks kõige ilusama arhitektuuriga kohti Eestis üldse oma kitsaste käänuliste tänavate, kenade madalate puumajadega. Paraku on see ilu hallitamas ja lagunemas. Haapsalu asub kui väike sõrm suures lahes. Sume niiskus on selle linna eripära.
August algas Haapsalus Valge Daami päevadega, mida linna pea, Tilli-Villi suur sõber Urmas Sukles rahaliselt toetada ei tahtnud ja mille avamisel ta teatas, et Valgel Daamil algasid "päevad".
Üks tänav oli kinni pandud, päeval peeti seal laata ja esinesid rahvatantsijad, õhtul pandi papist väravad ette ja küsiti sisenemise eest 40 raha. Siis näidati seal pisikesel laval "Praegu ja siin" saadet, kus Jüri Aarma küsitles Sepo Seemanit ja Elle Kulli ning esinesid Kuldne Trio ja Vello Orumets.
Haapsallased on õudselt uhked oma uue "Valge Daami" lossietenduse üle, aga allakirjutanu arvates on tegemist ühe paraja pasaga: naiivse, ülemängitud jubedate kostüümidega soperdisega. Mis sest, et seal mängivad Seeman, Kull ja Andres Lepik. Ei tasu küll 100 krooni piletiraha.
Augustikuu on Haapsalus väga musikaalne. 9.-11. augustini toimub Augustibluus, peaosas soome sinisemehed, 12. augustil on Toomkirikus orelikontsert ja 25ndal kantakse piiskopilinnuses ERSO poolt ette Stravinski oratoorium "Oidipus Rex".
Haapsalus on kuulus vana sihipärase funktsioonita pika varjualusega sajandivanune vaksalihoone, mille ees ronghotell. 120 krooni eest päev saate veneaegses kupees ööbida. Vaksalihoones on päris kobe raudteemuuseum. Haapsalu Paralepa rand on endiselt Eesti parim ning seal lähedal on piisavalt hea telkimiskämping ja motell.
Haapsalust Tallinna hääletada polnud mingi probleem. Tallinn oma haigutavate turistidega on igav, ainuke huviväärne asi oli kunstihoone näitus "Reaalne - realism", eriti seal olevad Peeter Alliku maalid sarjast "Ma nägin seda".
Tallinnast Tartusse hääletamine on tõeline piin. Sadagu või paduvihma, võid seista tundide viisi, enne kui mõni tusane, kuid südamlik ärimees su päästab.
MARGUS KIIS
Laupäeval on muutliku pilvisusega ilm, mitmel pool sajab hoovihma ja võib olla äikest. Kohati on sadu tugev. Öösel puhub kirde- ja põhjatuul, päeval edela- ja läänetuul 5 kuni 10 meetrit sekundis, äikese ajal on tuul puhanguline. Sooja on öösel 10 kuni 15, päeval 18 kuni 22 kraadi.
Pühapäeval on muutliku pilvisusega ilm. Kohati sajab hoovihma ja võib olla äikest. Puhub edela- ja läänetuul 5 kuni 10 meetrit sekundis. Sooja on öösel 9 kuni 14, päeval 17 kuni 22 kraadi.
Laupäev, 11. august 2001
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Jõgeva haiglat ootab munitsipaliseerimine
JAAN LUKAS
Omavalitsusjuhid vallutasid Kuradisaare
JAAN LUKAS
KÜSITLUS
Saarel küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
Koonderakond lahkumas poliitiliselt areenilt
VELLO MÄESEPP,
Koonderakonna juhatuse liige
JUHTKIRI
Meelehetlikud katsed teha kultuuri
11. august 2001. a
Saksamaalt kooli kokkutulekule
ARDI KIVIMETS
"Roheline muna" - Viljandi teatrisuve lõppakord
HELLE LEPPIK,
Ugala kirjandustoimetaja
RIINA MÄGI
MARGUS KIIS