Jõgevamaal
moodustavad bussisõitjatest märkimisväärse osa
kooliõpilased. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Seoses reisirongiliikluse totaalse likvideerimisega on Jõgevamaa teedel senisest olulisemaks liiklusvahendiks muutunud bussid.
Algul kardeti, et rongide asemel sõitma pandud uute liinide bussid on inimesi puupüsti täis. Esimestel päevadel on bussides siiski piisavalt vabu istekohti leidunud.
Rongiliikluse kompenseerimiseks käivitas AS Marsruut Jõgeva maavalitsuse tellimusel kaks uut bussiringi. Nii sõidavad hommikul ja õhtupoolikul Jõgevalt Tartusse ja tagasi 50-kohalised Volvo ja Scania bussid. Selle liini bussidega sõidab sageli Tartust Jõgevale tööle vandeadvokaat Dagmar Saks. "Sõidan Jõgevale tööle kolm-neli korda nädalas. Üllatusena tundub, et uute liinide bussid on pooltühjad ja nii on karta, et need võidakse käigust ära võtta," arutles advokaat Saks.
Uued liinid nõuavad harjumist
"Bussiliine on võimalus üleval pidada siis, kui korraga sõidab ühest sihtpunktist teise vähemalt 20 sõitjat," ütles Jõgeva bussikeskuse juhataja Liia Saatre. "Uute liinide käivitamisega on AS Marsruut maaletoojate abil vahetanud vananenud busse uuemate vastu," rääkis ta.
"Busside arv on meie firmas samaks jäänud. Muutuste tõttu tuli aga teha mõningaid ümberkorraldusi. Varem said meie bussijuhid kahe sõidu vahel rohkem puhkeaega, kui mõnes teises ettevõttes, kuid nüüd on see aeg lühemaks jäänud," ütles ASi Marsruut bussijuht Urmas Vasemägi. Tema arvates pole reisijad veel uute liinidega harjunud. "Kell 16.30 väljub Jõgevalt meie buss. Olen näinud, et mõned bussi ootavad sõitjad ei sisene sellesse bussi, vaid jäävad ootama kell 17 väljuvat ASi Sebe Rakvere-Tartu bussi," märkis ta.
Tabivere vallavanema Aare Aunapi sõnul on Tabiverest Tartusse sõitvad bussid olnud puupüsti täis peamiselt hommikuti. "Vallavalitsusse pole selle üle, et kuhugi ei pääse, kurtma tuldud, küll aga seepärast, et sõit on kallis. Meie taotlusele taastada reisirongiliinil Tabivere peatus vastas teede ja sideministeerium, et peatuse taastamisega nõustutakse juhul, kui omavalitsus on valmis kinni maksma selleks vajalikud kulutused," ütles Aare Aunap.
Piraatbussid on ebaseaduslikud
Jõgeva bussikeskuse juhataja Liia Saatre sõnul on Jõgeva-Tartu teel sõitmist alustanud ka väikebussid, mille juhtidel puudub luba reisijate vedamiseks. "Lähtudes ühistranspordi seadusest on selline ettevõtlus ebaseaduslik," ütles Liia Saatre.
"Kui mõni ettevõtja kavatseb avada uue bussiliini, peab ta vastavad load sõltuvalt liinist taotlema kohalikult omavalitsuselt või teede ja sideministeeriumilt," lausus ta.
Üleeile toimus Jõgeval Eesti Autoettevõtete Liidu nõupidamine. Liidu direktor Uuno Aava ütles: "Praegu saab bussiliikluse uutest oludest teha vaid esialgseid kokkuvõtteid. Siiski tundub, et reisijad, kes varem rongiga sõitsid, saavad nüüd korralikult teenindatud bussidega.
Samuti olid Jõgeval kõneaineks alates eelmise aasta oktoobrist kehtima hakanud muudatused ühistranspordi seaduses. Arutelul selgus, et uute liinide doteerimiseks mõeldud raha pole veel igale poole Riigikassa kaudu kohale jõudnud."
Jõgeva maavalitsuse majandusosakonna juhataja Jaan Aiaots teatas: "Jõgevale jõuab kõnealune dotatsioon suuruses 80 000 krooni märtsi kolmandal nädalal. Bussifirmale eraldatakse dotatsiooni lähtudes liinidelt laekunud tuludest."
"Pärast rongiliikluse likvideerimist tuli bussiliikluses ümberkorraldusi teha võrdlemisi kiirustades, mis põhjustab kannatusi mõnegi paiga elanikele. Nii on praegu peaaegu võimatu ühiskondliku transpordiga sihtkohta jõuda Pedja ja Visusti elanikel. Nende külade elanike sõidumuredele otsime lahendust koostöös kohalike omavalitsustega," lausus Liia Saatre.
