Vooremaa
Jõgeva
Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna komissar Ain Valdmann on
üleeile juhtunust masenduses, kuid jätkab oma tööülesannete
täitmist. FOTO: ARDI KIVIMETS
Jõgeva politseiprefektuuri korrapidamistalituse komissar Ain Valdmann ilmus tööle joobnuna. Juhtunu täpsemaid üksikasju selgitab ning komissari edasise saatuse otsustab politseiameti peadirektor.
Neljapäeval algas Jõgeva Politseiprefektuuris tööpäev hommikuse nõupidamisega, nagu tavaliselt. Päris tavaline see siiski polnud. Koguneti saali, kus kõigil kohalviibinud politseitöötajatel tuli kell 8.05 puhuda alkomeetrisse. Prefektuuri juhtivtöötajal Ain Valdmannil tuvastati joove. Kontrolli teostas prefekti ülesandel patrullis valves olev politseitöötaja.
"Vastavalt sisekorranõuetele tehakse distsipliini tugevdamise huvides sellist kontrolli igas politseiprefektuuris. On ju ebaeetiline, kui politseinik tuleb ebakaines olekus tööle ja hakkab inimestega suhtlema," ütles juhtunust Vooremaale rääkinud politseijuhtivinspektor Ivo Ploom. Tema sõnul mõõdeti organismi alkoholisisaldust 30 politseitöötajal, kusjuures joobeaste tuvastati vaid korrakaitsekomissaril Ain Valdmannil.
"Kontroll teostati alkomeetriga, kus on roheline, kollane ja punane kontrolllamp. Mõõtmise hetkel põles kollane lamp, mis tõestas, et tegemist on alkoholi tarbimisega. Meile kõigile oli üllatuseks, et sellisel mehel nagu Ain Valdmann on tööajal alkoholiga pistmist."
Jäi vahele ka ebakainelt autoroolis
Täiendav kontroll viidi prefekt Olev Schasmini juuresolekul läbi Ain Valdanni kabinetis. "Seekord tuli alkoholisisaldus kindlaks teha mul
endal. Kasutasime digitaalalkomeetrit, mis näitas, et Ain Valdmanni organismis on 1,2 promilli alkoholi. See on rohkem kui kerge joove," kommenteeris Ivo Ploom.
Juhtunu kohta koostati ka protokoll, kuhu Valdmann kirjutas liiga lühikese selgituse, kus põhjendas joobeastet ravimite tarvitamisega. Seda fakti arvestades andis prefekt Ain Valdmannile korralduse minna Jõgeva haiglasse ekspertiisi. "Valdmann aga keeldus sellest ja läks hoopis oma ametisõidukiga sõitma, käis kodus ja haigla juures. Patrullile anti korraldus tema masin kinni pidada. Auto peatatigi Pargi tänaval enne politseiprefektuuri ning Valdmann teatas, et ta ongi just prefektuuri teel," rääkis Ivo Ploom, kes juhib politseiprefektuuris patrulli ja liiklusjärelvalve talitust.
"Kell 12 sain Ain Valdmannilt nõusoleku minna Jõgeva haiglasse ekspertiisi. Olin ka ise ekspertiisi teostamise ja vereproovi võtmise juures. Neli tundi hiljem näitas alkomeeter 0, 41 promilli ja Tartu laboratoorium tegi kindlaks, et alkoholisisaldus veres on 0,3 promilli," selgitas ta.
Ain Valdmann kavatseb politseis jätkata
Staažikas politseimees Ain Valdmann, kes eile tegi oma igapäevatööd, selgitas juhtunut nii: "Alkomeeter näitas tõesti alkoholisisaldust, kuid Jõgeva haiglas tehtud ekspertiisis väliste tunnuste järgi midagi ei avastatud. Ma tarvitan tablette, mis on mõeldud suhkrutõve ja kõrgvererõhu raviks, samuti antidepressante. Võtan tablette igal hommikul ja õhtul, kusjuures ravikuur kestab veel kolm kuud. Minu halb tervis on suuresti tingitud pingelisest tööst politseis. Eriti raskesti koormas minu organismi viimane haigus. Mul oli kõrge palavik, mille tagajärjel haigestusid neerud, tekkis ka verekaotus. Kaks päeva tuli haiglas koguni tilgutite all lamada. Et olin kolmapäeva õhtul joonud ka pudeli õlut, võiski õlu ravimite mõjul organismi alkoholisisalduse jätta. Lõplikult pole ma veel jõudnud juhtunusse süveneda. Ühtlasi ootan ka arstide kommentaare. Palusin ka mind neljapäeval külastanud Õhtulehe ajakirjanikelt, et nad ootaksid artikli avaldamisega, kuid millegipärast oli neil asjaga väga kiire. Lugesin ka kommentaare arvutist, mis on üsnagi mõistlikud, mitte politseivastased."
Oma tuleviku kohta arvas Ain Valdmann: "Nii kaua kui on tervist, kavatsen politseiprefektuuris tööd jätkata. Kolleegide vastu, kes teostasid ekspertiisi, mul pretensioone pole. Nad tegid oma tööd."
Jõgeva politseiprefektuuri pressiesindaja Ülo Pärn oli napisõnaline: "Ei saa juhtunut kommenteerida, kuna asja kontrollimisega tegeleb
politseiameti sisekontroll. Viimasel paaril aastal pole Jõgevamaa politseinikest kedagi joomise pärast karistatud ega vallandatud."
Sõna on meedikutel
Helsingis töötav psühhiaatriahaigla ülemarst, rahvusvahelise narkoloogide assotsiatsiooni liige Jaan Olari arutles: "Lugesin internetist Õhtulehte ja sain hämmastusega teada, et jälle on üks tuntud Jõgeva mees joobeastmega vahele jäänud. Minu õppejõud, arst ja kirjanik Vaino Vahing on öelnud, et 1,2-promillise alkoholisisalduse põhjustab näiteks kahe pudeli Saku õlle joomine. Antidepressandid võivad veres alkoholi hoida pikemat aega, mistõttu patsient, kellele need on määratud, ei tohiks joovastavaid jooke üldsegi pruukida. Absoluutselt ei sobi aga alkohol kokku suhkrutõve ravimitega. Nende mõjul võib veresuhkru sisaldus kõikuma hakata, mille tagajärjeks võib olla koomaseisund.
