Vooremaa
Laupäev, 27. jaanuar 2001. a.
Sisukord

Kas Saare koolile lüüakse hingekella?


Kus hakkavad uuel õppeaastal koolis käima need Saare kooli viienda klassi tüdrukud ja poisid, pole nende otsustada. Selle üle murravad praegu päid täiskasvanud. FOTO: ANATOLI MAKAREVITę

Üleeile oli Saare vallavolikogus arutusel valla haridusreform, mis äraseletatult tähendas otsustamist, kas alates eelolevast sügisest Saare kooli enam eksisteerib. Lõplik otsus tuleb siiski

lähema kuu aja jooksul.

Veel sügisel oli päevakorral Saare Põhikooli reorganiseerimine algkooliks alates 2001. aasta sügisest. Praegune Saare valla koolivõrgu korrastamise kava näeb ette, et alates sügisest töötab vallas vaid Voore Põhikool. Peamiseks põhjenduseks on toodud seda, et vald ei jõua kahte kooli ülal pidada.


Kooli kaotamise poolt

Kavandatavast koolireformist andis ülevaate vallavanem Jüri Morozov. Vastav analüüs ja koolivõrgu korrastamise kava on ära toodud ka viimases Saare Valla Teatajas. Mitmel korral on vallavanem kohtunud Saare kooli õpetajatega. Volikogule põhjendas vallavanem seda, miks peaks Saare kooli sügisest täielikult likvideerima.

Koolitöö ümberkorraldamise esmaseks põhjuseks on see, et lapsi ei jätku, siit edasi hargnevad majanduslikud ja õppetöö kvaliteediga seotud põhjendused. Eeldatavasti seisab tuleval aastal maakonnas

ees mitu koolide reorganiseerimist. Siis oleks see juba sunnitud käik. Kui veel mõni aasta hoida Saarel kas või algkooli, oleks see vallavanema sõnul koera saba tükkhaaval maharaiumine, mis on tunduvalt valusam, kui seda teha ühe korraga.

Arvestuste kohaselt, mis tehtud Saare koolipiirkonna õpilaste arvu muutuse kohta eeloleval kümnel aastal, oleks näiteks aastal 2004 Saare kooli esimesse klassi minemas vaid üks laps. Et ka kümne aasta pärast oleks siinkandis võimalik vaatamata haldusreformile saada head põhiharidust, peaks muudatused ellu viima võimalikult kiiresti. Vastasel juhul võib piirkonda jääda hingitsema vaid kaks kehva kooli ja nii on võimalik kergesti mõlemad hingusele saata.

Arvesse tuleb veel ettenähtud õpilaste arv klassikomplektis, mis õpetajatele normpalga kindlustaks. See ei ole juba praegu tagatud kahe kooli peale kokkugi.

"Vastutustundetu oleks praegust valla koolivõrgu korrastamise kava välja käimata jätta. See oleks tegelikkuse ees silma kinni pigistamine," väitis vallavanem.


Kooli säilimise poolt

Ohtliku ahelreaktsiooni eest, mis kooli kaotamise järel võib käivituma hakata, hoiatas vallavolikogu sotsiaalkomisjoni esimees Rita Kivisaar. "Nii anname võimaluse, et rahvas jookseb laiali. Juba praegu pannakse lapsi mujale kooli. Lastevanemate hulgas tehtud küsitluste põhjal oli rahvas sellega nõus, et Saarele tuleks kuueklassiline kool. Siiani on haridus olnud prioriteet. Kas ikka peaks nii valusalt üle minema, et kool likvideerida? Laps on muudetud justkui äriallikaks, ta peab raha sisse tooma. Kas muust poleks vallal kokku hoida?" küsis Rita Kivisaar.

Rita Kivisaar käis välja ka sotsiaalkomisjoni liikmete seisukoha leida võimalus säilitada Saare kooli ruumides mõned klassid Voore kooli filiaalina.

Koolihoonele parima kasutuse leidmine on võetud kaalumisele. Mõeldud on sellele, et kui koolitööd ei ole, tuleks maja hoida nii, et võimalusel saaks taas kooli avada.


Lõppotsus peab saama õige

Lähem kuu peab tooma otsuse, mil moel hariduselu vallas jätkata. Märtsis võetakse vastu valla eelarve. Selleni jäänud aeg peab viima

õigele otsusele. Vallavolikogu on plaaninud järgmise kuu alguses kokku kutsuda Saare rahvamajja rahvakoosoleku, et kõik veel põhjalikult läbi arutatud saaks.

VAIKE KÄOSAAR


Kindral Kert: "Ärme kaotame aega ja vaimu"

Kaitseliidu Jõgeva Maleva juhtkonna koosolekul üleeile olid külalisteks Eesti Kaitseväe maavägede ülem kindral Johannes Kert, Kaitseliidu vanematekogu liige, riigikogulane Meelis Paavel ja maavanem Margus Oro.

Koos naiste ja noorteorganisatsioonidega rohkem kui tuhandet liiget koondav KL Jõgeva Malev on käesolevaks aastaks seadnud plaanid nii sõjaliseks ühemeheõppeks kui ka ühistegevuseks. Tõsisemaks ettevõtmiseks kujuneb oktoobri lõpus ühisõppus piirikaitse ja politseiga.

