Rongijaamades
on nukker ja kõle. Kas nii peab jäämagi? FOTO:
ANATOLI MAKAREVIT©
Juba homsest alates kehtib Edelaraudtee reisirongidele Tallinn-Tartu-Valga liinil uus sõiduplaan. Kardetud aeg, mil rongid sõidavad Tallinna ja Tartu vahel edasitagasi vaid korra päevas, ongi käes. Sellelgi reisil on peatus vaid Jõgeval, mujal enam mitte.
Rahvas on vihane. Täiesti õigusega. Kus vähegi inimesi kogunemas, seal enam muud jutuks ei tulegi, kui rongiliiklus. Tabiverest, Pedjast ja mujalt vuhisevad juba homme rongid peatumata läbi.
Tallinnast kaugele ei näe
Teede ja sideminister Toivo Jürgenson kõneles ühel hommikul televisioonis Eesti rahvale, et Tallinna ja Tartu vahelise rongisõidu kiirendamiseks tuleb midagi ette võtta ning et alates 4. märtsist saabki juba Tallinnast Tartusse senisest lühema ajaga.
Tuleb välja, et nii lihtne see ongi - kaotada ära vahepealt enamik peatusi, et saksad Tallinnast saaksid soovi korral võimalikult kiiresti Tartusse. Muid kohti ja sealset rahvast justkui polekski.
Sellest annab järeldada ei rohkem ega vähem, kui et tallinlased tahavad senisest kiiremini Tartusse jõuda just maarahva arvel.
Tabiverest Tallinna ei pääse
Rahvas koguneb, nõutakse aru kohalikelt juhtidelt. Nemad ju kutsutud ja seatud kohaliku elu eest seisma. Asjamehed kuulavad inimeste muresid ja püüavad teha, mis annab. Tabiverest on näiteks Tallinna peaaegu võimatu pääseda. Ei saa sinna ei rongiga ega bussiga.
"Mul oleks tarvis minna Tallinna Geograafia Seltsi koosolekule. Nüüd jääb küll minemata. Tabiverest Tallinna pääsemine on täiesti
null. Selleks tuleks sõita bussiga Tartusse. Praegune elu on näidanud, et bussid on tihti täis ja ei võta enam pealegi. Rong sõidab ju Tartustki Tallinna poole ainult õhtul. Mis sinna siis ööseks minna, eks enamikul inimestel on sinna ikka päeval asja," kõneles Tabiveres kunagine õpetaja Maie.
"Mul on poeg esimese grupi invaliid, mismoodi temaga nüüd arstile minna? Rongiga sai ikka Tartusse mindud, bussiga on küll küsitav," muretses Verner.
Tabivere vallavanema Aare Aunapi sõnul on koos valla- ja maavalitsusega tehtud taotlus Tabiveres rongipeatuse taastamiseks. Eesti Raudteega on see veel kooskõlastamata ja peatust vähemalt enne 20. märtsi kindlasti ei tule.
"Oleme ootamatusteks valmis. See aga, kas rongide asemele pakutavad bussiliinid sõitjaid rahuldavad, selgub järgmisel nädalal," ütles vallavanem.
Pedja rahvas on elust ära lõigatud
Eriti kurb on homsest alates elu Pedja rahval, sest seal ei ole ka märkimisväärset bussiühendust suuremate asustatud punktidega. Eile oli Pedjas järjekordne rahvakogunemine nagu neid viimasel ajal juba mitu on olnud. Seekord kohtuti Jõgeva vallavalitsuse esindajatega, lootuses, et nemad suudavad midagi ette võtta. Nõuti Pedja rongipeatuse taastamist.
Väga karmilt ja üheselt mõistis rahvas hukka teede- ja sideministri Toivo Jürgensoni, kellele rahva mured midagi ei loe.
"Tuleks lõpetada see lapsemäng ja valitsusel oleks aeg tagasi astuda," leidis kunagine vedurijuht Hugo Ilmoja.
"See, kes rongid ära võtab, peaks bussid asemele panema," arvas talunik Tarmo Link.
Pool palka sõidule
Tartust on Jõgevale tööle käinud alati mitu meedikut - kopsuarst, hambaarstid, günekoloog jne. Jõgeva haigla taastusravi arst Zoja Avi on Tartust Jõgevale käinud 18 aastat järjest.
"Kui nüüd peaksime hakkama bussiga tööle käima, kuluks sõidu peale vähemalt pool palka, nii 1600-1800 krooni kuus. Kas ongi sellel käimisel mõtet? Olen mõelnud, kas jääda töötuks või õppida uus amet. Aga kuidas ma õpitud eriala maha jätan?" arutles Zoja Avi. "Rongisõidul on bussidega sõitmise ees muidugi mitu eelist. Sõidu ajal saab ühtlasi puhata ja lugeda. Bussist väljudes oled lõpuks nagu tühjaks pigistatud sidrun," leiab ta.
Sellele lisaks on väga paljud arvanud, et väikeste lastega pikka maad rongis sõita on täiesti võimalik, bussiga aga päris keeruline, ning et väga tähtis on seegi, et rongis on olemas WC.
Selle kohta aga, millised on kogemused eeloleval nädalal uute sõiduplaanide järgi, jääb toimetus ootama sõitjate arvamusi ja kirju.