Ma ei imesta, et Ain Valdmanniga selline lugu juhtus. Ta on politseis tublisti töötanud, kuid tema tervise huvides tasuks uurimist, kas tal pole isiksusehäireid. Ehk vajab ta pikemajalist ravikuuri. Kui tavakodanik tahaksin ma teada, millise rahatrahviga karistatakse Ain Valdmanni auto juhtimise eest alkoholijoobes. Tean, et kui Soomes politseitöötaja joobeseisundis tööle tuleb, vallandatakse ta kohe."
Neuroloog Ülle Krikmann kommenteeris: "Teatud ravimid võivad kõrvavaltoimena tekitada patsiendil joobesarnast seisundit. Suhkrutõve ja kõrge vererõhu puhul tarvitatavate ravimite mõjul inimese ainevahetus aeglustub, mistõttu alkohol jääb organismi kauemaks ajaks püsima."
JAAN LUKAS
ARDI KIVIMETS
Õnnetuses hukkunud meeste auto oli kuivanud taimepuru täis
Ööl vastu neljapäeva juhtus ränk liiklusõnnetus Kallaste-Mustvee maanteel Piibumäe küla kohal, veidi maad sealsest bussipeatusest Omedu poole.
Kallaste poolt Mustvee suunas sõitev auto, mida arvatavasti juhtis Vladimir (1983), sõitis seni ebaselgetel põhjustel paremale teelt välja ja põrkas vastu betoonist teetruupi. Autos Renault 21 sõitis kaasa ka selle omanik Viktor (1952), Vladimiri isa. Auto oli eest nii lömmis, et auto marki oli parem kindlaks teha auto tagaosa vaadeldes. Kohtla vallast Peetri külast pärit mehed said mõlemad kohapeal surma. Auto põrand oli kaetud rohelise kuiva taimepuruga. Esialgu on õnnestunud auto rusude vahelt kätte saada ka kaks kilekotti samasuguse taimepuruga, mida oli kokku veidi üle kilo. Autovrakis on kokkukägardatud pleki vahel veel mingeid kilekotte, nende sisu selgub aga edaspidise töö käigus. Leitud puru on saadetud ekspertiisi, kuid arvatavasti on tegemist kuivatatud moonipuruga.
ÜLO PÄRN
Roman Babtšenko pensionäride jututoas
Teisipäeval oli Jõgeva kultuurikeskuses pensionäride jututoas eakate inimestega vestlemas AS Jõgeva Elamu juhataja Roman Babtšenko.
Ta rääkis Jõgeva Elamu ettevõtmistest pärast juulikuist erastamist. Püütakse kindlaks teha iga elamu seisukord ja koos elanikega koostada majanduskavad majade hooldamiseks ja remondiks. Tähtis on, et korteriomanikud tunneksid endid tõeliste peremeestena ja mõistaksid, et nende omand ei alga korteriuksest, vaid peremehena tuleb käituda kogu maja suhtes.
Pensionäride elaval osavõtul arutati prügiveo, üldelektri kasutamise ja mitmeid teisigi probleeme. Roman Babtšenko ütles, et Jõgeva Elamu töötajad on alati valmis ära kuulama elanike soove ja muresid. Ühiselt on võimalik leida lahendus paljudele probleemidele.
HERBERT SÖÖDE
Reedel külastas Jõgeva linnavalitsust Rakvere linnavalitsuse seitsmeliikmeline delegatsioon. Eesmärgiks oli kontaktide loomine ja informatsiooni ning kogemuste vahetamine spetsialistide tasemel. Samuti tutvuti põhjalikumalt linna majandustegevusega.
Kui Jõgeva linna sümboliks võib kujuneda skulptor Tauno Kangro loodud Jõgeva Vaim, siis Rakvere sümboliks saab tõenäoliselt sama skulptori loodav ürgveise tarva kuju. On ju Tarvanpää Rakvere linna endine nimetus. Kuju püstitamiseks loodi samanimeline fond ja ka kaubamärk. Kuju läheb maksma 1,2 miljonit krooni. Erinevad firmad toodavad Tarva õlut, Tarva veini, Tarva kalja, Tarva vorsti ja isegi Tarva leiba. Peale kaubamärgi saadakse raha veel rahva ja firmaannetustest. Appi on tulnud ka sõpruslinnad Lapua soomest, Sigtuna Rootsist ja Lütjenburg Saksamaalt.
Linnapea Ants Paju oli spetsiaalselt kohtumise auks kirjutanud traktaadi. Ta tõi esile Rakvere linna pikaajalisi kultuuritraditsioone. Möödub ju tänavu 775 aastat linna mainimisest ja tuleval aastal täitub 700 aastat linnaõiguse andmisest.
Rakvere aselinnapea Peep Vassiljevi sõnul tuli initsiatiiv Jõgeva linnavalitsuse poolt. Nimelt külastas Jõgeva linnavalitsuse delegatsioon 17. oktoobril Rakveret. "Siis oli eesmärgiks tutvuda Rakvere linnavalitsuse struktuuriga. Linnaga tutvumisel tekkis idee tutvuda sügavamalt nende kogemuste ja tegemistega. Endalegi ootamatult avastasin kiireltareneva linna, kus toimus vilgas ehitustegevus," rääkis Jõgeva abilinnapea Viktor Svjatõšev. "Mõned aastad tagasi tegime meiegi oma hallivõitu kesklinna osas uue detailplaneeringu ja praegu viime seda aktiivselt ellu. Näiteks ehitasime uue bussijaama ja jalakäijate promenaadi, mille ääres asuvad ärid. Väga oluline on, et siht on silme ees ja et inimestel on usku linnavalitsuste ettevõtmistesse", lisas Peep Vassiljev.
Kohtumisest osavõtjatele näidati Olev Jaksi Jõgevat tutvustavat neljaminutilist filmi Jõgeva Visiit. Selle kaasautoriteks on Eevi Randorg ASist Jõgeva Rõivas, Ants Tammel ASist A. Tammel, Kalev Ilves ASist Avaks, Rein Mõts ASist Valmeco, Toomas Vahur Jõgeva Majandusühistust ja Ants Paju Jõgeva linnavalitsusest. Film on olemas VHS videofilmina, AVI failina ja CD plaadina.
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
KÜSITLUS
Kas palgaarmee või kohustuslik väeteenistus?
Eino, pensionär:
"Pole selle peale mõelnud, et armeeteenistus peaks olema ainult raha eest. Teenisin armees kolm aastat ilma rahata ja häda polnud midagi. Vene armees oli praktiline sõdurivorm ja kirsasaapad. Eestis ei tohiks ükski poiss teenistusest kõrvale viilida. Sõjaväes kasvab poisist mees, seda ka kehaliselt. Praegu on Eestis kohustuslik sõjaväeaeg õppimiseks liiga lühike. Minu sõjaväes teenimise ajal oli ka naissõdureid, aga nemad hakkasid möllama ja lasti sõjaväest lahti."
