Vooremaa
Laupäev, 13. oktoober 2001. a.
Sisukord
Mustvees alustati euroopaliku sadama ehitamist


Mustvee linnapea Pavel Kostromin unistab ajast, mil uuest sadamast väljuvad laevad erinevatesse paikadesse, muuhulgas Pihkvasse ja sõpruslinna Oudovasse. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ

Paljude Peipsi pealinna elanike kauaaegne unistus on täituma hakanud. Septembris alustati Mustvee sadama renoveerimist. Sadama valmimine peaks Mustveesse tooma senisest märksa rohkem turiste ja soodustama ka uute töökohtade loomist. Kui poliitilised olud võimaldavad, avab maailma suuruselt neljanda järve ääres paiknev sadam laevatee Eesti ja Venemaa vahel.

Kaasaegse sadama ehitamisel Mustveesse on pikk eellugu. Idee sadama uuendamiseks tekkis juba nõukogude võimu aastatel. Eesti taasiseseisvumise algul, kui linnapeaks oli Andres Rebane, remonditi sadama kaid. Paraku hakkasid puitvaiad peagi taas lagunema. "1998. aastal kiitis linnavolikogu heaks linnavalitsuse otsuse tellida projekt sadama põhjalikuks renoveerimiseks. Projekti koostas aktsiaselts Kobras. Selleks vajaliku raha saamiseks aitas kaasa tollane keskkonnaminister Villu Reiljan. Ehitaja leidmiseks korraldatud riigihankekonkursil osales kolm firmat. Võitjaks tunnistati Tallinna ettevõte osaühing Bauwerk, kes lubas teha esimese etapi tööd valmis 3,6 miljoni krooniga. Konkursil said osaleda firmad, kellel oli vajalik litsents," rääkis Mustvee linnapea Pavel Kostromin.

"Vajalikust 3,6 miljonist kroonist 2,5 miljonit saime Keskkonnainvesteeringute Keskusest, 700 000 krooni Regionaalarengu Sihtasutusest ja 405 000 krooni eraldasime linna eelarvest," selgitas meer.


Esimese etapi tööd

Sadama renoveerimise esimesel etapil teeb aktsiaselts Bauwerk süvendustöid. Ujukkraanaga pumbatakse välja muda. Esmaetapi lõpuks 30. detsembriks peab olema valmis 50 meetrit kaid. "Töid alustasime oktoobri algul. Praegu on Mustvees ehitamas kuus meest, kuid edaspidi suurendame tööliste arvu. Geoloogilisest aspektist on sadama renoveerimine keeruline, ehituslikult aga lihtne, sest tugev pinnas on lähedal," rääkis osaühingu Bauwerk juhataja Valev Kaldoja.

Pavel Kostromin ütles: "Sadama uuendamise teine etapp algab tuleval aastal. Siis korraldatakse uus riigihanke konkurss. Vajaliku raha saamiseks esitasime taas taotluse Keskkonnainvesteeringute Keskusele. Mustvees valmib sadam, kus saavad randuda kõikvõimalikud Peipsil sõitvad laevad. Sadama ehitusel veest välja pumbatavas mudas võibolla lõhkekehi ja muudki eluohtlikku, seetõttu ei tasuks uudishimulikel mudahunnikuid uurima minna. Vanemad peaksid käskima oma lapsi ehitusobjektist eemale hoida."


Lühem tee sõpruslinna on veetee

Mustvee linnavolikogu liikme Jevdokia Abakanova arvates muudab uus sadam elu linnas märksa hoogsamaks, põnevamaks ning majanduslikult paremaks. "Meie linna hakkavad külastama sajad turistid ja sadamasse saab luua mitmeid uusi töökohti," lausus staažikas kultuuritöötaja.

"Kui poliitilised suhted võimaldavad, avatakse tulevikus võibolla laevaliiklus ka Mustvee ja meie sõpruslinna Oudova vahel. Praegu peame sinna sõitma Pihkva kaudu, sellepärast tuleb läbida 300 kilomeetrit. Kaht linna ühendava veetee pikkuseks oleks aga ainult 42 kilomeetrit," rääkis Pavel Kostromin.

"Oleks hea, kui sadama ehitamine samas vaimus jätkuks. Sadama valmides oleks oluline seegi, et vabamaks muutuksid praeguse valitsuskoalitsiooni ja eriti välisminister Toomas Hendrik Ilvese seisukohad Eesti Vabariigi ja Venemaa majandus- ja kultuurisuhete suhtes," arvas Mustvee Vene Gümnaasiumi direktor Jaan Rahuküla, kes ajal, mil otsustati sadamat ehitama hakata, oli linnavolikogu esimees.

JAAN LUKAS


Põltsamaa kalmistul võetav tasu on seaduslik

Tundmatuks jääda soovinud Vooremaa lugejad on avaldanud kahtlust, kas Põltsamaa kalmistul võetav teenustasu on ikka seaduslik, sest paljudel kalmistutel see puudub.

Põltsamaa linnapea Margi Ein teatas Vooremaale, et kalmistul osutatavate teenuste tasu on kehtestatud 1998. aastal linnavalitsuse määrusega. Näiteks maksab pangetäis liiva 3, tööriistade laenutamine 2 ja kabeli kasutamine 50 krooni. Raha laekub linna eelarve tuludesse. Tänavu on teenuste osutamise eest laekunud ligi 17 000 krooni, linna eelarvest aga kulutatakse igal aastal kalmistu hoolduseks 200 000 krooni.

