Vooremaa 14.07.2001

Vooremaa
Laupäev, 14. juuli 2001. a.

Laari talu pererahvas ja teised tublid köögiviljakasvatajad

Laari talu kasvuhoones kasvatatakse välismaiseid tomatisorte. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ

Köögivilja kasvatatakse Jõgevamaal eelkõige taludes. Peagi koristatakse peenardelt esimesed porgandi- ja kasvuhoonetest tomatisaagid. Päikesepaistelisel suvel on hästi kasvanud ka hernes ja uba.

Jõgeva Sordiaretuse Instituudi köögiviljaaretuse nooremteaduri Ingrid Benderi arvates pani köögivilja jõudsalt kasvama juba paar nädalat kestnud soojad ja niisked ilmad. Ainult Puurmani asulas on vihma vähe sadanud. Aiapidaja Jaak Õimu sõnul on muld asulas täiesti kuiv. "Kursi ja Pikknurme kandis on vihma tulnud, aga meil ei ole. Tulin just praegu kastmast," rääkis neljapäeva õhtul Vooremaale Jaak Õim.

Võitsid varakult istutajad

"Mai teine pool ja juuni esimene pool oli herne, oa, tomati ja teiste aiakultuuride jaoks ebasoodne. Niiske ja külma kevade tõttu oli palju haigusi. Tomatit kimbutas hahkhallitus. Kapsaste ja teiste istutatavate kultuuride puhul olenes palju isutamisajast. Need taimed, mis istutati mai algul, enne külma perioodi saabumist, juurdusid hästi. Hiljem istutatud taimed nii hästi ei juurdunud," rääkis Ingrid Bender.

Eile maksis Jõgeva turul porgand 14-15, väikeste porgandite kimp 3, värske kartul 8, kurk 10, värske peakapsas 6, lillkapsas 12, tomat 17-18, kurk 10 ja värske kartul 8 krooni kilogramm ja sibul koos roheliste pealsetega maksis 1 kroon tükk.

Anonüümseks jääda soovinud kapsamüüjad ja -kasvatajad varase kapsa saagikuse üle ei nurisenud. Nende arvates on kasvanud ilus kapsas. Praeguste ilmade kestes loodetakse ka hilise kapsa head saaki. Kõik sõltub aga eelolevatest ilmadest, kimbutama hakkavatest haigustest ning kahjuritest.

Kasvatatakse tilli, tomateid, sibulaid, porgandeid, kapsaid ning muid juurikaid

Põltsamaa lähedal Mällikvere külas asuva Laari talu perenaine Sirje ja peremees Toivo Kukk viisid laupäeval Tartu firmasse Salvest tänavu esimese koorma tilli. "Kasvatame tilli kolmandat aastat. Kokkulepete kohaselt turustame sellesse ettevõtesse kolm tonni tilli. Ühe kilogrammi tilli eest makstakse Salvestis 3 krooni ja 20 senti. Selline hind erilist tulu ei taga, mistõttu kavatseme edaspidi hakata eelkõige tomateid turustama," lausus Sirje Kukk.

"Tomateid kasvatame juba praegugi. Kevadel ehitasime kasvuhoone mõõtmetega 55 x 12 meetrit, kus kasvatame välismaiseid tomatisorte. Kuigi kasvuhoone ehitustööde tõttu jäi tomatitaimede istutamine hiliseks, hakkavad esimesed tomatid juba punaseks minema.Samuti on meil 2 hektarine kartulipõld. Praegu hakkavad avanema õienupud ja juulis loodame saada esimest kartulisaaki," rääkis perenaine Sirje.

Kasvatatakse oma pere jaoks ja ka müügiks

Puurmani vallas Pikknurmes asuvas Andrese talus kasvatatakse köögivilja oma pere toidulaua jaoks. "Tahame tervislikku toitu süüa, mistõttu meie põldudel kasvavad porgandid, kapsad, kaalikad, punapeedid ning herned. Tänavune porgand on parajalt pikk ja sihvakas. Loodame, et nädala pärast saab esimese porgandi juba supi sisse panna. Igati jõudsalt on kasvanud ka hernes, mis praegu õitseb. Samuti uba ja põlduba. Imeilusaks võib pidada kapsast, kusjuures hiinakapsas on praktiliselt valmis. Punapeet on arvatavasti kuivuse tõttu kiduraks jäänud," lausus perenaine Sirje Koorts.

Suurim köögiviljakasvataja, Tapikul asuva Rehemäe talu perenaine Viivi Liias, saagi üle ei kurda. "Juba kolm nädalat olen saanud värsket kapsast. Kasvatan varast ja hilist peakapsast, aga samuti lill, spargel- ja hiinakapsast, kokku paari hektari jagu," lausus Rehemäe talu perenaine. Veel kasvatab ta paaril hektaril punapeeti, paaril kaalikat ja kolmel hektaril porgandit. Toodang müüakse hulgiladudele. Vähesel määral kasvatatakse ka rohelist tilli, mis enne müümist pakitakse.

