Vooremaa
Laupäev, 18. august 2001. a.

Sisukord

Vähem sotsialismi, rohkem vaimu


Esimene asi, mille Tauno Kangro pärast "Hea linna vaimu" paikasaamist ette võttis, oli oma "lapsukese" pea puhtaks pesemine: see oli pronksi ja kivi ühendamisel pisut mustaks saanud. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©

Eesti taasiseseisvumise kümnendat aastapäeva tähistatakse esmaspäeval kogu meie riigis. Jõgevlased võivad sel puhul rõõmustada kahe ilusa kingituse - renoveeritud kultuurikeskuse ja selle ette püstitatud Tauno Kangro skulptuuri üle.

Kolmapäeval tegutses kultuurikeskuses linnavalitsuse ja Jõgeva Linnavara, maakonna pääste- ja keskkonnateenistuse ning ehitaja, ASi Tartu Ehitus esindajatest koosnev tehniline komisjon. Kirja saanud vajakajäämised saavad loodetavasti likvideeritud - mis avamispäevaks, mis natuke hiljem.

"Jõgeva kultuurikeskuse renoveerimise tegi meie jaoks lihtsamaks see, et kaks aastat tagasi uuendasime ka algselt samasuguse projekti järgi ehitatud Põltsamaa kultuurikeskust," ütles ASi Tartu Ehitus juhatuse esimees Aado Kivi. "Koostöö Jõgeva linnavalitsuse kui töö tellijaga oli hea: kõik töö käigus ette tulnud probleemid said lahendatud."

Jõgeva abilinnapea Viktor Svjatõ¹evi sõnul jäi ka linnavalitsus Tartu Ehituse tööga üldjoontes rahule. Mõnevõrra häiriv olnud siiski see, et paaril viimasel nädalal pidid linnainsener ja Jõgeva Linnavara esindajad pidevalt näpuga pisivigade peale näitamas käima, samuti see, et vaatamata ehituse lõpptähtaja nihutamisele 31. juulilt 16. augustile ei saanud kultuurikeskus ka selleks tärminiks päris valmis.


Tasus kulutada

"Kokku läks kultuurikeskuse renoveerimine maksma üle 13 miljoni krooni ja nüüd on maja keldrist katuseni üle käidud," ütles Viktor Svjatõ¹ev. Üsna suur osa sellest rahast on tema sõnul investeeritud asjadesse, mis tavainimesele silma ei torka: kaasaegsesse kütte- ja ventilatsioonisüsteemi ning soojustusse, ent tänu uuele ruumilahendusele, juurde ehitatud galeriile, tõusule suure saali tagaosas ja kenale sisekujundusele on maja loomulikult

ka külastajasõbralikum.

"Nii mõnedki päris haritud inimesed on avaldanud arvamust, et sellist ülesvuntsitud kultuurikeskust pole Jõgeva-sugusele linnale vaja ja et selle renoveerimise asemel tulnuks raha kulutada hoopis koolimajadele. Oma kogemustest võin öelda, et ka Soomes ja Rootsis pole nii väikestes asulates selliseid kultuurikeskusi," ütles Viktor Svjatõ¹ev. "Samas on eestlaste ajalugu ja areng olnud pisut teistsugused: võimalus koguneda kultuurikolde ümber oli nõukogude aastatel üheks oluliseks teguriks, mis aitas rahvust säilitada. Sama ülesanne on kultuurikeskusel täita praegu."

Ses mõttes on üsna sümboolne, et renoveeritud kultuurikeskus avatakse just taasiseseisvumise aastapäeval. Linti on teiste hulgas lubanud esmaspäeval läbi lõikama tulla kultuuriminister Signe Kivi, kohale tulevad aga ka mitme Eesti teatri esindajad: ühest küljest jõgevlastest teatrikülastajaid tervitama, teisest küljest selleks, et lasta endale presenteerida renoveeritud kultuurikeskust, mis on kutselistele teatritele nüüd kindlasti tunduvalt ahvatlevam mängupaik, kui siis, kui krohv seintelt varises ja publik talvel saalis kasukates istus - akende ette tõmmatud kiledele vaatamata.


Ärimees aitas

Neljapäeval võis kultuurikeskuse ees muruplatsil aga hoopis isevärki toimetamist näha: Tallinnast saabunud veoauto kastist tõsteti kraanaga maha ei midagi rohkemat ega vähemat kui Jõgeva linna hea vaim ehk skulptor Tauno Kangro loodud monumentaaltaies "Hea linna vaim".

Skandinaavia mütoloogia aineltel loodud pronskfiguuri nägi Jõgeva linnapea Ants Paju Tauno Kangro Lyonis toimunud näituse kataloogis ja teda tabas äratundmine, et just see olend võiks kehastada meie linna vaimu. Kuna linnal monumentaaltaiese ostmiseks raha polnud, pöördus Ants Paju tuttava hollandlasest kütuseärimehe Arnout Lugtmeieri poole, kes oligi nõus ettevõtmist toetama.

Kui kivirahnul külitav pronksmehike murul maandunud oli, olid nii Tauno Kangro kui Ants Paju üldmuljest vaimustuses. Ka linnavalitsuse kultuuri ja haridusnõunik Hele Tallinn avaldas arvamust, et nüüd on linnal lõpuks olemas see, mis seni puudus: sümboolne keskpunkt, aktsent.

Kui renoveeritud kultuurikeskus ja selle ette püstitatud taies ülehomme, taasiseseisvuspäeval avatakse, võib öelda, et Jõgeval on senisest vähem sotsialismi ja rohkem head vaimu.

RIINA MÄGI


Head jõgevamaalased!

