Praegu on veel ASi Eesti Taluvõi juhtkonnal võimalus otsida lahendusi makseraskustest jagusaamiseks, et tagada piimatootmise jätkamine Jõgeva piimakombinaadis. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ
Vooremaa
Praegu
on veel ASi Eesti Taluvõi juhtkonnal võimalus otsida
lahendusi makseraskustest jagusaamiseks, et tagada piimatootmise
jätkamine Jõgeva piimakombinaadis. FOTO: ANATOLI
MAKAREVITŠ
Jõgevamaal peavad tõsisemaid majandusraskusi taluma talunikud, kes turustavad piima ASi Eesti Taluvõi Jõgeva piimakombinaadile.
Riigi Tarbijakaitseameti Jõgevamaa talituse peainspektori Aino Lillemägi andmetel võlgneb piimatööstusettevõte 140 piimatootjale 1,5 miljonit krooni. ASi Eesti Taluvõi omanikud nimetavad makseraskuste üheks põhjuseks võlga Maapangale (pankrotis) ning sellega kaasnenud varade arestimist. Maapanga Tartu kontori
direktori Jaan Paaveli sõnul ulatub ASi Eesti Taluvõi võlg Maapangale miljonitesse kroonidesse.
ASi Eesti Taluvõi Jõgeva piimakombinaadis käivad pidevalt põhiliselt Jõgeva ja Torma valla talunikud, et küsida, millal piimaraha välja makstakse. Neljapäeval külastasid sel põhjusel piimatööstust Torma valla eraloomapidajad Mare ja Sergei Soome. Selgust raha maksmise osas nad ei saanud. "AS Eesti Taluvõi võlgneb meile 17 000 krooni. Alates veebruarist loobusime piima turustamisest sellele firmale. Tarbime piima oma peres ja joodame loomadele. Jõgeva piimakombinaat müüb oma lepingupartneritele küll soodsa hinnaga võid, kuid paljudel talunikel puuduvad võimalused selle edasi turustamiseks," rääkis Mare Soome.
Võlgu kaks miljonit
Selleks, et maksmata piimaraha ASilt Eesti Taluvõi kiiremini kätte saada, pöördusid Sergei ja Mare Soome üleeile juristibüroosse Terje Mikk. "Püüan algul ASi Eesti Taluvõi juhtidega läbirääkimisi pidada ja kokkuleppele jõuda. Kui lahendust ei tule, on mõeldav ka pankrotimenetluse alustamine," teatas Terje Mikk Vooremaale.
"Mõned talunikud ja loomapidajad, kes pole Jõgeva piimakombinaadist raha kätte saanud, on pöördunud abi saamiseks tarbijakaitseametisse. Muuhulgas on raha kätte saamata talunikel, kes möödunud sügisel juba loomapidamise osaliselt lõpetasid," ütles Aino Lillemägi.
"Arvatavasti tuleks korraldada talunike nõupidamine, et arutada ASi Eesti Taluvõi põhjustatud olukorda. Kui piimatootjad võlasummasid, mis ulatuvad 1,5-2 miljoni kroonini, ikka kätte ei saa, peaksid põllumehed Jõgeva piimakombinaadi piimaga varustamise ühiselt lõpetama," arvas Jõgeva Talunike Liidu esimees Kalju Jalakas.
Põlva, Võru ja Tartumaa piimatootjaid ühendavale firmale K-Piim võlgneb AS Eesti Taluvõi alates 2000. a maist 500 000 krooni. "Võla kätte saamiseks pöördusime kohtusse," lausus tegevjuht Aavo Illak.
Vaja on kannatust
Ehitustööde eest on AS Eesti Taluvõi võlgu ASile Cobra Grupp. "Pankroti väljakuulutamisel pole mõtet, sest selle firma vara on panditud pankadele. Samas tasuks varuda kannatust ja loota, et ASi Eesti Taluvõi omanikud ise majandusraskustest jagu saavad," leidis ASi Cobra Grupp nõukogu esimees Aivar Kokk.
Maapanga laenuosakonna juhataja Tiit Altmäe ütles, et AS Eesti Taluvõi on pangast laenu võtnud. "Et laenu tagastamisega tekkisid probleemid, esitasime hagi Jõgeva Maakohtusse," märkis ta.
Seoses hagiga arestis kohus ASi Eesti Taluvõi varad. Jõgeva piimakombinaadi tehnikajuht Matti Mehide ja tootmisdirektor Rosalie Raa soovitasid ettevõtte võlaprobleemide kommenteerimiseks pöörduda Tallinnas asuvasse firma peakontorisse.
"Jõgeva piimakombinaat varub praegu piima tagasihoidlikes kogustes. Tean, et paljud talunikud pole veel piima eest tasu saanud. Makseraskuste üheks põhjuseks on arestitud pangaarve, mille avanedes võib olukord paraneda," lausus ASi Eesti Taluvõi üks omanikke Konstantin Soldatov. Tegevjuht Juri Tšetšulin viibis eile Venemaal.
JAAN LUKAS
RAIVO SIHVER
Toomas Klaarman sai Jõgeva linnavolikogu liikmeks
Neljapäeval koos olnud Jõgeva linnavolikogu rahuldas endise linnapea Aivar Lumi avalduse ja arvas ta välja linnavolikogu koosseisust. Uueks liikmeks sai Isamaaliidu nimekirjas kandideerinud spordikeskuse Virtus juhataja Toomas Klaarman.