RAIVO SIHVER

JAAN LUKAS

Peking sai 2008. a olümpia

Rahvusvahelise olümpiakomitee president Juan Antonio Samaranch teatas reedel, et 2008. aasta olümpiamängud toimuvad Pekingis.

"V"

ARVAMUS

KÜSITLUS

Ega teile äikeseilm liiga tee?

Jüri, tehnoülevaataja:

"Liiga kuum teeb ennem liiga kui äikeseilm. Peale pikset ongi õhk teine, on palju kergem hingata ja töötada. Las see äike taob maha, peaasi, et ta kellelegi kahju ei tee. Igal aastal on ta ju kusagil kurja teinud: küll elektrikilbid ja telekad läbi löönud, maju põlema pannud ja liini all olnud loomi maha tapnud. Eelmisel aastal viisin õele uue teleka, paar päeva hiljem küsisin, et kuidas töötab. Äike oli sisse löönud, antenn oli muidugi sees olnud ja oligi pill kutu. Piksekaitse on muidugi hea asi, aga selle panek on kallis."

Mati, autojuht:

"Äike ja müristamine on igapäevane asi, lastele võib see huvitav olla. Mis sest piksest ikka karta, kui on määratud, no las ta siis lööb. Jookse palju sa jooksed ega surma eest ikka ära ei põgene. Kui päris lähedal välgutab, siis on veidi kõhe, kuid põuavälku ja virmalisi on põnev vaadata. Naised, no nemad kardavad müristamist, hiiri kardavad ka - jooksevad nende eest lausa laua otsa. Pole kuulnud, et välk oleks linnamajja löönud, tema põrutab rohkem mõnda üksikusse maamajja."

Annekatrin, operaator:

"Ega see mulle eriti liiga ei tee ja äikese või müristamise eest ma voodi alla küll ei poe. Ega see kõuemürin mulle eriti ei meeldi. Välku on kaugelt ilus vaadata, kuid kui lähedal kärgatab, siis ajab hirmu nahka. Mulle meeldivad torm ja raju, neis on mingi ürgne võlu. Õnneks on olnud pärast jaanipäevajärgset palavust ka mõni äikeseilm, mis lasi hinge tõmmata. Vikerkaart ja virmalisi võiks meil sagedamini olla. Kõike, mis ilus, võiks rohkem olla."

Valli, meedik:

"Looduses ja elus peab olema kõike, nii päikest kui äikest. Vihmane ilm mulle meeldib ja äike isegi rohkem kui päike. Taevast tulevärki on ju ilus vaadata. Kõik looduses on ilus, iga hetk on ilus, vaata vaid. Virmalisi pole ma näinud, kuid vahel olen need enda jaoks välja mõelnud. Ja vikerkaar, see on looduse suur ime. Tahaks näha keravälku, kuid parajast kaugusest, et ta mulle liiga ei teeks."

Janek, autoremondi lukksepp:

"Miks ta peaks liiga tegema? Ilm on hea ja vahelduseks kulubki mõni äikesesähvatus ära. Äikest karta pole mõtet, kui lööb, siis lööb, ega selle eest peitu ei poe. Keravälk, see on hullem: kuulsin, et ühele oli see korstnast sisse läinud ja soojamüüri laiali löönud. Öeldakse, et ei tohi, kuid äikese ajal on vees olla eriti soe ja mõnus. Vaevalt, et välk kaske puudutab, rohkem laksutab ta kuuske ja saarepuud."

Priit, õpilane:

"Mul pole mingit muret äikesega, see ei sega mind jalgrattaga sõitmast või ujumast. Õpetajad on küll rääkinud, et äikese ajal ei tohi ujuma minna, kuid paljugi mida nad räägivad, ise tuleb ikka kõik ära proovida. Sellel nädalal on paar äikeseilma juba olnud, aga rohkem ei tahagi. Pikne on ilus, põuavälgud ka, aga sellele ei pööra suurt tähelepanu. Vikerkaar, see on ilus ja vahva. Väikesena tahtsin ikka vikerkaare juurde jõuda, kuid ei õnnestunud."

Siiri, pianist:

"Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb. Kui ta seda kusagil kaugel teeb, siis on ilus vaadata. Mul on ka lähedane kogemus olemas: äikese-eelne raju murdis mu suvilas puud maha. Äikeseilmal on ju oma ilu, peab silmad lahti hoidma ja oskama seda nautida. Ja kõuemürin, see on lausa muusika. Vikerkaar, see on imeilus ja polegi tähtis kus kandis või riigis sa teda näed."

Raivo, ehitaja:

"Olen olnud kogu elu ehituse peal ja harjunud iga ilmaga. Nüüd on olnud paar nädalat päris palavad ja väike äikesehoog kulukski juba ära. Alati läheb pärast äikest jahedamaks ja õhk värskemaks, siis oleks kergem tööd teha. Nüüd on igasugused automaatlülitid ja muud värgid, nii et välgu ajal pole voolukatkestusi enam kuigi palju."