Iivi, tööotsija:
"Arvan, et palgaarmee oleks etem, kuid kohustusliku ajateenistuse läbimine peaks olema igale mehele kohustuslik. Sõjavägi teeb poisist mehe. Aastasest sõjaväeteenistusest peaks piisama. Olen kuulnud, et mõnes riigis võetakse ka naised sõjaväkke. Miks mitte, kuid nende teenistus peaks olema natuke kergem kui meestel. Koolides pole vaja enam sõjalist õpet anda, nüüd on juba uued süsteemid. Eestil on kaitseväge vaja, sest eelkõige peame me end ise kaitsma."
Avo, roolikeeraja:
"Teatud arv peaks olema ka elukutselisi sõjamehi. Kohustusliku armeeteenistuse peaks läbi tegema iga noormees. Kuid nüüd on paljud noored nõrgad, spordist ja füüsilisest tööst võõrdunud. Üks võimalus oleks neid sõjaväe ja distsipliiniga harjutada tööpataljonis, kuid Eestis ei tule sellest vist midagi välja - siin pole tervetelegi tööd. Vene sõjaväes teenitud kolm aastat on mulle kasuks olnud. Nägin ilma ja sain keele selgeks."
Maie, proviisor:
"Kohustuslik väeteenistus, tean seda omast perest: üks poeg tegi kaheaastase sõjaväeteenistuse läbi, teine ei käinud, ja kohe on tunda. Keskkoolis võiks olla ka sõjaline algõpetus. Ega seegi pole paha mõte, et palgaarmee teha. Siis saaks töökohti juurde ja Euroliitu minnes peab riik 2 protsenti rahast nagunii riigikaitsele kulutama. Naised võiksid ka sõjaväkke minna, kuid vabatahtlikult. Kui oleksin noorem, läheksin kohe. Kaitseliitu võiks võtta rohkem naisi."
Sulev, peainsener:
"Õigem oleks kohustuslik, sest iga noor mees peaks kroonust läbi käima. Sõduriaeg peaks olema kiire ja efektiivne, pool aastat on paras. Hiljem oleks vaja mingeid järel ja täiendõppusi, et tarkus ei ununeks. Naistel võiks olla ka sõjaväes teenimise võimalus, Iisraelis nad juba käivad, hiljuti läks USAst üks naine Afganistani pommitama. No las naised käivad sõjaväes ja lendavad, kui tahavad - neid ei tohi ju diskrimineerida."
Rivo, lukksepp:
"Kuigi sõda meid praegu ei pitsita, võiks väike palgaarmee olla, sest on näha, et maailm pole kuigi rahukindel. Palgaarmeelased võtavad oma tööd ehk rohkem hingega, ajateenijad püüavad oma sundaega lihtsamalt mööda saata. Aastane teenistus on paras, sest mõnekuuse noorteajaga ei jõua paljud noored oma füüsilist taset ja vastupidavust kuigi kõrgele ajada. See, kui igal nädalavahetusel koju lubatakse, pole korralik armeeteenistus."
Kaljo, tööline:
"Tänapäeva noortele kõlbab kohustuslik sõjaväesolek, muidu lähevad nad ülekäte. Kroonu paneb poisile mehemõtted pähe. Ei tea, kuidas käib tänapäeval sõjaväes õpetus, kuid kaheksa kuud teenistust on vähe. Paistab, et neid lastakse nii tihti koju puhkama, nagu õpiksid kutsekoolis. Arvan, et kui meil oleks palgaarmee ja seal soliidne palk, siis oleks tahtjaid küll. Armee annaks töökohti juurde ja maaperedel läheks elu paremaks."
Tarmo, üliõpilane:
"Peab olema kohustuslik, sest sõjavägi teeb mehest õige mehe. Tegin ajateenistuse hiljuti läbi ja kogesin, et kõik, mis seal õpetatakse, on elus vajalik. Sõdurielu on täiesti talutav ja seal pole midagi rasket, mõnes väeosas saab omandada ka mõne tsiviileriala. Poistel ei tasuks sõjaväeteenistusest kõrvale hiilida. Normaalne, et teenistusaeg lühenes, sest põhiteadmised ja füüsilise vormi saab kätte juba poole aastaga."
Tormas küsitlesid
ARDI KIVIMETS
ja ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
Vastus Vello Saatpalu kommentaarile
30. oktoobri Vooremaas ilmus artikkel "Kommentaar Toomas Reisalu kirjale". Kirjutise autoriks on autoriteetse isikliku ajalooga Mõõdukas persoon Vello Saatpalu (Riigikogu liige 1992-95), kes on vaadetelt euroskeptik ja "targa parlamendi" eest võitleja.
Vello Saatpalu rõhutas oma kirjutises kogemusele Eesti riigielu vahetus korraldamises. Mina sisustasin gümnaasiumipäevil noorpoliitikuna suved konsulaatide, ministeeriumide, Valitsuse, Riigikogu tööga tutvumisega, kusjuures riigiorganite erinevate lülidega puutusin kokku ka 1997-98 Sõnumilehe uudistereporterina.
Mainiksin veel selguse mõttes ära, et 23. oktoobril ilmunud kirja luges Jõgeva linnapea Ants Paju Vooremaa veergudelt. Ants Paju pole mind palganud isiklikuks suhtekorraldajaks, kui Vello Saatpalu oma kommentaari algusega seda silmas pidas.
Olen nõus faktiga, et maalisin riigist pildi, nagu ta oleks tõesti mingi mujalt kohale saabunud kamp tulnukaid. Riigiasutused, omavalitsused, maavalitsused, Riigikogu, Valitsus - kõik nad on rakukesed abstraktses organismis RIIK. Mis puutub arengusse, millest unistame, siis see on olemas, kuid inimeste vaimuenergia on kritiseerimisest nii räsitud, et nad enam ei märka seda eneste ümber.
Millised on konkreetsed valdadele ja linnadele delegeeritavad ülesanded, mille täitmiseks riik jätab riigieelarve arvelt omavalitsuste eelarved suurendamata? Käesoleva aasta 1. jaanuarist veeretati õpetajate palgarahade tasumise funktsioon omavalitsuste õlgadele. Kaasa toob see keskkonna, kus munitsipaalkoolide pedagoogide palkadest praegu kaks korda madalamad laste-, kultuuri- ja sotsiaalasutuste töötajate palgad jäävadki samale tasemele ning investeeringutest kohalikku infrastruktuuri pole enam mingit juttu.