VAIKE KÄOSAAR
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Põltsamaal lõppes kalatöötlemine
Esmaspäeval toimunud võlausaldajate koosolekul otsustati likvideerida makseraskustes OÜ Põltsamaa Kalatööstus.
OÜ Põltsamaa Kalatööstus alustas tegevust 1993. aastal ning tegeles kala suitsutamise ja soolamisega. "Viimati töötas ettevõttes seitse inimest," ütles juhataja Aigar Jürjens.
Aasta alguses algatas Jõgeva Maakohus pankrotimenetluse OÜs Põltsamaa Kalatööstus, millel on kõige suuremad võlad riigile ja Hansapangale. "Kalatööstuses on tootmine praeguseks seiskunud. Arvestades makseraskusi ja tootmishoonete mittevastavust euronõuetele, otsustasid võlausaldajad firma likvideerida. Koostamisel on ostumüügi reglement, mille põhjal tervikvarad müüakse lähtudes parimast pakkumisest," rääkis pankrotitoimkonna esimees, jurist Terje Mikk.
"Meie ettevõtte allakäigu tingisid eelkõige kaks tulekahju, mis muutsid keeruliseks ruumide kohandamise euronõuetega," selgitas osaühingu juhataja Aigar Jürjens.
JAAN LUKAS
Puurmani vallas on suurimaks investeeringuks koolimaja remont
Üleeile kinnitas Puurmani vallavolikogu teisel lugemisel tänavuse eelarve. Suurimaks investeeringuks on Puurmani vallas plaanitsetud Puurmani Keskkooli hoone remont.
Puurmani valla tänavuse eelarve üldmahuks on 13 miljonit krooni. "Võrreldes eelmise aastaga suurenes eelarve seoses pedagoogide töö tasustamisega," teatas vallavolikogu esimees Peeter Kallasmaa.
"Meie vallas on suurimaks investeeringuks kavandatud Puurmani Keskkooli hoone remont. Kohalikust eelarvest rahastame remonditöid 400 000 krooni ulatuses. Ülejäänud summa suuruses poolteist miljonit krooni loodame saada Riiklike Investeeringute Programmist. 100 000 krooni plaanitseme kulutada Puurmani kultuurimaja remondiks, 160 000 krooni sauna ehitamiseks Saduküla keskasulasse ning 50 000 krooni Puurmani lasteaia remondiks," selgitas ta.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Mida arvate Tabivere tulevikust?
Eha, müüja:
"Eks see keskasula ole rohkem magamistuba ja selleks võib ta jäädagi. Töökohti on siin vähe ja neid võib veel vähemaks jääda. Olen kogu aeg mujal tööl käinud ning harjunud bussiga sõitma. Rongidega pole mul pistmist ning olen rahul, kui bussid hakkavad tihedamalt sõitma. Neile, kes linnas tööl käivad, on parem, kui Tabivere läheks Tartu alla. Lihtsam arstide juurde minna."
Elve, raamatupidaja:
"Täitsa null, see on ju mahakantud koht. Viimase põntsu pani, et rong siin ei peatu. Busse käib vähe ja ega kitsukesel maanteel mahugi rohkem sõitma. Hakka või endale hobust muretsema. Linnas on ju vaja käia, sealt saab toidukraami veidi odavamalt. Vaese maainimese peale ei mõelda, üks rong jäeti vist selleks, et pealinna saksad saaksid hommikul Tartusse ja õhtul sipsti tagasi."
Eha, endine kokk:
"Vilets koht on, rongid võetakse ka ära, ja nüüd pole siin enam midagi teha. Töökohta enam ei leia, kolhoosi ajal sai aga hommikust õhtuni töötatud. Väike lootus on, et asula läheb Tartu alla. Sinna sõitki on juba odavam kui Jõgevale. Rong võetakse ära ja ma ei pääsegi oma väikeste lastega siit välja. Kuhu ma lapsevankrid panen, kas seon bussi taha järgi jooksma?"
Rein, katlakütja:
"Tulevik on tumedavõitu ning läheb reisirongide ärajäämise tõttu veel hullemaks. Metsakombinaadi ajal siin veel tööd oli, nüüd käib siin sest rahvast enamik mujal tööl. Nüüd läheb linnas tööl käimine kehvemaks ja palju kallimaks. Teedeministri koha peal istub vale mees, Jürgensoni oleks pidanud ametist juba ammu maha võtma. Asula tulevik on olla Tartu eeslinn."
Raivo ja Võsu, õpilased:
"Noori kisub siit kaugemale ja nii võib jääda Tabivere tasapisi tühjaks. Siin pole häid kohtigi, kuhu noored saaksid koguneda. Pole pidusid ega häid baare, suvel võiks ju järve ääreski midagi toimuda. Reisirongide ärajätmine on suur lollus, aga et see ainukenegi siin ei peatu, on lausa debiilsus. Tabiveres võiks olla tankla. Sularahaautomaat peaks ka olema."
Olga, pensionär:
"Elan kaugemal ja käin siin vahel poes ja arstil ja harva on asja ka vallamajja. Tabivere on hea koha peal, Tartu ja Jõgeva kohe külje all ja eks see, kes tahab tööd teha, seda ka leiab. Mina pole elu üle kunagi kurtnud ega kurda nüüdki. Pensionirahake on hea asi ning olen sellega rahul. Elu ei tohi ka siin peatuda ja eks nooremad ole targemad ja mõtlevad tulevikule."