Toimus Jõgeva linna 2001. aasta ligi 35,5 miljoni krooni suuruse eelarve esimene lugemine. Kavandatud eelarvest nähtub, et 49,1% ehk 14 miljonit krooni tuludest laekub füüsilise isiku tulumaksust. Riigieelarve toetusfondist on linna eelarvesse kavandatud 5,9 miljonit krooni. Laenu tahetakse võtta 7 miljoni krooni ulatuses. Jõgeva kultuurikeskuse renoveerimistööde lõpetamiseks on plaanitud võtta 5 miljonit krooni ning Eesti väikelinnade veemajanduse infrastruktuuri parandamise programmi käivitamiseks ja projekteerimistööde alustamiseks 2 miljonit krooni laenu. Haridusele on kavandatud kulutada 11,9 miljonit krooni ja kultuurile koos kavandatava 5 miljoni kroonise laenuga 7,2 miljonit krooni.
2001. aasta Jõgeva linna eelarveprojekt otsustati hiljemalt 9. veebruariks avalikustada Jõgeva Linnalehes. 22. veebruaril toimub arengu ja rahanduskomisjoni koosolek, kus vaadatakse läbi esitatud parandusettepanekud ja võetakse nende osas seisukohad. 2001. aasta eelarve teine lugemine toimub 8. märtsil.
Volikogu otsustas lõpetada Jõgeva linna osalemise aktsiaseltsis Eesti Veevärk. Avalikule enampakkumisele otsustati panna linnale kuuluvad 52 aktsiat ja need tervikuna võõrandada alghinnaga 2000 krooni aktsia kohta. Ostuhind kuulub tasumisele 35 kalendripäeva jooksul peale ostumüügilepingu sõlmimist.
Neljapäevasel istungil kinnitati ka Jõgeva Muusikakooli põhimäärus.
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KÜSITLUS
Voldemar, lukksepp:
"Laenata võib vaid see, kes oskab tagasi maksta. Ilma laenamiseta enam välja ei tule, eriti siin, maakohas, kus paljud peavadki laenu või võla peale elama. Pankrotti läinud majandil jäi töötasusid välja maksmata, nüüd ootame, millal riik vanad võlad kinni maksab. Seetõttu tulebki sõpradele vahel raha laenata või nende käest küsida. Pangast saavad suuremaid summasid laenata vaid profid, et oma rikkust veelgi suurendada. Lihtinimesed peavad läbi ajama oma väikese palga või pensioniga."
Artur, mölder:
"Maal on laenamist küllaltki palju, sest siin liigub rahakest vähe. Ma ei tea, milles viga, kuid praegune elu on läinud niimoodi, et ikka on keegi kellelegi võlgu. Pidevalt ongi üks võlgade jama. Enamik, kellele olen võlga andnud, maksavad pensionipäeval selle ära. Mõnele, kellest on teada, et nagunii pole temast maksjat, olen samuti andnud. Hea, et nad ei tule mind enam tülitama. Tõsine põllumees vajaks pangalaenu, aga pangad mängivad kasumile. Asjaajamine on keeruline, laenuprotsent suur ning maksetähtaeg lühike."
Tiit, ehitusmees:
"Laenamine oleks vajalik, kuid lihtinimesele ei hakka pank laenu andma. Tundub, et pangalaen on rohkem rikkamate asi. Pank tahab laenu eest saada suurt protsenti. Kui mõni asutus, näiteks piimakombinaat, jääb võlgu mitme kuu piimaraha, siis olen ju mina neile laenanud, ja nad peaksid mulle intressi andma. Jääb aga põllumees mõne laenu või maamaksu tasumisega mõni päev hiljaks, on kohe viivis seljas. Igale küsijale ma raha laenama ei hakka, kuid hädas sõpra peab ikka aitama, siis aitab tema ka mind."
Merle, õpilane:
"Mulle on alati õpetatud, et võlg on ikkagi võõra oma. Laenudest on hea ja vist ainukene variant õppelaen. See on ka hea, et pärast kooli lõpetamist maksab riik osa õppelaenust tagasi. Raha on ikka vaja, ja laen, mille eest saab tasuda ka õppemaksu, võiks olla veidi suurem. Noortele peredele pakutavate laenude intressid on liiga kõrged. Võimalus osta midagi vajalikku järelmaksu või liisinguga on samuti hea."
Kalev, töötu:
"Laenude võtmine on tervitatav asi. On kuuldud, et mõnes riigis ainult laenudest elataksegi. Meile on vist selline eluviis võõras, eestlane on selles suhtes ara verega. Leian, et Eestis on pangad väga inimvaenulikud. Pangad on vaid nende jaoks, kellel on raha, sest raha teeb raha ning sinna, kus raha ei ole, seda ei tulegi. Ettevõtlusega alustamiseks, eriti maapiirkonnas, on vaja raha, palju
vara või raha peab olema pangast laenu saamiseks. Rahulikum, paindlikum ja lihtsam on saada laenu mõnelt eraisikult."
Malle, pensionär:
"Ma ei ole laenamise poolt. Arvan, et laen on põhjendatud vaid siis, kui on vaja osta midagi suuremat, näiteks maja või korterit. Maaelu on raske, aga igapäevaseks tarbeks peaks oskama oma tulusid ja kulusid planeerida nii, et jätkuks sellest vähesestki. Püüan elada nii, et ei peaks laenu võtma. Mulle ei meeldi absoluutselt see, et pidev laenamine on mõnele kujunenud lausa elamisviisiks."