Pauastveres küsitlesid ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVITŠ

KIRJAD

Jamast on villand

Ajal, mil Eesti rahvas kardab seada ohtu oma järeltulevat põlvkonda, kutsus suur grupp teadlasi valitsust ja Riigikogu elektrijaamade erastamist ümber mõtlema. Paraku näib,et selles loos ei aita mõistlikkusele ka Eestimaa Rahvaliidu eestvõttel kogutud kümnete tuhandete inimeste protestiallkirjad.

Riigikogu opositsiooni juhtpoliitikud Arnold Rüütel, Villu Reiljan, Mai Teial jt nõudsid erakorralise istungi korraldamist, et arutada, kes ikkagi elektrijaamadest kokku keedetud suppi sööma hakkab. Nädal tagasi oli Riigikogu erakorraliselt kokku kutsutud. Kohale tuli 43 liiget. Eestimaa strateegiliste ettevõtete maha müüjad peesitasid või sügasid niisama kõhtu - ei tulnud kohale põhimõtteliselt.

Mullu suvel juhtus sama lugu. Seekord otsustas Riigikogu juhatus pikendada KÕIGI rahvaasemike palgalist puhkust ühe päeva võrra. Pull värk küll. Teed tööluusi ning saad preemiat. Kurat, kohalikus põllumajandusühistus saavad töömehed kuu vältel hommikust õhtuni tehtud töö eest kokku alla tuhande krooni!

Repliigi korras veel üks asi, mida põhjalikult lahti kirjutada ei viitsigi. Nii laupäevases Vikerraadios Ummelase poolt juhitud keskpäevases arvamussaates kui pühapäevases Raadio 2 saates Olukorrast riigis esinenud Hannes Rumm ja Sulev Vedler taovad pikemat aega palli ühte väravasse. Kolmikliitu ja tema valitsuse tegemisi kritiseeritakse haruharva. Kõiges oleksid nagu süüdi Reiljanid, Savisaar ja teised opositsioonipoliitikud.

Mulle hakati nüüd toppima teiste lehtede vahele ka Päevalehte. Ennäe, mida esmaspäevasest numbrist sai lugeda. Juhan Kivirähki üllitis Savi ja Tulviste rebivad võrdselt algab lausega "Pooled Eestimaa kodanikud peavad presidendi ametisse sobivaks nii Peeter Tulvistet kui ka Toomas Savi"

Eriti väle sotsioloog, kes on suutnud kogu Eestimaa rahva arvamused ära kuulata. Huvitav, kust kohast ta rahvaküsitluse läbiviimiseks raha sai? Miks ta näiteks minu pere arvamust ei uurinud?

Enam ma ei imesta sugugi kui aasta pärast on vastavalt küsitlustele näiteks Isamaaliidu reiting tõusnud 20 protsenti. Turuuuringute AS ja Emori poolt teostatavate arvamusuuringute kaudu on see täiesti võimalik.

Praegugi küsitlevad need spetsilistid nõnda: Kumba te eelistate presidendiks, kas Tulvistet või Savi? Ülejäänud kandidaate poleks justkui olemaski.

GUNNAR ISOTAMM

JUHTKIRI

Kuumad ilmad jälle tulekul

Suur suvi on jätkuvalt käes. Kui nädalavahetuseks ongi oodata veidi jahedamat õhku, ennustab ilmajaam juba esmaspäevast alates kuni 32 soojakraadi. Eelmise kuumalaine kogemuste põhjal oleks nüüd ülim aeg vastavaid ettevaatusabinõusid tarvitusele võtma hakata.

Lõunamaal, kus kuumade ilmadega rohkem harjutud, ei ronita asja eest teist taga kõrvetava päikese kätte, vaid püsitakse keskpäevase tipptunni ajal kenasti kodus ja peetakse siestat. Lõunamaalane teab, et korralik riie töötab soojusisolatsioonina nii külma kui ka kuuma ilma puhul ega kisu end igal võimalikul või võimatul juhul vööni paljaks. Samuti ootab lõumapoolsete laiuskraadide asukas pidutsemise ning teqila manustamisega niikaua, kuni õhtujahedus alkoholikraade lahjendada aitab.

Põhjamaades, kus suvi tähendab tavamõistes kolme kuud kehva suusailma, lööb ootamatu kuumus paljudele sõna otseses mõttes puuga pähe. Selmet järgida aastatuhandete jooksul väljatöötatud ettevaatusabinõusid, heidab uimasevõitu ja tasakaalukas eestimaalane endalt eelviimased hilbud ning tormab ühelt peolt teisele. Kusjuures auasjaks loetakse sättida kõikvõimalike vabaõhuürituste algusajad hetkele, mil päike kõige paremini lagipähe paistab. Kui sinna juurde veel janukustutuseks õlut tarvitada ning rannast peole ning peolt grüünesse liikumiseks autot tarvitatakse, kusjuures nimetatud transpordivahendil põhjamaises kliimas mittevajalik konditsioneer loomulikult puudub, on õnnetused kerged tulema.