Teenuste hinnad ongi kehtestatud kulutuste osaliseks katmiseks. Margi Eina sõnul distsiplineerib võetav tasunatukenegi inimest tööriistu tagasi tooma, sest need on kallid. Kalmistu kuulub linnale ja määratud avalikuks kasutamiseks matmispaigana. Kalmistut ennast haldab aga lepingu alusel AS Põltsamaa Greid. Haldaja on kohustatud hoidma üldkasutatavad alad puhtad ning nõudma hauaplatsi hooldajatelt Põltsamaa linnavolikogu poolt 1998. aastal vastu võetud kalmistute hooldamise ja kasutamise eeskirja täitmist.

"Kalmistu haldajal, ASil Põltsamaa Greid tuleb osutada mitmesuguseid teenuseid, nagu inventari laenutamine, surnute matuseeelne säilitamine, matusetalituse läbiviimiseks vajalike ruumide (kabeli) kasutada andmine, prügimajanduse organiseerimine jne. Kalmistu ja ka hauaplatside korrashoidu jälgib kalmistuvaht," teatas linnapea. Ta jätkas: "Põltsamaa linnal on ASiga Põltsamaa Greid sõlmitud kolmeaastane hooldusleping, mille tähtaeg lõpeb 31. detsembril 2001. a. Praegu korraldab linnavalitsus Põltsamaa linna haljasalade, sh ka kalmistu hooldamise riigihanget tähtajaga kolm aastat. Mitte keegi meist, isegi mitte Põltsamaa Greid, ei tea, kui palju tuleb pakkumisi ja kes riigihanke võidab."

AS Põltsamaa Greid juhataja Andres Vään teatas maakonnalehele, et seoses lepingu lõppemisega Põltsamaa linnavalitsusega on kõigile haljastusala töötajatele, sh ka kalmistuvahile koondamisteated kätte jagatud. Kokku on koondamisteate saanud 12 inimest.

RAIVO SIHVER


Uueks Kalaliidu juhatuse esimeheks valiti Toomas Kõuhkna

10. oktoobril toimus Eesti suurimaid kalatöötlejaid ühendava Eesti Kalaliidu üldkoosolek, kus tehti kokkuvõtteid eelmisest perioodist ja valiti uus juhatus. Kalaliidu juhatus valis üksmeelselt uueks esimeheks AS Hiiu Kaluri juhatuse esimehe Toomas Kõuhkna.

Kalaliidu uude juhatusse kuuluvad peale Toomas Kõuhkna Viktor Getman (AS MASEKO), Raine Kaljula (AS HAKO), Peeter Loim (AS SPRATFIL), Arved Soovik (AS JAPS). Eesti Kalaliidu juhatus on ametis kaks aastat, eelmine juhatuse esimees oli Peeter Loim.

Toomas Kõuhkna sõnul näeb ta Kalaliidu peamise eesmärgina Eesti kalanduse kui majandusharu, kuhu kuuluvad nii kalatöötlemine kui püük, arendamist ning kalatoodangu konkurentsivõime tõstmist nii sise kui ka välisturgudel. "Eesti Kalaliit seab oma ülesandeks kalanduspoliitika väljaarendamisele kaasaaitamise kooskõlas Euroopa Liidu kalanduspoliitikaga," ütles Kõuhkna. Eesti Kalaliitu kuulub 19 firmat, eelmise aasta käive oli 1,5 miljardit krooni.

VALDUR NOORMÄGI,

Eesti Kalaliidu tegevdirektor


Vabandus

Möödunudlaupäevases Vooremaas ilmunud artiklis "Hüvasti, Jõgeva leib" oli eksitus. Jõgeva Leivatehase juhi nimi on Ormes Olm, mitte Ormes Orm, nagu artiklis ekslikult kirjutatud oli. Vabandame!

JAAN LUKAS



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kas sõjategevus Afganistanis mõjutab ka Eesti elu?

Terje, kodune:

"Kes teab? Loodan siiski, et siinkandis päris sõjaks ei lähe. Eks ameeriklased pommirünnakutega natuke oodata oleksid võinud, sest nende läbi saavad kannatada ka tsiviilisikud, aga teisest küljest oli see ikka kole küll, mida terroristid New Yorgis ja Washingtonis tegid. Üldiselt aga poliitika mind eriti ei huvita: selle maailma vägevad teevad asju ikka nii, nagu nad paremaks peavad, arvan siis mina sellest mida arvan. Ema on mul see-eest küll kõva poliitikahuviline."


Aino, pensionär:

"Ei usu, et see meid eriti mõjutab. Ei mäleta mina ega rääkinud ka minu vanemad, et oleks kunagi sellist aega olnud, millal terves maailmas korraga rahu oleks valitsenud. Kõige vähem tasub minusugusel vanainimesel aga soola, seepi või tikke varuma hakata, kauaks seda elugi enam. Aga ega ma ameeriklasi sellepärast veel kiida: oleks võinud ikka rahus elada. Sõda pole kasulik kellelegi, kahju kannatavad kõik. Meiegi suguvõsa sai viimases sõjas kannatada."


Aivo, pensionieelikust tööotsija:

"Eks see puuduta meid kuidagi ikka. Näiteks ses mõttes, et suhted Venemaaga võivad paraneda: Putin toetab terrorismivastases sõjas lääneriike. Peterburis oli juba kuuldavasti üks majandusalane kohtumine, nii et varsti hakkavad Mustvee kurgid ja sibulad ehk jälle sinnapoole veerema. Minu arvates oli USAl õigus pommirünnakuid alustada. Iseasi, kas rünnakud sellises segases ja mägises paigas nagu Afganistan soovitud tulemusi annavad."