Meie riigi taasiseseisvumisest möödunud aastate arv on jõudnud kümneni. Võib ju arvata, et paljudel meist on tänaste tegemiste kiiruses aastatetagused sündmused üksikasjades ununemas. Teisalt - mõeldes ja meenutades teeb meiega toimunu eestlase uhkeks ja hääks, sest olime ju maailma ajaloo kujundamise etenduses ühtedeks peategelasteks ja seda juba ei unusta.

Mõned päevad enne 20. augustit 2001. aastal kuuleme ja räägime rohkem sellest, mis meiega toimus kümme aastat tagasi. Ajadistantsilt vaadatuna saavad need 1991. aasta augustikuu päevad ühe terve rahva tugevuse ja ühtsuse ajaks. Eesti Televisiooni poolt pakutavates dokumentaalkaadrites elustub kümme aastat hiljem Rahvarinde ja Kodukaitse tegevus, kuid eelkõige inimeste usk oma riiki ja selle iseseisvumisse. See meenutamine on meile, kes me seda aega mäletame tunnilt ja päevalt, mõistetav. Kuid julgen väita, et arusaamatu neile, kes seda aega ei mäleta. Veendusin selles siis, kui juhtusin kord oma poja sünnipäeval 19. augustil tema sõpradest sünnipäevalistele rääkima sellest, milline oli tema sünnipäev aastal 1991. Nad kuulasid mind kõik kui head jutuvestjat. Hiljem aga arutasid isekeskis kuuldut, nagu oleks tegemist olnud kaugete ajaloosündmustega, milles osalesid nende vanaemad ja vanaisad oma nooruspõlves. Lood Tallinna-Tartu maanteel sõitvatest soomukitest, teletorni kaitsmisest, OMONi rünnakutest meie majanduspiirile, Interrindest ja talongikaubandusest panid neid poisse esitama küsimusi, millele mina oleksin tahtnud vastu küsida, kas nad siis tõesti seda ei mäleta. Aga noored ei mäletagi, sest nemad on Eesti Vabariigi lapsed - ühe-, kümne- ja viieteistkümneaastased. Lapsed, kes oma teadliku elu on elanud riigis nimega Eesti. See ongi kõige märgatavam vahe olnud ja oleva vahel.

Kümme aastat on saanud ajalooks, kuid nende aastate tulemuseks on meie kodumaa praegune ilme kõigis tema mitmepalgelistes eluvaldkondades. Need aastad on olnud otsingute aeg. Usun, et juba järgmisel kümnendil oleme üheskoos suutelised leidma oma kindla tee ühtekuuluvusele ja saavutusterikkamale homsele. Selleks soovin teile kõigile üksmeelt ja jõudu.

MARGUS ORO,

Jõgeva maavanem


Öösel kadus Jõgeva poodidest üle poole miljoni

Üleeile hommikul selgus, et öösel on käinud vargad kolmes Jõgeva kesklinnas kõrvuti asuvas poes. Esialgsetel andmetel langes varaste saagiks umbes poole miljoni krooni väärtuses kaupa ning paarkümmend tuhat krooni sularaha.

Sisse oli tungitud Suur tn 22 asuvasse kauplusesse Recone Tööriistad ning naabermajades paiknevasse aiandus-mesinduspoodi Sõnajalg ja mänguasjapoodi Viplala. Tööriistapoe garaa¾ist oli kadunud ka sõiduauto järelkäru. Hiljem leiti see mõnisada meetrit eemal, Aia ja Laia tänava ristmiku lähedalt. Käru kasti oli jäänud vaid kaks sinist kummipalli.

"Arvasin, et kes neid mänguasju ikka tahab, aga näe, tehti puhas vuuk. Paistab, et vargad on olnud väga mänguhimulised - kadunud on kõik pusled, suuremad maksavad ligemale pool tuhat krooni ja koosnevad 5000 detailist. Lisaks mitmesugustele leludele on läinud ka palju kummimaske ning mitusada õhupalli. Kontoriruumis olnud faksiaparaat on samuti kadunud," nentis poeomanik Urmas, kes hindab temale tekitatud kahju paarikümnele tuhandele kroonile. Aianduskauplusse sissemurdjad olulist kahju ei tekitanud, kuid tööriistapoe letid ja ladu jäid hommikuks päris lagedaks.

"Läinud on kõik, mis vähegi võtta andis. Minu elu on siin olnud, nüüd on jäänud ainult mõned poldid. Ka öösel poes olnud kassi pole tahetud," oli poe peremees Kalju, kelle hinnangul ulatub kahju poolele miljonile kroonile, ahastuses.

"Tegeleme mitme versiooni kontrollimisega ning sündmuskohalt leitud asitõendite ja jälgede uurimise ja analüüsiga. Oleme tänulikud igasuguse info eest, mis aitaks kuritegu avastada. Ootame teateid ja vihjeid politseinumbril 110 või vaneminspektor Eduard Onopa telefonil 056 674 726. Mulle saab helistada numbril 051 74 981," selgitas Jõgeva politseiprefektuuri juhtivinspektor Rauno Võsaste.

ARDI KIVIMETS


Teade

Järgmine Vooremaa ilmub neljapäeval, 23. augustil.



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kes sobiks Eesti presidendiks?

Sven, koolipoiss:

"Mart Laar, sest tema on hea inimene ja palju parem kui teised. Ta pole vähemalt selline, kes kogu aeg kitub ja ajab inimesi minema. Meri mulle ei meeldi, sest president peaks olema ikka noorem ja palju jõukam ka. Igaüks võiks ju presidenti valida, siis saame endale parima presidendi. Mõnikord võiks president ka Kalanas käia ja vaadata, kuidas elame. Mina ei tahaks presidendiks saada, hakkan hoopis ehitajaks nagu minu isa."