Kuuma ilmaga on kõige targem oma päevased toimetused võimalikult vara hommikul joonde ajada, ülejäänud päevaks aga varuda endale ventilaatoriga varustatud ning otsese päevavalguse eest varjatud pind, hulgaliselt jahedat jooki ning mõned meeldivad kaaslased. Ka loodusesse ei ole mõtet ronida selleks, et sealt paari tunni möödudes kummide vilinal minema kihutada. Hoopis parem on telgivaiad maasse lüüa ning paar päeva üldse mitte paigast liikuda. Mõjub hästi nii enda kui auto tervisele.

Just praegu on tagumine aeg varuda päikesepõletuse vastaseid vahendeid, ventilaatoreid ja matkavarustust, külmutada jääkuubikuid ja parandada päikesevarjusid. Arvutikasutajad võiksid mõelda logisevate jahutusseadmete väljavahetamisele või suvepuhkusele, samuti ei teeks paha soetada mõned piksekaitsevahendid. Kui kuskilt õnnestuks veel mõni õlgkübar hankida, võib saabuva kuumalaine ilma suuremate kaotusteta vastu võtta.

14. juuli 2001. a

ELU JA INIMENE

Vana-Jõgeva küla kisub linnarahvast ligi

"Jõgeva on küla," on öelnud nii mõnigi suuremast linnast siia saabunu. Veidi põlastava tooniga öeldud "küla" all mõeldakse ikkagi linna, teadmata, et on olemas nii Jõgeva linn, alevik kui ka küla. Viimase paarikümne aastaga on küla Tartu poolsesse serva, raudtee ja Pedja jõe vahele kerkinud umbes 75 majakesega linnak.

Jõgeva vallavalitsuse andmetel on Vana-Jõgeva külas 23 registrisse kantud majapidamist, kuhu on sisse kirjutatud 46 inimest. Mõni aasta tagasi trükis ilmunud "Jõgevamaa rahvastiku ühtlusarvutatud sündmus- ja loendusstatistika" järgi elas 1979. aastal külas 117 ja 1989. aastal kõigest 19 inimest. Üksnes statistikale tuginedes jääb mulje nagu oleks küla kümne aastaga peaaegu tühjaks jäänud.

Tegelik pilt pole siiski nii trööstitu: ükski maja pole tühjalt seisnud ja vaatamata sellele, et osa külast läks linna alla, on küla kõvasti kasvanud. Ligemale sajas majas elab vähemalt suviti mitusada inimest. Lugu vaid selles, et statistika loeb vaid neid maju ja hingi, kes ametlikult registrisse kantud.

Laisad piimatahtjad

Vana-Jõgeva küla algab linna ringtee juurest, seal on vaid kaks, Tuule ja Otsa talu. Edasi tulevad linnatänavad Kalda ja Suvila. Endise loomvaru ja veterinaarravila juures jätkub küla taas. Teraviljasalve taha jäävad Päidu, Metsa, Metsanuka - kõigest kuus majapidamist. Villu Vilms kasvatab siin suures kilemajas kurke ning kirub oma poega. "Ta tülitab ja lausa terroriseerib tervet suguvõsa," loodab Villu ajalehe kaudu abi saada.

Naabertalu perenaine Luule Hütsi peab paari kirjut lehma. "Aitab, mis mõtet on ennast tappa, kui keegi enam piima ei taha. Suvilad rahvast täis, aga keegi ei viitsi piima võtta. Nemad tahavad, et piima peab kohe treppi viima, mina küll seda tegema ei hakka. Mul on üle

kõri, müün ühe lehma maha," on Luule otsustanud. "No need, kes lehma peavad on täitsa lollid, aga vaata, see vana igand on veel sees, ei saa pidamata. Nüüd tuuakse kõik välismaalt sisse ja meil polegi enam vaja midagi teha. Ajame käpad taeva poole ja muudkui ootame loojangut. Vaata, milline on meie Eesti riik. Ainult krahmajate riik," arvab Luule.

Tarzani ehk Vanapagana talu

Nõndamoodi on hakatud kutsuma metsaserva, veidi märkamatult kerkinud majapidamist. Küllap seetõttu, et peremees rajas talu võpsikusse ja kõigepealt valmis laut, alles siis asuti endale maja ehitama. "Kange mees, nagu Põrgupõhja Jürka," räägitakse 73-aastase Hansi Nahkuri kohta.

"Mul oli väga suur tahtmine teha. Nagu Vene valitsus ära läks, müüsin linnas maja ära ja tulin isa maa peale, seda on 12 hektarit. Raiusin võpsiku maha, tegin viie latiga aia ümber ja hakkasin lambaid pidama. Kasvatasin neid viis aastat, kõige rohkem on mul olnud 28 pead. Nüüd on mul lehm, kaks suurt ja üks väiksem pull. Olen maapoiss ja mulle kangesti meeldib loomadega õiendada," räägib Hansi, kunagise jaamakorraldaja Nahkuri poeg. Loomadeta polevat mingit mõtet talu pidada ja metsas elada.