Väino, koolipapa:
"Maainimesel oleks eriti vaja laenu, kuid seda on pangast väga raske saada, sest pole midagi tagatiseks panna. Maakohas on majad, korterid ja isegi maa niivõrd odavad, et pankade jaoks pole need tagatiseks. Hädasti vajaksime laenu küla spordielu edendamiseks. Laenamise jaoks peaks meie elu olema natuke stabiilsem. Igapäevasteks kuludeks laenamist ma ei poolda."
Hendrik, pensionär:
"Meil on siin kortereid ja maad veel erastada. Selleks oleks vaja aastaks või paariks laenu, et saaks EVPsid osta. Pank vaestele ei laena, seepärast võiks vald natuke laenu anda. Korter jääks ju laenu tagatiseks. Pankade pakutud eluasemelaen on rohkem noortele mõeldud. Võlga on väga riskantne võtta, see tuleb ju tagasi maksta, et mitte võlavangi minna."
Vaimastveres küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
Linnapea pensionäride jututoas
Selle aasta esimese pensionäride jututoa külaliseks 29. jaanuaril oli Jõgeva linnapea Ants Paju. Ta ütles, et Jõgeva on arenemisvõimeline linn võrdlemisi hea rahvusliku koostisega, kus kõik vanusegrupid on enamvähem tasakaalus. Jõgeva arenguks on kõige olulisem uute töökohtade loomine. Ilma rahata seda ei tee. Asjast huvitatud investoreid leiduks, Jõgeva ise peaks ka agaramalt väliskontakte looma. Viimasel ajal on need kuidagi soikunud.
Ants Paju rääkis pensionäridele 1. veebruaril linnavolikogus arutusele tulevast Jõgeva 2001. aasta eelarvest. Selgitusi andis ka linnavalitsuse pearaamatupidaja Maie Toots. Sotsiaalnõunik Terje Lillo rääkis sotsiaalhoolekande olukorrast. Vajadused on siin võimalustest kaugelt suuremad.
Pensionäride jututuba külastas ka Riigikogu liige Mai Treial, kes samal päeval oli valijaid vastu võtnud. Ta tundis muret kuritegevuse kasvu üle Jõgeval.
Mitu probleemi tõstatasid pensionärid. Üldist pahameelt on äratanud AS Jõgeva Vesi, kes kavatseb oma teenuse hinda alates 1. aprillist tunduvalt tõsta. Jõgeva muutub siis üheks kõige kallima veega linnaks Eestis. Peeti vajalikuks korraldada rahvakoosolek, nagu see oli kaks aastat tagasi, et probleemile vastuvõetav lahendus leida. Rahul ei oldud ka ASi Jõgeva Elamu tegevusega. Esialgse plaani järgi pidi korterite hooldustasu tõstetama 1. aprillist, nüüd aga otsustati teha seda tagasiulatuvalt juba alates 1. jaanuarist.
HERBERT SÖÖDE
JUHTKIRI
Jõgeva piimakombinaat on ümberkaudseile talunikele pinnuks silmas juba kolmandat aastat. Kuni Maapanga ja Venemaa turu kokkukukkumiseni tundus, et tegemist on vägagi korraliku ja maksujõulise ettevõttega - piimaraha maksti regulaarselt ja veidi rohkemgi kui mujal, ehitati uusi tootmishooneid ning võeti uusi eksporditurge.
Viimane saigi kombinaadile saatuslikuks: idaturu järjest suureneva nõudluse rahuldamiseks ehitati uus tootmisliin, mille finantseerimiseks plaaniti kasutada Maapanga kaudu võetud laenu. Edasine meenutab Mehhiko nutuseriaali: enne kui raha kätte saadi ja see ehitajale maksta jõuti, pani Maapank maksmise seisma ning nüüd on kombinaat võlgu nii ehitajatele kui ka pangale. Justkui sellest veel vähe oleks, kukkus ka peamine eksporditurg kokku ning võimäed ja hapukoorejõed jäid lattu seisma. Milliste fakiiritempude läbi kombinaati tänase päevani käigus on hoitud, teavad ehk ainult selle omanikud, kes hoolikalt hoiduvad saladust paljastamast.
Jõgeva kandi talunikele pole siin aga mingit saladust - nende hulgas on selliseidki, kellele piimaraha juba kolmandat aastat maksmata. Loomulikult pole nad eriti huvitatud Jõgeva piimakombinaadi sundkrediteerimisest, kuid ilmselt pole firmalt ka midagi eriti võtta. Seda enam, et lisaks eksporditurule on kombinaat kaotamas ka siinset kohalikku turgu.
Kõige selle taustal satub veisekasvatus kui niisugune paljude põllumajandusettevõtjate jaoks üldse küsimärgi alla. Seda enam, et näiteks Euroopa likvideerib oma veisekarju ning pea see hullulehmatõbi ka Eestisse ei jõua. Kohalikud gurmaanide ringkonnad arvavad siiski, et lehmade kiirkorras tappamajja küüditamine tähendaks liigset kiirustamist - kui tõveoht möödas, tekib Euroopas paratamatult jälle isu hõrgu rostbiifi järele, juustust ja kohvikoorest rääkimata. Ökoloogiliselt puhtas Eestis toodetud loomakasvatussaadustel oleks siis kulla hind.
