Vooremaa 21.04.2001

Vooremaa
Laupäev, 21. aprill 2001. a.
Sisukord
Siseminister ei toonud haldusreformi selgust

Siseminister Tarmo Loodusel tuli vastata küsimustele erinevatest eluvaldkondadest. Puurmani valla elanik Atsu Järvik tundis huvi, mis saab tulevikus maakondade pensioniametitest. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ

Eile Jõgevamaad külastanud siseminister Tarmo Loodus kinnitas, et maakondade arvu vähendamine saab kõne alla tulla alles pärast omavalitsuste reformi. Küll aga võivad reformi käigus muutuda maakonna piirid.

Siseminister kohtus Puurmanis ja Voorel kohalike elanikega ning Jõgeva vallavalitsuse saalis maakonna omavalitsusjuhtidega. Aruteludel keskenduti haldusreformi probleemidele. Puurmani rahvamajas toimunud rahvakoosolekul osutus üheks palavamaks arutlusteemaks Puurmani valla tulevik, täpsemalt kavakohane ühinemine Tartumaal paikneva Laeva vallaga.

"Puurmani elanikud on pidevalt rääkinud meie valla ühinemisest Laeva vallaga, mida pooldab enamus elanikest. Ühinemine on kõneaineks olnud ka vallavolikogu istungitel. Haldusreformi pidanuks alustama altpoolt üles, kuid tundub, et praegu tehakse kõike sunniviisiliselt, kuigi valla põhimääruses on kirjas, et valla piire ei muudeta ilma kohaliku rahva soovita," ütles taluperenaine Viive Tuhkanen.

"Me ei ole haldusreformiga veel alustanud, sest praegu kestab ettevalmistav periood. Kui reform on käivitunud, arvestatakse aga paikkonna elanike ametlike seisukohtadega," selgitas siseminister Loodus.

Järjepidev haldusreform

Temperamentne vanaproua Aino Jõgar rõhutas, et Puurmani piirkond peaks tulevikus kindlasti kuuluma Tartumaa koosseisu ning Jõgeva maakond kui nõukogudeaegne monstrum tuleks likvideerida. "Senikaua, kui haldusreform omavalitsuste tasandil pole täide viidud, säilivad ka praegused maavalitsused. Kes suudaks Jõgevamaal omavalitsuste ühinemisele kaasa aidata, kui Jõgeva maavalitsus tegevuse lõpetaks? Küll aga hakatakse maavalitsuste edasist staatust käsitlema haldusreformi järgmise teemana. Sinnani on poolteist aastat aega. Jõgeva maakond jääb alles ka lähitulevikus, küsimus on vaid selles, millises suuruses," lausus Loodus.

Samuti kostus arvamus, et pärast järgmisi Riigikogu valimisi võib võimule tulla valitsus, kes tühistab praeguse koalitsiooni eestvedamisel tehtud haldusreformi. Tarmo Loodus peab sellist kartust põhjendamatuks. "Haldusreformi läbiviimist iseloomustab järjepidevus. Praegunegi valitsus viib ellu haldusreformi kava, mida alustas 1995.-1999. aastani võimul olnud valitsus. Tänane valitsus võttis üle tollase valitsuse töö, arendas seda edasi, mistõttu saabki võimalikuks omavalitsuste ühinemine," lausus ta. "On hea, et Puurmani rahval on haldusreformist ja teistestki probleemidest oma arvamus," ütles siseminister pärast kohtumist Vooremaale.

Konkreetsed tähtajad

Tarmo Loodus rääkis maakonnalehele ka haldusreformiga seotud tähtaegadest: "8. mail toimuval valitsuse istungil peab siseministeerium esitama uue haldusterritoriaalse variandi. Oktoobrikuuks tuleb piirkondade elanikel, omavalitsuste volikogudel koostöös maavanematega valitsuse projekti kohta oma arvamus öelda. Reformi lõplikuks tähtajaks on 2002. aasta kohalike volikogude valimised, mis ajaks peaksid haldusreformi käsitlevad otsused jõustuma," märkis Loodus.

Puurmani vallavolikogu esimees Peeter Kallasmaa lisas kommentaariks: "Tundub, et kohtumisel siseministriga ei saanud haldusreformiküsimused senisest kuigi selgemaks. Nii tekitab paljugi segadust koalitsiooni sisene ebakõla. Reformierakond kuulutab pidevalt, et haldusreformi teostamine on vaja edasi lükata. Arvestades seda kipuvad ka valla elanikud käega lööma ega kiirusta pidama läbirääkimisi teiste piirkondade omavalitsustega."

Jõgevamaa kõige keerukam

Jõgeva vallavalitsuse saali olid Tarmo Loodust kuulama tulnud maavalitsuse töötajad, linnapead, vallavanemad ja kohalike volikogude esimehed. Asjahuvilisi oli sedavõrd palju, et Jõgeva vallavanemal Toivo Ilvesel ja maavalitsuse pressiesindajal Peep Lillemägil tuli toole juurde tuua. "Jõgeva maakond on haldusreformi teemaliste otsuste vastu võtmise poolest viimaseks jäänud, sest ausalt öeldes on siin tegemist kõige keerulisemate probleemidega Eesti haldusjaotuses tervikuna. Ühtlasi tuleb tõdeda, et Jõgeva maakonnas mängivad olulist rolli ka ajaloolised kogemused," toonitas siseminister.

Tarmo Loodus rääkis Jõgevamaal ka olukorrast politseisüsteemis. "Praegu on Eestis koos Tallinna ja Narva politseiprefektuuriga 17 prefektuuri. Tulevikus on plaanis alles jätta neli prefektuuri, millele alluksid omavalitsuste politseistruktuurid. Omavalitsuste juhtivpolitseinikud teeksid sealjuures tihedat koostööd vallavanemate ja linnapeadega," ütles ta. "Lähiajal aga siseministeeriumi allasutustes selliseid ümberkorraldusi ei tehta. Ühtlasi jätkavad tööd ka kõik praegused siseministeeriumi struktuuride juhid Jõgevamaal," lausus Loodus Vooremaale.