Sotsiaalsfääris hõlmab riiklikku funktsiooni omavalitsuste väljamakstav toimetulekutoetus. Eelnõuna läbib minule teadaolevate andmete põhjal võimukoridore seadus "Kutsealuste arvestamine ja arvestus valla- või linnavalitsuses", kusjuures seadusega lisatakse omavalitsustele riigikaitseosakondades praegu
teostatavad ülesanded. Ja need on kõigest üksikud näited delegeeritud ülesannetest.
Minu hinnangul on valdade ja linnade funktsiooniks valla- ja linnaelanikele teenuste osutamine, mitte ametnike ülalpidamine. Järjest vähem on väiksematel valdadel ja linnadel võimalusi täita neile seadusega pandud ülesandeid mitte haldussuutmatuse, vaid eelarvetulude puudulikkuse tõttu.
Arvestades riigieelarve jagamise kava on minu hinnangul kindel, et 2002. aastal pole enamik valdu ja väikelinnu enam võimelised kindlustama lastele tasuta koolisõitu ja soodustatud tingimustel koolilõunat. Valla- ja linnateed jäävad remontimata ning talvel hoitakse neid vähem korras.
2002. aastal kehtima hakkavad töökindlustuse ning töö- ja puhkeaja seaduste täitmine, energiahinna tõus ja inflatsioon söövad ära rohkem raha, kui maksudest eelmise aastaga võrreldes laekub. Rahanduslik tsentraliseerimine viib omavalitsuste võimalused ise oma arengut juhtida nullilähedaseks.
Samal ajal kui valitsus pole nõus suurendama omavalitsustele eraldatavaid eelarvesummasid, prognoosib Rahandusministeerium tuleva aasta riigieelarve projektis omavalitsustele laekuvateks maksutuludeks kokku 4,85 miljardit krooni, mis on 9,4% enam kui tänavu. Füüsilise isiku tulumaksu laekumise kasvuks selle aastaga võrreldes 7,5% ja maamaksu laekumise kasvuks 20-30%.
Kõik kasvavad maksude laekumiste näitajad veenavad, et omavalitsustel on õigus nõuda lisatulusid eelarvesse riigieelarvest, vähemalt valitsuse poolt omavalitsustele delegeeritud lisafunktsioonide täitmise kulude katmise ulatuses.
TOOMAS REISALU
Eile õhtul olid kalmistud lausa tuledemeres. Hingedepäeval või jõululaupäeval kalmistul käies on kalmude vahel käijal tänu küünlaleekidele ka külma ilmaga soe. On liigutav kogeda, et midagi head ja ilusat on siin ilmas püsiv. Seal, kalmistu vaikuses, ei ole kurjust ja ruttu. Oma lähedaste haudadele läheb inimene justkui omaenese südametunnistusega lepitust saama.
On hingede aeg. Just praegu, külmal ja pimedal ajal on vajadus hingesideme, valguse ja soojuse järele kõige suurem. Arvatakse, et hingedeajal, kui ilmadki on sünged ja ettearvamatud, käivad hinged ringi. Tänavuste rajuilmade järgi võib arvata, et hinged on kuidagi eriti rahulolematud. Võibolla on elavate hulgas olnud sellel sügisel rohkem halba kui tavaliselt. Ehk sellepärast ongi mõtet meil igaühel ka iseendaga rohkem kõnelda.
VAIKE KÄOSAAR
JUHTKIRI
Millalgi eelmisel sajandil jooksis telekas itaalia seriaal "Merekoletis". Seal sõdis maffia vastu karismaatiline ja äraostmatu politseikomissar Cattani, kes ei põlenud tules ega uppunud vees, kelle peale kuulid ei hakanud, kuid naised tormi jooksid. Niisugune mees oli komissar Cattani. Aga milline pilt meil Jõgeval avaneb? Õiget maffiat siin hetkel ei ole ja küllap seetõttu on komissaridki end lõdvaks lasknud. Mida teeks üks enesest lugupidav mafiooso, sattudes vastamisi peoga tablette neelava ning nutta tihkuva politseikomissariga? Õige, kutsuks kiirabi. Ja läheks edasi oma musti tegusid tegema, sest kui niisugune komissar kunagi tõesti jalgu peaks jääma, võib talle ju näiteks lihtsalt pärja saata.
Ega komissari elu ole meelakkumine. Ületöötamine, ebakorrapärane toitumine ja pidev stress võivad laastada ka kõige tugevama tervise. Ent kui tervise turgutamiseks tuleb kasutada tablette, mis juba vara hommikul 1,2-promillise joobe tekitavad, on ülim aeg enesele aru anda, et politseitöö on selleks korraks tehtud. Kui komissar Valdmann seda ei mõista, peab Jõgeva politseiprefekt Olev Schasmin oma alluva eest selle otsuse ise ära tegema.
Antud skandaalile lisandub veel üks pikantne moment. Ain Valdmann ise vannub, et oli tegelikult kaine ning ka pool päeva hiljem tehtud joobeekspertiis näitas üksnes nõrka joovet. Kui komissar muidugi oma promille vahepeal välja ei närveerinud, kerkib siinkohal õigustatud küsimus politsei alkomeetri korrasolekust. Kas tõesti seade, mille näitude alusel on sajad juhid maksnud tuhandeid kroone trahve, näitab numbrite asemel aiateibaid? Kuidas saab niisuguse ebatäpse seadme näitude põhjal kedagi karistada?
Kõige triviaalsem, ent ka kõige kurvem versioon antud juhtumist on siiski see, et lugupeetud komissar Valdmann kas alustas tööpäeva kahe õllega või lõpetas eelmisel õhtul liiga hilja. Või rikkus ravimite kasutusjuhendit ning tarvitas neid koos alkoholiga. Mis igal juhul pole ühele politseikomissarile paslik käitumine. Liikluseeskiri ei tee vahet, kas rooli istutakse alkoholi või mõnes muus joobes - juhtida ei tohi igal juhul. Ei autot ega politseijaoskonda.
Juhust kasutades pöördub Vooremaa kõigi maakonna juhtivtöötajate poole üleskutsega: katsuge vähemalt avalikes kohtades kained püsida. Niisugused lollid vahelejäämised hakkavad juba rutiinseks muutuma.