Külalistega jagati muresid laskeõppeväljade puudumise üle, mis takistab koostöö harjutamist rühma ja kompanii tasemel. Samuti muretseti seadusandjate tegemiste pärast, kellest mõned kipuvad Kaitseliitu liialt Tallinna-keskseks tegema. Kindral Kert andis ülevaate Eesti naabrite ja Eesti enda suundumustest ja probleemidest ning soovitas mitte kaotada aega ja vaimu.

KL Jõgeva Maleva pealik kapten Ants Nurk andis kõrgele külalisele KL Jõgeva Maleva esimese teeneteplaadi.

MIHKEL VANARI



ARVAMUS

KÜSITLUS

Mida arvate horoskoopidest?

Merle, müüja:

"Horoskoope võib ju ajaviiteks lugeda, kuid suurt usku mul nendesse ei ole. Mõnikord võib mõnel ju midagi täppi ka minna. Pauksonid ennustasid üsna rahulikku ussiaastat, ainult paar kuud pidid rasked olema. Eks aasta lõpus ole näha, kas ennustus täide läheb. Horoskoobil, mis tähtkujude järgi inimese iseloomu seletab, võib vast kuigipalju õigust olla. Horoskoopidega saab vahel nalja ka. Mina nii umbusklik ei ole, et horoskoobi pärast midagi tegemata jätan."


Maarika, kondiiter:

"Eks need ennustamised natuke inimeste lollitamine ole, aga kes tahab, las usub, kui tal sellest kergem saab. Mustlaste ennustust, imearste ja musta maagiat ma ka ei usu. Uudishimust loen vahel päevahoroskoope ja vaatan, kas tuleb vahel mõni eriline päev. Paar korda olen lasknud ennast mõjutada ning rahaõnne ennustatud päeval lotopileteid ostnud, kuid loosiõnne pole tulnud. Kuigi ennustamisi ei usu, tahaks ikkagi uskuda, et endal ja teistel läheks hästi."


Anne, kodune:

"Mina horoskoope ei usu, sest minule nad üldse ei klapi. Loen küll, aga kõik on mööda läinud. Tähtkujude mõju ka ei usu, olen kord niisugune, imelik. Külvikalendrit olen jälginud, aga saak pole sellest ei paremaks ega halvemaks läinud. Rohkem ma enam ei proovi, külvan siis, kui ilm ja aeg lubab. Igas lehes on need päevad isemoodi, no keda sa pead uskuma. Kuulsin, et alanud mao-aasta pidi tööd tooma. Mul pole enam millessegi usku."


Enno, projektijuht:

"Horoskoope ma loen ja need mulle üldiselt meeldivad. Tundub, et pool nendest läheb isegi täkkesse. Mõtlen lühemaks ajaks antud ennustusi, aastaks või kauemaks tehtud ennustusi usun vähem. Võibolla on nendest midagi täppi läinud, pole enam meeles. Ma pole tähtkujude mõjusse kuigi põhjalikult süüvinud, kuid teadlaste ja astroloogide arvates võivad mõjutada. Arvan, et nende kirjutised bluff ei ole ning kindlasti mõjutab planeetide seis inimesi ja loodust."


Sass, töötu:

"Vahel neid loen, kuid õiget usku pole. Mõnikord loen Maalehest üht, Postimehest aga vastupidist juttu. Nii võib midagi vahel ka täppi minna. Kirjutamisega teenitakse raha, ja kui on annet mingi jutt kokku panna, siis võib ju horoskoope teha. Eks nad ole kuskilt põhiteadmised saanud, sest ega päris loll ei saa tarka juttu kokku panna. Mõni vanapiiga või -poiss ehk ostab ja usub, mina horoskoopide kaudu omale õnne ei otsi."


Ivi-Mai, juhataja:

"Horoskoobid on ju huvitavad, ma kuulan neid Elmari raadiost iga päev. Eriti põnev on saada enda ja mõne lähedase inimese kohta teada, et kas see päev läheb neil hästi. Tavaliselt aga ei lähe, ja ei saagi minna: no mõtle, kui suured loteriivõidud oleksid meil ennustuste järgi tulnud. Horoskoobid ei saagi päris õiged olla, sest ühes tähtkujus on sündinud nii palju inimesi, et päris võimatu, et neil kõik ühtemoodi läheks."


Kaupo, pensionär:

"Kui need vahel mulle silma torkavad, siis vaatan, aga erilist huvi ei tunne. Minu jaoks on need uudishimulikele naistele mõeldud tühjad külajutud, muud ei midagi. Tundub, et osadel, näiteks Pauksonitel, käib töö ja hobi koos ning nende leivanumbriks on astroloogiliste ennustuste tegemine ja kirjutamine, mille eest makstakse. Eks ole kalendrite, horoskoopide ja nende koostajatega sama lugu nagu jumalatega - igal rahval oma, mõnel mitu."


Jaanika, õpilane:

"Eks see üks suur seltskonnamäng ole, millel omajagu võlu. Löön mängus kaasa ning loen iga päev horoskoope. Kõigepealt vaatan, mida on kirjutatud minu tähtkuju kohta. Arvan, et mõni ennustus on tegelikkusega kokku jooksnud. Minu tuttavad tüdrukud loevad kõik kättesaadavad horoskoobid läbi. Olen veevalaja, neile pidi alanud aasta tulema soodus."