Mart, töötu:

"Üks aus Eesti mees, kuid neid on meil vähe leida. Sellest suurest pundist, kes kandideerivad, eelistan praegu Tulvistet. Tema ju soovitaski hääletada südametunnistuse, mitte parteilise soovituse järgi. Valimised ongi parteide omavaheline suur poliitika. Lihtinimesele hakkab see käima üle ajude. Oleks õiglasem, kui presidendi valimine jääks valijameeste otsustada. Rahvahääletus poleks paha, kuid viimasel ajal on eestlaste valimisaktiivsus väga väike."


Linda, pensionär:

"President peab olema autoriteetne ja soliidne üle keskea mees, mitte mingisugune poisike või väga vana ja põdur. Mulle meeldib Kreitzberg - arvan, et tema arvestab ja paneb ka maaelu tähele. Valimiseelsed telesaated on väga huvitavad, kuid kes seda rahva arvamust kuulda võtab, valimistulemused võivad hoopis teised olla. Minu meelest nullis Tulviste end ühes saates ära. Neid parteisid ma ei jaga, minu jaoks on tähtis inimene, mitte erakond."


Juhan, endine metsaülem:

"Eesti president peaks olema see, kelle valib rahvas. Telekast näeme võistlust, mis on asjalik, kuid see laskub ikka erakondade tasandile. Seni, kuni ei saa üksikisik kandidaate esitada, tuleb valida üks nende kaheksa rühmituste poolt seatust. Kuigi endine rektor räägib ilusat juttu, valiksin siiski Kreitzbergi. Mulle on Keskerakonna ja Savisaare suhtumine ning nägemused Eestist lähedased - ilmselt seepärast, et olen veidi vanameelne."


Maire, koduperenaine:

"Poliitika on minu jaoks väga võõras. Kahtlemata mõjutab president riigi heaolu ja mainet. Usaldan rohkem neid, keda tean varasemast ajast. Ei taha kedagi solvata, kuid eelistan väga sümpaatset Rüütlit ja Tarandit. Ma ei usu, et kandidaatide hulgas on neid, kes üldse ei sobi. Nagu kirikuõpetaja roll, nii ei sobi ka presidendiroll naistele."


Olga, müüja:

"Praegu ei oskagi öelda, kes neist sobiks. Kandidaatidele tehakse kõvasti reklaami, ei viitsigi kõike seda jälgida. Ei mõista, kelle jaoks seda propagandat tehakse - rahvas ei saa ju presidenti valida. Presidendil vist suurt võimu ei ole, kuid esinduslik võiks ta küll olla. Väga kauaks ei tohiks ta ametisse jääda, sest muidu võib liiga vana ära tüüdata. Praegustest presidendikandidaatidest valiksin Savi."


Ülo, pensionär:

"Oleks Rüütel natuke noorem, paneksin tema. Jääb Kreitzberg - ta on akadeemiline isik, samas aga lihtne inimene. See näitab, et ta oskab ka tulevikus leida rahvaga ühendust. Paraku ei määra valimistel rahva arvamus ja tahe midagi, rahvas on jäetud vaid pealtvaatajaks ja plaksutajaks. Huvirühmad, parteideks ei saa neid nimetada, on kogunud enda ümber teatud seltskonna ja võitlevad vaid oma huvide eest."


Galina, puhkepalgaline:

"Kandidaate on nõnda palju, et ei oskagi nende hulgast õiget valida. Ehk Rüütel ja Savi, nemad mõlemad sobiksid väga hästi. Naispresidenti ma küll ei taha. Neisse pole mul usku ja ega meil vist ei olegi sihukest, selge mõistusega… ja üleüldse, naist. Valitsejad ongi olnud enamasti meesterahvad. Mina ei ole huvitatud ühestki parteist ja leian, et oma riigile peaks presidendi valima rahvas."

Kalanas küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVIT©


KIRJAD

Võtikvere raamatuküla otsib sõna jõudu

"Maailm algab sõnas," öeldakse raamatute raamatus Piiblis. Oleme selle väite üle Võtikvere raamatuküla pidu ette valmistades tihti filosofeerinud. Kui öelda teisele inimesele hästi, muutub tema maailm helgemaks, samuti ka ütleja enda maailm, sest hea sõna pöördub ütleja juurde tagasi.

Selle aasta raamatuküla peol tahame me sõnale regilaulu abil jõudu juurde anda. Meie hea sõber folklorist Mikk Sarv on selleks parim abimees. Miku arvates saab regilaulu lauldes oma sooja mõtet naabri juurde veeretada. Mikk on veendunud, et hea meelega saab hoida ja aidata naabreid. Siis on lootust, et ka sinu meelt hoitakse. Meelt hoides õpivad inimesed ka üksteist paremini usaldama.

Sõna üle filosofeerides oleme hakanud pisut uskuma, et sõna maagia seisneb selles, et see, mis saab välja öeldud, saab ka tõeks. Peab vaid oskama oma unistust sõnastada ja sellesse tõsiselt suhtuda. Halvad ja häirivad sõnad aga võivad unistuse purustada. Kõik, mis on katki unistuste tasandil, on katki ka tegude tasandil.

Hiljuti ütles mulle meie külavanem Kaljo Pärn, et oma kodumuuseumiga tegeldes ja vanu raamatuid uurides on ta saanud juurde palju uusi sõpru. Sama vaimuga inimesed kõikjalt Eestist on tulnud temaga oma vaimu ja unistusi jagama. Koos Tormast pärit koduloouurija ja muuseumijuhataja Toivo Õunapuuga plaanivad nad raamatuküla peoks vanade raamatute näitust.