3. oktoober 2001. a
ELU JA INIMENE
Praegu Tabivere valda kuuluv Uhmardu küla asub kahel pool Tartu-Narva maanteed Vooremaa serval. Tartusse on Uhmardust 29 kilomeetrit, suuremasse suvituskohta Kauksisse tuleb 50 kilomeetrit, Saare järv jääb viie kilomeetri kaugusele ning kõige lähemasse kohalikku keskusesse Maarjasse viib kolme kilomeetri pikkune otsetee.
Tänaseks suhteliselt rahulikuks ja vaikseks muutunudküla tunti veel mitte väga kauges minevikus ümbruskonnas ühena suure maantee ääres asuvatest keskpunktidest. Siin asus kõrts, õigeusu kirik, kohalik Särje algkool jne. Aastatel 1910-1960 oli Uhmardus ka oma väike tellisetehas.
Kõigest sellest tingitult oli külas ka elav seltsielu. Kirik lasti kolhoosi ajal õhku, kõrtsi asemel on varemed, kunagist Tedre poodi pole enam ammu ja väga väheseks on jäänud neidki, kes oma küla kooli mäletavad.
Praegune küla on maailma asjadega ühenduses tänapäevale iseloomulikul moel. Linna minemise all mõeldakse aga endistviisi just Tartut. Tartuga on Uhmardul olnud tihe ühendus ajast aega ja igas mõttes. Seal on käidud nii tööl, trennis, koolis kui ka poes ja Tartus elab praegu päris palju neid, kes kodukülas Uhmardus nädalalõpud ja suurema osa suvest veedavad.
Rahvusvaheline seltskond Särje talus
Särje talu hooned asuvad ümbruskonnast kõrgemal teedesõlmes, justkui omamoodi vaatluspunktis. Maarjast tulev tee viib peaaegu õue alla välja ja Tartu-Narva maantee läheb mööda otse maja tagant. Majapidamiselt on Särje talu ilmselt Uhmardus suurim, sest külasse praegu tegevaid talusid jäänud ei olegi. Perenaine, kauaaegne Maarja kooli bioloogia- ja keemiaõpetaja Malle Prükk, leiab, et mis talupidamine see temalgi kokku vaevalt kümnepealise veisekarjaga ja kõigest nelja lüpsilehmaga ikka on. Poegadega on nad aru pidanud, et vahest on tulevikus mõtet lihaveiste kasvatamise peale üle minna.
Malle Prüki kolm poega on samuti praegu rohkem seotud Tartu linnaga. Vanim poeg Aivo on viimase kursuse teoloogiaüliõpilane ning praegu kodukandis Maarja-Magdaleena kirikus praktikal. Keskmine poeg Tarvo tegeleb oma firmaga ja noorim, Raido, õpib Elleri muusikakoolis klassikalist kitarri.
Raido tõttu on kahel suvel järjest kogunetud Särje tallu korraldama rahvusvahelist kitarrikooli. Rahvusvaheliseks on kokkutulemise eelkõige muutnud maailmakuulus moskvalanna Anastassia Bardina, kes siin meistrikursust läbi viib. Kursuste korraldamise mõtte algataja on aga olnud Raido kitarriõpetaja Tartu 2. Muusikakooli päevilt Vaido Petser.
Möödunud aastal oli kursustel osalejaid 40 kitarrihuvilist üle Eesti. Lisaks Bardinale andis meistrikursust veel Eesti parimaks klassikalise kitarri mängijaks peetav Tiit Peterson. Kuulati loengut improvisatsioonikunstist džässkitarristilt Tiit Pauluselt. Õhtustel kontsertidel esinesid kitarrivirtuoosid Jaan Sööt, Tiit Peterson, Tiit Paulus jt. Lisaks neile olid kontserte andma tulnud ansamblid Genialistid, F1 jt. Sellest kokkutulemisest sai ühtlasi alguse Bardina-Petersoni huvitav duo. Nad andsid pärast seda Eestimaa mitmes paigas terve kontsertide seeria ja kavatsevad koos esineda veel edaspidigi.
Raido ema Malle ei pannud tülitegemist pahaks, vaaritas hoopiski kõigil kolmel päeval kursuserahvale head-paremat süüa teha. "Neil olid ju nii tihedad päevad, ei saanud ometi lubada, et nad veel olmeasjadega aega viidaksid," leiab Malle ja lisab, et sellise haruldase võimaluse nimel kuulata nii palju ilusat muusikat pole küll ükski vaevanägemine liiast.
Kui Uhmardu pandi laulu sisse
Vanem külarahvas mäletab hästi, kui savitööstuse juures koos käidi. Linda ja Volli Laansoo olid nii tööstuse kui ka kohaliku seltsielu hinged. "Savitööstuse juures käisime näitemängu õppimas, esinemas sai käidud mujal. Ülevaatustelt tõime mitmeid auhindugi ära. Lauluproovidel käisime rohkem Maarjas," teab rääkida 85-aastane Hermiine Lille, kes oli koos abikaasaga omal ajal üks kangemaid lauljaid ja näitemängutegijaid. Hermiine tuli omal ajal Uhmardusse elama Kaitsemõisast. Tol ajal viis Uhmardust läbi Riia-Peterburi maantee, seesama, mida mööda kunagi olevat Katariinagi sõitnud.
Hermiine mäletab, kuidas ta noorpõlves käis selle tee ääres kätt lehvitamas president Pätsile, kes siit läbi sõitmas oli. "Praegu on uued ja sirged teed, üle ilusate põldude. Enne olid nad ikka õige käänulised. Kes siis talude ajal raatsis oma maast tee jaoks tükki anda," räägib Hermiine.
Suurt enamust neist põlistest inimestest, kes omal ajal Uhmardule näo andsid, pole enam elus. Seepärast ei leidnud me tookord kedagi, kes oleks peast teadnud Uhmardu küla laulu. Aino Uuk mäletas seda, et laulus olnud sees nii Tedre pood oma suhkrusaiadega, Küti mägi kui ka Kogri järv. Viimased iseenesest on praegu alles. Küti mäeks kutsutakse kõrgendikku, mis jääb teele Maarja poolt tulles külla sisse sõites. Arvatakse, et ilmselt on see omal ajal nime saanud mäe all asunud Küti talu järgi. Nii kõrge on see küla mägi küll, et mõnedki koolilapsed mäletavad, kuidas kehalise kasvatuse tundides sai käidud sealt talvel suuskadega alla laskmas. Ilus Kogri järv, mille kaldal kunagi pidusid peeti, kippuvat aga vägisi kinni kasvama ja ujuda seal ei saa, küll aga leiduvat seal kala ja paadiga käiakse järvel veel praegugi.