Moonika, õpilane:

"Arvan, et ei mõjuta. Iseasi, kui just Eesti poisse Afganistani sõtta saatma ei hakata. Seda ma küll ei tahaks. Üldse arvan, et ameeriklastel polnud õigust Afganistani pommitama minna. Asja oleks pidanud saama ka kuidagi rahumeelsemalt lahendada. Meil koolis sõjast üldiselt palju ei räägita. Isegi poisid ei diskuteeri selle üle, tüdrukutest rääkimata. Õpetajad pole tundides ka sellest midagi kõnelnud. Uudistesaateid aga jälgin küll: nii televiisorist kui raadiost."


Lidia, farmitööline:

"Mõjutab ikka. Kelle siis praegu hirmu nahas ei oleks! Vägisi tuleb meelde eelmine Afganistani sõda, kus sõdis ka Puurmani kandi poisse, kellest mõni invaliidina tagasi tuli. Mul aga praegu just kaks parajas sõdurieas poega... Mina usun, et seda konflikti oleks ikka saanud kuidagi muudmoodi kui sõjaga ka lahendada. Sõda pole kellelegi midagi head toonud, seda enam nüüd, mil relvad üha vägevamad ja rünnakute tagajärjed üha hullemad. Töö juures arutamegi hommikuti kõigepealt sõjauudised läbi. Uudistesaateid vaadatakse praegu vist innukamalt kui seebiseriaale."


Ülari, üksikettevõtja:

"Pole selle üle mõelnud, aga küllap mingil määral ikka mõjutab. Usun, et sõda vähendab naftatarneid Araabia maadest ning toornafta hind hakkab langema. Et sõjategevus Afganistanis meile mingit otsest ohtu kujutaks, seda ma ei usu. Isegi siis, kui kuuluksime NATOsse, saadetaks ameeriklastele appi sõdima ikkagi ainult kutselised rahuvalvajad. Mina arvan, et ameeriklastel oli õigus pommirünnakuid alustada ning usun isegi seda, et bin Laden võidakse kätte saada. Samas ma ei arva, et see veel terrorismile lõpu teeks. Ka sõda Afganistanis ei lõpe ilmselt niipea."


Ago, töötu:

"Sõda Afganistanis mõjutab meid kindlasti. Kasvõi majanduslikus mõttes: usun, et paljude kaupade hinnad hakkavad kerkima. Ja kes ütleb, millal see sõda üldse lõpeb? Minu arust pole sellel pommitamisel erilist mõtet. Venemaal on ju Afganistaniga sõdimine omal nahal ära proovitud. Aga Ameerika on suur ja võimas: teeb, mis tahab. Kui Venemaa praegu USAle vastu töötaks ja Talibani aitaks, siis võiks muidugi meilgi haprasti minna, sest USA on lubanud ka teisi terroriste kaitsvaid riike pommitada. Usun, et meil siin jääb elu siiski rahulikuks."


Tiiu, seitsme lapse ema:

"Kui mõjutab, siis halvasti. Eriti majanduslikus mõttes: hinnad võivad tõusta. Iga asja pärast paanikasse minna ja nö strateegilisi kaupu varuma hakata pole mul aga kunagi kombeks olnud. Mul poleks selleks rahagi. Kuigi pommirünnakud ohustavad mitte milleski süüdi olevaid tsiviilisikuid, oli ameeriklastel minu meelest õigus sõda alustada: ka neid ju rünnati. Hea on see, et samal ajal antakse elanikele humanitaarabi. Et sõda siiakanti jõuaks, seda ma loomulikult ei tahaks. Emad on alati sõja vastu."

Puurmanis küsitlesid

RIINA MÄGI ja ANATOLI MAKAREVITŠ


KIRJAD

Kroonilise valuga on seotud suured rahalised kulutused

Käesolev nädal on Euroopas pühendatud valu teemale. EFICi* poolt korraldatava nädala tunnuslause on "Euroopa Valu Vastu". Nädala eesmärgiks on pöörata kroonilise valu probleemile suuremat tähelepanu meedikute, tervishoiukorraldajate ja kogu üldsuse hulgas, suurendades nende teadlikkust ja olemasolevate valuleevendamise vahendite kasutamist, parandada valdkonna sihtotstarbelist rahastamist, ergutada teadusuuringuid uuemate valuravimeetodite väljatöötamiseks.

Valu on Euroopa tervishoius peamiseks probleemiks. Kuigi ägedat valu peetakse põhjendatult haiguse või vigastuse sümptomiks, on krooniline ja taaskorduv valu tervishoiu spetsiifiliseks probleemiks: omaette haiguseks, teatas Eesti Valu Seltsi president dr Ursula Koorits, juhatades Vähiliidu pressikonverentsil sisse Euroopa Valunädala.

Lisaks inimlikele kannatustele põhjustab krooniline valu suuri rahalisi kulutusi paljudel tasanditel. Kroonilise valu puhul lisanduvad valu füsioloogilistele mehhanismidele mitmesugused psühhosotsiaalsed muutused, mis suurendavad haige ja tema lähedaste kannatustekoormat veelgi: liikumatus; immuunsüsteemi allasurumine ning tõusnud vastuvõtlikkus haigustele; halb toimetulek tööl või võimetus töötada, invaliidsus; perekonnast ja sotsiaalelust eemaldumine; häiritud uni; ärevus, hirm, depressioon, enesetapumõtted jpm. Kuigi vähesed inimesed surevad valusse, surevad paljud valude all kannatades ning veel enam inimesi elab pideva valuga.

Käesoleva Valunädala raames esitatakse Euroopa riikide ühine parandusettepanek ÜRO Inimõiguste Deklaratsiooni §25 täienduste sisseviimiseks, mis rõhutaks iga inimese õigust humaansele valuravile ning kaasaegseid valutustamise viise kasutades hoiaks ära inimeste valust tingitud kannatused.