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER

Põltsamaa linnavolikogu vaagis tervishoiuprobleeme

Esmaspäevasel Põltsamaa linnavolikogu istungil osales Jõgeva maavalitsuse sotsiaal ja tervishoiuosakonna juhataja Ülle Krikmann, kes rääkis Eesti tervishoiu tulevikukontseptsioonist. Põltsamaa linnavolikogule ja linnavalitsusele põhjustab muret asjaolu, et tulevikukavade kohaselt pole Põltsamaa haiglas voodikohti ette nähtud.

Mittetulundusühingul Põltsamaa haigla kehtib praegune leping haigekassaga kuni käesoleva aasta lõpuni, tuleva aasta lepingumahud pole teada. "Meile põhjustab muret asjaolu, et tervishoiukontseptsiooni kohaselt pole Põltsamaal edaspidi ette nähtud voodikohtadega haiglat. Selline olukord tekitab eriti muret Põltsamaa linna ja ümbruse vanematele inimestele," ütles linnapea Margi Ein.

"Lähtudes haigekassa rahalistest vahenditest on tulevikus haigete statsionaarne ravi planeeritud Tartusse ja Jõgevale. Põltsamaa piirkonda peaks aga ehitama uue hooldekodu, sest praegune Lustivere hooldekodu on amortiseerunud. Uus hooldekodu võiks pakkuda haigekassale ka hooldusraviteenust," märkis maavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna juhataja Ülle Krikmann. "Samuti vajaksid kaasaja nõuetele vastavat maja Põltsamaal töötavad eriala ja perearstid," lisas ta.

JAAN LUKAS

Haruldased leiud Prantsusmaalt

Võrreldes paljude teiste linnuliikidega on rõngastatud põldrüütide hulk Eestis olnud läbi aegade väga tagasihoidlik. Seda suurem oli üllatus, kui 30. märtsil saabus Matsalu Rõngastuskeskusesse korraga koguni kaks taasleiuteadet Prantsusmaalt. Niigi tavatule sündmusele lisas erakordsust veel asjaolu, et mõlemad linnud olid rõngastatud ühes ja samas kohas ühel ja samal aastal - Jõgeva lähedal Painkülas 1996. aasta sügisel.

Kuldsete tähnidega kaunistatud "pardipruun" põldrüüt, kelle pead, puguala ja kõhualust kaunistab pesitsusajal tume sulerüü, on meie lagerabade ja soode vesisemates osades elav, kiivitajast pisut väiksem kurvitsaline, kelle arvukus näib viimaste aastate loendustulemusi silmas pidades tasapisi tõusvat. Praktiliselt ligipääsmatute pesitsuskohtade tõttu on selle linnuliigi poegade otsimine ja rõngastamine üsnagi riskantne ja aeganõudev tegevus. Kuigi pärast pesitsusaja lõppu suunduvad rüüdid rannikule, saartele või sisemaa suurematele karjamaadele ning kesapõldudele, on erksa ning saledatiibse põldrüüdi kui tüüpilise ööränduri püüdmine Eestis isegi kaasaegseimatki tehnikat kasutades suhteliselt komplitseeritud ettevõtmine.

Seetõttu on põldrüüte Estonia Matsalu rõngastega märgistatud viimase 31 aasta jooksul vaid 36 isendit, kusjuures 22 neist on püütud ja rõngastatud aastatel 1996-1998 Painkülas, Jõgevamaal. 1996. aastal sai Painkülas rõnga jalga koguni 20 põldrüüti, mis on tänaseni Eesti olusid arvestades absoluutne rekord, kui lindude rõngastamise puhul üldse rekorditest rääkida tohiksimegi.

Viimane teadaolev Eestis rõngastatud põldrüüdi leiuteade pärineb möödunud sajandi 50ndate aastate keskpaigast, mil Kilingi-Nõmme lähedal pojana rõngastatud isend leiti Hollandist. Ornitoloogide arvates talvitubki suurem osa Eestis elavaid põldrüüte Lääne-Euroopas, peamiselt Madalmaades.

JAANUS AUA

Jõgeva reoveepuhasti ehitustööd on lõppenud

Üleeile vaatas ülevaatusvastuvõtukomisjon Jõgeva reovete puhastusseadmeid. Ehitaja AS Merko Ehitus andis enam kui 30 miljonit krooni maksma läinud ehitise linnavalitsusele üle.

Komisjon nentis, et puhastusseadmete, kanalisatsiooni survetrassi ja reoveepumpla ehitustööd on lõppenud. Tegemata on jäänud ehitusprojektiga ette nähtud haljastustööd ning teede ja platside asfalteerimine, millega ehitaja lubas saada hakkama esimesel võimalusel nagu ilm seda võimaldab. Jõgeva suurehitisest tuleb pikemalt juttu uue nädala Vooremaas.

ARDI KIVIMETS

ARVAMUS

KÜSITLUS

Mida arvate eutanaasiast?

Erlend, metsamees:

"Normaalne asi, see peaks olema lubatud ka Eestis. Kui inimene on ikka parandamatult haige ja tahab valutult ära minna, siis peaks suretamisabi antama. Kui ükskord olen jõudnud viletsasse olukorda, et keegi peab mind söötma ja situtama, paluksin halastussurma. Parem kiire lõpp kui vaikne hääbumine. Elu ja surma üle otsustamise õigus peaks jääma arstide konsiiliumile."