Maie, endine õpetaja:
"Tulevik on tumedam kui kunagi varem. Reisirongide liikluse lõpetamine on rahvavaenulik tegevus, lausa terror rahva vastu. Valitsus ei tea, kui vaeselt me elame. Rongide ärajäämine toob juurde väga palju töötuid, kes on sunnitud hakkama käima vallavalitsuses toetust kerjamas. Tabiverel nullitakse rongi- ja bussiühendus Tallinnaga päris ära."
Raivo, tuletõrjuja:
"Tabiverel on tulevikku juba seepärast, et asub Tartu lähedal. Ei saa öelda, et siin tööd ja tegevust ei leia: on mitu puidufirmat ja Same, ja raudteegi annab õige mitmele tööd. Arvan, et reisirongiliikluse kaotamine on mingi vahepealne etapp ning rongiliiklus kunagi taastatakse."
Tabiveres küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
Teisipäeval, 20. veebruaril Vooremaas ilmunud kiri pealkirjaga "Kuidas möödus "sõbrapäev"" on alatu laim. Ma ei ole mitte kunagi maja tagant metsast kaski varastanud ega puid toas lõhkunud. Niisuguse asja võib välja mõelda ainult haige inimene.
Mul on ühetoaline korter ja seal ei ole võimalik neid töid teha. Puud olen endale ostnud. Need on juba lõhutud. Ainuke töö on puude riitapanemine kuuri. Jääb vaid küsida, miks siis politsei ei ole mind kinni võtnud ega seda väidetavat kaskede röövimist tuvastanud?
Elan Kivi tn 33-9 korteris juba kaks aastat ja ei osanud niisugust laimu oodata. Kivi tn 33-4 korteris elava proua Valli Terriga ei ole mul olnud mitte mingisuguseid suhteid peale tere ja head aega ütlemise. Viimasel ajal ei suhtle me isegi sellisel tasandil.
14. veebruaril ei käinud minu all elav proua ei keelamas ega juttu rääkimas. Ta ei ole minuga sel teemal mitte kordagi vestelnud. Enne lehtekirjutamist oleks võinud mulle vähemalt öeldagi. Kui selline laim edasi kestab, olen sunnitud andma asja kohtusse. Las kohus otsustab.
KALJU HIIESALU
"Eestlane olla on uhke ja hea, kui meid eestlaseks loodi." Nii laulsime aastaid tagasi ja tundus, et kõik on helge, roosiline.
Praegu aga võiks laulda juba nii: "Rahakas olla on mõnus ja hea, kes keelab mind rahakas olla." Muidugi raha peab olema, aga kui seda napib?
Praegused töötajad on hirmul oma töökohtade pärast. Nagu rohkem nõudma või tõtt tahad teada, nii võta oma seitse asja ja astu julgesti vaba Eesti töötute peresse. Tuletagem meelde, et nii juhtus Tallinnas ühe kiirabiautojuhiga. Keeldudes välja sõitmast korrast ära autoga, vallandati tema kui mittelojaalne isik. Õnnetu kokkusattumus, võivad mõned öelda, kuid ei! Paljud on pidanud oma töökohaga hüvasti jätma palju lihtsamate asjaolude pärast.
Härrasmehed Toompeal kemplevad omavahel ja rahvas allpool pingutab, et eksisteerima jääda. Koolid pannakse kinni, rongid võetakse käigust ära, Eesti loomakari hävineb, firmad lähevad pankrotti. Eesti maa ja Eesti inimene müüakse maha saba ja sarvedega. Välisinvestor ostab ära pankrotti läinud asutused. Kahju.
Töötutele õpetatakse, kuidas käituda tööotsijana. Soovitatakse olla alandlik, mõistev, ärakuulav. Aga kuidas jääb fraasiga, et inimene peab jääma ikka iseendaks, aga mitte vassima ja valetama, et töökohta saada. Praegu on väga moodne sõna täiendkoolitus või ümberõpe. Olen kahe käega selle poolt ja usun, et sellel on ka tulevikku.
Kuid tõsielu näitab midagi muud. Käinud ära koolituskursustel, jäävad ikkagi töökoha leidmise ¹ansid õrnõhukeseks. Ning mõnele kursusele ei ole võimalik minnagi, sest see on hirmkallis ja tööturu ega töötu rahakott ei pea hinnale vastu. Ja nii tekibki ühiskonnakiht nimega töötud. Vaeveldes rahapuuduse käes lüüakse nii mõnigi kord käega ettevõtmistele, millest unistatud. Lähed tööturu kontorisse raha saama, 500 krooni, kuid imestuseks näed, et viissada on kahanenud neljasaja kuuekümneks või veelgi vähemaks. Palud selgitust ja saadki selle - vastavalt päevade arvule saad ka raha. Nii, et töötul kooritakse sealgi nahk üle kõrvade.
Kelle poole pöörduda abi saamiseks? Suurem jagu sirutab käe võõra ja kopsakama vara järele, teised viinapudeli manu. Muidugi saab viinast ainult hetkelist unustust kõigist muredest, kuid asi seegi. Ning ajaratas ikka keerleb ja lõpuks jõuame surnud punkti. Punkti, kust tagasitee on vaat et võimatu. Prügiinimene, ühiskonna heidik. Õhtuti käid nukralt mööda tänavaid, mõeldes, kuhu me sellise auahnuse, mittemõistmise, mõttelagedusega jõuame.