Kaareperes küsitles ja pildistas

ARDI KIVIMETS


KIRJAD

Kuninga uued rõivad ehk Kolmikliidu alasti jäämise aasta

Nii võib nimetada aastat 2000, sest see, mida asjatundjad kartsid, ilmnes sajandi viimasel aastal eriti ilmekalt. Kolmikliidu ülbus, korporatiivsus, rahva vara mahasahkerdamine, rahva arvamusele vilistamine, ränk võimu tsentraliseerimine, põhimõtete ja aadete hülgamine võimu ja varanduse nimel. See on lühike loetelu kolmikliidu "vägitegudest". Kolmikliit, tulnud ajakirjanduse toel 1999. a märtsis võimule, on astunud hulk rahva enamusele kahjulikke samme.

Kolmikliit üritas vägisi teha eesti rahvast sõjasüüdlase ja tagastada 1941. a 10. jaanuari Saksa-Vene lepingute alusel Saksamaale siirdunute vara. Ta unustas oma rahva huvid - üritas kinkida miljardeid kadakasakslaste järeltulijatele. Rahvaliit suutis selle eelnõu arutelu Riigikogus tõkestada.

Narva elektrijaamade ja Eesti Raudtee erastamise vastu koguti Rahvaliidu algatusel 163 000 allkirja. Kolmikliit ei arvestanud rahva enamuse tahet (67% küsitletuist oli erastamise vastu). Praegu on mõlemad toimingud kohtusse kaevatud.

Kolmikliit on järjekindlalt lõhestanud ühiskonda, jätnud vähekindlustatud kihid - vanurid, noored pered, põllumehed - heaolu kasvu jagamisel kõrvale. Kolmikliidu jõuga on vastu võetud kaks ebademokraatlikku, segast, regionaalpoliitiliselt katastroofilist eelarvet.

Kolmikliit pole pidanud kinni põllumajandustootjatega sõlmitud kokkuleppest, jättes 250 miljonit toetusi eelarvesse kirjutamata. Alustatud on survet valdade vägisi ühendamisele, jättes kõrvale tulubaasi kujunemise ja funktsioonide rahastamise küsimused. Valdadele sunnitakse peale vastutust sotsiaalabi ja hariduse eest, kuid raha ei eraldata.

Alustatud on rahva vara kiirendatud lõpumüüki, juba otsitakse võimalusi riigimetsa ja ka piiriala maade erastamiseks. Tallinnas lõi kolmikliit Isamaaliidu juhtimisel käed põliste intritega - peaasi, et Keskerakond võimule ei saaks. Nevski katedraal üritati rentida 99 aastaks. Suurettevõtete nõukogudes asendati eestlased venelastega. Võimuvõitlusse kaasati allmaailm.

Edelaraudtee kingiti 10 miljoniga Morganile ja sellele lisati 845 miljonit dotatsiooni. Selgus, et vähe - veoteenust ikka ei saa.

Ametnikele avaldatakse räiget poliitilist survet ning kästakse erakonda astuda. Hirmutamine ja ╣antaaż on igapäevased nähtused. Ajakirjandus vaikib kui nõiutud.

Kuid inimesed on hakanud oma 1999. a valiku viga taipama. Usaldus valitsuse vastu on madalam kui kunagi. Rahvas tunneb, et Eesti kaugeneb demokraatiast. Rahvaliit peab andma rahvale tagasi usu, et kõik pole veel kadunud. See on ränk töö, kuid seda ei tohi tegemata jätta! Teeme selle koos ära. Jaksu tööle!

VILLU REILJAN,

Eestimaa Rahvaliidu esimees


Enamikul Jõgevamaa küsitletutest on kaks last

Kuna on probleem, et Jõgevamaa rahvastik vananeb ja väheneb, otsustasime uurida, kuidas Jõgevamaa inimesed taastootmisega on tegelenud.

Vastas inimesi Jõgevalt (14%), Põltsamaalt (14%), Mustveest (6%), Tabiverest (4%), Pisisaarelt, Palalt, Palamuselt, Laasmest, Lullikatkult, Kuremaa keskelt, Kadrinast, Odiverest, Hallikult, Rannalt, Kantkülast, Sääritsalt, Vaiatust, Vägarist, Toomalt, Kivimäelt, Assikverest, Kaeralt, Voorelt, Vaimastverest, Siimustist, Vägevalt, Rajalt, Kõnnust, Vasseverest, Alaverest, Laiuselt, Õunalt, Puurmanist, Sulustverest, Lustiverest, Kuremaalt. Neist 16% olid 20ndates, 18% 30ndates, 12% 40ndates, 16% 50ndates, 28% 60ndates, 10% 70ndates eluaastates. 30% olid mehed.

Lapsi ei olnud 16 protsendil, üks laps on 10 protsendil, kaks last 56 protsendil, kolm last 16 protsendil, neli last 2 protsendil. Lastetud olid enamasti 20ndates eluaastates. Muid reeglipärasusi polnud.