Hilja, pensionär:

"Praegune elu on vilets, nii et tasakesi sured nagunii ära. Hinnad tõusevad kogu aeg, pension aga ei tõuse kuskilt. See, mis pandi juurde, on häbiväärselt vähe. Paljudel pole kusagilt võtta seda raha, millega saaks arsti juurde minna. Nii see valitsus püüabki vanainimesi välja suretada. Nojah, kui seda halastussurma hakatakse tegema, ega siis sedagi ilma rahata saa."

Niina, pensionär:

"Seda on raske seletada, mul on haridus väike. Inimese elu on püha, kuid kui pole enam lootust elamiseks, piinelda ja vaevelda, siis ehk võiks tema viimased päevad kergemaks teha. Õnneks pole minu lähedastel selleks vajadust olnud. Igal juhul ei tohiks halastussurma tegemine jääda üksnes arstide otsustada. Mingi nõusoleku peaks andma ka inimene ise ja tema omaksed."

Aksel, põllumees:

"Kui eutanaasia tuleb, siis peaks see pandama rahvahääletusele. Enne küsitlust peaks olema halastussurma mehhanism täielikult paigas ja avalikustatud. Põhimõtteliselt võiks olla eutanaasia lubatud ka meil, nagu Hollandiski. Kui ei jää enam mingit elulootust, siis pole mõtet lasta inimesel piinelda. Arvan, et halastussurma seadustamine ei läheks praegu rahvahääletusel läbi."

Leo, autojuht:

"Erandjuhtudel võiks olla eutanaasia lubatud. Eesti on küllaltki korrumpeerunud ja siin varitseb oht, et sellist õigust võib keegi omakasu eesmärkidel ära kasutada. Varanduse pärast või mõnel muul põhjusel võidaks minema saata ka neid, kes võiksid veel elada. Eesti ei oleks tohtinud surmanuhtlust kaotada. Nüüd jääb pätil õigus elule ka siis, kui ta on teinud sarimõrva."

Merle, aednik:

"Lootusetusse olukorda sattudes pooldaksin ma halastussurma. Seda enam, kui saaksin mõne oma terve elundi anda teisele kasutada. Siis oleks minu surmast vähemalt kellelegi kasu. Elavat laipa pole ju vaja, ja kui mulle ei jää enam mingit lootust, siis pole mõtet mind väga kaua kallite aparaatide all hoida, sest keegi teine, kellel veel elulootust, vajab neid ehk rohkem."

Urmas, kaupmees:

"Minu arust võiks eutanaasia olla, sest kui endal oleks parandamatu haigus ja on teada, et lõpp on nii või naa käes, kasutaksin sellist võimalust. Mul poleks kahju anda ka mõnda organit, et kedagi aidata. Kui väga raskesti haige on mõistuse juures, siis peaks ta suretamisabi saamiseks allkirja andma. Kahjuks käib mõnel, kes joob igasugust kraami sisse, eutanaasia väikest viisi praegugi."

Dmitri, õpilane:

"Ei oska selle kohta midagi öelda, sest olen veel küllaltki noor ning pole elu ja surma üle kuigi palju mõtisklenud. Arvan, et Eestis poleks veel vaja eutanaasiat legaliseerida. See on niivõrd tähtis otsus, et selle küsimuse peaks panema rahvahääletusele."

Kuremaal küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ

KIRJAD

Jõgeva linnavõimud ahistavad noori peresid

Jõgeva lastepäevakodu Rohutirts lastel soovitati edaspidi WC-paber kodunt kaasa võtta, kui nad tahavad elementaarseid hügieeninõudeid järgida. Samas toetavad lapsevanemad lasteaia eelarvet igakuiselt 140 krooniga, lisaks õppevahenditeks 50 krooni kuus ja tasuvad toidu eest 12 krooni päevas.

Viimasel õppeaastal pole selline nõudmine lastevanemate jaoks uus, küll aga võikaim laste ahistamine. Juba sügisel pidi lasteaialaps kaasa võtma sööginõud. Mõne aja pärast seati vanemad fakti ette, et kui soovitakse suuhügieeni järgida, peab iga laps ise hambapasta eest muretsema. Nüüd siis WC-paber. Ega palju rohkem enam nõuda polegi - võimlemismatid, lauad, toolid, voodid.

Lapsevanematele jääb arusaamatuks, kuidas muidu sõnades noortelembesed linnavõimud oma tegudes vastupidiselt käituvad. Samuti pole selge, kuhu kaob lastevanemate poolt makstav nn osalustasu, kui iga pisikest, kuid tarvilikku asja veel lisakoormisena nõutakse.

Lasteaia juhataja on korduvalt hoolekogu koosolekutel asutuse kehvast finantsseisust teavitanud. Hoolekogu on taotlenud linnavalitsuselt mõistvat suhtumist ning lisaraha eraldamist. Paraku on reageeritud vaid ühe külaskäigu ja vastusega: raha ei ole.

Haldussuutlik linnavalitsus ei saa nii hooletult käituda tänaste ja homsete maksumaksjatega, vaid peab tagama oma asutuste kvaliteetse töö piisava rahastamise ja efektiivse majandamise kaudu. Laste seljast seitsme naha koorimist ei saa küll arukaks pidada.

MAIT ROHI

Suveaeg ilma kella keeramiseta

Vastuseis suveaja vastaste ja pooldajate vahel kestab edasi. Vööndiaja pooldajad on rõõmsad, et pole enam vaja kaks korda aastas elurütmi muuta, mis eriti rängalt mõjuvat lastele. Suveaja ihaldajad jälle peavad vööndiaja kehtestamist praeguse valitsuse vaata et üheks kõige lollimaks otsuseks - inimestelt röövitavat suvel tund aega kallist päikesevalgust.