Vahepeal aga ei tohi meie usinad põlluharijad sedagi unustada, et lisaks lehmale kõlbavad väga edukalt süüa ka lammas, kits ja kalkun, hanedest ja partidest rääkimata. Arvestades aga nimetatud elukate turuhindu ja kättesaadavust tuleb järjekordselt tõdeda, et turu küllastatuse üle kurtjad on lihtsalt raha peale tigedad.
3. veebruar 2001
ELU JA INIMENE
Väikeses kõrvalises Pudivere külas Lustivere külje all on Põltsamaa vallavalitsuse andmetel alalisi elanikke vaid viiekümne ringis. Veel enne sõda olid siin üksteise kõrval suhteliselt tugevad talud. Talude taastajaid ja muidu hakkajaid inimesi on Pudiveres ka uuel iseseisvusajal.
Karl Saar tuli kodutalu taastama koguni Austraaliast. "Tulin jäädavalt," kinnitab ta ise. Omaaegne Vahi talu, kus Karl üles kasvanud, jäi enne viimast sõda maha nii temast kui ka ta emast-isast. Keerulised ajad sundisid neid kõiki kodust hoopis eemale hoidma. Vanemad hakkasid koos õega elama Rannus, Karli tee viis pärast suuri eksirännakuid viiekümneks aastaks Austraaliasse. Nii jäi koju vaid vanaisa üksi.
Jälle kodus
Vahi talu kunagine perepoeg Karl Saar on jälle kodus. Ehkki Pudiveres pole ei veekogu, mägesid ega muid erilisi loodusharuldusi, on see Karli jaoks igatsetud paik ja armas mälestus olnud kogu elu. "Nii hea on teada, et siin olen ma olnud, siin on olnud mu voodi ja nii edasi," ütleb kogu maailma läbi käinud mees ning tunnistab, et ta on rahul ja juhtugu Eestis mis tahes, ükskord tahab ta ka siia mulda maetud saada.
Mobiliseerimisest Saksa sõjaväkke 1944. aastal sai alguse kõik edaspidine - põgenemised paadiga, lõpuks Ameerika sõjavangi sattumine jne. Nürnbergis Ameerika sõjaväevormis Balti kompanii valveteenistuses, selsamal ajal valvamine sõjaväelasena ajaloolisel Nürnbergi sõjaroimarite kohtuprotsessil. Edasi juba emigreerumine Austraaliasse, abiellumine ja kodu rajamine seal Eesti neiuga, poja ja tütre sünd, 26 aastat tööd lahtistes kaevandustes, alguses hiigelsuurte masinate peal, siis kaevanduste konsultandina. Taaskohtumine Eestimaal üle viiekümne aasta suure noorpõlvearmastusega, kelle teadis sõjakeerises kaduma jäänud olevat. Kõik see tundub kohati uskumatu, aga ometi on tõsi.
Pudivere ja Tallinna vahel
Äsja sadanud lume tõttu on Vahi talu õu tol päeval eriti hele ja puhas. Kuidagi eriliselt rõõmus ja reibas on ka selles lumevalguses verandauksele vastu tulnud härrasmees.
"Juta Haug," tutvustab Karl Saar ukselävele ilmunud sümpaatset perenaist. Nagu selgub, on pererahvas just eelmisel päeval Tallinnast tulnud, plaaniga jääda jälle mõneks nädalaks nagu ikka. "Aastas umbes üheksa kuud oleme olnud siin ja kolm Tallinna-kodus," räägib perenaine, "kui me ära oleme, hoolitsevad head inimesed siin meie elamise eest." Peremees arvab: "Oleksite pidanud tulema suvel, meil on siin siis nagu lillemeri. Juta hoolitseb
aia ja ümbruse eest. Ja hooneid võib nüüd juba ka hooneteks nimetada."
Eestisse tagasi tulles ehitas Karl Tallinna Nõmmele maja ja hakkas samal ajal Pudivere isatalu tagasi taotlema. Bürokraatia tõttu kulus selleks asjaajamiseks kaks aastat.
"Kui ma esimest korda siia tulla sain, oli pilt masendav," räägib Karl. Maja oli ju olnud kolhoosi käes, mitme pere kasutuses, vahepeal põlenud, täielikult lagastatud seest ja väljast. Esimene suvi kulunud tervenisti koristamise peale. "Ohakad ja takjad olid ümber maja. Nelikümmend suurt autokoormat prahti vedasime ära," räägib pererahvas. Tänaseks on elumaja ja kõrvalhooned saanud uue, õigemini küll päris oma näo. On uus veranda, uued kuurid, majas on veevärk sees, settekaevud, boilerid ja kõik püsivaks elamiseks olemas. Et mõlemal on sõpru üle maailma, siis käib Pudiveres suviti rahvast mitmelt mandrilt ja enamasti jäädakse siis külla kauemaks kui vaid päevaks-paariks.
Seekord on tulnud aga pererahva plaanidesse ootamatu muutus. Et veepump olevat katki läinud, arvatakse see õigem olevat autosse panna ja Tallinnas ära parandada. Peremees leiab, et ilma veeta ikka välja ei mängi ja nii tahetakse veel enne pimedat Tallinna jõuda. Kuni teeleminekuni veel aega, jõuan mina teada saada mõnda selle kodu ning Juta ja Karli loost.