MARGUS KIIS


JUHTKIRI

Kes mõõga tõstab...

Kääpa jõe kallas, kus Kalevipoeg näitliku õppetunni varal teada sai, et terariistadega hooletu ümberkäimine tervise peale hakkab, on viimasel ajal sattunud Tartu vaimuinimeste ootamatu ja kirglise rünnaku alla. Pruukis vaid Saare vallavalitsusel küsida ideid nimetet koha kasutuselevõtmiseks atraktiivse turismiobjektina, kui Postimehe lugupeetud arvamustoimetaja kuulutas Kalevipoja mõõga asukoha tähistamise murumütsikese uitmõtteks, veelgi lugupeetum Akadeemia peatoimetaja aga keelas jõgevamaalastel oma avalikus kirjas igasuguste ideede peale mõtlemisegi ära ning sõitles ka Vooremaad seesuguse rumaluse ja harimatuse levitamise eest. Siililegi ju selge, et rahvuskangelase kinganumbrit drastiliselt vähendanud riistapuu on otseselt süüdi meie 700-aastases orjapõlves ning sellele mälestusmärgi püstitamine võrduks meie kõige pühamate tunnete jalge alla tallamisega.

Nagu antud kaasusest selgub, unustas Saare vallavanem Jüri Morozov fundamentaalse põhimõtte - kes mõõga tõstab, peab selle läbi ka nuheldud saama. Eks nüüd nuheldaksegi, oli seda siis vaja. Märksa ohutum olnuks näiteks Pala vallaga koopereeruda, kuhugi Peipsi veerde lauakoorem maha kallutada ning sealjuures siilinahkseid suveniire müütama hakata.

Need vähesed Saare valla inimesed aga, kes pole veel Tallinna või Tartusse ära kolinud ning kangekaelselt kodukohas edasi püsivad, peaksid nüüd ometi aru saama, et kui juba oled kord vaene, siis istu vagusi, nuia riigi käest abiraha ning ära üritagi end ise jalule upitada. Sest lasta rahvuseepose peategelasega seotud paik võssa kasvada on haritud, õilis ja pieteeditundeline, fondidest raha taotlemine, objekti korrastamine, turistide ligimeelitamine ja sellega seotud töökohtade tekitamine aga rumal ja harimatu.

Ega näiteks Palamuse rahvalgi pikka pidu ole: varsti kuulutatakse ka seal mahitatav Tootsi ja Teele kultus meie kirjandusliku pärandi labastamiseks, ja siis nad alles saavad.

27. jaanuar 2001



ELU JA INIMENE

Kapitalism Kasepää moodi

Kasepää on sama nime kandva valla keskus ja üks tähtsamaid sõlmpunkte. Külana pole Kasepää vallas kõige suurem, moodustades valla elanike arvust kaheksandiku. Kokku on Kasepää külas 187 inimest, seda eelkõige talvel. Nagu teisteski siitkandi rannakülades, on suviti Kasepääl rahvast mitu korda rohkem.

Ümberkaudsetest rannaküladest olevat Kasepää kõige vanem. Et küla esimesed asukad olnud Kase-nimelised, arvatakse sellest ka küla nimi tulnud olevat. Erinevalt lähematest naaberküladest Rajast ja Tihedast, kus elavad peamiselt vene rahvusest inimesed, on Kasepää eestlaste küla. Rannarahvale iseloomulikult ja ainuomaselt elatakse aga kõikides järveäärsetes külades. Peipsi järv ja rannaäärsete muldade eripära on aidanud kujundada selle kandi inimeste elukorraldust, ellusuhtumist, maailmavaadet ja iseloomugi.


Riik riigis

Selle kandi maadele ja inimestele pole ühismajand kunagi sobinud. Kerged liivamaad on justkui loodud aiamaaks, kus kasvab hästi porgand ja kurk. Vili ja kartul ei ole tahtnud siin kuidagi vedu võtta, olgu siis siin olnud Torma sovhoosi Peipsi osakond või kuulutud Kirovi kolhoosi alla. Ja eks rannarahva käes on mõistagi põlvest põlve kõige enam edenenud just kalapüüdmine ja köögiviljakasvatus.

Laiskust pole ta kunagi tundnud, aga rivikorras töölemarssimist ei ole ta siiski omaks suutnud tunnistada. Ilmselt seepärast ei olnud siin omal ajal erilist edu ei suurfarmil ega viljakülvil.

"See maa kohe neelab seemne ära," olevat öelnud Borka-nimeline omaaegse majandi osakonnajuhataja. Ehkki too Borka olevat seekord seemne hoopis mahakülvamise asemel rahaks teinud, peab see ütlemine kohalike arvates täiesti paika.


Piiri kinnipanek andis põntsu

Ajast aega on siinsetest küladest käidud Leningradis kurke ja aedvilja müümas. Selle rahaga ehitati majad ja osteti autod. Ei jõutud siinpool nii palju toota, kui suurlinn tahtis. Seepärast pingutasid selle kandi rannapered suviti kõvasti, talvel jäi ka pisut hingetõmbeaega. "Kasepääl toimis kapitalism juba nõukogude ajal," teatakse siinmail öelda. Mis siin imestada, kui tuntakse asja ja tehakse kõvasti tööd. Üksteise võidu muudeti köögiviljakasvatust aina rentaablimaks ja tulusamaks. Endel Kask tuli näiteks esimesena välja kevadise porgandimüügiga.