Omajagu õigust on mõlemal, kuid vaidlus on siiski asjatu: suveaega saab sisse sea daka kella keeramata. Tartu ettevõtjad on teinud ettepaneku lihtsalt 1. maist kuni 1. oktoobrini alustada tööpäeva tund aega varem. Samamoodi on kavas teha ka Võrumaal. Minu mäletamist mööda kehtis selline kord Eestis ka enne ametliku suveaja kehtestamist.

Kohalikult kehtestatud suveaeg on isegi parem ametlikust. Esiteks on ametlik suveaeg liiga pikk. See algab juba märtsi lõpus. No mis suvi sel ajal siis on! Varased tõusjad, kes on harjunud valge hommikuga, surutakse jälle pimedusse tagasi. Varased sügishommikud ei sobi kuidagi põllumeestele: põllud on kastemärjad, vilja koristada ei saa. Suveaeg olgu ikka tõepoolest suvel, mitte varakevadel ega hilissügisel. Siis kulub õhtupoolne päikesepaisteline lisatund vaba aega tõepoolest ära.

Vööndiaja üks eelistest on ka see, et nii hakkab vahest pikapeale muutuma meil levinud harjumus elada ööelu. Arstid räägivad, et kõige kosutavam on uni enne keskööd. Seda muidugi vööndiaega arvestades. Päeva kunstlikult pikendades kipume ka kõige kasulikuma uneaja kallale. Vahest tasub ka meil tartlastest eeskuju võtta ja oma suveaeg kehtestada?

HERBERT SÖÖDE

JUHTKIRI

Valitsus on ise soodustanud tööpuudust

Nagu teada, on tööpuudus Eestis viimasel ajal tõhusalt rohkenenud. Mõningate meelest on see normaalne protsess - tehnologiseerimine, ikka vähem tööjõudu vaja jne. Nagu 21. sajandi alguseks ennustati, et robotid võtavad inimeste kohad üle...

Nojah, roboteid pole tänapäeva Eestis vajagi. Lihast-luust poliitikud ajavad asja nagu niuhti ära. Praegune valitsus on teinud palju, et tööpuudus Eestis ikka tõuseks. Esmajoones muidugi seda, et pole töötuse progresseerumise vältimiseks absoluutselt midagi ära teinud. Ei, tegelikult päris nii öelda ei saa. Nimelt on riigi juhtklikk vähendanud kõvasti kodusistumist PR-meeste, pressiesindajate, nõustajate jts seas, keda nad on endale palganud lausa hulgi. Ehhee, asi seegi.

Muidu on kolmikliitlased oma võimualades mõnuga kohtade arvu vähendanud. Jüri Mõis teostab Tallinnas "kokkuhoiupoliitikat" ja lasteaiatädid võivad oma koju oma lapsi hoidma minna. Inimesi vallandatakse igal pool mujal riigisektoris, viimati näiteks raudteel.

Hästi, rahahoidmise võib andeks anda. Suure käki keeras Mõõdukate, Isamaaliidu ja Reformierakonna võitmatu liit juba varsti pärast oma võimulesaamist 1999, kui viimase partei tahtel troika käsul vabastati ettevõtted investeeringute tulumaksust. Ilus käik, aga tuletagem meelde, et juba enne 1999. aastat olid väljaspool Tallinna investeeringud maksuvabad. Nüüd aga kadus igasugune huvi investeerida kuhugi mujale kui päälinna, mis andis ikka silmnähtava põntsu kogu ülejäänud Eesti majandusele. Pealegi on see uus paljukiidetud seadus nii koostatud, et otseselt investeeringud tööjõudu maksuvabastuse alla ei lähegi. Üldse on praeguste paragrahvide järgi töötajate seaduslik värbamine suhteliselt tülikas ja kulukas tegevus. Nii ei saa rääkida headest tingimustest erasektori abil probleemi lahendada.

Veel on tööpuuduse vähenemise eelduseks järelemõeldud regionaalpoliitika, soodsad inimtranspordi tingimused, sobiv koolitus ja vastava teabe lai levik. Esimene meil praktiliselt puudub, minister Toivo Asmer on heal juhul kits kärneriks, halvemal juhul mõttetu kohatäitja. Suure osa transpordiga tegi teine minister Toivo Jürgenson Isamaaliidust teadagi üksnull ära, nii et Jõgevalt Tallinna tööle sõitmisest on targem vaid unistada; kui üldse rääkida aasta 2001 suurimast tööhõivekuriteost, siis Jürgensonil naljalt konkurente pole. Ärge unustage seda, inimesed, kes te suure raha eest bussides loksute! Tööjõuturgu arvestav koolitus on Mart Laari SUUR LUBADUS, kuid kahjuks jah, enne viit aastat see tulemusi ei anna. Info levib ka kuidagi, kuid sageli, kui mitte enamasti, leitakse endale koht sõprade-tuttavate kaudu.

Muide, tööandjate ja võtjate suhted on Eestis enamasti väga kehvad ja reguleerimata. Esimesed arvavad sageli, et kui on tal lihttegijaga pistmist, siis võib käituda üleolevalt, maksta oma suva järgi, panna liigseid koormusi ja venitada ekspluatatsiooniaega. Ja seetõttu on ka meil peale suure tööpuuduse paras tööjõupuudus, sest paljud eelistaksid sellisele kohtlemisele rahatut, aga vaba elu.

Riik võiks teha palju olukorra leevendamiseks, aga nagu kiuste ei tee. Mis on väga ohtlik. Mittetöötajaid on juba praegu rohkem kui tegijaid ja suhtarv halveneb pidevalt. Varsti polegi mõtet endal pingutada, kui sinu kukil elab mitu jõudeelajat.

21. aprill 2001. a

ELU JA INIMENE

Pataste - kahel pool suurt maanteed, näoga Tartu poole

Mõlemal pool suurt Tartu-Narva maanteed on Pataste küla majad nagu üksteise eest peidus. Niimoodi asub peaaegu iga majapidamine omaette maailmas keset ilusat loodust ja küla laiutab ennast ühtekokku päris suurel maa-alal. Elanikke on Patastel 120 ringis. Küla ühe küljega lõpeb Tabivere valla ja ühtlasi Jõgevamaa piir.