Hansi õues on küla kõige kõrgem lipuvarras, selle pani ta püsti kohe, kui siia tuli. "Kangesti tahtsin, et mu kodus lehviks Eesti lipp, mis oleks kaugele näha," on peremehe igatsus täitunud.

Jõgevlaste esimesed suvilad

Mööda trepilist liivateed rappuvad autod edasi-tagasi, tihe tolmupilv taga. Linnainimesed ju palju jala ei käi ning kaugemate suvilate rahvas eelistab rattaga sõitmiseks teed teisel pool raudteed.

Esimene suvituslinnak, ametlikult küll aianduskooperatiivi nime all, on Pedja. Edasi tulevad Kalev, Tulp, Suvi ja Jõe. "Seitsmekümnendal hakkasime linnast välja tahtma. Tiidenberg ja teised alustasid asjaajamist, saime 24 inimest kokku ja moodustasime kooperatiivi. Jõgeva Rajooni Täitevkomitee andis meile tüki Tõnsu Kalju heinamaad ja hakkasime pihta. Hirmus käimine ja õiendamine oli tee ehitamisega. Oli vaid vankri- ja karjatee, kust läbi ei pääsenud. Aiamaa pinnast tuli ka kõvasti täita. Meie õnneks hakati siis viadukti ehitama ning mulla ja kruusa saamine polnud haltuurameeste käest kuigi raske," meenutas Tõnu Pastarus.

Tollal tohtis aiamaja olla vaid 25 ruutmeetri suurune ja ahju ei lubatud sisse ehitada. "Oli ikka jama aeg. Oleksin ehitanud Rannapiiga tüüpi maja, aga ei lubatud. Projektist pidi sentimeetri pealt kinni hoidma. Saingi 20 rubla trahvi, et olin pisut suurema kasvuhoone ehitanud," räägib Tõnu Vainomäe. Temagi kavatseb oma suvila uuesti soojustada ning teise korruse peale ehitada, et tervel perel oleks siin lahe elada.

Küladevaheline töökoda

Värdi Koppel tegi oma maja uuemaks ja soojaks juba mitu aastat tagasi. Siis andis linnakorteri käest ja võttis vallast majaraamatu. "Kavalam on ju kogu aeg siin olla. Paarkümmend viimast aastat elasingi linnas vaid mõne talvekuu, aga üüri, sooja ja mis veel makse tuli kogu aeg kinni taguda. Siin ei läinud mul möödunud talvel viit ruumi puidki," kiidab Värdi. Maja ja kõrvalhooned on ta ise ehitanud. Kamina ja pliidigi ladus Veski raamatu järgi ise.

Värdi on üle mitme küla kuulus mahlameister. Hambaarstitoolist on teinud isevärki pressi. Teenustasu tuuakse talle tavaliselt pudelis ja sageli aitavad kliendid seda vähendada. "Mis teha, kord sai selline amet ette võetud. Viimased õunatoojad jäävad ju külma peale, siis käed külmetavad ja on vaja sooja sisse saada. Kui napsu toovad, las toovad, ega ma saa neid tagasi saata. Õunarämpsu, selle annan koos mahlaga tagasi, mina ei taha, et see sodi minu maad hapendab," ütleb Värdi mõnest asjast ka ära.

Paadiga suvilate vahel

Uued suvilakrundid jagati linnarahvale lausa sohu. Mälestuseks hoitakse paarkümmend aastat tagasi kevadel tehtud pilte, kui suvilate vahel sai sõita kummipaadiga. Maa on küll kraavitatud ja drenaažitorud sees, kuid ikkagi märg, olgugi, et enamik on oma maad liiva ja mullaga tunduvalt tõstnud. Raudtee läheduse üle enam palju ei kurdeta, selle mürinaga harjub kõrv ära.

Suvilate rajooni uuem asi, millest rõõmu tuntakse, on pood. Kiidetakse Ventšikovi, kes Kajaka kioski sinna viis. Rahul ollakse ka noorte ja nägusate müüjate Marioni ja Hillega.

Vana-Jõgeva külasse küll enam uusi majakesi ei ehitata, kuid jälle kostab kopsimist: kes parandab, kes laiendab. Paljud soojustavad hoonet, et muuta suvila elamuks ja linnakorter maha jätta.

ARDI KIVIMETS

KULTUUR

Et presidenti kotis ei ostetaks

Vademeekum on eesti keele sõnaraamatu järgi teatmeid või juhtnööre sisaldav taskuraamat. Peeter Tulvistele pühendatud raamat "Vademecum", mida kolmapäeval Palamuse kihelkonnakoolimuuseumis esitleti, taskusse ei mahu ning erilisi juhtnööre ka ei sisalda.