JAAN LUKAS
Neljapäevasel Jõgeva linnavolikogu istungil kinnitati linna 2001. aasta eelarve summas 46,2 miljonit krooni. Eelarvele on lisandunud riigi poolt omavalitsusele üle antud 10,8 miljoni krooni ulatuses hariduskulusid, millega seoses kinnitati ka pedagoogide töö tasustamise alused ning muude hariduskulude jaotamise kord.
Linnavolinike seas tekitas küsimusi plaan võtta 7 miljonit krooni laenu kultuurikeskuse renoveerimise lõpetamiseks, kuid nii abilinnapea Viktor Svjatõ¹evi kui ka linnavoliniku Mai Treiali arvates on ehituse kiire lõpetamine igati põhjendatud. Tähelepanelikud linnavolinikud märkisid samuti, et eelarvesse ei ole planeeritud tulu linnale kuuluvate ettevõtete võõrandamisest.
Määrus Jõgeva linna koolide pedagoogide töö tasustamise aluste, palgaastmete ja palgamäärade ning hariduskulude jaotamise korra kinnitamisest jõustub 12. märtsil, millega seoses tõuseb ka õpetajate palk 15%.
Arutati ka reisirongide liikumise tihedust. Volikogu kohustas linnavalitsust nõudma veel ühe rongipaari käikupanekut, nii et hommikul saaks Jõgevalt rongiga nii Tallinna kui ka Tartusse ja õhtul tagasi.
AARE KIRNA
Alates esmaspäevast avatakse maavalitsuse hoone fuajees uks ülemistele korrustele pääsuks infoletist.
Peamiseks põhjuseks ukse paigaldamiseks on viimase poole aasta jooksul aset leidnud vargused. Päise päeva ajal on majast ühel juhul kaduma läinud töötaja rahakott, teisel korral aga mobiiltelefon.
Et võõra vara himustajad Jõgeval endiselt tegutsevad, näitab paar nädalat tagasi aset leidnud näppamine naabermajas, Jõgeva linnavalitsuse hoones, kus linnapea kabinetist varastati isiklikke asju.
"Maavalitsus jääb endiselt avatud asutuseks. Kellel soov maja külastada, peab lihtsalt infoletis nimetama oma tuleku põhjuse. Samast saab teavet ametnike kohta, kes külalist kõige paremini aidata oskavad," ütles maasekretär Henri Pook.
PEEP LILLEMÄGI,
Jõgeva maavalitsuse pressiesindaja
Jõgeva Gümnaasiumis avati eile pidulikult kooli vilistlase Alo Mattiiseni mälestusele pühendatud muusikapäevad.
Gümnaasiumi oma õpilastele mõeldud kontsertide sari on, tõsi küll, kestnud juba terve nädala, ent ürituse laiema kõlapinnaga osa, üleriigiline koolinoorte vokaal ja vokaal-instrumentaalansamblite konkurss kestab eilsest tänaseni. Konkursil osaleb 76 ansamblit ühtekokku 570 noore muusikuga.
Nende esinemist hindab Suureks Kõrvaks kutsutav ¾ürii, millesse kuuluvad Eesti Muusikaõpetajate Liidu esimees Inge Raudsepp, ajakirjanik Gerda Kordemets, Alo Mattiiseni pinginaaber ja tema isamaalaulude sõnade autor Jüri Leesment, Alo kursusekaaslane Andres Ammas, muusikud Ivo Linna, Antti Kammiste, Tonio Tamra, Urmas Lattikas ja Jorma Sarv ning Jõgeva maavanem Margus Oro. Viimane laskis avamistseremoonial peale tervituskõne pidamise kõlada ka oma lauluhäälel: maavanemast ja neljast vallavanemast, Jõgeva vallavanemast Toivo Ilvesest, Tabivere vallavanemast Aare Aunapist, Pala vallavanemast Kalev Kursist ja Saare vallavanemast
Jüri Morozovist koosnev ansambel, mille nimi võiks allakirjutanu arvates olla Haldusreform, oli avamispeo üllatusesinejaks.
Alo Mattiiseni lähenevale 40. sünniaastapäevale pühendatud muusikapäevadeks sai valmis Alo ema Helmi Mattiiseni kirjutatud ja Avita kirjastuse trükki toimetatud mälestusteraamat "Alo elu". Rikkaliku pildimaterjaliga illustreeritud ja tuhandelises tiraa¾is ilmunud raamat, mille väljanägemisega autor igati rahul on, kirjeldab emotsionaalselt ühe noore inimese kujunemist loovisiksuseks, kelle looming aitas eesti rahval end vabaks laulda.