Raamatuküla vaimsust aitavad kindlasti tugevdada ka küla eelmise aasta kaitsja kirjandusprofessor Rein Veidemann ja selle aasta patroon kirjanik ja lavastaja Mati Unt koos oma näitlejatega. Nad kõik tulevad raamatuküla ideed toetama oma esinemise eest tasu nõudmata.

Oodatud kõrged külalised, nagu president Lennart Meri ja kultuuriminister Signe Kivi, jäävad ilmselt ajanappuse tõttu tulemata. Signe Kivi on lubanud enda asemel saata kirjandusnõuniku Mall Kaevatsi.

Usume, et külaliste meele teeb lahedaks Katrin Kuhi, kelle rootsihiiu kandle ja viiuli helid kõlavad Võtikvere vana mõisapargi all. Lavastaja ja näitleja Raivo Adlas on lubanud viia lapsed Võtikvere maastiku võlusoppidesse muinasjutte kuulama.

Kirjastajad tulevad ka sel aastal soodsa hinnaga raamatuid müüma. Kui eelmisel aastal tehti seda veel kaheldes, siis nüüd tullakse juba rõõmuga.

Viljandist proovidelt peaks kohale jõudma ka näitleja Andrus Vaarik ehk Ivan Orav. Meie, võtikverelased, koristame ja kaunistame ümbrust, et raamatusõpru vääriliselt vastu võtta. Külaseltsi maja rõõmustab külalisi kohalike kunstnike loominguga.

IMBI PAJU,

Võtikvere Raamatuküla koordinaator


JUHTKIRI

Elagu taasiseseisvunud Eesti Vabariik!

Esmaspäeval on Eestis riigipüha - taasiseseisvumispäev. 10 aastat möödub tollase Eesti Vabariigi Ülemnõukogu öisest istungist, kus senini vähemalt formaalselt Nõukogude Liidu koosseisu kuulunud Eesti kuulutati iseseisvaks riigiks. Ajalooline otsus võeti vastu tingimustes, mil Moskvas olid võimu haaranud vanameelsed put¹istid ning Nõukogude Liidu liider, perestroika ja glasnosti isa Mihhail Gorbat¹ov oli praktiliselt vangistuses. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine oli riskantne otsus, sest ööl, mil see vastu võeti, polnud veel teada, et punased võimuhaarajad oma pesas lüüa saavad. Liialdamata võib öelda, et tollane Ülemnõukogu esimees, nüüdne Eestimaa Rahvaliidu presidendikandidaat Arnold Rüütel ja peaminister Edgar Savisaar riskisid eluga. Küllap nad mõlemad tundsid tookord oma kukla taga ka revolvritoru.

Ülemnõukogus, kus Eesti taasiseseisvaks tunnistati, oli väärikalt esindatud ka Jõgeva maakond. Jõgevamaad esindasid saadikud Ants Paju, Juhan Telgmaa, Mati Ahven ja Tõnu Saarmann. Ilmselt tuleks kõigile Ülemnõukogu liikmetele, kes Eesti iseseisvuse poolt hääletasid, kunagi Toompeale mälestustahvel panna.

Võib ju öelda, et Eesti oleks nii või teisiti iseseisvaks saanud, sest iseseisvumisprotsess oli alanud juba aastatel 1988-1989. Ajaloo käigu huvides on aga oluline õigel ajal õigeid otsuseid teha. Üks selliseid otsuseid oli ka Eesti taasiseseisvaks kuulutamine. Pärast seda otsust hakkasid Eestit kui iseseisvat riiki järjekorras tunnustama ka välisriigid.

Kümne aasta vältel on taasiseseisvunud Eestis toimunud nii progressiivset kui ka dramaatilist ja traagilist. Tiit Vähi esimese valitsuse ajal 1992. aastal sai Eesti oma raha ja põhiseaduse. Järkjärgult läks Eesti ettevõtlus erakätesse, loodi soodsad tingimused turumajanduse arenguks. Eestile on kuulsust toonud olümpiavõitja Erki Nool ning eurolauljad Tanel Padar ja Dave Benton. Traagiliste sündmustena jäävad taasiseseisvunud Eesti esimest aastakümmet meenutama Estonia laevahukk, Kurkse tragöödia, bussiõnnetus Palal ja mitmed kuriteod, millega kaasnes hulgaliselt inimohvreid.

Milliseks kujuneb iseseisva Eesti järgmine aastakümme, on raske ennustada. Usutavasti oleme peagi koos Läti ja Leeduga Euroopa Liidu sõbralikus peres. Eesti rahvas vajab aga eelkõige turvalisust ja stabiilsust ning küllap ka head ja ühtekuuluvustunnet sisendavat vaimu. Ehk kujuneb selliseks toredaks vaimuks uus Eesti president. Vaimu võiks ka sümboolsel kujul luua mõne suurejoonelise skulptuuri näol.

Igatahes on Jõgeva linn kui üks osa taasiseseisvunud Eestimaast oma hea vaimu kätte saanud. Vaim, mis sündis kahe vägilasekasvu

mehe, linnapea Ants Paju ja kujur Tauno Kangro sõbralikus koostöös, on nüüd renoveeritud Jõgeva Kultuurikeskuse ees ja valvab truult Jõgeva linna.