Eesti Valu Seltsi poolt korraldatava temaatilise nädala "Euroopa Valu vastu" raames toimub 13. oktoobril infopäev Tartu Ülikooli Kliinikumis ning Tallinna Onkoloogiakeskuse valukabinetis, kuhu oodatakse kõiki professionaalset teavet saama. *EFIC - European Federation of IASP Chapters IASP - International Association for the Study of Pain

URSULA KOORITS,

Eesti Valu Seltsi president


JUHTKIRI

Head eesti asjad

Lisaks lõppevale leivanädalale peeti Eestis eile veel ka rahvusvahelist munapäeva, veidi enne seda jagas Põllumajandus-Kaubanduskoda kohalikele toiduainetele kvaliteedimärke. Jah, süüa oskame me siin kõik, kuid aegajalt pole patt veelkord veenduda, kui hästi me sööme.

Eesti oli Euroopa viljaait juba hansaajast saati, Vana-Liivimaad külastanud rännumehed ei hoidnud kokku ülistussõnu kirjeldamaks, kui head leiba siin küpsetada osati. Mõdust ja õllest ei maksa rääkidagi, tsaariajal aga lisandusid veel kartul, kartulikasvatamise kõrvalsaadusena viin ning viinatootmise kõrvalsaadusena vasikaliha. Iseseisvale Eestile tõid kuulsust ja valuutat pekk ja munad, eriti aga või, mille rasvaprotsent nii hea, et kannatas ilma spetsiaalsete külmutusseadmeteta isegi Aafrikasse vedamist. Tõsi küll, ainult Põhja-Aafrikasse.

Juunipööre ja kolhoosikord andsid siinsele põllumajandusele ja toiduainetetööstusele hullema hoobi kui Põhjasõda, kuid jälle ei läinud palju aega, kui Venemaa mõlema pealinna rahvas sõi eestimaist vorsti, juustu ja kilusid, ega jõudnud neid ära kiita. Ja üks kolhoosipidu ilma suitsupõrsa ja "Vana Tallinnata" oli sama mis punanurk ilma Lenini pildita.

Nagu iga riigikorra vahetus, andis ka arenenud sotsialismi kokkuvarisemine eestimaisele toiduainetetootmisele korraliku tagasilöögi. Kuid loomulikult mitte kauaks. Kõige esimesena toibus kalatööstus, mis õigupoolest ei olnud nõudluse vähenemist tunda saanudki. Siis ajasid jalad alla lihatööstused ja pagarid, seejärel piimatöötlejad. Kõige kauem läks jäätisetegijatel, see-eest nüüd püsib välismaine jäätis poelettidel vaid dumpinghinna toel. Uudsena lükati hiljuti edukalt käima toiduõli tootmine ja isegi makaronitööstus näitab taas elumärki. Kohaliku toiduainetetööstuse triumf oli muidugi ameerika kokalimonaadi seljatamine kodumaise kalja poolt.

Kui eestlane üldse midagi hästi teha oskab (aga tegelikult osatakse siin üsna palju asju), siis on see lihtne, maitsev ja tervislik toit. Hea küll, rasvase sealiha tervislikkuse kohta on arstidel ühtteist öelda, samuti on nurinat tekitanud alkohoolsete jookide kvaliteedimärgistamine. Kuid vähemasti kõikvõimaliku keemia, õigemini selle vähesuse osas annab kodumaine toit enamuse arenenud maailma omale silmad ette. Ja Eesti tarbija oskab seda hinnata. Meie tarbija aga on teatavasti nõudlik. Kui mingi söögikraam on suutnud end kohalikul turul läbi lüüa, võib selle rahumeeli ilma täiendava tootearenduseta eksporti saata.

13. oktoober 2001. a



ELU JA INIMENE

Kuulsamad inimesed ja loomad Saare tänavalt

Põltsamaa aedlinna ehk individuaalelamute linnajao tänavad on väliselt üksteisega üsnagi sarnased. Igale tänavale annavad aga oma aura inimesed, nende igapäevaelu ning vastastikused suhted. Mitmed Põltsamaa aedlinna tänavad on saanud oma nime seal kasvavate puude järgi. Saare tänaval kasvavad näiteks saarvahtrad. Sellel tänaval asuvad erinevate põlvkondade kodumajad, milles ühes elab Põltsamaa vaimuelu elav legend, 90-aastane kirikuõpetaja Herbert Kuurme.

Saare tänava elamu nr 5 väraval on hoiatussilt kurjast koerast. Muide, hiljem selgub, et peni polegi kuigi tige. Majaomanikud märkasid aga aknast ajakirjanikest külalisi ja avasid lahkesti värava ja ukse. Maja peremeheks on tänavu suvel 90-aastaseks saanud kauaaegne Põltsamaa kirikuõpetaja, emeriitpraost Herbert Kuurme, perenaiseks temast ligi viisteist aastat noorem abikaasa, kooliõpetaja ja kirikumuusik Asta. Kokku on majas kuus tuba. Pererahvas kutsub meid tuppa, mille härra Kuurme on praegu valinud oma töötoaks. Laual on tema raamatu "Pildikesi Põltsamaa ajaloost" teise osa käsikiri.

Siin paikneb ka klaver, mille proua Astale kinkis 1929. aastal tema isa. Varsti pärast seda, kui Asta Kuurme punastel aastatel oma abikaasa ameti tõttu Põltsamaa mittetäieliku keskkooli võõrkeeleõpetaja ametist lahti lasti, hakkaski ta algul kirikus harmooniumi ning hiljem orelit mängima. "Käisin veel möödunud aastal jumalateenistustel organisti asendamas. Kodus mängin aga vahetevahel klaverit, eriti siis, kui tuju paha on," lausus Asta Kuurme.