"Kolme päevaga sain kolm ja pool tuhat rubla. Uus «iguli maksis seitse tuhat, väga hea kuupalk oli sel ajal kakssada rubla," räägib ta. Vahel olevat nädalas koguni kolmel päeval Leningradi vahet kihutatud. Ega muidu poleks käidud, kui ära poleks tasunud.

"Riigipiiri kinnipanek pani põntsu," leiab vallavanem Jüri Vooder. "Kui praegu Peterburi tee lahti oleks, kaoks kohe ka sotsiaalabi probleem ära. Ühed kasvataksid ja müüksid, teised oleksid abis."


Posti pere elab kurgikasvatusest

Heiki Posti peres on viis last. Palgatööl kumbki abikaasadest ei käi. Nende peret elatab ära oma aiapidamine. Ehkki pere on Kasepääl rohkem vaid suviti. "On võimalik ära elada küll. Muidugi eeldab see asi ajaga kaasas käimist. Tuleb lihtsalt igapidi kaaluda, kuidas oleks rentaablim. Arvestades kütuse kallinemist, ei tasu ära väikese koguse kasvatamine. Oleme oma perega alustanud 1500 kurgitaimega. Tänaseks oleme jõudnud 5000 taimeni ja see on oma perega optimaalne," valgustab Heiki oma pere ettevõtmist.

Heiki on kindel, et põllupidamisest on võimalik ära elada ja investeerida tulevikkugi. "Eesti põllumees tegeleb praegu rohkem kirumise ja abi nõudmisega," leiab ta. "Põllumajandus pole valdkond, kus abi on tingimata vaja. Vähemalt toetussummad pole minu arvates praegu õigesse kohta suunatud. Raha ei tuleks mitte maatükkide eest jagada, vaid hoopis rohkem koolitusele suunata ja arendada tööstust. Ettevõtlust on võimalik ka üksi arendada, aga peab kindel olema, kuidas," on Heiki veendunud.

Peale kurkide tegeleb perekond Post porrulaugu kasvatusega. Kümme aastat tagasi ühines Heiki põllumajanduse alternatiivkultuuride kasvatamise üleskutsega, lõpuks moodustati ühistu "Taluaed". Sestpeale jäi porrulaugu kasvatamine külge.

Ühtlasi võib ta lugeda ennast Eestis selle kultuuri turu kujundajaks, sest tollal oli porrulauk eestlastele suhteliselt tundmatu. Näiteid, kuidas turgu kujundada ja oma kaubamärki välja töötada, võib Heiki tuua oma tegevusest hulganisti.

"Eesti ei kaitse ennast tollidega, selles on suur häda. Ka Soome veetakse mujalt värsket köögivilja ja marju sisse, aga kui hakkab tulema juba oma värske kraam, siis sisse vedamine päevapealt lõpetatakse. Meie rahvas on harjunud seda Poola mürki sööma, väljanägemise poolest kahtlaselt puhast kraami, ei tema oska eestimaist eelistada," leiavad Kasepää mehed.


Kala ei tule

Peipsi järv kannab praegu peamiselt ainult hobikalamehi. Kasepää vallas on kolm kalafirmat, kes vallavanema Jüri Vooderi kinnitusel kõik omavahel väga sõbralikult läbi saavad. Kui järv on helde, on ta seda kõigile. Tänavu on aga järveolud kehvad olnud pea aasta läbi.

MIF Laine juht Mihhail Guz näitab oma uusi ruume, milles pole kalalõhnagi. Ruumides käib euroremont ja mehed on puhkusel. "Praegune jää on nõrk. Meie tehnikat see ei kanna. Huvilised võivad sikuskaga peale minna, meil on tarvis võrgud, tuurad, jääpuurid, latid ja muu kraam kaasa võtta, selleks peaks jääd olema vähemalt 15 sentimeetrit," selgitab firmajuht.

Vallavanema nimekaim Jüri Vooder, OÜ Omedu Rand juht, on tulnud vaatama, kuidas konkurendil läheb. Tunnistab, et kalapüügi keeluajad ajavad samuti kalamajandusega tegelemise untsu. "Jaanuarist saab püüda kuni maini, mai keskelt võime hoida võrke, suvi on aga kalameestel tühi," räägivad mehed.

Et on ilus päikesepaisteline talveilm, on üksiküritajaid järvel küllalt, eemalt vaadates justkui täpp täpi kõrval. "Kiiska on järv täis, kes spets on, võtab päevaga oma kümme kilo kala," arutavad asjatundjad.

Vallavanem lubab, et ülevallaline kalapüügivõistlus tuleb tänavugi, nagu mitmel aastal olnud. Sealsamas vallamaja juures, võistlevad mehed, naised ja lapsed.


Kuldkalake suure maantee ääres

Jõhvi-Tartu maantee ääres on enne Kasepää külla jõudmist alates sügisest söögikoht ja kalakauplus "Kuldkalake". See kuulub OÜle Peipsi Kalatööstus, mille juht on Ilja Bõstrov. Nende firma on kunagise majandi kartulihoidla baasil loonud igati kaasaegse kalatööstuse. Oma suitsutsehhist tulnud kalad on "Kuldkalakeses" müügil ja samas söögikohas pakutakse imeliselt hõrgutavaid kalaroogasid.