"Uhmardu on praegu ehk rohkem koduhoidjate küla," arvab Malle Prükk. Nädalavahetustel, koolivaheaegadel ja suvel pidavat aga küla muutuma lausa rahvarohkeks.
Palli mängivad "vanamehed", Soome sepp ja teised
Aino Uugi kodus on parasjagu koolivaheajal lapselapsed Indrek, Kristjan, Martin ja Mihkel,kellest kõige vanem, Indrek, on juba peaaegu täismees. Kuigi mõlemad tütred elavad oma peredega Tartus, tulevad esimesel võimalusel kõik ikka koju. "Tütred on mul sellised kodulembesed. Mõlemad väimehed on õnneks ka maalt pärit poisid. Siin nad siis poistega rassivad, ehitavad ja kaevavad. Vahepeal taovad üheskoos maja taga palli," seletab Aino.
Ühe tiigi kaevamine ongi parasjagu pooleli. "Selle peale teeme järgmiseks talveks liuvälja ja hakkame hokit mängima," selgitab üks väimeestest, kes parasjagu õuele on sõitnud. Üks väiksem tiik olevat tagapool veel, kust saab kala püüda. Aino väimehe jutu üle ei imesta. "Palli nad mängivad ühtelugu, poisid ja "vanamehed" ka," ütleb ta, mõeldes viimaste all muidugi väimeespoegi. Ja külast pidavat noori mehi ning poisse selles õues palli löömas käima teisigi.
Uhmardusse on rajatud ka suvekodusid. Üks neist, kes siia aga päriskodu ostnud, olevat Virkki-nimeline soomlane, kelle praegune kaasa on eestlanna Helju. Virkki olevat kümme aastat tagasi asunud Uhmardusse elama Tartust, peab siin ka hobust ja sõidutab lahkesti külapäevadel lapsi. Ülekülamees ja kaugemalgi tuntud olevat ta aga sellepoolest, et oskab hobust rautada. "Ega seda tööd enam naljalt keegi oska, hobuseidki pole õieti enam. Isegi Tartumaalt käiakse Uhmardusse hobuseid rautamas. Ennemalt oli külas Loovere sepikoda, õpipoisid ja puha. Nüüd siis on jälle oma sepp olemas," räägib Hermiine.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Raamatukogupäevad läbi, töö raamatukogudes kestab
Traditsioonilised raamatukogupäevad, mis kestavad igal aastal 20.-30. oktoobrini, on selleks korraks lõppenud. Nende raames toimus üle Eesti, sealhulgas Jõgevamaal hulgaliselt raamatukogusid ja raamatuid tutvustavaid üritusi.
Raamatukogud ja nende roll meie elus on muutunud koos ühiskonnas toimunud muutustega. Tänases turumajanduslikus õhkkonnas ei tundugi raamatukogupäevade avaüritusel Tartu Ülikooli Raamatukogus toimunud loengu teema "Kuidas müüa raamatukogu?" eriti intrigeeriv. Sellega, et ka raamatukogud peavad tänapäeval arvestama marketingi seadustega, olid nõus kõik Kristiina Tõnissoni (Tartu Ülikool) kuulanud raamatukogundusega seotud inimesed.
Nagu tavaks, toimus koos avaüritusega ka kirjanduse tundmise võistlus raamatukoguhoidjaile, kus Jõgeva maakonda esindasid Rutt Rimmel ja Ene Karu Jõgeva maakonna keskraamatukogust ning Piret Narits Jõgeva linnaraamatukogust. Kuigi küsimused polnud kergete killast, saavutasid meie raamatukogutöötajad väga tubli neljanda koha.
Raamatukogupäevade ava ja lõpuürituse vahele mahtusid raamatukoguhoidjate jaoks tööde ja teguderohked päevad. Siginat-saginat olid eriti täis raamatukogud, mille lähedal asuvad koolid. Toimusid raamatukogutunnid õpilastele, informiinid, viktoriinid. Ettelugemispäev ja Eesti raamatu päev leidsid kajastust pea kõigis raamatukogudes. Üleval olid ka mitmesugused näitused ja väljapanekud. Seoses ürituste rohkusega oli raamatukogude külastatavus tavalisest suurem.
25.-26. oktoobrini toimus Tallinnas Rahvusraamatukogus Põhja ja Baltimaade raamatukoguhoidjate III nõupidamine "Raamatukogu teadmistekeskses ühiskonnas". Sellest osavõtjatele pakuti ekskursioone, tutvumaks Eesti raamatukogude ja looduskaunite kohtadega. Üks marsruutidest tõi konverentsikülalised Järvamaa raamatukogu ja Tartu Ülikooli Raamatukogu kõrval ka Põltsamaale.
Raamatukogule annab näo ja hinge raamatukoguhoidja. Eriti tuntav on see väiksemates raamatukogudes. Sel aastal valiti igast Eesti maakonnast välja parimatest parim maaraamatukoguhoidja.
Meie maakonna tublimaks tunnistati Laiuse raamatukogu juhataja Asta Leiten. Asta on oma kolleegide seas väga hinnatud ning kultuurielu edendajana ka kohaliku omavalitsuse ja rahva silmis. Peale selle on Asta üles kasvatanud kolm last ning on suure talu perenaine. Mitte ainult sõna-, vaid ka tegudeinimesena on Asta parima külaraamatukoguhoidja tiitli igati välja teeninud.
30. oktoobril korraldas Lastekirjanduse Teabekeskus Rahvusraamatukogus konverentsi "Ei jõua üles lugeda!", millel osalesid ka Jõgeva maakonna õpilased-õpetajad ja raamatukogude lasteosakondade töötajad. Raamatukogupäevad lõppesid pidulikult Paides Järvamaa kultuurikeskuses toimunud maaraamatukoguhoidja päevaga.
REET KUKK,
Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu vanemraamatukoguhoidja
Turismiedendajad said kokku Palamusel
Palamuse turismiinfokeskuses oli möödunud neljapäeval koos maakonna turisminõukogu. Arutluse all olid Jõgeva maakonnas teoks saavad ja käivituvad turismiprojektid.
Nõukogu liikmetele ja külalistele tutvustas maavalitsuse egiidi all läbi viidud ja viidavaid turismiprojekte maavalitsuse majandusarengu osakonna turismispetsialist Tiia Puusepp. Tema sõnul oli aasta tagasi käivitunud ja tuleva kevadeni kestva turismiviidaprojekti eesmärgiks teha Jõgeva maakonna ja vaatamisväärsused turistile kergemini leitavaks ning aidata kaasa maakonna positiivse maine kujundamisele.