Kuurmete kolimislugu

Herbert Kuurme tuli Põltsamaale kirikuõpetajaks 1939. aastal. Algul elas ta köstrimajas ja ühes leerimaja suures toas. Veidi hiljem sai pastor kirikukrundi, kuhu ta oma maja ehitamiseks hakkas ehitusmaterjaligi muretsema. Selleks tuli ka tutvusi kasutada. Näiteks ühe Tallinna asjamehe huvides tuli pöörduda Põltsamaa kullassepa poole ja temalt abielusõrmused tellida. Plaanitsetud maja jäi aga valmimata, sest nõukogude ametivõimud võtsid Kuurmelt krundi ära. Nii tuli hakata uut kodu otsima.

"Saare tänaval elas vanem abielupaar perekonnanimega Rümmel. Tegin neile ettepaneku osa majast mulle müüa. Paraku polnud mul

võimalik korraga maksta vajalikku rahasummat. Olin aga valmis maksma osakaupa, millega ka nõusse jäädi. Nii kindlustasime Rümmelid regulaarse rahasummaga, sest pensioni nad ei saanud. Majaosa, kuhu elama asusime, kirjutasime minu abikaasa Asta nimele, sest kirikuõpetajal ei tohtinud tollal maja olla," jutustab Herbert Kuurme.

Hiljem avaldas härra Rümmel soovi ka endale kuuluv osa majast Herbert Kuurmele pärandada. Kirikuõpetaja aga ei soovinud seda. Rümmel kirjutas seepeale majaosa Kuurmete tütre nimele.

Oma lastest, kes Saare tänaval sageli kokku saavad, jutustas Asta Kuurme nii: "Kõige vanem poeg, 1947. aastal sündinud Jaan on Tallinnas ettevõtja. Mart, teaduskraadilt magister, töötas varem Tallinna Reaalkooli direktorina. Praegu on ta kooliõpetaja. Tõnis laulab vanamuusikaansamblis Hortus Musicus. Tütar Tiina, erialalt psühholoog, on ametis Eesti Põllumajandusülikooli raamatukogus." Lapselapsi on viiskümmend kuus aastat koos elanud Astal ja Herbertil kaheksa, lapselapselapsi praegu kolm.

Herbet Kuurme räägib Saare tänava olemusest ja vaimsusest: "Kui meie siia kolisime, oli sellel tänaval vaid neli maja. Nüüd on siin üle viieteistkümne elamu. Varem olid tänava elanikud lausa nagu üks pere. Suhtlesime pidevalt, ka käsime üksteise sünnipäevadel. Nüüd, mil mitmeid uusi elanikke on juurde tulnud, hakkab ühtsustunne tagasihoidlikumaks muutuma."

"See aga ei tähenda, et me pahuksis oleksime," täiendas abikaasa Asta.


Parri tunneb kella

Kuurmetel on saksa lambakoera ja kolli segatõugu koer Parri. "Üheksaaastane Parri on taiplik koer, kellel on ka hea haistmine. Näiteks tunneb ta juba kaugelt ära kummisääriku lõhna. Parril on selged kellaajadki. Nii teab ta, millal jõuab kätte aeg jalutama minna. Varem jalutasin koeraga ise. Nüüd on see igapäevane tegevus Asta hooleks, sest minul on tervis viletsamaks jäänud," jutustas härra Kuurme.

Kui Asta Kuurme neljajalgse sõbraga jalutab, tulevad ümberkaudsed lapsed Parrit vaatama ja tervitama. Just Parri on mõnedki Saare tänava lapsed Herberti ja Astaga tuttavaks teinud.


Kuulus suurpere

Saare tänaval elab ka perekond Emajõe, kelle liikmete nimesid võib ajalehest sageli lugeda mitmete spordivõistluste võitjate hulgast. Pereema Krista töötab Põltsamaa postkontoris, pereisa Viljo juhib Põltsamaa korterelamute ühendust Tare. Lapsed - 8-aastane Riin, 10-aastane Liis, 11-aastane Taavi ja 16-aastane Siim õpivad Põltsamaa Ühisgümnaasiumis. Tänavu kevadel võitsid Emajõed ühe Jõgevamaa perena Hansapanga poolt korraldatud suurte perede konkursi.

"Varem elasime korteris, Saare tänavale Viljo ema majja kolisime kümme aastat tagasi. Mõistagi on siin kodusem kui korterelamus," tunnistas Krista Emajõe, kes iseloomustas oma nüüdset kodutänavat rahuliku ja mõnusana.

Kui Kristaga juttu ajasime, tulid parajasti koolist koju Liis ja Taavi. Kohe võtsid nad sülle kassi Miku ja väikese valge, võrdlemisi agressiivse koera Muki. Suurem peni Lessi oli peremehega koos autoga sõitma läinud. Pärast kassi ja koera tervitamist avaldasid ka lapsed arvamust Saare tänava kohta. "Meie tänaval ning ümberkaudsetel tänavatel elab palju lapsi, kellega koos on tore mängida. Eriti populaarseks mänguks on meie kandi tüdrukutele ja poistele ukakas, mis on üks peitusemängudest," rääkisid Liis ja Taavi.