JAAN LUKAS



ELU JA INIMENE

Kuristal on magus mesi, kuid vilets vesi

Viimasel ajal on propageeritud sõitu Tartust Tallinnasse mööda looduslikult vaheldusrikast ja romantilist Piibe maanteed. Selle maantee äärde jääb ka Jõgevast mõne kilomeetri kaugusel paiknev Kurista küla süda. Küla ise on märgatavalt suurem ning piirneb Kaera ja Õuna külaga ning kohati ka Pajusi vallaga.

Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu on Kuristale elama asunud jõgevamaalasi, kes on tuntuks saanud mitte ainult Eestis, vaid ka välisriikides.

Koduloolane, võõrfiloloog ning savimuuseumi omanik Hillar Ümar kirjutab raamatus "Jõgeva vald ristteel", et esimene kirjalik märge Kuristast pärineb aastast 1424, kui Viljandi komtuur müüs oma mõisa koos kahe adramaaga Tileke Coristelile. Võimalik, et nii saigi Kurista endale nime. Kurista mõisa juurde kuulusid sajandeid tagasi ka Siimusti, Kõpu, Aruküla ja Kaava külad, milledes kokku elas 21 taluperet. "Kurista ilusas metsas kasvavad suured männid, ka omab mõis ilusaid ja häid heinamaid," kirjutas 1782. aastal Põltsamaa kirikuõpetaja A. W. Hupel.

Kaasajal loodi endise Kurista mõisasüdamiku ümber Jõgeva Metsamajandi keskus. Jõgeva Metsamajand kui riigiasutus on nüüdseks tegevuse lõpetanud. Kurista suuremateks ettevõteteks on aga puidutöötlemisega tegelevad AS Jõgeva Metsamajand ja Kurista Saeveski.


Rehepapi pajatus

Rohkem kui nelikümmend aastat on Kuristal elanud Jaan Kiisla. "Olen siia sisse rännanud. Algul olin Stalini-nimelises kolhoosis traktorist, hiljem majandis autojuht ning kuivatimees, niiöelda rehepapp. Üheks mu töökohaks oli Estonia kolhoos, mille esimees Laur oli muidu tubli mees, kuid armastas liiga palju kangemat kraami. Kallo kuivatis, kus ma ametis olin, kuivatati eelkõige heinaseemet. Nime sai see kuivati mu äia järgi, kelle perekonnanimi oli Kallo. Tema oli enne mind rehepapiks. Nüüd on aga juba uus kuivatimees ametis," pajatab Jaan.

Praegu on Jaan kodune.


Merilyni kinnistu ja selle pererahvas

Nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil on tuntuimaks kuristalaseks kahtlemata Priit Saksing. Varem Tartumaal metsaülemana töötanud Saksing määrati paarkümmend aastat tagasi Jõgeva metsamajandi direktoriks. Jõgeva rajoonileht avaldas sel puhul loo, et Jõgeva metsamajandi direktoriks sai 194 cm pikkune mees, kes on tuntud ka tippkorvpallurina.

"Olin siis 30-aastane ja Eesti noorim direktor," meenutab Priit Saksing, kes juhtis Kuristal ligi kuuesaja töötajaga ettevõtet. Tema eestvedamisel reformiti metsamajandis igapäevast töökorraldust ja tehti ehitustöid. "Vaid spordihoone jäi valmis ehitamata," lausub Priit Saksing, kes 1988. aastal valiti Jõgeva rajooni täitevkomitee esimeheks ning kuni 1994. aastani oli meie maakonna esimene maavanem.

Praegu tegeleb 51-aastane Priit Saksing ettevõtlusega erinevates valdkondades. Kodu, kus Priit Saksing koos perega elab, kutsutakse Merilyni kinnistuks. Sellise nime on see paik saanud Priidu vanema poja Marko (spordiklubi Jõgeva Tähe juhatuse esimees ja esindusvõistkonna treener) tütre Merilyni järgi. Markol on ka väike poeg Marcus. "Vanaisa rolliga tulen üsnagi hästi toime," väidab Priit Saksing.

Metsamees Priit Saksingul on ka põllumehe kogemused. "Varem oli meil Kuristal tõsine abimajapidamine. Kasvatasime sigu ja pulle, põllul aga kartuleid," lausub pereisa.

Priit ja tema sarmikas abikaasa Aita arvestavad kodu kujundamisel ja sisustamisel ka idamaiseid tarkusi. "Idamaalastelt on palju õppida. Näiteks Idamaa rahvad väidavad, et tualetipoti kaant on vaja selleks, et pahad vaimud tuppa ei pääseks. Samuti väidavad nad, et keldris ei tohtivat liiga palju asju olla, sest muidu jooksvat raha minema," selgitab Priit Saksing.

Merilyni kinnistu peremees näitab ka mahukat külalisteraamatut, millesse on sisse kirjutanud tuntud inimesed nii Eestist kui ka välisriikidest. Nii on raamatusse häid soove kirja pannud Eesti poliitikud Vaino Väljas, Arnold Rüütel ja Mart Siimann, mainekad ühiskonnategelased, ettevõtjad ja teadlased Soomest, Venemaalt, Saksamaalt, Ameerika Ühendriikidest, Jaapanist, Prantsusmaalt, Austriast ning teistest rajatagustest maadest.


Kuusik on vintske mees

Kurista on koduks ja tubaseks töökohaks ka tasakaalukale, kuid järjekindlale härrasmehele, Endla Looduskaitseala direktorile Ärni Kuusikule. Kunagises Jõgeva Metsamajandi hoones paikneb ühe asutusena ka Endla Looduskaitseala kontor. Ärni, kelle sünnikodu on Voore kandis ja kes varem oli Laiuse metsaülem, tuli Kuristale 1970. aastal. Ta alustas siin tööd Jõgeva Metsamajandi direktori asetäitjana ehituse ja varustuse alal. Populaarne looduskaitsja on kaks korda lõpetanud nüüdse Luua Metsanduskooli ning õppinud ka Eesti Põllumajanduse Akadeemias.