Seniajani olgem rõõmsad, et oleme eestlased, meil on palju vaimset ja looduslikku rikkust. Ühesõnaga oleme Inimesed suure algustähega.
ROBERT OJA
Veerand vastanutest soovis alkoholi kättesaadavuse senise taseme säilimist
Vooremaa küsis inimestelt, kas nende meelest tuleks alkoholi kättesaadavust Eestis veel rohkem mingit moodi piirata.
Vastasid inimesed Jõgevalt (26%), Põltsamaalt (24%), Tabiverest, Palamuselt, Kaarlimõisast, Kadrinast, Mullaverest, Kõolast, Voorelt, Eskust, Paduverest, Võtikverest, Mustveest, Lustiverest, Lullikatkult, Aidust, Tõrvelt, Rääbiselt, Laiuseväljalt, Uhmardust, Kalanast. Neist 2% olid teismelised, 18% 20ndates, 22% 30ndates, 22% 40ndates, 18% 50ndates, 10% 60ndates, 6% 70ndates, 2% 80ndates eluaastates. Mehi oli 32%.
Seda ei soovinud 26%, 4% ei osanud vastata, ülejäänud 70% toetas alkoholi kättesaadavuse piiramist. Huvitaval kombel olid alkoholi kättesaadavuse piiramise vastu just 40ndates eluaastates persoonid.
MARGUS KIIS
JUHTKIRI
Kui homsest alates jääb käiku ainult üks reisirong hommikul Tartusse ja õhtul tagasi, on siinkandi rahval täielik õigus väita, et reisirongiliiklus, tänu millele näiteks Jõgeva linn omal ajal tekkiski, on nüüd samahästi kui kadunud.
Tallinna asjamehed, kes transpordivahendina vaid musta mersut tarvitavad, ei näe rongiliikluse kadumises midagi erilist. Rong olevat ebamugav ja ebaökonoomne, selle käigushoidmine maksab riigile ränka raha ja osadel liinidel on rongid niikuinii pooltühjad. Üliõpilased ja tööinimesed, kes esmaspäeval peavad rongi omast poole kallima pileti lunastama ning end niigi täis bussi kiiluma, ilmselt nii ei arva.
Reisirongiliikluse kadumises on süüdistatud küll Edelaraudteed, kes riigi dotatsioonide arvel endale muretut laristamist lubada võis, küll Riigikogu, kus Kesk ja Reformierakonna häälte toel rongiliikluse dotatsioon eelarvest välja hääletati, küll teede- ja sideministrit, kes raudteefirmaga mõistliku kompromissi tekitamise asemel bussiliiklust propageerima asus. Tundub aga, et tegelik süüdlane on hoopis rahvas, sest tema saab ainukesena karistada - lagedal põllul bussi oodates, sõitmise eest senisest rohkem makstes ning kooli või tööle hiljaks jäädes, kui täiskiilutud buss enam reisijaid peale ei võta.
Ehkki teede- ja sideminister Toivo Jürgenson ennustas praegust kriisi juba siis, kui rongiliikluse dotatsioon Riigikogus kirve alla läks, saanuks seda lahendada siiski paremini kui maavalitsuste bussikeskustelt uisapäisa uusi bussisõiduplaane tellides ning lumistele teedele kruusakoormaid kallates. Ka Edelaraudtee võinuks rajada oma äristrateegia mitte dotatsioonidele, vaid igal pool maailmas häid tulemusi andnud mahuefektile. Kogemus neil ju omast käest - möödunudaastased ühekroonised sõidupäevad olevat firmale kuuldavasti kõvasti kasumit tekitanud. Millal küll ärimeestele ja poliitikutele pärale jõuab, et see, mis kasulik rahvale, on lõppkokkuvõttes kasulik ka neile?
3. märts 2001. a
ELU JA INIMENE
Kääpat ametlikes kirjades praegu tegelikult ei ole, inimeste teadvuses on ta aga kindlalt olemas. Ajaloolist kohanime kannavad edasi veel vaid Kääpa jõgi, piima vastuvõtupunkt ja bussipeatus. Muidu on Saare, Kääpa ja otsapidi Alnaveregi omavahel üksjagu segi.
Kindel on aga see, et omaaegse Kääpa südame moodustavad Saare kool, rahvamaja ja muud eluks tarvilikud kohad, ning et loodus on selles paigas eriliselt ilus ja vaheldusrikas. Kalevipoja lugudest tuntuks saanud Kääpa jõge ümbritseb aga
endistviisi saladuse loor.
Kääpad andsid nime Saare kooli ajalooõpetaja ja aktiivne koduuurija Viivi Lani teab rääkida, et siinne paik ja selle järel ka jõgi olevat saanud kord nime matmiskääbastest, mis on pärit juba I aastatuhande teisest poolest enne meie aega. Ümbruskonnas olevat selliseid põletusmatustega seotud kääpaid päris palju. "Halliku tee äärde jääb kolm kääbast, Kosest mööda tuleb veel kaheksa," räägib Viivi Lani. Väljakaevamised eri aegadel on kääbastes kindlaks teinud matusejälgi. Peale inimluude on leitud savinõusid, tööriistu ja muid tarbeesemeid.