Viljo Emajõe ja tema lapsed on jõudnud esikolmikusse mitmetel spordivõistlustel, näiteks Jõgeva linna pargijooksudel. Võidud eeldavad treeninguid, milleks sobib ka koduaed, kuhu pereisa on rajanud võimalused korv- ja võrkpalli ning tennise mängimiseks. Paigaldatud on ka jalgpalliväravad ja mitmesugused võimlemisriistad. Emajõede spordihuvile tuleb kasuks seegi, et Saare tänava lähedalt algab Põltsamaa terviserada, kus saab joosta, jalgrattaga sõita ning suusatada.

Nurme ja Saare tänava nurgal elab Põltsamaa linnavolikogu eelmise koosseisu esimees, staažikas veterinaararst ja praegune pensionär Ants Kuul.

"Saare tänavale oli plaanis ka kanalisatsioon paigaldada, kuid rahapuudusel on tööd senini alustamata. Minu noor naabrimees Andres ehitas aga endale ise kaevu ja veevärgisüsteemi," lausus härra Kuul, kelle arvates elavad Saare tänaval erksa vaimuga ja ettevõtlikud inimesed.

JAAN LUKAS



KULTUUR

Uus Afganistani sõda näitab võimurite ja rahva vahelise lõhe süvenemist kogu maailmas

Hetkel kõik ametlikud võimud muudkui koogutavad USA ja selle presidendi Bushi ees. Kõik on agarad "terrorismivastases" võitluses ehk siis Afganistani riigi ründamises osalejad. Osa pakuvad sõjalisi jõude, teised infot, kolmandad lihtsalt solidaarsust. Üldse mõtlemata, kas USA käitumine on kooskõlas rahvusvahelise käitumise tavadega, inimliku õiglustundega, humanistlike normidega. Ja ka normaalse mõistuspärasusega.

Tavaelus nimetatakse sellist käitumist pugemiseks. Ja poliitikutel on muidugi põhjust selleks. On ju sellega võimalus võita nii mõndagi. USAst sõltub maailmas palju ja Bush on näidanud, et ta oskab lojaalsuse eest tasuda.

Kui Pakistan lubas Ühendriikide väed oma pinnale, siis vastutasuks vabastati ta osadest võlgadest ja võeti maha karistused tuumarelva arendamise eest. Küllap limpsavad nii mõnedki teised riigid samasuguste kingituste järele keelt. Pealegi mängib siin rolli nö grupipsühhoos: on ju väga ebamugav hakata käituma teistest erinevalt, torkad Sammionule silma ja pärast jama kui palju, hakkab veel kiusu ajama ja kõiki aastakümneid meelde tuletama.

Niisiis, enamik riike nagu toetaks USA agressiooni (sest muudmoodi ei saa nimetada ühe iseseisva riigi pommitamist teise poolt) Afganistani. Tegelikult toetavad nende riikide võimud. Mida arvavad nende riikide elanikud?

Rahvaküsitlusi pole eriti vist tehtud, vähemalt pole need maailma ajakirjanduses silma paistnud. USAs on osad ajalehed seda küsinud, tulemused on teadagi missugused. Ei võtaks neid eriti tõsiselt.

USA on sõjas, ja sõjas on alati lokanud propaganda. Inimesed, kes on tulnud New Yorgist peale 11. septembri terrorit, räägivad, et ameeriklased pole sugugi nii verejanulised ja kättemaksuhimulised, kui neid suures meedias välja paista lastakse. Niipalju, kui on saanud jälgida netis olevaid interaktiivseid kommentaarikeskusi, siis nii üllatav kui see ka ei tundu, enamik on sõja vastu. On muidugi inimesi, kes tahaksid maha tappa kõik moslemid, kõik tumedanahalised, kõik teisitimõtlejad, kuid need on selges vähemuses.

Enamik on juba praegu sõja suhtes väga skeptiliselt meelestatud. Kui saade A4 tegi spontaanse tänavaküsitluse, siis ilmnes ka, et suurem osa oli sõja vastu, poolt olid põhiliselt alaealised poisid. Euroopa riikides toimuvad suured Afganistani sõja vastased demonstratsioonid, millest Eesti meedia meeleldi ei räägi.

Ei, need sõjavastased ei toeta terroriste, ei taha süütute ameeriklaste unustamist vms. Kuid loogiliselt mõeldes saab aru, et pommitades niigi varemetes Afganistani, ei kahjustata märkimisväärselt terroriste, kes on tõenäoliselt ammu lahkunud oma laagritest, vaid tekitatakse vaid häda ja viletsust lihtrahva hulgas (mõnikümmend tuhat portsu toiduaineid miljonite inimeste jaoks pommide kõrval alla visata on vaid naeruväärne reklaamitrikk, mille efektiivsusesse võivad uskuda vist küll ainult eluvõõrad sõjardid) ning üsnagi selge on see, et asi ei piirdu ainult pommitamisega. Kui on vaja maaväed sisse viia, siis on selge, et algab afgaanide huupi tapmine, kuna sealsete traditsioonide kohaselt pole eriti vahet, kes on talumees ja kes sõdur. Muideks pole USA sõjardid vähemalt omaantud intervjuude järgi arvestanud mingi sissisõjaga, nende arvestuste kohaselt peaksid kohalikud kohe hakkama kurja Talibani võimu alt nende poole jooksma. Juba praegu on küpsemas hiiglaslik humanitaarkatastroof, sest abisaadetised on sõja tõttu takerdunud.