Pataste külast on ühepalju maad nii Jõgevale kui ka Tartusse, kummalegi poole keskmiselt kolmkümmend kilomeetrit, olenevalt sellest, missuguses küla otsas asutakse. Külaelanike arv sõltub suuresti aastaajast, olles suvisel ajal tunduvalt suurem kui talvel.

Tartut eelistatakse Jõgevale

"Kui ükskord Euroopa Liitu läheme, võib Pataste ehk Tartu äärelinngi olla," visatakse külas nalja. "Ootame suure igatsusega, et Jõgeva maakond lõhki läheks, siis saame võibolla Tartu alla," nöökab üks külameestest.

Tegelikult on Pataste elanikel olnud Tartuga alati väga olulised seosed ja seda mitmel põhjusel. Tartu läheduse pärast on Patastele ka elama asutud või siia suvekodu rajatud. Siit on hea lihtne Tartusse tööle, poodi, teatrisse ja mujale pääseda. Paljud noored on Patastelt aga Tartusse elama kolinud.

Kui mööda suurt maanteed saab liinibussiga Tartusse nii viis-kuus korda päevas, siis Jõgevale pidavat pääsema Patastelt vaid hommikuti ja see tee on suurest maanteest ka märksa kehvemas seisus. Pead aga Jõgevale kauemaks kui lõunani jääma, võid hilisema bussiga vaid Maarjani saada, kust Patastele on seitse kilomeetrit. Teine, tunduvalt kallim ja keerulisem variant on muidugi Jõgevale sõita läbi Tartu. Maakonnakeskusesse on aga aegajalt igaühel asja.

"Kurat, Eesti!"

Niimoodi sajatab Pataste küla ainukese poe õue peal Tõnu. "Jah, tõesti," toetavad ligiduses viibivad kaks meest takka. Tõnul on pahandamiseks mitu põhjust. "Nullseis on selle eluga. Oleme kogu perega neljakesi töötud. Alla viiekümnene inimene on vana, noh. Pole ju kuskilt tööd võtta. Maarjas on saekaater, siis see Tani sigala, aga kui palju sinnagi tööle mahub. Siin külas on palju töötuid. Kuidas 500 krooni töötu abirahaga ära elada, seda ei oska keegi õpetada. Eesti keskmine palk pidi veel kusagil viie-kuue tuhande vahel olema. Sellest viiesajast sõida veel mitukümmend krooni maha, et ennast iga kuu Jõgeval tööbüroos näitamas käia."

Seda, kui kauaks on veel Pataste kauplust, ei oska sellele õuele jutlema jäänud mehed samuti öelda. "Euronõuded," selgitatakse. "Kui see pood ka veel ära peaks kaduma, on küll kehvasti. Lahvka käib ju kord nädalas kindlal kellaajal ja kes tööl on, see sinna ei pääse. Ja ega lahvka pole ikka pood."

Igaüks nagu saab

Tiit Täpsi majapidamine jääb küll rohkem juba naaberküla Lilu piiridesse, aga Pataste kandiga on nende pere ja põline suguvõsa olnud seotud pidevalt. Pealegi on Täpsid üks väheseid selle kandi talupidajaid. Täpsid peavad üheksat lehma, lisaks veel paari siga. Osa piimast müüakse ära Tartus, osa läheb meiereisse. "Kus sa hädaga pääsed. Eks see aitab elada. Keskealised nagu me naisega oleme, ei oleks meile siinkandis muidu tööd leida. Ega siis muud üle jääkski, kui, käsi pikal, valla poole. Praegu tuleme omadega välja," selgitab peremees.

Ta arvab, et nende lehmapidamine peaks esialgu ka euronõuded välja kannatama. "Aga põllumajandus tükib küll vägisi kaduvuse teed minema. Noored on enamasti maalt jalga lasknud," leiab ta.

Villa Hortensia ja Bullerby lapsed

Annika ja Hillar Kalda on hoopiski need noored, kes lasksid jalga linnadest, et Patastele kodu rajama asuda. "Nüüd on meil siin juba neljad jõulud olnud," arvestab Annika. "Käisime nii palju kohti läbi. Ootasin siis juba Kaisa-Liisi, kui lõpuks siia jõudsime. Mul olidki juba silmad peos, et laps sündimas ja ei saagi oma kodu. Tahtsime

kindlasti Tartu ja Jõgeva lähedale," räägib Annika täna.

Kaisa-Liis on nüüd viieaastane, aga Kreete-Elisel on just sellel päeval sünnipäev ja ta saab kolm aastat vanaks. Õekesed on koos emaga parasjagu lasteaiast koju tulnud. "Kaks korda nädalas, kui mina koolis olen, käivad tüdrukud lasteaias. Mõnus väike lasteaed on, neile meeldib seal," ütleb Annika.

Annika käib Maarja koolis andmas inglise keelt. Sügisel otsis samas külas elav kooli huvijuht Merle Haossar Annika üles ja soovitas õpetajaks tulla. Annika on lõpetanud aga hoopiski põllumajandusülikooli kodumajanduse alal. Selgus, et oma inglise keele oskusega saab ta koolis hakkama küll.

Jõgevalt pärit Annika ja Järvamaalt tulnud Hillar, kes põllumajandusülikoolis loomakasvatust õppis, olid otsustanud tingimata maale ühise kodu luua. "Patastelt olin lapsepõlves kord isaga läbi sõitnud. See tundus siis olevat mingi mahajäetud paik. Kui aga nüüd selle õue peale jõudsime, oli kohe selge, et siia me jääme. See ümbrus lummas," räägib Annika.