Kuramaalt Saksamaale
"Septembris läksime Kuramaale ja jäime sinna jõululaupäevaks kotti," kõneleb Karl saatuslikust 1944. aastast. "Palju poisse läks sealt Sõrve, sinna nad jäidki. Meie jõudsime väikese grupiga paadiga Gotlandi saarele." Vaatamata palvetele Rootsi piirivalve mehi siiski maale ei lubanud. Hakati siis allapoole tüürima ning jõuti Danzigi alla väljaõppelaagrisse.
"Oderi jõe ääres andsid venelased meile hagu. Tahtsime Lääne poole minna. Juhtus nii, et jõudsime välja Baierisse," heidab Karl valgust ühele osale pikast teekonnast oma elus. Järgnes ameeriklaste kätte sõjavangi jäämine. Siis kaks ja pool aastat valveteenistust Nürnbergis, kuhu jäi ka ajalooline Nürnbergi protsessi aeg. Karlil tuli seista eluks ajaks vangi mõistetud Rudolf Hessi, Hitleri kauaaegse isikliku sekretäri ja tema teise ametliku järglase juures valvel.
"Hessil oli laual kirjutusmasin, kus ta aina toksis. Kui talle süüa toodi, laskis selle panna põrandale tekile. Kirjutusmasin oli vist nii püha koht," on Karlil meeles.
Austraalias algas uus elu
Karli isa oli olnud omal ajal Sakala Kaitseliidu Maleva pealik. Maleva staap asus siis Lustivere mõisas. Muidugi ei tulnud kõne allagi, et ema ja isa oleksid võinud pärast sõda koju Pudiveresse minna. Nii nad Rannusse sattusidki, kuhu isal õnnestus jääda ka oma elu lõpuni, ilma, et ta oleks päevagi kinni istunud. Poja Karli saatusest neil aimu ei olnud. Punase Risti kaudu õnnestus Karlil hiljem küll endast mingil moel siiski elumärki anda.
Austraalias olid siis eestlastel kõik teed lahti, see tähendab, et alustada tuli päris nullist. "Võimalused olid sellised, et vaatasid lihtsalt lagedat maad ja otsustasid, et siin hakkangi elama," selgitab Karl. Sai hakatud kahe koha peal tööle, jätkatud Tartu tehnikumis pooleli jäänud õpinguid masinaehituse alal.
Pere elas Sydneys, Karl töötas nädalate viisi eemal lahtistes kaevandustes suurte Ameerika firma masinate peal. "No need olid sellised, mis kaalusid 2400-2500 tonni ja kopa suurus oli 100 kuupmeetrit. Neid olen käinud Ameerikast ise toomas," meenutab ta. Suurem osa kaevandatud söest olevat läinud Jaapanisse.
Elu ja töö kujunesid nii, et läbi on käidud kõik maailma riigid. "Peale Venemaa," märgib Karl. Kui ta alguses oli kindel, et seal jääbki käimata, siis praegu ta enam selles nii kindel ei ole. Tütar oli Austraaliast möödunud suvel siin külas ja temal on suur soov Venemaa tuntumaid paiku näha. Selgus aga, et viisat on lihtsam taotleda Austraaliast, sest Eesti kaudu osutus see peaaegu võimatuks.
Taas kodumaale
Eestisse õnnestus Karlil tulla uuesti alles nelikümmend neli aastat pärast siit lahkumist. See oli 1988. aastal, Karl tuli siia koos tütre ja pojaga. "Viru hotellist kaugemale minna ei tohtinud, aga Pudiveres käisin siiski salaja ära," räägib ta. Siis kohtus ta üle neljakümne nelja aasta esimest korda oma õega, ema ja isa olid juba maamullas. See, mis koos oldud nädala jooksul rääkida jõuti, jäi ka viimaseks omavaheliseks vestluseks, aasta pärast õde suri. 1993. aastal tuli Karl taas Eestisse. Siis olid juba vabamad ajad. Süda ei andnud rahu, kodu kutsus. Seda, et saatusel on tema jaoks varuks veel midagi tõeliselt ilusat, ei osanud ta siis aimata.
Juta on elus!
Narvast pärit 16-aastane Juta Metsatalu ja Pudiverest Tartusse kooli tulnud 19-aastane Karl Saar kohtusid 1942. aastal Tartus ja neid pidi ees ootama suur ühine tulevik. Vastastikku oli käidud üksteise kodudeski ning mõlemate vanemad olid noored omaks võtnud. 1946. aastal, kui Juta Karli vanemate juures käis, polnud Karli saatusest pärast sõjaväkke minemist keegi midagi kuulnud.
Karl omakorda püüdis enne Saksamaalt Austraaliasse emigreerumist teha kõik, et pruudi saatusest midagi teada saada. Mingil moel jõudis temani teade, nagu oleks keegi näinud, kuidas Juta koos emaga laevale astus ja et see laev põhja läks.
Kui Karl esimesel korral Eestisse tuli, ei hakanudki ta Jutat otsima. Teisel korral ei andnud süda aga rahu. Nii hakkaski ta pöörduma kõikide Eestimaa perekonnaseisuametite poole, kuid see osutus asjatuks. Veel viimases lootuses pani ta igaks juhuks kuulutuse ajalehte Postimees, kust seda juhtus lugema Juta hambaarstist sõbranna.
Siis sai Karl teada, et ta kunagine noorpõlvearmsam on tõepoolest elus. Edasine on juba just nagu muinasjutt. Seejärel nägi Karl mannekeeniks olnud Juta pilti Silueti esikaanelt. Juta oli tollal juba lesk, jõudnud manalateele saata oma abikaasa, tuntud helilooja Arved Haugi.