Samas on muidugi sõjapooldajate osad lootused õigustatud. Kui purustada Taliban, siis on võimalik võimule panna läänemeelne valitsus (mis saab olema siiski keeruline), kuid päris kindlasti peab seda pikka aega turvama USA vägede poolt ning sel puhul on tegemist tõelise okupatsiooniga. Pealegi, esialgsete andmete järgi enamik 11. septembri lennukikaaperdajatest ei saanud väljaõpet Afganistanis. Igatahes on USA jaoks ka kõige positiivsema arengu puhul tulemuseks Afganistani annektsioon, mis võib seal tekitada analoogse olukorra, mis praegu on Tšetšeenias: sissisõda võimude ja (nuku)valitsuse vastu, sõjaväelaste tapatalgud, häda ja viletsus.

MARGUS KIIS


Kultuuripeerud raha eest maal

Mõttetuna näivad asjad tekitavad sageli rohkem lärmi ja vaidlusi, kui nad tegelikult väärt oleksid. Ajab muidugi vihale, kui ei tehta midagi mõistlikku, näiteks tööd vms. Inimese ratsionaalne vaim otsib ju igalt poolt mingit loogilisust, eesmärki.

Seetõttu ETV sari "Jürgensonid" võibki uhkustada, et ta ei jäta kedagi ükskõikseks, et tal on nii kirglikke vastaseid kui ka pooldajaid. Nojah, eks need ongi tekkinud eelpoolnimetatud põhjustel.

Grupp kultuuripeerusid ja muidu meedias silma hakanuid pannakse üheks suviseks nädalaks tühja talumajja elama, saavad veel 50 krooni päevas ninale pealekauba. Peeter Volkonski, Peeter Oja, Hannes Võrno, Tarmo Leinatamm jt peavad lihtsalt selle aja seal ära elama, endale ise süüa tegema, toitu autolavkast ostma.

Jube küll! Peened vaimuinimesed on välja kistud oma mugavast linnakeskkonnast, jäetud ilma soojast naisest, soojast valmis söögist, soojast vannist, jäetud ilma arvutist, internetist, televisioonist, isegi raadiost, muudest mõnudest rääkimata ja pandud elama "s...majja", nagu mitmed neist on väitnud.

Suured egod peavad eksisteerima koos teiste omasugustega, harjuma, kuidas Volkonski röhitseb, Leinatamm targutab, Oja veiderdab, Võrno mossitab, Suur Peeter käsutab, ülejäänud muidu läbustavad. Võib tõesti neist aru saada, et on raske. Kuidas see üldse võimalik on olnud, seda me nüüd peamegi TVst vaatama.

Tallinna ja Tartu inimestele võib selline ekstreemsus muidugi jube tunduda. Aga teistele eestlastele on 1500 krooni kuus juba harjumuspärane raha, mille eest peab veel töötama ka. Neile pole vist "Jürgensonides" just väga palju põnevat peale selle, et saavad kinnitust kartusele, et igasugu prominentidel on palju halbu kombeid ja tobedaid harjumusi nagu enamikel inimestel.

Üldiselt paistab, et vähemalt algupoole pole asi eriti põnev. Lõpupoole ehk, sest siis on tüübid rohkem närvis.

Tulevikus, kui sellist saadet tahetakse veel teha, siis võiks asja põnevamaks muutmiseks lisada mõned muudatused:

1) osalejad võiksid olla poliitikud.

2) päevane rahasumma võiks olla 30ndik töötu abirahast.

3) elukoht võiks olla linnas, näiteks Koplis võis Supilinnas.

4) osalejad peaksid osa päevarahast maksma kommunaalmakseteks.

5) osalejate seas peaks olema mõni naine (või/ja laps).

Muudatusi võiks teha teisigi, aga noh, eks telemehed ise tea, kuidas nad prominente kiusata julgevad. Vaeseid televaatajaid küll ei maksa väga narrida jutuga, et 50 krooniga on ikka väga raske päevas söönuks saada.

MARGUS KIIS


Igaüks on õpilane ja õpetaja

Möödunud nädal lõppes õpetajate päevaga. Käesoleva nädala on Eesti Täiskasvanute Koolitajate Assotsiatsioon Andras koostöös haridusministeeriumiga kuulutanud täiskasvanud õppija nädalaks. Üleeile Jõgeva kultuurikeskuse kammersaalis toimunud pidulik vastuvõtt oli pühendatud mõlemale sündmusele.

Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Heiki Sildniku vastuvõtule olid kutsutud maakonna Aasta Õpetajad ja Aasta Õppijad ning ainesektsioonide juhid.

"Õpetaja pole üksnes kooliõpetaja ja õpilane üksnes kooliõpilane ning tegelikult on üldse raske õpilaste ja õpetajate vahele piiri tõmmata, sest igaüks meist on teatud mõttes õpilane ja teatud mõttes õpetaja," ütles Heiki Sildnik kokkutulnuile. Tema sõnul on Aasta Õpetajate kandidaate üha loiumalt esitama hakatud, vaatamata sellele, et nende ring, kes neid esitada võiksid, on üha laienenud. Mis ei tähenda seda, et meil häid õpetajaid poleks.

Aasta Õpetajate kandidaatideks esitasid erinevad haridusasutused ja omavalitsused Laiuse Põhikooli klassiõpetaja Eda Ispravnõi, Palamuse Gümnaasiumi logopeedi Sirje Kiisi ja Kiigemetsa kooli direktori Janne Vilmsi. Maakonna koolijuhtide nõukogu otsustas kandidaatide iseloomustuste põhjal esitada üleriigilisele Aasta Õpetaja konkursile Janne Vilmsi.

Päris "kõigekõigemat" Aasta Õpetajat viimasel ajal enam ei valitagi, nii et haridusministeeriumi ja Eesti Haridustöötajate Liidu poolt möödunud laupäeval Tartus korraldatud vastuvõtule kutsutigi kõik maakondadest esitatud kandidaadid ning anti neile üle haridusministeeriumi aukirjad ja kingituseks kallihinnalised käekellad.