Isa ja abikaasa Hillar kahekesi ehitasid maja kahe aasta jooksul praktiliselt vundamendist saati uuesti, sest selgus, et majal on vamm sees. Saigi enda tahtmise ja südame järgi. Praegu meeldib siin kõigile, eriti suvel. Siis tulevad siia tihti ka Annika ema ja isa Jõgevalt ning venna pere Tartust. Et vennal on kolm tütart, siis on lastel suvel seltsim. Kõige enam meeldib lastele väiksemas õuemajas. "Seda kutsume me Villa Hortensiaks ja lapsed on meil siis Bullerby lapsed," räägib Annika.

Pereisa Hillar käib iga päev tööle Tartusse. Annika sõnul jagab ta seal mesilasi ja lambaid, sest on ametis nii Eesti Lambakasvatajate Seltsi peaspetsialistina kui ka Tartu Aianduse ja Mesinduse Seltsi aseesimehena. Kahel päeval nädalas sõidab Tartusse ka Kaisa-Liis, kes käib Jaanika Möldri juures iluvõimlemas. Mesindusetarkust rakendab Kalda-pere ka oma kodus. Ilmselt nende järgi on talule nimigi pandud - Meekalda. Maad on Meekalda talul 17 hektarit. Omajagu sissetulekut annavad oma põllul kasvatatud küüslauk ja porgand.

Kevad tungib peale

"Meie külas on päris palju ilusaid aedu," kiidab Merle Haossar. Elviira ja Hans Valdmaa aias on kevad juba täies ilus ja jõus. Mesilased sumisevad, mitut värvi krookused õitsevad. Kogu suur aed on kadestamisväärselt puhas, rõõmus ja hele. Peremehel on parasjagu käsil mesilastarude ülevaatamine.

Hans Valdmaa, kes omal ajal kaheksa aastat siinse Sangari kolhoosi esimees oli, määrati vahepeal neljateistkümneks aastaks hoopiski Torma kanti. Ometi tuli ta pensionipõlves Patastele kodu rajama. Oma aias saab ta nüüd jälle tegelda südamelähedase õpitud alaga - aiandusega. Siia kuuluvad peale põhjalikult korras ilu- ja puuviljaaia ka mesilased, kelle hingeelust teab Hans väga palju rääkida. "Praegu on Pataste küla kuidagi väga vaikseks jäänud," leiab Hans.

"Suvel on meie külas jälle rohkem elu. Kui oleks pime aeg, võiks öelda, et tuled põlevad kõikides akendes," teab öelda Merle Haossar.

VAIKE KÄOSAAR

KULTUUR

Meelis Põdersoo võitis Liivi-konkursi

Möödunud laupäeval Alatskivil toimunud XIII Juhan ja Jakob Liivi ning Juhan Liivi luuleauhinna laureaatide loomingule keskendatud üleeestilisel koolinoorte etlusvõistlusel sai peapreemia Jõgeva Gümnaasiumi õpilane Meelis Põdersoo.

Liivi-konkursi maakondlik eelvoor toimus möödunud esmaspäeval Maarja Keskkoolis. Seal tunnistati Meelise ees võitjaks ja Alatskivile sõidu vääriliseks tema koolivend Mihkel Kabel. Poiste juhendajal, kooliteatri Liblikapüüdja lavastajal Lianne Saage-Vahuril ei andnud aga süda rahu: ta helistas ise Alatskivi konkursi korraldajatele ning palus luba saata ühe etleja asemel kaks. Kui kuuldi, et mõlemad on poisid, oldi lahkesti nõus: tavaliselt põevad etluskonkursid ju meestepõuda.

Lianne sisetunne ei petnud: Alatskivil tunnistas žürii, mille koosseisu kuulusid Eesti Draamateatri näitleja ja lavastaja, kunagine Liivikonkursi võitja Tiit Ojasoo, Alatskivilt pärit Rakvere Teatri näitleja Alo Kurvits jt, parimaks just Meelise. Ent auhinnata ei jäänud ka Mihkel: tema pälvis Alatskivi Keskkooli eripreemia.

Jõgeva Gümnaasiumi etlejatel on Liivi-konkursil ennegi hästi läinud, peapreemiani jõuti aga esmakordselt. Lianne Saage-Vahuri sõnul on Liivi-konkurss tänu reglemendimuutusele nüüd huvitavam: kui varem võis Liivi luuleauhinna laureaatide loomingust repertuaari võtta üksnes auhinnatud luuletuse, siis tänavu laiendati valikut laureaatide kogu loomingule. Pidevalt korduvaid luuletekste olnud üsna nüristav kuulata.

"Meelis ongi selline poiss, kelle omapära ja tugevus tuleb välja õigesti valitud tekstidega," ütles Lianne Saage-Vahur. "Nii Maarjas kui ka Alatskivil esitas ta Juhan Liivi luuletuse "Eesti kunst, sa valulaps" ja Ellen Niidu "Ma tundsin kahte suurt kivi". Mihkel luges Juhan Liivi "Minu erakonda" ja August Sanga "Papagoisid"."

Nagu Liivi-konkursi võitjad ikka, nii on ka Meelis ja Mihkel kutsutud 30. aprillil, Juhan Liivi sünniaastapäeval taas Alatskivile, sedakorda sealsesse keskkooli (etlusvõistlus toimus Liivi Muuseumis), kus kuulutatakse välja tänavuse Juhan Liivi luuleauhinna saaja. Vastutusrikas esinemine on Meelisel ja Mihklil koos teiste liblikapüüdjatega ees aga ka 19. mail: Saaremaa miniteatripäevade laureaadina annavad nad oma tänavuse lavastuse, V. Rozovi "Poistega" etenduse Tallinna Linnateatri Taevalaval.