Viivi Lanil on praegu uurimustöid ümbruskonna ajaloost käsil kümne ringis. "Materjali on palju, tuleb ainult otsida," leiab ta. Kuus aastat tagasi asutas ta koolimaja ligidale endisesse vallamajahoonesse kohaliku ajaloomuuseumi. "Hobi korras, enda töö kõrvalt," märgib ta. Esialgu oli see mõeldud lihtsalt ajalootundide huvitavamaks tegemiseks. "Esimesed esemed sai kogutud õppevahendite ruumi riiulitele, kuni see ruum neid täis sai. Hiljem olen püüdnud esemeid juurde koguda. Kõige kaugem on Elvast toodud," räägib Viivi Lani oma muuseumi alguseajast.
Viimastel aastatel on justkui iseenesest läinud nii, et muuseumist on saanud üksjagu turistide huviobjekt. Kes Saarele tuleb, tahab ka kohalikku muuuseumi vaadata, on käinud ka õpetajate ja õpilaste gruppe ja ega Viivi Lanil selle vastu midagi pole. Piletiraha ei ole küll muuseumi perenaine kelleltki veel küsinud. 1999. aastal paigaldati tema algatusel Saarele kunagise vallamaja ette küüditatute mälestuskivi. Nüüd on nii mälestuskivi kui ka muuseum justkui ühes ansamblis.
"Kui kool peaks ära kaduma, võiks koolimajja minu arvates küll Kalevipoja muuseumi asutada ja ajaloomuuseum jääda sinna, kus ta praegu on. Kalevipoja muuseumi Eestis ju praegu ei olegi. Vooremaal on Kalevipojaga seotud paiku hästi palju ja siiakanti võiks ta sobida küll," arvas Viivi Lani.
Saare kooli viimane aasta
Teisipäeva hommikupoolikul, mil koolimajas Viivi Laniga vahetunni ajal kõnelesime, oli kõik nii nagu koolipäeval ikka. Et oli vastlapäev, tehti kogu kooliga ennelõunal vastlasõitu. Nii on see igal aastal olnud ja ilusad mäed on ju samas koolimaja juures omast käest. Siis helises kell uude koolitundi ja õpetajad ruttasid klassidesse.
Ametlikku otsust selle kohta, et Saare kooli järgmisest õppeaastast enam ei eksisteeri, polnud selleks ajaks veel olemas. Vallavolikogu istung, mis pidi kooli saatuse üle otsustama, ootas samal päeval alles ees. Õpetajate toas oli tunda alistumise märke, arvati, et ega see volikogu enam midagi muuda, lihtsalt otsustatakse kooli kaotamine ära ja kõik. Direktori kabinetis tehti veel hoolega arvutusi
algkoolina edasi eksisteerimise asjus. Direktor Merike Vahtramäe pidas telefoni teel ühendust volikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Rita Kivisaarega ning maavalitsuse haridusosakonnaga. Rohkem vist küll kinnituse saamiseks, et on püütud omalt poolt teha, mis veel võimalik.
Kullaketrajad ja teised
Rahvamaja ja raamatukogu on koolimajaga ühe hoovi peal ja alati omavahel tihedasti seotud olnud. Kooli suuremad peod on ikka rahvamajas peetud ja lapsed on olnud pidevalt omamoodi vahelüliks täiskasvanute sidepidamisel nii raamatukogu kui ka rahvamajaga. "Praegu ei kujuta hästi ette, et 1. septembriks ei pea enam rahvamaja saali ehtima," ütleb rahvamaja perenaine Elle Mäerand.
Aili Sepp, kes praegu raamatukogu juhataja ametis, on aga päris kindel, et eks raamatukoguski jääb siis lugejaid vähemaks. Rahvamaja allkorrusel ja raamatukogu ülal on tegelikult omavahel igati seotud ning selles majas tehakse kõike ikka koos. "Raamatukogus käib rahvas järjest rohkem. Raamatud ju nii kallid ja ega ajalehtiajakirju enam eriti koju tellida ei jõuta," kinnitavad nii Elle kui ka Aili.
Rahvamajas on kõige kindlamad ettevõtmised olnud igakuised kohvikklubi õhtud ja noortediskod. "Diskod on Saarel väga populaarseks saanud. Noori käib meile Tartust, Palamuselt, Mustveest, Palalt ja mujaltki. Hannes Soosaar ja Urpo Reinthal on enamasti need tegijad," räägivad Elle ja Aili. "Ja odavate riiete müük on meie majas ka väga kindel ja oodatud asi," tuletab Elle meelde.
Huvilistest, abilistest ja toetajatest on kujunenud rahvamaja ja raamatukogu ümber peaaegu kindel ring. Neljapäeviti kogunevad majja Kullaketrajad ehk seesugune huviring, kes Elle juhendamisel
on maalinud siidi ja klaasi, teinud mosaiike ja muud huvitavat näputööd, lilleseadetest kõnelemata. Aili aga juhendab õmblusringi, kus aktiviseerimiskeskuse õmblusmasinatel õmblemisoskusi täiendamas käiakse. Rahvamajas käib koos ka kapell, grupp naisi teeb Merike Vahtramäe ju hendamisel võimlemist jne.
Ailil ja Ellel on alati huvitavaid mõtteid ja nendelt oodatakse enamasti pidude sisustamiseks programme. Millegipärast on need olnud eriti vaimukad ja toredad just siis, kui asjaga kiire. "Surmtõsiselt seda elu ka alati võtta ei saa," arvavad naised. Möödunud aastal pidasid nad näiteks Lenini sünnipäeval maha igavesti vahva stiilipeo. Nüüd lubavad nad, et ega sellised asjad sugugi viimaseks ei jää ja küllap nad juba varsti jälle midagi välja nuputavad.