Iseasi, kui võtta kogu raamatut juhisena: "Vali mind!". Sest ega Tulviste saladust teinud, et raamatu ilmumine presidendikampaaniaga seotud on: see aitavat vältida olukorda, kus rahvas presidendikandidaati nö kotis peab ostma. Kannatades küll teatava kiirustava eklektilisuse all, annab "Vademecum" siiski Tulvistest päris huvitava pildi: koostaja Mihkel Mutt on raamatusse lükkinud nii Tulviste enda tekste kui ka teiste poolt tema kohta kirja pandut. Esmapilgul tundub, nagu oleks Mutt&Co püüdlikult jälginud, et Tulviste liiga paipoisilik välja ei paistaks: selline imago pole Eestis praegu teatavasti moes.

Toots ja Lesta

"Vademecumi" kaasautoritest oli Tulviste meeskonnaga kaasas kirjanik, publitsist ja lavastaja Mati Unt. "Kui me kõneleksime Palamuse kihelkonnakooli klassitoas, jättes selle ruumi puudutamata, oleks see originaalitsemine," arvas korduvalt Lutsu tekste lavale seadnud Unt ja asus praegust ja üht võimalikku tulevast presidenti, st Lennart Merit ja Peeter Tulvistet "Kevade" arhetüüpsete tegelastega võrdlema.

"Meri puhul võib tema improviseerimisjulguse ja ootamatute tegude tõttu tõmmata paralleele Joosep Tootsiga. Ning nii, nagu Toots kihelkonnakooli õue saksapoistest puhtaks lõi, on Meril suured teened selles, et Vene sõjavägi Eestist nii kiiresti lahkus. Tulvistet võiks aga võrrelda väikese Lestaga, kes "Kevades" küll värvikamate tegelaste varju jääb, ent sarja hilisemates osades, kui teised juba maha käima hakkavad, üha enam esile tõuseb - positsioonika kirjaniku ja haritlasena, koolivendade vaimse toetajana," ütles Unt.

Väljaveninud karavan

Kui raamatuesitlust juhtinud EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja Gustav Kutsar oli rahvale teada andnud, et "Vademecumit" saab tagapingist 75 krooni eest (st umbes poole odavamalt kui poest) osta ja üllitise soetanud olid Tulvistelt autogrammid kätte saanud, vastas presidendikandidaat filosoofiliste kalduvustega linnapea Ants Paju, "rahva hääl" Mart Aroldi, kirikuõpetaja Jaan Nuga ja teiste teraste inimeste küsimustele. Selle kohta, missuguseid vigu on Eestis viimase kümne aasta jooksul tehtud, et meie ühiskond nii teravalt kihistunud on, arvas psühholoog Tulviste, et ega eriti suuri vigu tehtud olegi, vaid kihistumise on kaasa toonud kiire majanduslik areng.

"Paljud riigid on sellise arenguetapi läbi teinud aastakümneid varem ja sarnaseid probleeme pole ära hoida suudetud kusagil," ütles Tulviste. "Et asi päris hulluks ei läheks, tuleb inimesed taas omavahel rääkima saada. Üheksakümnendate algul hakkasime ju justkui koos kuhugi minema, ent nüüd on karavan veninud nii pikaks, et eesminejad ei näe enam seljataha ning mahajääjad ei saa enam aru, kuhu minnakse ja kas nemad ka sinna ikka oodatud on. Järgmise presidendi ülesandeks ongi minu arvates tekkinud lõhe ületamine. Raha ta selleks kuhugi suunata ei saa, küll aga on tal võimalik oma autoriteedile toetudes probleeme tõstatada, panna tööle oma akadeemiline nõukogu jne."

Teisipäevases Postimehes avaldab politoloog Anu Toots arvamust, et presidendivalimiskampaania ajal kandidaatide raamatute üllitamine on Ameerika poliitilise kultuuri kopeerimine, sotsioloog Andrus Saar aga kahtlust, kas nimetatud raamatud erilist efekti annavad, kuna suvisel ajal neid vaevalt et keegi lugema hakkab. Eks sellepärast Palamusel mõned "suured poisid", nagu riigikogulane Meelis Paavel, Jõgeva linnapea Ants Paju ja vallavanem Toivo Ilves (st esimese ja teise ringi valijamehed) ilmselt "pärast tunde" jäetigi.

RIINA MÄGI

Elton John annab Tallinna lauluväljakul kontserdi

22. juulil maabub Eestis üks läbi aegade suurimaid popstaare, sir Elton John.

Kuigi tema viimaste aastate looming on pannud tõsisemad muusikahuvilised veenduma, et tegemist on totaalselt keskteed järgiva igava kogupereartistiga, on Eltoni minevik keerukam, põnevam ja huvitavam, kui tänases perspektiivis paista võib.