Kasepääl räägitakse, et rannamehed olla sigitatudki, västar peos. Rannanaised on kalaroogade valmistamise juures olnud ilmselt juba sestpeale, kui kaela kandma hakanud. "Kuldkalakese" koka Tatjana Ganina valmistatud kalasupid ja praed on kindlasti ühed selle nähtuse tunnistajad. Kuuldavasti ei jää seesugune kalakauplus ja söögikoht Peipsi Kalatööstusel viimaseks. Mustveesse ongi hakatud uut rajama.


Palkmajadest õmbluseni ja edasi

Kasepääl vallamaja kõrval asub valla ainuke kool. Raja Põhikoolis on praegu esimene, teine ja neljas klass kokku 18 õpilasega, kes on pärit enamasti Tiheda ja Raja küla vene peredest. Oma õpetaja on nii I-II liitklassil kui ka IV klassil ning koolijuhataja Salme Viru annab eesti keele tunde. Laulmisõpetaja käib Mustveest viis tundi nädalas.

"Näis, mis haldusreform kaasa toob, praegu meie kool eksisteerib. Vallaga on meil hea koostöö ning meid hoitakse," tunneb koolijuht heameelt. Koolimaja kõrval endistes tööõpetuse klassi ruumides on nüüd koha leidnud õmblustsehh, kus on tööd saanud üksteist naist.

Küla külje all on juba aasta otsa kestnud omamoodi tegevus. Kirovi kolhoosile kuulunud karjalauda baasil on suurtes angaarides käimas ehitustegevus. OÜ Ranman Grupp, kes varem tegutses Palal, valmistab Palal praegu ette vaid palke. Siin pannakse kokku palkmajad, mille järel palgid nummerdatakse, majad uuesti koost lahti võetakse, ära pakitakse ning siis Norra poole teele saadetakse.

Tegevusega on ametis seitse meest, kellest pooled on lähemast ümbrusest. "Tasapisi hakkame oma tegevust laiendama. 99% toodangust läheb Norrasse. Turgu jätkub ja teenistust ka," kinnitab noor firmajuht Priit Kaljund.

"Lähema kuu jooksul peaks meil üks ettevõtmine veel käima saama, kus 18 inimest tööd saab," kinnitab vallavanem. Mida see ettevõtmine endast kujutab, jätab ta esialgu saladuseks.

VAIKE KÄOSAAR



KULTUUR

Asjade elust ja elust asjade keskel

Asjad, mille inimene on loonud, hakkavad elama oma elu. Ja mõjutama omakorda inimest - tahab too või ei taha.

Umbes sellise resümee võib teha, külastades Tartus Eesti Rahva Muuseumis üleval olevat näitust "Asjad minu elus". Näitus viib vaataja tagasi sovetiaega, mil Eestimaa inimesel oli kodu kujundades vaid kaks reaalset võimalust: kas jätta korter tühjaks või täita see kraamiga, mida kodumaised tehasedvabrikud massiliselt valmis vorpisid, sortimenti vaid viiekümne aasta tagant pisut uuendades.

Mõnele väga noorele inimesele võib väljapanek pakkuda avastamis-, teistele enamasti äratundmisrõõmu. Või hoopis - kurbust.


Standardminevik

Mööbel on kodukujunduses üldjuhul nö baasiks, muud aksessuaarid pealisehituseks. Möödunud sajandi viiekümnendad tõid eesti kodudesse Standardi-nimelise mööblivabriku (milline sümboolne nimi!) nii joonelt kui ka massilt kerge ja heleda mööbli. Mitte üksnes sellepärast, et vanast ajast säilinud või külatislerite poolt kaasajal loodud puhveteid-kummuteid-sohvasid lausa meedia kaudu tauniti, vaid ka sellepärast, et tüüpmajade väikekorteritesse nood raskepärased historitsistlikud esemed lihtsalt ei mahtunud.

Näitusel võibki näha Standardis viie, kuue- ja seitsmekümnendatel produtseeritud mööblit, alates pea igas kodus leidunud mustade sahtlikäepidemetega kirjutuslauast ning lõpetades soome kuulsa arhitekti ja disaineri Alvar Aalto pealt maha viksitud painutatud jalgadega taburettidega.

Mööblile sekundeerivad Estoplasti valgustid, kaasa arvatud kuue- ja seitsmekümnendate "hitid" - laternakujuline Vana Toomaga öölambike ja koonusja kupliga kolmjalal põrandalamp, mille intiimses valguses tuhandetes Eestimaa kodudes telekat vaadati, videvikujuttu aeti ja armastati. Kuni plastkuppel liig suure võimsusega pirni soklisse keeramise tõttu auklikuks sulas. Ent näituselt võib leida kümneid muidki pisiasju: Tarbeklaasi vaase ja jooginõusid, Tallinna Ehituskeraamikatehase tarbe- ja dekoratiivkeraamikat (kujukesed ja seinaplaadid, mida praktilisema idee puudumisel üksteisele kinkida armastati), Norma mänguasju ja kuulsaid kuivainepurgikomplekte, Polümeeri karvastatud vahtkummiloomakesi (mis omal ajal lausa kollektsioneerimisartikliks muutusid), Flora vigurpudelites lõhnaõli jms.