Meierei-Silvi ja Arno
valvavad Kääpa jõge Kunagise meierei teisel korrusel elavad Silvi ja Arno Priimägi juba ligemale nelikümmend aastat. Praegu võtavad nad allkorrusel piima vastu endistviisi. Ainult et nüüd toovad siia piima kohalikud talunikud. Kogu Kääpal elatud aastakümnete jooksul on Silvi ja Arno elu olnud tegelikult lahutamatult seotud nii meierei kui ka Kääpa jõega. Nii nagu pole endise meierei ruumides katkenud piima vastuvõtmine, pole nemad kaks katkestanud 1966. aastal alustatud vaatlusi Kääpa jõel.
Äraseletatult peaks see tähendama seda, et kõik need aastad on perekond Priimägi teinud Kääpa jõel hüdroloogilisi vaatlusi ning lisaks sellele on nende hooleks olnud ka meteoroloogilised vaatlused. Kõike seda hüdroloogia ja meteoroloogia instituudi heaks.
Silviga kohtumegi parasjagu siis, kui ta on asutamas end tulema jõele ehk igapäevasele käigule Kääpa jõe silla juurde vaatluspunkti. Just sellesse paika, kust teisele poole silda peaks jääma Kalevipoja viimse heitluse koht, nagu pajatavad legendid. Silvil on kaelas stopper ehk kõige harilikum töövahend selles tegevuses. Nii me siis koos läbimegi tema kodust sillani jäävad mõnikümmend meetrit. "Eks me siis hoiame silma peal, et see jõekene ikka voolaks, ja mõõdame, kui rutuline vool on," räägib Silvi.
Võrreldes vaatluste alguseajaga 1966. aastal on Silvi sõnul jõel taimestikku rohkem ning vool aeglasem. Muidu olevat Kääpa jõgi siiski suhteliselt kiire vooluga praegugi. "Kust seda rammu küll tuleb, et ta kinni kasvama tükib, ei tea," arutleb ta. 1998. aastal olnud kõrgvesi, mis jõeäärsed heinamaad üle ujutas. "Heinamaa peab aegajalt üle ujutatud saama, siis saab hein jõudu kasvada. Veetaimi ma juba tunnen, aga seekord tõi vesi küll halbu ja tundmatuid taimi kaasa," räägib Silvi.
Suurvesi pidavat vaatlejatele ka rohkem tööd tooma. Siis tuleb lisaks tavalistele mõõtmistele veel lisamõõtmisi teha. "See on niisugune omamoodi loodusetöö. Eks elu paremad aastad olegi siin Kääpa jõel mööda saanud ja kahetseda pole midagi," tunnistab Silvi. "Mehele on pakutud vahepeal küll mujalegi tööd. Ütlesin siis ikka, et püsime aga paigal, kuhu me kord maandusime," kõneleb Silvi rõõmsal moel edasi ning lisab, et nüüd, vanemas eas, kui pojad oma peredega üks Tartus, teine Türil elavad, on nende kahe jaoks vaatlustest saanud omamoodi vaheldus.
Aastast aastasse ikka hommikuti ja õhtuti kindlatel kellaaegadel tulemisega pidavat niivõrd kohanema, et see muutub lausa hobiks. "Hobi on hinge sees, ei ole tervisejooksu vaja ega midagi. Hommikul mundrisse, siis talitad oma loomad kodus ära ja jälle jõele. Saab ennast tuulutatud ja tervis on parem, kui toas haudumisega," on Silvi kindel.
Silvi püüab meile selgitada seda igapäevast teadustöö moodi tegevust. Saame teada, et kõige keerulisem protseduur olevat kogu vaatluse juures vahest ehk vooluhulga väljaarvutamine, aga muidu nõudvat töö ennekõike hoolt ja täpsust. "Muidu olen selle töökesega rahul. Pole seda kunagi vandunud ega tüütuks pidanud. Tean oma kellaaega ja muudkui tulen ja tulen ja ega seal muud suuremat kunsti olegi," naerab ta.
Arnot, kes Silvi sõnul olevat jäänud koju tiivikut parandama, me siiski ära oodata ei jõua. Küll aga saame Silvi jutust aru, et noodsamad tiivikud, mis tuleb jõkke paigaldada kolme erinevasse kõrgusesse, on vaatlustes ühed äraarvamata tähtsad asjad.
Enne äratulemist pärime Silvilt, mis ta arvab teisele poole silda plaanitsetavast Kalevipoja mõõga paigaldamise loost. "No ei tea," muutub rõõmsameelse moega naine mõneti kidakeelseks. "Kui, siis võiks olla ehk puust mõõk, nii et igal aastal vahetada, aga rauakolakas... Selles kohas on ju nii palju ilusaid vesiroose..."
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Kolm nädalat tagasi Eesti Draamateatris esietendunud "Kuningas Lear" tõestab vähemalt kolme asja: seda, et tragöödias võib saada omajagu nalja, seda, et kuninglikkus ei ole meeste privileeg, ning seda, et vesi laval ei tarvitse olla märgiks lavastaja ämbrisseastumisest.