Tunnustus koolile

"Enda valimist Aasta Õpetajaks tõlgendan ma kui tunnustust kogu Kiigemetsa koolile," ütles Janne Vilms Jõgeva kultuurikeskuses toimunud vastuvõtul, kus talle ja teistele maakonna Aasta Õpetajatele tänukirjad ja meeneraamatud üle anti. "Ja see on tegelikult esimene tõsisem tunnustus meie koolile üldse. Nii, nagu meid Siimusti alevikus eriti meelsasti näha pole tahetud, nii pole meie õpetajaid iga kord ka valla või maakonna õpetajate üritustele kutsutud. Tõsi: me pole munitsipaal-, vaid riigikool, aga õpetame me ju nii oma kui ka teiste maakonna valdade eriõpetust vajavaid lapsi, kusjuures meie õpetajad teevad väga rasket tööd ning on selle juures väga tublid."

Janne Vilmsi iseloomustusse olid kolleegid kirja pannud, et ta on osanud luua koolis tugeva meeskonna ning juhib seda oskuslikult, osates sealjuures tähele panna kõigi muresid. "Meie koolis osalevad koolitustel, arengunõupidamistel jms üritustel kõik, õpetajatest koristajate ja köögitöölisteni, sest meil on tegelikult kõik pedagoogid: koristajad õpetavad ju näiteks lapsi koristama ja kokad süüa tegema."


Töö kõrvalt kooli

Nii, nagu õpetajate päeva paiku valitakse Aasta Õpetajaid, nii selgitatakse täis kasvanud õppija nädalal välja Aasta Õppijad, Aasta Koolitajad ning koolitussõbralikemad organisatsioonid. Meie maakonnas piirduti küll vaid Aasta Õppijatega. Kandidaate esitati neli: Jõgeva Ühisgümnaasiumi vanemõpetaja logopeed Hilve Kivipõld, Kuremaa Põllumajandustehnikumi õpetaja Hiie Taniloo, Jõgeva maavalitsuse kultuuri- ja sporditöö nõunik Arne Tegelmann ning Kurista lasteaia Karukell juhataja Silvi Suur. Kõik nad olid kutsutud ka Jõgeva kultuurikeskuses toimunud vastuvõtule.

Silvi Suur lõpetas tänavu kaugõppes kiitusega Tallinna Pedagoogikaülikooli eelkooli ja esiõpetuse erialal. Oma uurimistööga aitas ta TPÜ Lapse uurimise keskust, testides lapsi nn Wechsleri intelligentsusskaalal. Silvi Suur jätkab õpinguid bakalaureuseõppes ning teeb edasi ka uurimistööd.

"Ega ma pedagoogikaülikoolis õppides enda jaoks päris uusi maailmu avastanud, aga selle õppisin küll ära, kuidas lihtsate, aga oluliste asjade toimimist teistele lihtsalt ja arusaadavalt ära seletada. Ning omandatud lasteaia- ja algklassiõpetaja ning lapsepsühholoogi lisaerialast on loomulikult palju kasu," ütles Silvi Suur. Juhataja eeskuju on innustanud õppima ka tema alluvaid.

Arne Tegelmann lõpetas tänavu samuti pedagoogikaülikooli, ent kultuurinõuniku erialal. Tegelikult on tema seos täiskasvanuharidusega aga ehk tugevamgi teist kanalit pidi: Arne Tegelmann on üks Palamuse rahvakooli käivitajaid ja projektijuht.

Oktoobri alguses alustas suure hulga palamuslasi end harima ärgitanud rahvakool teist õppeaastat. Tegelmannide peres aga õppijaid vähemaks pole jäänud: Arne abikaasa Tiina läheb esmaspäeval Tallinna Pedagoogikaülikooli oma esimesele õppesessioonile. Eriala on sama: kultuurinõunik.

RIINA MÄGI


Ilmateade

Laupäeval on pilves, selgimistega ilm, kohati sajab hoovihma. Puhuvad edela- ja läänetuul 4-9. Sooja on 11-15 kraadi.

Ööl vastu pühapäeva on pilves, selgimistega ilm, kohati sajab hoovihma. Päeval tuleb muutliku pilvisusega, oluliste sademeteta ilm. Puhub läänekaarte tuul 3-8 m/s. Öösel on sooja 5-11 kraadi, päeval 12-15 kraadi.



Vooremaa

Laupäev, 13. oktoober 2001. a.

Mustvees alustati euroopaliku sadama ehitamist

JAAN LUKAS


Põltsamaa kalmistul võetav tasu on seaduslik

RAIVO SIHVER


Uueks Kalaliidu juhatuse esimeheks valiti Toomas Kõuhkna

VALDUR NOORMÄGI,

Eesti Kalaliidu tegevdirektor


Vabandus

JAAN LUKAS



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kas sõjategevus Afganistanis mõjutab ka Eesti elu?

Puurmanis küsitlesid

RIINA MÄGI ja ANATOLI MAKAREVITŠ


KIRJAD

Kroonilise valuga on seotud suured rahalised kulutused

URSULA KOORITS,

Eesti Valu Seltsi president


JUHTKIRI

Head eesti asjad

13. oktoober 2001. a



ELU JA INIMENE

Kuulsamad inimesed ja loomad Saare tänavalt

JAAN LUKAS



KULTUUR

Uus Afganistani sõda näitab võimurite ja rahva vahelise lõhe süvenemist kogu maailmas

MARGUS KIIS


Kultuuripeerud raha eest maal

MARGUS KIIS


Igaüks on õpilane ja õpetaja

RIINA MÄGI


Ilmateade