25. märtsil 1947 (aasta, mis oli üldse väga helde andekate inimeste sünni poolest) ilmale tulnud Reginald Dwighti (nagu aru vist saate, EJ isikunimi) professionaalne karjäär algas juba 14 aastat hiljem. Ta vanemad olid samuti musikaalsed, isa sõjaväeorkestri trompetist. Reginald oli koolis tõrjutud poiss, prillidega paksuke, nii

pühendus ta klaveriõpingutele Royal Academys.

1961. aastal ühines ta oma esimese professionaalse bändiga nimega Bluesology. 1965. aastal hakkas bänd saatma ameerika soul ja rütmibluusilauljaid nende tuuridel ning lasi välja ka oma esimese singli Reginald Dwighti lauluga "Come Back Babe".

Novembris 1967 võttis Reginald Dwight endale pseudonüümi, laenates Baldry ja Bluesology saksimehe Elton Deani eesnimed. 1968 said John ja Taupin laulukirjutajatena tööd Dick Jamesi muusikakirjastuses. 1. märtsil ilmus Elton Johni esimene soolosingel "I've Been Loving You Too Long", jaanuaris 1969 teine "Lady Samantha", mis sai juba rohkem raadioruumi. Kuid katsed saada mõne tunnustatud bändi, näiteks progeguru King Crimsoni ja bluusrokkarite Spencer DavisGroupi ridadesse ebaõnnetusid, kuna prillidega Johni peeti liiga ebakarismaatiliseks.

1970 hakkasid asjalood soodsamasse suunda pöörduma. Moodi läks singersong writerite ehk laulja-laulukirjutajate liikumine. Tuntumateks said James Taylor, Don McLeani (kelle "American Pied" ka Madonna üsna hiljuti esitas), Tom Waits ning ka Elton John liitus alguses just selle liiniga.

Ameerikas tuligi esimene edu, "Border Song" sisenes augustis US top 100sse, peale 25. augusti edukat kontserti LAs tabas Elton Johni omanimeline teine plaat juba USA LP-tabeli 4. kohta. Jaanuaris 1971 jõudis plaat briti tabeli 11. kohale, ballaad "Your Song", millele tehti ka koos fotograafidega raagus metsas jalutavat Elton Johni kujutav muuvi, jõudis briti singlitabelis 7ndaks. Veebruaris sai Elton endale "päris" manageri, John Reidi, kes tutvustas seni ainult naistega (ühele oli ta juba tite jõudnud teha) hädas olnud Johnile dekadentlikku homomaailma.

Sellest sai sai EJ stiilis ka pöördepunkt, ta loobus surmtõsisest poosist, hakkas kandma veidraid lavariideid, igasugu trikke tegema,

tutvus narkootikumidega. Samas jäi ta väga produktiivseks, lasi aastas välja mitu albumitäit laule, mis tollal olid veel pikad ja eepilised.

1972. aasta mais jõudis "Rocket Man" briti tabeli teiseks, sama aasta juulis jõudis album "Honky Chateau" USA tabeli tippu, 1973 LP "Dont Shoot Me, I am Only The Piano Player", jõudis ka briti albumitabeli esimeseks, nagu ka tolle aja moe kohaselt teostatud duubelLP "Goodbye Yellow Brick Road". 1974. märtsis tipnes USA tabel looga "Candle In the Wind". EJ tabasid ülepingutamisest mitmed kriisid, kiilastuvale prillipapale oli pöörane menu ootamatu. Samas oli ta paljude teiste superstaaride suur sõber. Oma viimase kontserti andis 1974. aastal John Lennon just temaga ja nad veetsid koos ka eksbiitli joomatuure.

1976 sai ta esimeseks briti tippsingliks koos Kiki Deega lauldud diskolugu "Dont Go Breaking My Heart". 1977 sai ta esimeseks rocksaariks, kes sai Madison Square Gardeni Kuulsuste Halli liikmeks. 1978 läks ta tülli Bernie Taupiniga, loobus praktiliselt saatebändist (jäi trummar Ray Cooper). 1979 esines ta esimese Lääne sooloartistina Israelis ja Nõukogude Liidus 8 kontsertiga; tuurist tehti film "Venemaale Eltoniga".

1980ndatel hakkas EJ populaarsus langema, ka kunstiliselt polnud millegagi eriti kiidelda. Ta muusika kaotas igasuguse põnevuse, tähelepanu äratasid ta pirtsakad staarimaneerid. 1984 abiellus ta ootamatult meheliku olemisega stuudiotöötaja Renate Blaueriga.

1989 müüs EJ oma jalgpallimeeskonna, osa kogudest jm. ning läks naisest lahku. 1990 läks ta Chicagos võõrutusravile. 1990ndad tõid Elton Johnile mitmeid statistilisi võite, näiteks sai printsess Diana mälestuseks pühendatud "Candle In The Wind (English Rose)" briti müüduimaks singliks. Samas on ta ka silma paistnud mitmete kummalisuste ja maitsevääratustega, nagu näiteks ta totakad duettide plaadid, kohmakas homoaktivism jms. Kadunud on ka talle nii omane mänglev naljasoon.