Umbes pool kilomeetrit metsamajandihoonest eemal on aga tööka ja usina Kuusikute pere eramu, kus vajalikud remonditööd on peremees ise teinud. " Kurista maja ümber olen ma ka hobusega põldu kündnud, olen põline maamees ja tulen toime ka hobutööga," lausub Ärni. Koduõues võib teda sageli näha kümne taru ümber talitamas. "Mesilaste pidamine on üks minu hobidest. Saan ka pidevalt nõelata, näiteks eilegi üks mesilane torkas, kuid mina seda ei karda, sest tekkinud on immuunsus," räägib peremees.

Sageli läheb Ärni Kuusik koos sõpradega Kurista ümbruse metsadesse jahile. "Eelkõige olen tabanud kitsi ja metssigu. Parimaks tabamuseks on aga 8-haruliste sarvedega põder, mis on kütitud Kurista metsast 1978. aastal. Kalal käin aga põhiliselt Endla järvel."

Ärni Kuusiku truu abikaasa Reet on Endla Looduskaitseala sekretärkassapidaja. Mitmetele matkadele ja looduskaitseüritustele võtab vanaisa Ärni pidevalt kaasa tütretütred Katre ja Kay.

Tänase elu ja olu üle Kuristal arutleb Ärni Kuusik nii: "Vanasti töötas enamus kuristalasi Jõgeva Metsamajandis. Praegu käiakse tööl erinevates asutustes ja ettevõtetes, mistõttu ka omavaheline suhtlemine on tagasihoidlikumaks muutunud. Kuristat on tabanud selline sotsiaalmajanduslik allakäik nagu mitmeid teisigi Eestimaa külasid. Kunagi töötasid siin oma ala tippspetsialistid stomatoloog Kiira Paju ja juuksur Lea Metsmees. Nüüd pole meil enam juuksurit

ega hambaarsti. Ka kauplus suleti. Riigile kuuluv metsamajandihoone on otsustatud müüa erakätesse. Nii tuleb ka Endla Looduskaitseala kontoril Toomasse kolida. Loodetavasti saab metsamajandi peahoone omaniku, kes seda ka korras hoida suudab."


Vilets vesi

Nii Ärni Kuusik kui ka Priit Saksing rääkisid kõigi Kurista elanike murest, milleks on ebakvaliteetne ja joogiks peaaegu kõlbmatu vesi. "Vesi, mida Kurista inimesed kasutama peavad, ei kõlba kuhugi. Läbipesemisega pannakse saast liikuma. Ka pikemaks ajaks püsima jäänud veemure näitab, kui leigelt suhtub riik külainimeste muredesse," lausub Priit Saksing.

"Mina toon sageli vett hoopis Kaeralt või Endla Looduskaitsealalt Norra allikatest. Kurista vee suurt rauasisaldust võib aga eriti hästi märgata saunas. Minu arvates oleks Kuristale hädasti vaja reoveepuhastit," ütleb Ärni Kuusik.

JAAN LUKAS



KULTUUR

Kunst maandub Palamusel

Palamusel on praegu käimas maakunsti, täpsemalt kohaspetsiifilise ja tegevuskunsti workshop "Kunsti maandamine".

Kui Vooremaa esindus neljapäeva õhtupoolikul Palamusele jõuab, kogub maakunstnike õpikoda tuure, kuigi kõik tulla lubanud kunstnikud pole veel kohal. "Enamik tuleb homme ja pühapäevaks, workshopi lõpupäevaks, peaksid kõik taiesed valmis olema. Ühtekokku on tulla lubanud 23 kunstnikku," ütleb maakunsti õpikoja projektijuht, Palamuse klaasikoja kunstnik Merle Hiis.

Merlel endal on koos keraamik Reeli Haameriga plaanis püstitada mälestusmärk 16. juuli tormis langenud Palamuse pargi puudele. Mälestusmärgi materjaliks on seekord mälestatavad ise, täpsemalt nende jäänused, mis toodi Rehemöldre aida õuele Palamuse värkstoa meistrite tarvis. Õhtul tuleb kohaliku saekaatri tõstuk ja tõstab umbes pooleteisemeetrised tüvejupid püsti ning siis saavad Merle ja Reeli need taieseks kokku köita.

Rehemöldre õuel maalib graafik Lembe Ruben valgeks värvitud vineertahvlile halli maotut hoonekobakat. Tahvlil olev kiri annab teada, et kohe läheb sellega tähistatavas kohas maksimarketi ehitamiseks. Lembe tahtis oma taiese üles panna kiriku juurde, aga kirikuõpetaja Jaan Nuga polevat sellega nõus olnud. Kuigi töö tellija ja teostaja "Kevade"ainelistest nimedest ja ehitise eeldatavast

valmimiskuupäevast (1. aprill 2002) peaks olema selgelt näha, et tegemist on naljaga, kahelnud õpetaja Nuga, kas selline nali mitte Palamuse taluvuspiire ei ületa, nii et Lembel tuleb oma plaguga muuseumi juurde kolida.


Hoiatustaies

"See on hoiatava iseloomuga taies," ütleb Lembe. "See hoiatab selle eest, et siin ei juhtuks sama, mis Tallinnas ja teistes suuremates linnades, kus üksteise järel aetakse püsti inetuid ja kohaspetsiifikaga vastuolus olevaid kaubandushooneid, mis hakkavad rahaisadele pappi taskusse pumpama."