Priit Pedajas on seni lavastanud enamasti traditsioonide taagast vabu tekste, st tekste, mida eesti vaataja varasemast ei tunne. Mistõttu ta ei võta etendusele kaasa ka mingeid erilisi ootusi, mis saaksid täituda või luhtuda.
"Kuningas Leariga" on kõik teisiti. Kuigi sel Shakespeare’i ühel peateosel pole kriitikute sõnul seni Eesti lavalaudadel teab kui hästi
läinud, seisab meil kõigil kanoonilisena silme ees Grigori Kozintsevi Learifilm Jüri Järvetiga peaosas.
Sellest, et Pedajas kavatseb Ain Lutsepa õhutusel kasutada Leari rollis Ita Everit ning et lavale paigaldatakse tormistseeni tarvis bassein ja vihmutusseade, pasundasid kõik lehed juba ammu enne esietendust. Everi suhtes allakirjutanul eelhirmu polnud: ta on tõeline näitleja - iga toll, nii, nagu Learist on iga toll kuningas. Küll aga kartsin vett. Selles mõttes, et äkki pladiseb see seal niisama, st et kogu uhke veevärk jääb efektiks efekti pärast. Aga ei jäänud.
Vallandab energia
Iseenesest oleks Pedajas võinud ju Everi Learina mingi moodsa, naiste emantsipatsiooni või koguni transseksuaalsusega seotud kontseptsiooni külge aheldada. Õnneks pole ta seda teinud. Ever mängib oma Leari suureks nii üldinimlikus võtmes, et tegelase sugu muutub täiesti teisejärguliseks. "Reedab" ta ennast alles tragöödia lõpustseenis surevat lemmiktütart Cordeliat käte vahel hoides: see on ema, mitte isa ahastus, mida me siis näeme. Andku isad mulle andeks, aga see teeb pildi ainult mõjusamaks.
Ning vesi, nagu selgub, võib ka basseinis loksudes ja torust pihustudes sümboliks tõusta. Antud juhul mitte ainult vääramatu loodusjõu, vaid ka saatuse vääramatuse sümboliks. Õigupoolest saabki tegevus õige hoo sisse alles siis, kui etenduse esimeses pooles (vaheaeg tehakse viievaatuselise tragöödia teise ja kolmanda vaatuse vahel) basseini katnud sillad üles tõstetakse, näitlejad vabasse vette solberdama pääsevad ja ülevaltki veekraanid lahti keeratakse. Justkui vallandaks vee stiihia ka näitlejate loomeenergia.
Teise poole jõuliste (tükati ka vaimukate) stseenide taustal näibki esimene, suhteliselt kiretu ja skemaatiline pool kohustusliku sissejuhatusena, et vaataja teaks, mille ümber teises osas kähmlus käib: et kuningas Lear on hõlpsamaid vanaduspäevi lootes oma kuningriigi tütarde vahel ära jaganud ja ise kroonist loobunud. Ja et paraku on ta naiivselt uskunud kahe vanema tütre libekeelseid meelitusi ja noorima, Cordelia (Harriet Toompere) ehtsat, aga sõnatut armastust armastuse puudumiseks pidanud ning riigi üksnes kahe vanema tütre, Gonerili (Kaie Mihkelson) ja Regani (Laine Mägi) kätte usaldanud, kes aga peatselt oma tõelist palet näitavad ja vana kuningat koos saatjaskonnaga enam ülal pidada ei taha.
"Nihkes"
Teises osas pole peaaegu keegi enam see, kes ta oli esimeses. Võimukast kuningast on saanud kerjus omal maal, kes lõpuks hullub, Kenti krahvist (Ain Lutsepp) kuninga enda käsul pagendatu, Gloucesteri krahvi pojast Edgarist (Tiit Sukk) laimu tõttu lindprii, kes end meelehaigusega maskeerib jne. Ning need nihkesse läinud rollid näivad osatäitjate mängukirge palju enam kehutavat kui nö normaalses olekus tegelased. Seda enam, et "nihkes" olles hakkavad nood maailma asju äkki palju selgemini nägema, mis väljendub ka nende mõistukõnelises tekstis, mis Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni uustõlkes hulga tükati roppusteni kalduvat vürtsi juurde on saanud. Jõgevlasest vaataja tunneb muidugi erilist mõnu kodulinnast pärit noore näitleja Tiit Suka nauditavast rollist. Jan Uuspõllu kehastatud Narr on muidugi algusest peale "kiiksuga" ja hiilgab läbi terve lavastuse.
Õigupoolest saavadki laval suurema kõlajõu need stseenid, kus läbi traagika tõetunnetuseni jõudnud isekeskis asju ajavad, nende konfliktid kasuahnete intrigaanidega jäävad kuidagi leigeteks. Ent mine tea, äkki on õigus Barbi Pilvrel, kes Eesti Ekspressis oletas, et hoolimatus peresuhetes ja reetlikkus poliitikas on tänapäeval nii tavaliseks muutunud, et see ei erutagi enam kedagi.
RIINA MÄGI
Tänavuse heitliku talve parima suusa-, ree- ja kelguilmaga kogunes Kassinurme mägedesse sadakond pika liu huvilist.
Jõgevamaa Metsaseltsi, Jõgeva kultuurikeskuse ja spordiklubi Visa eestvõttel prooviti võimeid traditsioonilistes vastlasõitudes. Originaalsel kahel nõlval kulgenud reesõidu rajal osales seitse viieliikmelist võistkonda, neist kolm Jõgeva linnavalitsusest.