Viiskümmend roosi
Karli ja Juta esimesest kohtumisest oli siis saanud mööda viiskümmend aastat. Kui Karl seda lugu jutustama hakkab, ütleb muidu üsna vaikselt istunud Juta: "Las mina räägin, see oli nii ilus!" Karl oli pähe võtnud, et ta peab kohtudes kaasa võtma just viiskümmend roosi, justkui sümboolselt iga kaotatud aasta kohta ühe õie. Nagu kiuste polnud Viru juures lillemüüjal neid rohkem kui
kolmkümmend viis. Karl jooksis läbi kõikvõimalikud lilleärid, kuni soovitud viiskümmend õit kokku sai. Juta aga ootas samal ajal koos oma pojatütre Liisaga koduuksel, peas vasardamas mõte: "Kas ma ta ikka ära tunnen? Aga ta peab nüüd ju olema oma isa moodi, sest viiskümmend aastat tagasi oli tema isa just sama vana."
Vahi talu rahval on Pudiveres suured plaanid. Karl ütleb, et on suur rõõm hommikul üles tõusta ja tööle hakata ning näha, kuidas kõik oma kodus edeneb. Peagi 78-aastaseks saav härrasmees ja temast kolm aastat noorem kaasa ei suuda ennast vanadeks küll tunnistada. Karl kõneleb, kuidas ta põllud on suutnud kehvast seisust välja tuua, kõikvõimaliku talus vajamineva masinapargi soetada jõudnud ja kavatseb kevadel hakata ehitama täiesti kaasaegset sigalat. Selleks vajab ta alalist tööjõudu, nii suudab ta ümbruskonna rahvale tööd pakkuda. Õhtuti loeb peremees internetist läbi kõik ajalehed ja elektronposti teel suhtleb oma rohkete sõpradega üle maailma.
Jutat ja Karli ning nende sooje pilke nähes tekib mõte, et vahest ei ole need viiskümmend aastat olnud mitte kaotatud, vaid hoopis võidetud. Olla küpses eas nii kaunid, armunud ja seesmiselt rikkad on antud ainult vähestele.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Lapsed avastasid märgalade maailma
Eile, nn Ramsari leppe sõlmimise 30. aastapäeval tähistati kogu maailmas rahvusvahelist märgalade päeva, mille deviisiks oli "Märgalade maailm - maailm avastamiseks!". Endla looduskaitseala töötajate initsiatiivil korraldati Vaimastvere Põhikoolis sel puhul märgaladele pühendatud joonistusvõistlus.
Märgalad säilitavad ja puhastavad vett ning stabiliseerivad veeringet (näiteks vähendavad üleujutuse ohtu). Seepärast nimetataksegi neid maakera neerudeks ning sellepärast tuleb neid ka kaitsta ja säästvalt majandada.
Märgalasid kaitsva rahvusvahelise Ramsari leppega on ühinenud 123 riiki, sealhulgas märgalade poolest rikas Eesti: rannikumeri rannaaladega, sood, soostunud alad, luhad, jõed ja järved hõlmavad ligi veerandi meie territooriumist. Eesti vanim rahvusvahelise tähtsusega märgala on Matsalu looduskaitseala, 1997. aastal arvati sellesse kategooriasse koos veel kaheksa märgalaga ka Endla soostik.
Kaitsealaga käsikäes
Endla looduskaitseala ja selle lähedal asuva Vaimastvere Põhikooli suhted on kogu aeg tihedad olnud. Kolmandat aastat käivad kaitseala seirespetsialist Kai Kimmel ja loodushariduse spetsialist Katrin Möllits koolis näiteks keskkonnaõpetuse tunde andmas: see aine on kaheksanda klassi õppekavas vabaainena. Nüüd tulid aga Kai ja Katrin mõttele edendada Vaimastvere laste keskkonnateadlikkust ka joonistamise kaudu. Joonistusvõistlus kuulutati välja paar nädalat tagasi, kusjuures kaitseala töötajad koostasid abimaterjaliks infolehe märgalade tähtsuse ja nende elustiku kohta.
Kuigi võistlusel osalemine polnud kohustuslik, võidi selle nädala alguses koolimaja fuajeesse üles riputada 67 pilti, üks uhkem kui teine. Nö vaimu pudelist välja lasknud Kai ja Katrin ning allakirjutanu jäid üleeile pilte hindamas käies igatahes üsna nõutuks: kõige parema meelega oleksime andnud auhinnad kõigi piltide autoritele, ent valik tuli siiski teha. Olgu öeldud, et hindajad said autorite nimed teada alles siis, kui otsused tehtud.
Mobiilne vesi
Noorema, I-IV klassi vanuserühma töödest köitis hindajate tähelepanu enim üks kollasesinisekirju kala: selline tore, paberipinnast reljeefsena eristuv (nagu selgus, oli see mannasegust tehtud!) ning samblatuttidest vetikate vahel ringi ujuv. Autoriks ja I preemia saajaks osutus II klassi õpilane Krista Saare. Teine koht läks I klassi poisile Karl Oissarile pildi eest, mis sai žüriilt tingnime "Mobiilne vesi", kuna autor oli osanud veealust maailma kujutades väga hästi edasi anda vee voolamist. Janar Aare II klassist oli aga maalinud hoopis hoiatuspildi suurte korstnatega tehasest, mille heitveed suure solgitoru kaudu veekogusse voolavad.