RIINA MÄGI

Alo sünnipäevaks

Õpingupäevil olime Alo Mattiiseniga tihedamini koos minu kodulinnas Haapsalus kui tema kodulinnas Jõgeval.

Nüüd olen tänu Alole igal kevadel mitu päeva Jõgeval, elamas kaasa Alo mälestuseks toimuvale muusikafestivalile. Emotsioon, mille siit endasse laen, on nii võimas, et ei taha hinge ära mahtuda, see teeb lausa valu. Ma ei ole juba palju aastaid muusikaõpetajana töötanud, ent iga kord Jõgeva Gümnaasiumist lahkudes pakitseb sees soov taaskord lastele mõned laulud selgeks õpetada. Ehk tuleks tõesti äratada uuele elule värskelt kõlavad ja põnevate nippidega lastelaulud Alo poolt 1983. aastal loodud muusikalist "Charlotte koob võrku"?

Alo ise ei töötanud muusikaõpetajana kuigi kaua, sest muud muusikategemise võimalused köitsid teda rohkem. Ent ta oleks olnud armastatud õpetaja. Olen näinud tema praktikatunde ja imetlenud, kuidas Alo lapsi teravmeelsete klaverisaadetega võlus. Olen temalt mõndagi õppinud ja hiljem koolitöös kasutanud.

Aloga konservatooriumis kõrvuti käidud aastad on tähendanud mulle väga palju, nii nagu küllap tema teistelegi sõpradele. Kas või Alo antud lugemis- ja kuulamissoovitused raamatute ja heliplaatide näol. Alo oli kogu aeg pisut eespool, tegi kõike kiiremini, avastas paljusid asju varem. Põles, kuni väsis ja kustus.

On äraütlemata tore, et Alo ema Helmi Mattiiseni raamat "Alo elu" on kaante vahel. See on näide, kuidas intiimsest päevikust, kildhaaval talletatud ühe pere loost saab võimas kunstiline üldistus. Nõuab suurt vaprust oma poja ja pere lugu nii ausalt terve ilma ette tuua.

Vahel aitab sõpra meenutada mõni pisiasi. Sageli, kui näen noodiraamatut, meenub mulle 1983. aasta suvi, kui koos Aloga eespool nimetatud Charlottei-lugu orkestreerisime. Alo sõnas kord: küll sa oskad ilusti viiulivõtit kirjutada, aga miks sa bassivõtit nii inetult teed? Võtsingi tema kombe bassivõtit joonistada üle ja see jääb minuga alatiseks, nii nagu palju muudki Alost.

Taevas teab, et igaühel tasuks oma elu kas või tsipakegi sisukamaks teha, ütleb oma sõbra, põrsas Wilburi elu päästnud ämblik Charlotte enne igavesele unele suikumist. Alo elu oli lühike, aga selle sisukusest ammutame veel kaua.

ANDRES AMMAS

Raamatuaasta on lõppenud, raamat jääb

"Eesti Raamatu Aasta hakkab küll läbi saama, ent raamat jääb ikka meiega," ütles ERA Peakomitee arendusjuht Ants Veetõusme üleeile Mustvee kultuurikeskuses toimunud Jõgeva

maakonna raamatuaasta pidulikul lõpetamisel.

Veetõusme sõnul toimus kogu riigis raamatuaasta jooksul rohkem kui 1600 raamatuüritust ning arendusjuht tänas kõiki, kes neile õla alla panid, eriti aga raamatukogutöötajaid, kellele langes põhiraskus.

"Raamatukoguhoidjad on muutumas tõeliseks maa soolaks: kui algkool ja kultuurimaja väikeses maakohas ka kinni pannakse, siis raamatukogu peab üldjuhul veel vastu ning raamatukoguhoidjast saab see võtmeisik, kellest oleneb, kas laps käib raamatukogus või ei käi, st kas ta tegeleb üldse millegi vaimsega või ei tegele," ütles Veetõusme.

ERA maakonnatoimkonna aseesimees Tiiu Pihlakas tõi Jõgevamaa raamatuaastast kõneldes kõigepealt välja ühe puuduse: umbes pooltes maakonna omavalitsustes suhtuti raamatuaastasse kui raamatukogutöötajate eraasjasse ning laiapõhjaline ERA kohalik toimkond jäi moodustamata. Kõige kurvem on see, et kuigi ka neis omavalitsustes raamatuüritused päris toimumata ei jäänud, ei kajastu need ERA üldises statistikas.

Tähtsündmused

Raamatuaasta tähtsündmustena Jõgevamaal tõi Tiiu Pihlakas esile mullu septembris Põltsamaal toimunud konverentsi "Raamatulooline Eesti. Kodumaa tundmise allikad", mis oli üks kolmest ERA üleriigilisest peakonverentsist, oktoobris Laiusel toimunud ajaloo- ja kirjanduskonverentsi "Põhjasõda, Karl XII ja Laiuse" ning novembris Põltsamaal toimunud konverentsi "Trükitud Põltsamaal", samuti raamatuküla avamise Võtikveres. Peale selle sai teoks hulgaliselt raamatunäitusi, kirjandusviktoriine ning tänu ERA Peakomitee ja Kultuurkapitali Jõgeva maakonna ekspertgrupi toetusele ka kohtumisi kirjanikega.

"Nagu kogemused näitasid, on lapsed neil kohtumistel väga tänuväärne publik, täiskasvanutele mõeldud kohtumisõhtu võib aga kujuneda ka külalise ja ürituse korraldaja piinlikuks tõttvahtimiseks, sest muu publik jääb lihtsalt tulemata," ütles Tiiu Pihlakas. Vähetähtis polnud tema sõnul seegi, et kolm maakonna raamatukogu - Aidu, Pajusi ja Vägeva - said raamatuaasta jooksul renoveeritud ruumid ning et maakonnast kerkis esile kolm uut raamatuautorit: emeriitpraost Herbert Kuurme, kes sai kaante vahele suure tüki Põltsamaa kiriku ja linna ajalugu, Helmi Mattiisen, kes pani kirja oma isamaalaulikust poja Alo eluloo, ning Tiina Säälik, kes üllitas oma esimese luulekogu "Elu on aasta".