Peale jäi metsameeste ramm ja nutikus (võistkond Ükstapuha). Teine ja kolmas koht jäi jagamisele võistkondade Vald ja Jägermeister vahel. Laste lustakas kelgusõidus olid parimad Anneli Toming ja Viljar Laas. Oma tublidusega võitsid publiku sümpaatia 5aastane Krista Liiva ja reesõidu võimaldanud Ellakvere hobusemees Urmas Truuts. Suuskurid proovisid libisemist 1,8 km pikkusel laugel klassikarajal, mida järgmisel päeval pikendati kolme kilomeetrini mägedes.
Täname Kurista tarmukaid kokatädisid tugeva vastlasupi ja Raivo Kittust mehise lõkke eest.
TOOMAS PUSS
Kuldplaadinominentide valimisel poksisid kriitikud ja kommerts
Sel aastal esmakordselt said kuldplaatide jagamisel osaleda ka "spetsialistid", st kriitikud teoreetiliselt võrdselt müügitulemustega.
Arvustajatele saadeti ankeedid, kus tuli igas ¾anris ära märkida oma arust kolm parimat, nii et kõigekõige sai viis punni, veidi kehvem sai kolm ja nö äramärkimist vajav ühe. Kriitikutekarja tulemused pandi audiitor KPMG Estonia poolt kuidagimoodi kokku ning selgitati nominendid ehk kolm kõvemat igast "klassist", 3. märtsil on selged ka võitjad. Ankeete ja tulemusi kõrvutades saab selgeks, kus on võitnud kommerts ja kus kriitika.
Aasta Meesartisti valimisel panid kriitikud kommertsile julmalt pasunasse. Rivist õnnestus välja lüüa sellised "rahva lemmikud" nagu Mait Maltis, Üllar Jörberg, Orukas, Vello Orumets ja Olev Vestmann.
Aasta Naisartisti sõelumine osutus üpriski mõttetuks, sest valikut oli vaid viie ühiku jagu. Noh, igatahes peksid karvustajad välja Camille’i ja Anne Veski.
Aasta Ansambli määramisel jäi väike moraalne võit "spetsidele", sest valik oli väga lai ja lõpuks saavutati mõistlik kunstikalduvustega kompromiss (Claires Birthday, Dagö, Terminaator), kriitikutel õnnestus elimineerida sellised äktid nagu Anaconda, Caater, Justament, Jäägermeistrid, L`Dorado, Meie Mees, N-Euro, Pepu 2, Push Up, Seelikukütid, kuid samas jäid välja ka Bhava, Duubel 7, JMKE, Kosmikud, No Big Silence, Noorkuu. Mõned ansamblid, nagu Blacky, Blind, Genialistid, Tuberkuloited, Memoriaalansambel, Van Gogh sattusid lihtsalt kahe tooli vahele.
Aasta Uue tulija valimisel jäi asi suuresti ikka kriitikute domineerida (Claires Birthday ja Dagö Inese vastu), nii palju kui see kitsastes oludes võimalik oli. Olgugi, et müügiarvud surusid välja võimalikud mõnede kriitikute valikud - Kosmikud, Memoriaalansambel, said karvustajad välja peksta Anaconda, Pepu 2, Kadi Toomi. Et kahe peremehe koer on alati näljas, tundsid Bhava, Blacky, Duubel 7, Genialistid ja Van Gogh. Folgi nominentide juures oli kerge ülekaal müügivärgil (Dagö, Johansonid, Untsakad), kuna välja oli pandud mitu plaati, mida vähesed olid kuulnud (Aino Merila, Kukulinnu, Sannalise, Tarvastu Vanaisa omad), välja jäid kriitikute arvatavad lemmikud Triskele, Tulli Lum. Kus kriitikud karmilt endale sisse said, oli jazz ja blues. Panna funkrokkarid Superslinky jatsubluusi esikolmikusse on ikka kõva saavutus kommertsi poolt, kui samas on valida Fragile, Kiigelaulukuuik, Agan, Sooäär, Kann, Karras. Jube nöök. Niisiis, kes lõplikult võidavad, kas müügitulemused või arvustajate subjektiivsus, näeb 3. märtsil.
MARGUS KIIS
Laupäeval on pilves selgimistega ilm, võib sadada lund. Puhub loodetuul 4-9 m/s. Õhutemperatuur 0°C ... -5°C.
Pühapäeval on muutlik ilm, võib sadada lund. Puhub põhjakaarte tuul 3-8 m/s. Õhutemperatuur öösel -4°C ... -9°C, päeval -1°C ... -6°C.
Laupäev, 3. märts 2001. a.
VAIKE KÄOSAAR
RAIVO SIHVER
JAAN LUKAS
Põltsamaal lõppes kalatöötlemine
JAAN LUKAS
Puurmani vallas on suurimaks investeeringuks koolimaja remont
JAAN LUKAS
KÜSITLUS
Mida arvate Tabivere tulevikust?
Tabiveres küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
KALJU HIIESALU
ROBERT OJA
Veerand vastanutest soovis alkoholi kättesaadavuse senise taseme säilimist
MARGUS KIIS
JUHTKIRI
3. märts 2001. a
VAIKE KÄOSAAR
RIINA MÄGI
TOOMAS PUSS
Kuldplaadinominentide valimisel poksisid kriitikud ja kommerts
MARGUS KIIS