Lembe ja Merle möönavad, et Jaan Nuga reaktsioon oli tegelikult just niisugune, nagu too taies tekitama peakski. Rahauskses Tallinnas ei tehtaks nende arvates paraku vist siis ka enam teist nägu, kui sihuke plagu Raekoja platsile ilmuks.

Klaasikoja juures on pooleli maailma loomine. Punase maakera vitstest karkass on juba valmis: selle punus valmis Vaidavere Vanapagan ehk Toivo Annuk. Nii et kui Piibli järgi on maailm taevaisa loodud, siis selle maapalli juures on hoopis vanapagana käsi mängus.

Paunvere värk: siin on kõik natuke nihkes. Kell kuus laupäeva hommikul lastakse punane pall pidulikult Palamuse ülemisse paisjärve ujuma: muul ajal pole projekti autoril Ene Luik-Mudistil selleks lihtsalt aega, sest Jõgeva kunstikooli õpetajana on ta terve nädalavahetuse seotud Jõgeval toimuva eelprofessionaalse kunsti festivaliga, millele on oodata kümmekonna Eesti kunstikooli õppureid. Jõgevamaal on ees eriliselt kunstitiine nädalavahetus.


Kemmergukunst

Keegi on kuskil öelnud, et kultuur algab kemmergust. Sellest aspektist vaadatuna on Palamuse maakunstiõpikoda alanud just õigest otsast: kõige rohkem valmis on neljapäeva õhtuks Sadala mehe Rein Erebi käimla, mille katusele viib käsipuuga keerdtrepp. Kergenduskambri katuselt oleks hea kõnet pidada.

"See ehitis aitab nii tavalise kui ka verbaalse kõhulahtisuse puhul," kommenteerib Reinu taiest Merle. Tema sõnastatud on ka omapärase taiese lühikontseptsioon: "Make shit, not war!". Väikeses majakeses on riiul Lenini teostega ja kui teatud kohas seista, kuuleb spetsiifilisi helisid, näiteks linnuvidinat. See olevat Toilet Ducki hääl.

"Maakunsti workshopi otsustasin korraldada sellepärast, et Palamuse kui looduslik kunstisaal vajab minu meelest tervikuna kasutusele võtmist. Pealegi aitab maakunsti viljelemine lähendada kunsti maale ja maad kunstile, mis omakorda aitab vältida kunsti maandamatusest tekkivaid pingeid," ütles Merle Hiis. Enamik valmivaid taieseid tekib tema sõnul kuhugi klaasikoja ümbrusse ja Amme jõe äärde. Publikule võiksid rohkem pakkuda aga need hetked, kui ka tegevuskunsti näha saab: laupäeval kell 23 saab veskitammi juures näha Kaarel Kurismaa performance’it "Gertrud and Heldur in the rain" ning pühapäeval kell 14 naiskunstnike (Kristel Sibul, Eve Kiiler, Piret Räni, Jane Suviste) laulu- ja mänguseltsi Puhas Rõõm performance’it.

RIINA MÄGI


Postsovkhoz - kuidas ühendada küla ja kultuur

Kompleksüritus ehk mõtte- ja keskkonnakunsti talgud, nagu neid nimetati, "Postsovkhoz City & Postsovkhoz Person", toimus küll hoopis Põlva maakonnas Mooste külas, aga on sellestki õppida, kuidas maakohas kiduma kippuvat kultuuri ja muud elu põnevamaks teha.

Moostest pärit ajakirjanik Maia Möller ja kunstnik Evelin Müürsepp, kes hetkel resideerivad Tartus, otsustasid oma kolkastuva kodukoha jaoks midagi ette võtta. Erinevatest kohtadest kraapisid nad kokku umbes kümme tuhat krooni, jändasid meeletult veenmise, helistamise, kuulutamise ja organiseerimisega. Varsti oligi 9.- 11. august tegevusega täidetud.

Mooste on tavaline endine kolhoosikeskus, mis paistab silma oma kunagise ehituslembusega. Alles on ka umbes saja-aastane mõisasüda oma romantilise peahoone ja selle kloosterliku majandushooviga, võimsa viinaköögiga jms. Nõukogude ajast on sinna jäänud paljukorteriliste majade asula. Seal elab palju noori inimesi, kel pole aga suurt midagi teha.

9. augustil kell 19 tegid kohalikud teatrikunstnikud avalöögi, etendades Viinavabriku hoovis "Tagasitulekut". 10. augustil kogunesid asjaosalised ja seadsid end koolimajaks muudetud mõisa härrastemajas sisse. Albert Gulk’i mitu meetrit pikka pliiatsijoonist üritati kinnitada vana silotorni ülaosa sisekülge, aga kusagilt ilmunud salakaval tuuleiil kiskus selle alla.

Öösel maabus Moostes lõbus seltskond Pärnu Academia Non Gratast, kes kohe kinnitasid oma auto taha kusagilt leitud suure plekitüki, koorisid end oma traditsioonide kohaselt aktideks, istusid plekitükile ja lasid seda niikaua koolimaja juures ringi lohiseda, kuni see nende taguotsad kuumaks küttis. Siis pandi end riidesse ja tõmmati uttu. Kõik see toimus mõne kohaliku nähes, Postsovkhozi korraldajad ei teadnud asjast midagi.

Hommikul oli külas kõmu ja lärmi kui palju. Sellest hoolimata läks järgmisel päeval kõik rahulikult edasi. Kell 14 algas mõisa valitsejamaja väikeses saalis seminar maakohtadest minevikus ja tänapäeval. Üles astusid ajakirjandustudengid.