Hall, aga oma

Nagu kirjutab oma saatesõnas näitusele üks väljapaneku koostajaid Terje Lobjakas, takistas nõukogude perioodi normatiivide maailm, mille üheks peegelduseks oli tollane valdavalt nimetu tootedisain, inimestel asjade läbi mina kehtestamist, surudes nad unifitseeritud raamidesse, ent rahuldades samas paradoksaalsel moel nende vajadust püsida võimalikult tavalisena, mitte silma paista, olla "normaalne". Kuigi suurmajade prügikastide ümbruses alatasa vedelevad pruugitud mööblitükid viitavad sellele, et on käimas intensiivne hallist standardminevikust põgenemise protsess, on ERMi asjadenäituse kraam paljudele siiski mitte minevik, vaid ikka veel tänapäev. Kellel sellepärast, et pole raha saabunud valikuvabaduse kasutamiseks ja tõeliselt isikupärase keskkonna loomiseks oma kodukindluses, kellel sellepärast, et pole mingit tahtmist esemetest, millega aastakümneid ühist elu elatud, loobuda.

Näitusesaali valvuritädi ja tema omaealise tuttava pealtkuuldud jutuajamisestki võis järeldada, et kõik ei vaata nendele asjadele sugugi tülgastustundega. "Need olid inimsõbralikud ja vastupidavad asjad, ja mis peaasi - Eesti omad," ütlesid tädid. Ja ei maksa unustada, et võrreldes ülejäänud N Liiduks nimetatud planeedikuuendikuga olid meie interjöörid tänu vargsi üle piiri (enamasti Põhjamaade poole) kiikavatele sisustuskunstnikele ikkagi üsna inimlikud ja edumeelsed: eks tabanud ju eestlase silm väljamaa elu kujutavates vene filmideski koduseid Standardi mööblitükke ja Estoplasti valgusteid.

RIINA MÄGI


Pajusi rahvamajas jäeti kinoga hüvasti

Kinofilmide näitamine maakultuurimajades on jäänud möödanikku. Pajusi rahvamajas mõeldi veel siiski nostalgiale ning eelmisel laupäeval korraldati puhkeõhtu "Hüvasti, kino".

Koosviibimisel demonstreeriti lähiminevikus tehtud dokumentaal ja kroonikafilme ning vaadata sai vanema põlvkonna fotoaparaatide ja filmikaamerate näitust. Ühtlasi oli võimalik lõõgastuda tantsusaalis.

Pajusi vallavalitsuse haridus ja kultuuritööspetsialist Rein Viru otsustas filmiteemalise puhkeõhtu korraldada suuresti selleks, et tuua korraks inimesed tagasi aegadesse, kus kultuurimajades regulaarselt kinoseansid toimusid. "Ettevõtmisel oli ka proosalisem põhjus. Peagi algab rahvamajas remont, mille käigus senised kinoruumid ehitatakse ümber tualettideks. Nii kaob meil edaspidi võimalus vanamoodi kinofilmide näitamiseks," selgitas ta.

Filmide demonstreerimiseks toodi rahvamaja fuajeesse omaaegne kinoaparaat. Paljud nägid aparaati esmakordselt, sest kino näitamise aegadel hoiti seda omamoodi "pühas" kinoruumis, kuhu võõraid naljalt siseneda ei lubatud.

Pärast Rein Viru avasõnu hakkas üheks õhtuks taas ametisse asunud kunagine kinomehhaanik Enno Elb filme näitama. Esimesena sai väiksemalt ekraanilt vaadata kroonikafilmi "Kommunistlik laupäevak Pajusi kolhoosis", seejärel aga suurelt ekraanilt filmi "Kutsumus", mis jutustas kunagisest Puka kinomehhaanikust.

Puhkeõhtul linastusid teisedki Pajusi kolhoosi töökat argielu kajastavad filmid, mille tegelaste hulgast mõned koosviibimisel osalejad ennast ära tundsid. Kohal viibis ka nende filmide autor Heino Sutting, kes pildistab 1958. ja filmib 1964. aastast alates.

"Pajusi kolhoosi sündmused sai kõik lausa kilomeetrite kaupa filmilindile jäädvustatud. Filmimine oli keeruline, kuid huvitav töö. Tollased tsensorid mind ei seganud ja nii sain filmida praktiliselt kõike, mida soovisin," rääkis põline foto- ja filmimees Sutting.

Rein Viru meenutas usutluses Vooremaale lustakat lugu, kus partorg saatis Heino Suttingu korrast ära prügimäge filmima, filmil oli aga vaatepilt sedavõrd ilus, et rahvas vaatas ja naeris.

Rahvamaja fuajees sai vaadata ka Pajusi vallast pärinevate vanaaegsete foto- ja filmikaamerate näitust. Vanimaks eksponaadiks oli üle saja aasta tagasi Austrias toodetud fotokaamera, mille ostmiseks avaldasid soovi Pajusis viibinud Soome sõpruspiirkonna Kihniö valla delegatsiooni liikmed. Samuti olid stendidel fotod Pajusi kolhoosi igapäevaelust.