Laulukirjutajana on Elton John endiselt meeldejääv, kuid muutunud kõlapildilt igavaks ja pateetiliseks. Loodetavasti on 22. juulil 2001. aastal Tallinnas toimuv kontsert talle siiski kirgastumismoment.

MARGUS KIIS

Narva lapsed mängisid Mustvees "Vigaseid pruute"

Mustvees lõpeb täna Narva lastele korraldatud integratsioonilaagri esimene vahetus.

Eesti keelt on Narva lastele Mustvees õpetatud ka neljal varasemal suvel. Tänavuse, 1. juulil alanud laagri esimeses vahetuses oli 24 last, kes valdavalt lõpetanud kaheksanda või üheksanda klassi. Natuke nooremad narvalased õpivad riigikeelt mõnedes teistes Peipsiäärsetes paikades, nagu Räpinas, Mehikoormas ja mujal. Kui varasemad keelelaagrid toimusid Tartus tegutseva Piiriülese Koostöö Keskuse egiidi all, siis tänavuste laagrite projektijuht on Natalja Umarova Narva mittetulundusühingust Lapsele Oma Kodu. Raha laagrite korraldamiseks eraldas Integratsiooni Sihtasutus.

"Kuigi Narvapoolseid asju ajas ühing Lapsele Oma Kodu, ei tähenda seda, et laagris oleksid olnud lapsed, kel kodu pole. Tõsi: õige mitu oli küll peredest, kus ema lapsi üksi kasvatab," ütles laagri Mustveepoolne koordinaator, Mustvee 1. Keskkooli õpetaja Signe Nõmm.

Nimetatud kooli ruumides suur osa laagri tegevusest toimuski ning peale Signe Nõmme tegelesid laagrilistega veel emakeeleõpetaja Tiiu Palm ja muusikaõpetaja Pilvi Lepp. Hommikupoolikuti olid tavaliselt keeletunnid, mida võis õigupoolest vestlusringideks nimetada: erinevalt varasematest aastatest lapsi seekord grammatikaga vaevama ei hakatud, vaid keskenduti rohkem kõnekeele arendamisele. Teine tähtis tegevus oli üleeilseks kontserdiks valmistumine. Selle tarvis lavastati Eduard Vilde "Vigaste pruutide" rahvalike laulude ja laulumängudega täiendatud variant.

"Näitemängu tegemine meeldib lastele alati kõige rohkem ja see aitab keele omandamisele väga hästi kaasa ka," ütles Signe Nõmm, lisades, et laagrikontserdile kutsutakse alati ka külalisi, esinejate pärisvanemad ja Mustvee "kasuvanemad" kaasa arvatud: elavad Narva lapsed nimelt Mustvee peredes, kus enamasti kasvamas samas vanuses lapsi.

Õhtupoolikud veetsid laagrilised Peipsis ujumas käies ning kui kuumus liiga ei teinud, mängiti korv ja võrkpalli. Reede õhtuti käidi kultuurikeskuses diskol. Signe Nõmme sõnul ongi Mustvee tänu sellele Narva noorte hulgas hinnatum laagripaik kui väiksemad Peipsi-äärsed asulad, et siin on suvel palju noort rahvast koos (vanavanemate juures suvitajad näiteks!) ja toimib elav seltsielu. Ent kahe nädala jooksul käidi ka Mustveest kaugemal: matkati Võtikvere parki ja tehti ekskursioon Pärnusse.

Eile võeti kaks laagrinädalat kokku ühises vestlusringis: igaüks püüdis - soovitavalt eesti keeles - sõnastada oma muljed Mustvees veedetud päevadest. Lapsed kinnistasid nii keeleoskust, õpetajad said aga teada, mis hästi läks ja mida teinekord teisiti võiks teha.

"Seekord olid meil väga toredad lapsed. Varemgi Mustvees keelt õppinuid oli küll vaid kolmneli, see-eest oli osa lapsi olnud eelmistel suvedel mõnes teises keelelaagris," ütles Signe Nõmm, lisades, et ilmaga vedas laagrilistel kõvasti: eelnenud osa suvest oli ju enamasti jahe ja vihmane, nii et veemõnude nautimisest poleks saanud juttugi olla.

Integratsioonilaagri teine, laste arvult poole väiksem vahetus algab 22. juulil.

RIINA MÄGI

Ilmateade

Päeval on muutliku pilvisusega ilm. Paljudes kohtades sajab hoovihma ja võib olla äikest. Puhuvad edela- ja lõunatuul 4-9 m/s. Sooja on 19-23 kraadi.

Pühapäeval on vähese ja vahelduva pilvisusega peamiselt sademeteta ilm. Puhub mõõdukas lõunakaarte tuul. Öösel on sooja 11 kuni 17 kraadi ja päeval 21 kuni 28 kraadi.

Vooremaa

Laupäev, 14. juuli 2001. a.