Projekti raames paigaldati 44 suunaviita, 12 kergviita, 11 viidapuud ja 29 infotahvlit. Paraku ei saadud kõigi viitade paigaldamiseks vastavatelt ametnikelt luba, kuna mõned teeäärsed paigad on lihtsalt juba igasugustest liiklusmärkidest ja viitadest üleküllastunud. Ka ei luba keeleseadus kasutada viitadel muud kui ainult eesti keelt. Mida oskab neilt aga sel moel välja lugeda välisturist?
Projekti "Jõgevamaa tuntuks!" raames anti tänavu välja maakonna infovihiku täiendatud ja parandatud uustrükk viies keeles, maakonna turismikaart, matkamarsruutide kirjeldusi sisaldav trükis "Jõgevamaa rajaleidja" (eesti ja inglise keeles). Sama projekti raames lasti teha teisaldatavad infostendid, mida saab kasutada maakonna tutvustamiseks turismimessidel ja mujal ning loodi viiekeelne interaktiivne maakonna turismikaart, mida saab vaadata internetis. Postkaardikogumik kaunite Jõgevamaa vaadetega on trükkimisel.
Novembris on käivitumas projekt, mille raames viiakse läbi kuus koolitustsüklit umbes kolmekümnele algajale ja juba tegutsevale turismiettevõtjale. Koolituse tulemusena peaks välja kujunema maakonna turismiettevõtjate koostöövõrgustik, arenema piirkonna ühine turismialane marketing ja loodama uusi turismitooteid. Kõik mainitud projektid rahastati põhiliselt riiklikust põllumajanduspiirkondade programmist.
Turisminõukogu istungil hauti välja ka uusi projektiideid ning kuulati Saare vallavalitsuse kultuuritöö spetsialisti Ene Uuna, Torma vallavalitsuse passiametniku Krista Pindi, Põltsamaa muuseumi juhataja Rutt Tänava ja Palamuse turismiinfokeskuse juhataja Külli Paaveli ettekandeid turismi edendamise kohta vastavates piirkondades.
"Maavalitsuse juures tegutseva turisminõukogu kokkusaamised ongi olulised info vahetamise ja uute turismiarendusideede genereerimise seisukohalt," ütles maavalitsuse majandusarengu osakonna projektinõunik Mati Jõgi.
RIINA MÄGI
Maie Luht: tagasivaade kolhoosiaega
Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis möödunud neljapäeval avatud näituse "Oli kord nii..." külastamine mõjub kui käik etnograafiamuuseumi: enamik Maie Luhti 28 õlimaalist kujutavad stseene möödunud sajandi keskpaiga Eesti külaelust.
Kui keegi praegu kolhoosiaega üldse käsitleb, siis on lähenemine üldjuhul kas valulikult eitav või groteskselt pilav. Maie Luht ütleb lapsepõlves nähtud kolhooside algusaja kohta, mida ta näitusepiltidel kujutanud, üksnes: "Ka siis tuli tööd teha. Kusjuures palju tööd tehti käsitsi või hobustega."
Tegelikult ei kandu tema taiestelt meieni mitte niivõrd kolhoosi, kuivõrd taluaja vaim. Ühel pildil luiskab niitja vikatit, teisel veab mees vankriga heina, kolmandal lüpstakse lehma, neljandal tuleb vanamemm vasikaga õhtuselt karjamaalt, viiendal koob pereema hämaras talveõhtuses taluköögis sokki. On muidugi ka pilte, millel töö kajastub vihjamisi (näiteks heinamaa veeres seisva looreha või nööril kuivava pesu kaudu) või millel üldse tööd ei tehta, vaid hoopis ihu või vaimu haritakse ("Maasaunas" ja "Jõululaupäev").
Ning siis on veel terve seeria mõnusaid loomapilte, millel kujutatud Eesti küla jaoks kunagi nii iseloomulikke, aga nüüd tükati juba haruldaseks muutunud pudulojuseid, nagu sead, lambad, lehmad ja hobused - ja ikka taluelu kontekstis.
Tööpoeesia
Maie Luhti kunstilist eks kurssi lapsepõlve iseloomustavad nostalgilisus, maatöö ja elu poetiseerimine, tükati, eriti saunastseenis ja loomapiltidel, ka huumor. Paljudel maalidel valitsevale idüllilisele rohelusele pakuvad vaheldust päikese tõusu ja loojangu värvi ja varjumängud.
Käesoleva näituse pildid on Maie Luhtil valminud tema eelmisest isiknäitusest möödunud pooleteise aasta jooksul. Tookord olid väljas põhiliselt lille- ja maastikumaalid ning vaikelud. Selle kohta, mis teda kui kunstnikku äkki külaromantika poole kallutas, Maie Luhtil ühest seletust polnud. Ütles ainult, et kuigi päriskodu oli tal ka lapsepõlves linnas, veetis ta koolivaheajad alati Kamaris Lepiku talus. Nii et maatööd, mida ta piltidel kujutab, on tal oma silmaga nähtud või ise ära proovitud. Missioonitundlikku püüdu olnut noorte jaoks jäädvustada kunstnik siiski eitas. "Vaevalt et see noori enam huvitabki," arvas ta.
Lapsehoidmise kõrvalt
Kui varem näpistas Maie Luht maalimisaega töö kõrvalt Põltsamaa polikliinikus, siis nüüd, pensionärina teeb ta seda viieaastase tütrepoja Werneri hoidmise kõrvalt. Tegelikult nägevat asi välja küll nii, et kui vanaema maalima hakkab, võtab ka Werner pastaka või pliiatsi kätte ja kukub joonistama, kusjuures kumbki teise loomeprotsessi ei sekku. Enne oma näituse ülespanekut andis Maie Luht lapselapsele koguni raamile tõmmatud krunditud lõuendi ette ja õlivärvid kätte. Werneri maalitud lilla hobuse seljas ratsutava rohelise ratsaniku pani vanaema näitusele oma piltide kõrvale üles, tunnustades teda nii võrdväärse loomingupartnerina.
Teine loomingupartner oli Maie Luhtile tema poeg, kes vihtus õhtuti ema maalidele raame teha. Kunstnikuna on Maie Luht iseõppija. Noorest peast armastanud ta näiteks postkaartide järgi joonistada. Kui Põltsamaale tekkis maaliklubi (nüüdseks on sellest saanud kunstiselts), lisandus iseõppimisele teistelt õppimine. Liiga "teiste moodi" Maie Luht siiski läinud pole, vaid on säilitanud oma lihtsa, rahuliku ja realistliku käsitluslaadi.