Vanema vanuserühma tööde hindamisel läks žürii päris rappa, st tunnistas parimaks just kolm rabapilti. Marii Saare (V klass) nägemus sügisvärvides rabast oli nii rõõmus ja ergastav, et seda tasuks iga päev tuju tõstmiseks vaadata. Helena Martjan (V klass) oli kujutanud raba linnulennult: nappide vahenditega, aga hästi asja olemust tabades. Sigrid Soolepa rabapilt oli rahulikes kevadtoonides, kusjuures rohelisele pinnale oli maalitud peen õistaimevõrgustik.
Peale auhinnakoha saanute otsustati esile tõsta veel mitme töö autoreid ning välja selgitati ka Endla looduskaitseala eripreemia ja kollektiivse töö preemia saajad. Kaitseala eripreemia saab Meelis Haab, kes kujutas oma värvipliiatsijoonistusel Männikjärve raba laudteed, kollektiivse töö preemia läheb aga II klassile, kes klassijuhataja Ülle Luige juhendamisel oli valmis teinud mitu suurt ja uhket pilti, mida ehtisid paberist volditud konnad, linnud, pingviinid ja muud vahvad tegelased.
Lõpetuseks võib öelda, et joonistusvõistlus oli täielikus vastavuses rahvusvahelise märgalade päeva tänavuse loosungiga: märgalasid kui looduskeskkonda võib väga edukalt avastada ka seda joonistades.
RIINA MÄGI
Härjavõitlus ja kuumaverelised naised
25. jaanuaril toimus Jõgeva Muusikakoolis seninägematu ja ennekuulmatu üritus. Kuigi väljas oli pime talvine õhtu, langes pehmet valget lund ning tekkis korraks isegi uuesti jõulutunne, jäi enamusele Jõgeva elanikest midagi kuulmata ja nägemata. Nimelt laiad sombreerod, eredavärvilised lehvikud, nõtked naiste kehad ning ülejäänud ladinatantsude iseärasused tõi meie silme ette klassikalise kitarri mängija ja meister Tiit Peterson.
Oma kontserti alustas Peterson Bachi ja Mozarti teostega, mis hiljem kulmineerusid ladinapärase muusika rütmidega. Pean kurvastusega mainima, et inimesi, keda huvitaks selline muusikastiil, on Jõgeval väga vähe. Kuid kes sellel kontserdil olid, need mõistsid selle muusika eripära ja tähtsust. Oma kitarrimängimise tehnikas kasutas Tiit Peterson pea kõiki kõla võimalusi, mida kitarr kui muusikainstrument võimaldab: rütmi koputamist kitarri kõlakastil, keelte põristamist vastu teist keelt, erineva helitämbri kasutamist jne.
Tiit Peterson esitas teoseid kontserdil väga professionaalselt ning mingi erilise muusikalise maiguga, mis pani neid teoseid hiljem sügavamalt järele mõtlema ning tõid nad silme ette. Muusikas oli kuulda helilooja mõtteid ning kannatusi selle teose tegemisel.
Tiit Peterson elab Tartus ning ma arvan, et Tartu elanikud tunnevad teda. Kõige tähtsam on aga see, et teda peaks tundma iga kitarrihuviline ja teda kuulama minema igal ettejuhtuval võimalusel. Tiit Peterson on õppinud H. Elleri nimelises muusikakoolis ning ennast täiendanud nii Venemaal kui ka meist lääne pool. Ta on muide külastanud meie armast väikelinna juba varemgi, siis oli kontserdile tulijaid palju rohkem.
Noored räägivad, et Jõgeval ei toimu midagi ja siin on jubedalt igav ning see on justkui pommiauk. See on vale, minu arvates. Jõgeval toimub ikkagi midagi ning see on mõnes mõttes ka kultuurilinn ning noored, kes väidavad, et siin pole midagi, eksivad!
Seetõttu soovitan külastada kõiki üritusi, mis toimuvad Jõgeval, ja teha oma elu palju huvitavamaks, sest niisugune kontsert nagu Tiit Petersoni kitarrikontsert oli midagi teistsugust ja meeliköitvat.
KRISTJAN ROHIOJA
Praegu, kui järgmise üldtantsupeoni veel mitu aastat aega, on rahvatantsijail natuke raskem harjutamismotivatsiooni leida, kui vahetult enne suurpidu, mil selge eesmärk silme ees. Laiuse naisrühm Meie Mari eesotsas juhendaja Virve Museriga otsustas enda ja teistegi maakonna tantsijate trennituju tõsta talvise tantsupäeva korraldamisega.
Möödunud laupäeval Laiuse Põhikoolis aset leidnud tantsupäeval osalesid naisrühmadest peale Meie Mari ka Paunvere Juuli Palamuselt ja Jõgevahe Pere naisrühm, segarühmadest Põltsamaa
Virmalised, Kaarepere Luukar, Paunvere Tootsid-Teeled Palamuselt, Jõgeva Kaaratsim ning Pala, Sadala ja Kuremaa Tehnikumi segarühm.
Esimene päevapool kulges uusi tantse õppides. Segarühmadele õpetas rahvatantsuansambli Kandali looja ja juht ning Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi (ERRS) esimees Valdo Rebane kaht enda loodud tantsu: "Külavalssi" ja "Jürit-Marit".