JAAN LUKAS


Kunstikooli näitustesari jätkub

Jõgeva kunstikoolis avati kolmapäeval taas isikunäitus: sedakorda kolmanda kursuse õpilase Kristi Spelmani oma.

Et kõik lõpukursuslased on juba näitustega esinenud, kaaluti koolis selle õppeaasta näitustesarja lõppenuks kuulutamist. Kuna eelviimane, kolmas kursus oli kõige agaram selle vastu häält tõstma, anti võimalus oma töid näidata ka neile. Et Kristi esimesena ja üksinda esineb, pole juhus: õpetajad eesotsas kursusejuhendaja Elita Järvelaga peavad teda üsna iseseisvalt mõtlevaks nooreks inimeseks, kelle töötulemused tänu väljakujunenud isikupärasele joonistamis- ja maalimislaadile on alati huvitavad. Kursusejuhendaja kiidab ka 12-aastase Kristi kompositsioonitaju ja värvikäsitlust.

Enne kunstikooli õppima asumist käis Kristi Elita Järvela juhendatud kunstiringis, nii et varaseimad näitusepildid pärinevad ajast, mil Kristi oli kaheksane. Noore taiduri arengut on piltidelt põnev vaadata, mis siis, et sageli on tegemist olnud nn tüüpõppeülesannete täitmisega: kohviveskite, petrooleumilampide, natüürmortide jms joonistamisemaalimisega.

Maalimine on Kristile joonistamisest südamelähedasem: siis saab mängida ka värvidega, mitte üksnes joonega. Kunstikooli õpetajate jaoks oli kõige vahvam see, et kursus võttis Kristi näituse ettevalmistamist kui ühist asja: aidati pilte üles riputada, valmistati ette tervituskõne jne. Värsket näituseautorit olid õnnitlemas vanemad ja vend ning kunstiõpetaja Anne Kütt ja klassikaaslased Jõgeva Gümnaasiumist.

RIINA MÄGI


Kaiu puhkekeskus sai uue omaniku

Hiljutisel enampakkumisel müüdi Voore põllumajandusühistu (pankrotis) varasid. Muuhulgas said uue omaniku Kaiu järve ääres asuv puhkekeskus ja Voore potivabrik.

Pankrotihaldur Ene Ahas ei pidanud õigeks enne pankroti välja kuulutamist mõnede Voore PÜ varade üleminekut firma Voore Agroteenus valdusesse ja pöördus lahenduse saamiseks Jõgeva Maakohtusse. Kohus vaidlustaski varade ülemineku. 18. jaanuaril avati laekunud enampakkumised.

"Kämpingutest koosneva Kaiu puhkekeskuse ostmiseks esitati 18 pakkumist hinnaskaalaga 1000-85 000 krooni. Parimaks tunnistati Põlvamaal elava Jaanus Verperi pakkumine. Vabriku, kus Voore PÜ turbapotte valmistas, pakkumised ulatusid 100-55 000 kroonini. Võitjaks tunnistati OÜ Töörõõm pakkumine. Pankrotistunud põllumajandusühistu töökoja ostjaks valiti OÜ Voore Agroteenus," rääkis pankrotitoimkonna esimees Terje Mikk. "Vastavalt enampakkumiste reglemendile võis toimkond otsustada varade müümist lähtudes parimast pakkumisest, kusjuures arvestasime mitte ainult hinda, vaid ka äriideed, samuti kohalike inimeste huvisid," selgitas ta.

JAAN LUKAS


Ilmateade

Laupäeval on pilves selgimistega ilm, sajab lund ja lörtsi. Puhub lõunakaarte tuul 3-7 m/s. Õhutemperatuur -2°C ... +3°C.

Põhapäeval on pilves, selgimistega ilm, sajab lund ja lörtsi. Puhub lõunatuul 4-9 m/s. Õhutemperatuur nii öösel kui ka päeval on -3°C ... +1°C.



Vooremaa

Laupäev, 27. jaanuar 2001. a.

Kas Saare koolile lüüakse hingekella?

VAIKE KÄOSAAR


Kindral Kert: "Ärme kaotame aega ja vaimu"

MIHKEL VANARI



ARVAMUS

KÜSITLUS

Mida arvate horoskoopidest?

Kaareperes küsitles ja pildistas

ARDI KIVIMETS


KIRJAD

Kuninga uued rõivad ehk Kolmikliidu alasti jäämise aasta

VILLU REILJAN,

Eestimaa Rahvaliidu esimees


Enamikul Jõgevamaa küsitletutest on kaks last

MARGUS KIIS


JUHTKIRI

Kes mõõga tõstab...

27. jaanuar 2001



ELU JA INIMENE

Kapitalism Kasepää moodi

VAIKE KÄOSAAR



KULTUUR

Asjade elust ja elust asjade keskel

RIINA MÄGI


Pajusi rahvamajas jäeti kinoga hüvasti

JAAN LUKAS


Kunstikooli näitustesari jätkub

RIINA MÄGI


Kaiu puhkekeskus sai uue omaniku

JAAN LUKAS


Ilmateade