"Salme Allikhein, kellega koos kunstiseltsi kuulume, armastab ikka öelda, et tema teeb kunsti nii nagu teeb ja umber õppida ei kavatse. Ja mina olen Salmega üsna ühel seisukohal," ütles Maie Luht.
RIINA MÄGI
Sadalas asub Torma valla vanurite kodu, mis on kokku ehitatud ühe paneelmaja alumise korruse kahest korterist. Praegu on selles seitse kodukandist pärit elanikku.
Möödunud aasta aprillikuus sai valla sotsiaaltöö peaspetsialisti Meeri Ottensoni algatus teoks. Sadalas avati valla vanurite kodu. Praegu pole ilmselt enam kellelgi põhjust ettevõtmise mõttekuses kahelda. Peale selle on asi ennast ära tasunud isegi majanduslikus mõttes.
Kõige olulisem on siiski, et siitkandi vanainimesed saavad olla oma eluõhtul kodule ligemal ja hooldust vajavad inimesed ei pea olema kaugel hooldekodus.
Sadala keskuse paneelmaja kahes tühjaks jäänud korteris tehti valla kulul remont. Viietoaline korter seati sisse naiste jaoks ja üle koridori asuvasse kolmetoalisse korterisse said eluaseme mehed. Kaks siitkandist pärit inimest tulid ära Lustivere hooldekodust ja üks Jõgeva Elukaarest. Lisaks neile tulid oma kodust erinevatel põhjustel kohalikku vanurite kodusse veel mõned elanikud.
Hooldajaks oli valmis hakkama Aimi Aruste, kes käis Tartus ka vastavatel koolitustel. Aimi oli just enne seda jäänud töökohast ilma, sest Kantküla kauplus, kus ta müüja oli, sulges uksed. Uus omandatud amet on küll müüja omast sootuks erinev, kuid tahet ja oskust inimestega suhelda eeldavad mõlemad.
Et hooldajale puhkepäevi võimaldada, on alates sellest sügisest postitöö kõrvalt asendajana ametis Elle Lindeberg. Aimi sõnul on asendajaks pürgijaid olnud ka varem, aga keegi polevat seni püsima jäänud. "Ega siin just kerge ei ole," tunnistab Aimi. Tema eelis on see, et ta kodu on koguni samas trepikojas. Nii on töö ja kodu mõnes mõttes koguni ühendatud.
Suur osa Aimi päevast kulub praegu just naiste poolel, sest siin vajatakse abi kõige enam. Hoolealused Selma, Valentina ja Vanda on kõik üle kaheksakümne aasta vanad ja kaks viimast peamiselt voodihaiged. Gunnar, Nikolai ja Heini meestepoolel liiguvad omal jalal ja saavad endaga paremini hakkama. Lisaks neile kolmele on seal praegu veel kodu lastekodust tulnud Imrele, kellel esialgu muud eluaset ei ole.
Kooliajal on hooldustöötajal söögitegemisega lihtsam. Siis teeb koolilastele süüa eraettevõtja Luule Väin, kes ühtlasi vanade jagu rohkem toitu keedab. Aga korralikult sisustatud köök on olemas ka vanurite kodu mõlemal poolel.
Siinse kodu mööbel on saadud peamiselt annetuste korras, muidugi pole keelatud hoolealustel oma asju kaasa tuua. Televiisor on vanadel valla poolt. Hoolealustel on endal vaja maksta vaid toidu ja toa eest.
"Sisuliselt on siin ju nagu oma kodus. Selma, kes Lustivere hooldekodust siia tuli, ütleb, et seal oli rohkem rahvast ja polnud ehk nii igav ja vaikne. Mõnes mõttes on ehk õiguski. Aga meil on igaühel oma tuba. Väga tahaksin, et tuttavad ja sugulased rohkem vaatamas käiksid. Nad ju nii väga ootavad," ütleb Aimi. Iga toa uksele on Aimi kirjutanud selle elaniku nime ja lisanud juurde sünnikuupäevagi, et küllatulnud vähemalt sünnipäevi meeles peaksid.
Praegu on isegi vaba ruumi. Nii Meeri Ottenson kui ka Aimi Aruste on arvamisel, et kui vaja, võiks siinne kodu täita ka mingis mõttes turvakodu aset. "Kui ka mõni laps peaks hädasse jääma, et kuhugi minna ei ole, siis võiksin nad oma hoole alla võtta küll. Leiame süüa ja riiet ka. Mul endalgi kolm last. Pole mul laste vastu midagi ja saame hakkama küll," on Aimi kindel.
Meeri Ottenson lisas, et üks kolmetoaline korter olevat tühi ka Tõikveres, kuhu võibolla tulevikus saaksid minna selle ümbruse hoolealused. Midagi samasugust on plaanis teha ka Tormas.
VAIKE KÄOSAAR
Laupäeval on vahelduva pilvisusega ilm. Paiguti võib hoovihma sadada. Puhuvad edela- ja läänetuul 7-10 m/s. Sooja on 6-10 kraadi.
Pühapäeval on muutliku pilvisusega ilm. Öösel sajab kohati hoovihma, päeval pilvisus tiheneb, paljudes kohtades on vihma, paiguti ka lörtsi. Puhuvad edela- ja läänetuul 8-13 m/s. Öösel on sooja 3-8, päeval samuti 3-8 kraadi.
Laupäev, 3. november 2001. a.
JAAN LUKAS
ARDI KIVIMETS
Õnnetuses hukkunud meeste auto oli kuivanud taimepuru täis
ÜLO PÄRN
Roman Babtšenko pensionäride jututoas
HERBERT SÖÖDE
RAIVO SIHVER
KÜSITLUS
Kas palgaarmee või kohustuslik väeteenistus?
Tormas küsitlesid
ARDI KIVIMETS
ja ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
Vastus Vello Saatpalu kommentaarile
TOOMAS REISALU
VAIKE KÄOSAAR
JUHTKIRI
3. oktoober 2001. a
VAIKE KÄOSAAR
Raamatukogupäevad läbi, töö raamatukogudes kestab
REET KUKK,
Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu vanemraamatukoguhoidja
Turismiedendajad said kokku Palamusel
RIINA MÄGI
Maie Luht: tagasivaade kolhoosiaega
RIINA MÄGI
VAIKE KÄOSAAR