Kogenud tantsujuht suutis panna võimlatäie rahvast nö oma pilli järgi tantsima, nii et nahad olid märjad ja õhk hakkas otsa lõppema. Ent tantsijad pole sellised, kes tugeva trenni pärast nurinat tõstaksid.
Tantsuisu tõusis
"Tantsuisu kohe tõuseb, kui sellise tantsujuhi käe all tööd saad teha," ütles Kaaratsimi tantsija ja juhendaja Maris Prii. "Ja omavahel tuttavaks saamine käib sellises ühises tantsuringis väga lihtsalt: esimese tunniga on kõik "omad"."
Päris selgeks kahte tantsu mõne tunniga muidugi ei saadud, nii et kodustes trennides tuleb neid oma juhendaja käe all viimistleda, ent kui autor ise põhisuunad kätte andnud, on seda palju lihtsam teha.
Naisrühmadele õpetas Erika Põlendik Ülle Ferscheli loodud tantsu "Viru memmed". Tõsi, memme-eani on enamikul tantsijatest veel aega küll, aga ega päris memmedele see üpris energiline tants ehk jõukohane olegi. Erika Põlendik, kes Tallinnas Pelgulinna rahvamaja sega- ja naisrühma juhendab (tema naisrühm võitis möödunud aastal mõlemad selles rühmaliigis toimunud võistutantsimised - Kai Leete tantsude võistutantsimise Võrus ja naisrühmade üle-eestilise võistutantsimise Kosel), ärgitas naisi mitte niivõrd tantsusamme järele kordama, kuivõrd välja mängima seda lugu, mida tants jutustab.
""Viru memmedes" on kesksel kohal uudis - see, mille iga naine külamooride kokkusaamiskohta tõtates kaasa võtab ja mille võrra rikkamana ta sealt tagasi läheb. Ja see uudis peab teie kõnnakust kaugele näha olema!" ütles Erika Põlendik.
Tantsutarkust juurde
Paaritunnise trenni järel hakkas tantsujoonis ilmet võtma, nii et Erika Põlendiku tegevust nö DJna ehk muusikamasina nupukeerajana kõrvalt jälginud ERRSi aseesimees Ülo Luht käis välja mõtte, et võiks paluda naistel värskelt õpitu juba õhtusel kontserdil ette kanda.
Ülo Luha sõnul ei leiutanud Laiuse naisrühm talvise tantsupäeva korraldamisega midagi lausa originaalset, sest sarnaseid ühistreeninguid korraldatakse siinseal ikka, ent igati kiiduväärne oli üritus ometi. Seda enam, et ERRSi rahvas (peale eelpool nimetatute oli kohal ka ERRSi sekretär ja tantsuspetsialist Kadri Tiis, kes tantsualast kirjandust ja saatemuusikakassette müüs) nõu ja jõuga juurde kutsuti.
Jõgevamaa rühmade juhendajad ja tantsijad olid samuti rahul: saadi metoodilist abi ning lisa alatasa uuendamist ja täiendamist vajavale repertuaarile. Tantsupäev lõpetati sportlike teatevõistluste ja ühise kontserdiga.
RIINA MÄGI
Kesk-Eesti Ärikeskuses avati fotonäitus
Tippjuuksur Lea Metsmees avas eile Kesk-Eesti Ärikeskuse ilukeskuses fotonäituse "Muutun".
Esmakordselt fotokunstnikuna debüteerinud juuksur Lea Metsmees eksponeerib fotonäitusel arvutifotosid, mis kujutavad ühte naismodelli erineva soenguga. "Igapäevatöö pakub mulle inspiratsiooni ja nii tekkis mõte näidata, kuidas erinev soeng inimest muuta võib," ütles Lea Metsmees. "Näituse avamine oli pühendatud naiste pühaks kutsutud küünlapäevale ja Tartu rahu 81. aastapäevale," lisas ta.
"Näitus mõjus igati loominguliselt," avaldas arvamust esimene meeskülastaja, sordiaretaja Vahur Kukk.
Järgmisel fotonäitusel kavatseb Lea Metsmees tutvustada fotosid meesmodellile tehtud soengutest. Üheks modellikandidaadiks on tema sõnul üks populaarsemaid Jõgeva ettevõtjaid.
JAAN LUKAS
Laupäeval on pilves selgimistega ilm, võib sadada lund ning tuisata. Puhub kirdetuul 4-9 m/s. Õhutemperatuur -7°C ... -13°C.
Pühapäeval on olulise sajuta, muutliku pilvisusega ilm. Puhub muutliku suunaga tuul 2-7 m/s. Õhutemperatuur öösel -16°C ... -23°C, päeval -9°C ... -16°C.
Laupäev, 3. veebruar 2001. a.
Talunikud võivad makseraskustes ASi Eesti Taluvõi piimast ilma jätta
JAAN LUKAS
RAIVO SIHVER
Toomas Klaarman sai Jõgeva linnavolikogu liikmeks
RAIVO SIHVER
KÜSITLUS
Vaimastveres küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
Linnapea pensionäride jututoas
HERBERT SÖÖDE
JUHTKIRI
3. veebruar 2001
VAIKE KÄOSAAR
Lapsed avastasid märgalade maailma
RIINA MÄGI
Härjavõitlus ja kuumaverelised naised
KRISTJAN ROHIOJA
RIINA MÄGI
Kesk-Eesti Ärikeskuses avati fotonäitus
JAAN LUKAS