Annela Laaneots analüüsis maainimeste kujutamist meedias aastatel 1997 ja 2000 ja Merle Pesti rääkis võitjate ja kaotajate mudelist ajakirjanduses. Monika Vestmann käsitles põllumajanduse muutumist viimase 10 aasta jooksul. Age Merila tegi lühikokkuvõtte mõisate kui institutsioonide ajaloost. Ingrid Lillemägi näitas slaidide abil põllumajandusliku arhitektuuri muutusi 20. sajandil.

Pärast loenguid, mida peale tartlaste kuulasid ka mõned vanemad moostelased, mindi maja taha majandushoovile vaatama kunstiajakirjanik Mari Sobolevi sõbra Tuutu etendust, mis seisnes NSVL vapi arheoloogilises väljakaevamises ja puhastamises kohalikust liivahunnikust.

Edasi mindi viinavabrikusse avama kunstilisi objekte. Evelyn Müürsepp, Sirje Salmar, Eveli Varik, Iris Jurma, Kaia Kesa, Kaia Luik, Eneken Maripuu olid sellesse mitmekordsesse vanasse tööstushoonesse üles pannud maale, aktijoonistusi, riidetrükki ja võrkkiikesid. Margus Liivakult ja Hando Tammelt oli euroteemaline installatsioon valitsejamaja juures, kus riidas puuhalud olid kenasti kilesse pakitud.

Vahepeal oli kohale jõudnud publikut mujalt Eestist ja mitmed kiibitsejad, kuid vähe kohalikke. Võõrad külastasid ühte kohalikku kunstnikku, kes puuroigastest ja antikvariaaditränist oli maja ette ehitanud rea veidraid kujusid ja maalinud transparendi abil seinale Hunt Nuupagadii, Jänese jt multifilmikangelased.

Edasi mindi ühte tüüpkorterisse, kus oli vaja üles panna Goran Micevski/Bojana Romici ideel baseeruv installatsioon, mis koosnes toa seintele kinnitatud patjadest.

Kell 19 algas kohalikust sepikojast ümber ehitatud Dnepri klubi ruumis tore lärmakas luuleõhtu koos tasuta süldi (Müürseppade perest) ja õllega. Oma teoseid esitasid kohalik tõmmu inglane Jonathan Roper, Veiko Märka, Olavi Ruitlane. Mai Alt ehk valge pluusiga Maia Möller esitas alguses Maris Palgi ja hiljem ka enda teoseid, joonistusmeister Albert Gulk esitas oma ekstaatilises stiilis Ruitlase valmilikku teostust.

Kohalikke poisse ja tüdrukuid nägi siis, kui peale läks ugrimugriliku rohmakusega elegantset muusikat tegev vokaal-instrumentaalansambel Guruhark. Esikargleja Albert Gulk vedas oma kõikivõitva sarmiga tantsule nii noored kui ka vanad.

Vahepeal pandi samasse üles puhas lina ning näidati filme. Populaarsemateks said nendest Sobolevi naljakad kinokatsetused ja Söödi "Jaanipäev" 1978. aastast. Soosaare "Kihnu naise" ajal kogunes aga linatagusesse ruumi kamp keskteismelisi poisse, kes hakkasid sealt igasugu kätemärke näitama ja kihistama nagu Beavis & Butthead. Siis jätkas jälle Guruhark, kelle peale projitseeriti slaide päevasest arhitektuuriloengust ja pandi värviline valgusvihk ka vehkima, nagu Disko Volantel.

Peale Guruharki esines lühidalt duo NE! oma "Hästi Lihtsa Muusika" programmiga, kus Mardus plõnnis parmupilli ning ümises: "Tahan süüa, tahan juua, tahan pissile!" ning Martin manipuleeris vana elektrivõnkegeneraatoriga.

Õhtu lõpetas Martini (parmupill) ja Sveni (Guruharkist, bass) improviseerimine. Järgnevalt näidati valitsejamajas Soosaare suurepärast mängufilmi "Jõulud Vigalas" ja külalised asutasid minema. Keegi ei löönud lokku, tuleval aastal saadakse jälle kokku, nagu ütleb laulusalm.

MARGUS KIIS


Ilmateade

Laupäeval on muutliku pilvisusega ilm. Päeval on kohati hoovihma, samuti võib olla äikest. Puhuvad edela- ja läänetuul 4-10 m/s. Sooja on öösel 14-18, päeval 19-25 kraadi.

Pühapäeval on oodata vähese ja vahelduva pilvisusega ilma, kohati võib sadada hoovihma. Puhub muutlik tuul 1-6 m/s. Sooja on öösel 10-15, päeval 18-24 kraadi.



Vooremaa

Laupäev, 18. august 2001. a.

Vähem sotsialismi, rohkem vaimu

RIINA MÄGI


Head jõgevamaalased!

MARGUS ORO,

Jõgeva maavanem


Öösel kadus Jõgeva poodidest üle poole miljoni

ARDI KIVIMETS


Teade



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kes sobiks Eesti presidendiks?

Kalanas küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVIT©


KIRJAD

Võtikvere raamatuküla otsib sõna jõudu

IMBI PAJU,

Võtikvere Raamatuküla koordinaator


JUHTKIRI

Elagu taasiseseisvunud Eesti Vabariik!

JAAN LUKAS



ELU JA INIMENE

Kuristal on magus mesi, kuid vilets vesi

JAAN LUKAS



KULTUUR

Kunst maandub Palamusel

RIINA MÄGI


Postsovkhoz - kuidas ühendada küla ja kultuur

MARGUS KIIS


Ilmateade