Nagu narkootikum

Eesti kodu vaimsus on sageli väljendunud raamatute rohkuses. Detsembrist veebruarini viis ERA maakonnatoimkond läbi koduraamatukogude konkursi, millele registreeris end 15 raamatukoguomanikku. Konkurentsitult parimateks hindas toimkond kamarilase Ilmar Mändmetsa ja aidulase Tõnis Laisaare kogud. Mõlemad said preemiaks hinnalisi raamatuid.

Kauaaegne majandijuht Ilmar Mändmets ütles, et tema eelistas nõukogude ajal nö kannuste teenimise asemel raamatutega tegelemist ning tänu sellele on tal nüüd kodus mitte Lenini orden, vaid riiulitäied raamatuid, mis annavad aju- ja hingekosutust surmani. Tõnis Laisaar nentis, et sestpeale, kui ta nelja-aastaselt lugema õppis, olevat tal ainult mõni üksik päev päris ilma lugemata möödunud - sedagi siis, kui tervis pole lubanud. "Need on olnud elu halvimad päevad, sest lugemine on raamatuhaigele seesama, mis joodikule viin või narkarile narkootikum," ütles omal ajal mälumängurina ilma teinud Laisaar.

Ants Veetõusme ja ERA maakonnatoimkonna esimees, maavalitsuse kultuuri- ja sporditöö nõunik Arne Tegelmann autasustasid ERA Peakomitee tänukirjadega raamatuaasta kordaminekule enim kaasa aidanuid, Üllar Saaremäe ja Heilo Aadla Rakvere Teatrist panid aga Jõgevamaa raamatuaastale ilusa punkti kahe luulekavaga: esimene luges Juhan Viidingu luulet ning teine laulis enda poolt Ernst Enno tekstidele loodud laule.

RIINA MÄGI

Mets tuli kooli külla

Sel nädalal, ühtaegu üleriigilise metsanädalaga, peeti oma väikest metsanädalat ka Jõgeva Gümnaasiumis.

"Üheks metsanädala korraldamise ajendiks oli see,et tänapäeva lapsed ei tunne üldjuhul ka kõige levinumaid taimi, loomi ja linde. Kui raamatus on näiteks kirjas kahe metsalille nimi, siis kolmandat omast peast juurde lisada enam ei osata," ütles geograafia ja loodusõpetuse õpetaja Helve Orusalu, kes oli koos bioloogiaõpetaja Marika Liivi ja keemiaõpetaja Ulvi Kiisleriga üks metsanädala korraldajaid. Kõigi nimetatud ainete programmides leiab metsateema suuremal või vähemal määral käsitlemist.

Metsanädalaks panidki keemiaringi ja nn Globei ringi õpilased Helve Orusalu juhendamisel kooli kolmanda korruse koridori välja näituse, millel võis näha tuntumate puude oksi. Lehtpuude oksad olid, tõsi küll, vaatamata ajatamisele üksnes hiirekõrvul. Peale rohetavate lehepungade rõõmustas näitusel aga silma terve õitsev sinilillemätas.

Metsanädalal toimusid kooli vanemates klassides arutelud teemal, kas Eesti mets on hävimisohus, ning viktoriinid, mille üheks lähtepunktiks oli Riigimetsa Majandamise Keskusest saadud videofilm "Eesti põlismetsad". Kolmapäeval demonstreeris Jõgevamaa keskkonnateenistuse metsandusspetsialist Rando Omler X ja XI klasside õpilastele slaidiprogrammi Eesti vääriselupaikadest, neljapäeval käisid aga I-III klassi õpilased klassijuhatajate saatel mööda linna ning püüdsid plaani järgi üles otsida eri liiki linnapuid ja -põõsaid. Vanemate klasside orienteerumismäng "Kevad südames" (see on samuti pühendatud linnas kasvavate puudepõõsaste tundmaõppimisele ning on peale metsanädala ühtaegu ka kooli tervisenädala üritus) lükati lootuses soojemale ilmale tulevasse nädalasse.

Peale oma kooli metsanädala olid Jõgeva Gümnaasiumi õpilased aktiivsed osalema ka hiljuti Eesti Noorte Huvikeskuse TELO korraldatud Metsavõistlusel ehk metsateemalisel internetiviktoriinil. Kolmekümnest osalenust oli kõige edukam VIII klassi õpilane Tiit Keppart, kes sai kutse täna Sagadis toimuvale õpilaskonverentsile. Paraku pidas ta üksi Sagadisse sõitu liiga keeruliseks.

Kooli metsanädalal pälvisid väikese meene aga kõik Metsavõistlusel osalenud. Metsanädala kordaminekule kaasa aitamise eest on korraldajad tänulikud maakonna keskkonnateenistusele.

RIINA MÄGI

Ilmateade

Laupäeval on pilves selgimistega ilm, võib sadada hoovihma ja olla äikest. Puhub kirde- ja idatuul 5-10 m/s. Õhutemperatuur +6°C ... +12°C.

Pühapäeval on pilves selgimistega ilm, võib sadada vihma. Puhub idakaarte tuul 5-10 m/s. õhutemperatuur öösel +2°C ... +7°C, päeval +13°C ... +18°C.

Vooremaa

Laupäev, 21. aprill 2001. a.

Siseminister ei toonud haldusreformi selgust

JAAN LUKAS

RAIVO SIHVER

Põltsamaa linnavolikogu vaagis tervishoiuprobleeme

JAAN LUKAS

Haruldased leiud Prantsusmaalt