Muusikapäevade avamisel osalenud Eesti Vabariigi peaminister Mart Laar, keda sidusid Aloga sõprussidemed, avaldas arvamust, et nooruslikust vaimsusest ja musitseerimisrõõmust kantud muusikapäevad on vastuvõetavaimas vormis mälestusmärk nii laulvale revolutsioonile kui ka selle laulikule Alo Mattiisenile.
RIINA MÄGI
ARVAMUS
KIRJAD
27.veebruari Vooremaast lugesin Luule Tamme kirjutist "Miks me oleme unustanud?". Selles mainisite, et Savisaare valitsuse ajal, kui olid talongid, oli hea elada. Olen elanud kolme valitsuse ajal, kui on olnud talongid, ja julgen öelda, et nende ajal oli elu viletsuse piiril. Talongid ei anna inimesele midagi head.
Arvate, et Savisaare julge tahe ajas Vene tankid minema teletorni juurest. Ega need loomad olnud, et neid minema ajada sai. Mainisite, et kui tankid lahkusid, ilmusid teised poliitikud põõsast välja. Mulle jääb arusaamatuks, kes need teised poliitikud olid? Ega ometi need, kes polnud kommunistid? Kuid neil polnud ju Eesti iseseisvuse puhul midagi karta.
Et kellest või millest kirjutada, tuleks enne mõtelda, kas kirjutis on ikka tõene. Et asjasse selgust saada, püüan seda teie kirjutatud teemat veidi lahata, kuidas Eesti sai iseseisvaks. See algas Hirvepargis. Tublid mehed, kes julgesid selle suure meeleavalduse korraldada. Hirvepargi koosoleku peakorraldaja oli Tiit Madisson.
19. augusti varahommikul teatasid raadiojaamad, et Moskvas on pandud toime riigipööre, M. Gorbat¹ov on võimult kukutatud ja võimu on haaranud "hunta". Eesti Ülemnõukogus toimus erakorraline istung, kus Arnold Rüütel luges ette seaduseelnõu Eesti iseseisvaks riigiks kuulutamise kohta. Et Eestis taastati iseseisvus, see oli Arnold Rüütli ennastsalgav, tark ja riskantne tegevus, see on ajalooline fakt. Pärast seaduseelnõu ettelugemist valitsuse ametnikud lõpetasid töö ja lahkusid ükshaaval Toompea lossist.
Saadi teada, et Pihkvast tuleb Tallinna poole suur tankikolonn. Õhus oli tunda ärevust ja linnas rajati barrikaade. Vabaduse väljakul toimus Rahvarinde organiseeritud miiting, kus olid sõnavõtud ja lauldi isamaalaule. Inimesed kodudes olid erutatud, ei teatud eriti midagi, mis Moskvas ja meil toimub. 20. augusti varahommikul jõudsid tankid Tallinna ja piirasid teletorni ümber, kuid seda siiski ei rünnatud. Kui oleks tahetud, siis barrikaadid ja nendel olnud mehed ei oleks suutnud Vene tankide pealetungi peatada. Samuti poleks Andrus Öövel mõne mehega suutnud vaenlase relvastatud sõdurite pealetungi korral teletorni enda valduses hoida. Nii et teletorni hoidis mõne mehega enda valduses Andrus Öövel, mitte Edgar Savisaar.
21. augustil toimus Tallinnas üldstreik, mis kestis umbes kaks tundi. Rahva meeleolu oli isamaaline, inimestel olid lipud ja loosungid, oli tekkinud lootus, et meie võidame. Streigist võttis osa umbes 250 000 inimest. See oli grandioosne üritus: vabrikusireenid üürgasid, autod andsid signaale.
Tagantjärgi kõigele sellele mõeldes tundub see nagu lapsikki, kuid tollal oli olukord tõsine. Rahva hingeline läbielamine ja õnnelik lõpp, et Eesti iseseisvus saavutati ilma verevalamiseta.
Kümme aastat on olnud Eesti iseseisev, kuid olen selles pettunud. Inimestel pole tööd, elavad häda sunnil mahajäetud lagunenud majades, kuurides ja prügimäel, otsitakse prügikastidest toidujäänuseid. Majanduslikult viletsas olukorras on pensionärid, paljulapselised pered, töötud. Sündivus on kahanenud, sagenenud on enesetapud.
See näitab, et riik pole rahva arenguks suutnud luua vajalikke tingimusi. Oleks aeg mõista, et Lääne, eriti aga Ida kapital, mis imbub Eestisse, ei kaitse meie rahvuslikke huve. Tundub, et Riigikogu kasutab oma seisundit rohkem isikliku heaolu kindlustamiseks, mitte aga madalapalgaliste ja pensionäride elujärje parandamiseks. On ebaeetiline riigikogulastel võtta endile kuupalk neli korda suurem vabariigi keskmisest töötasust, mil kolmandik inimestest elab otseselt vaesuse ja nälja piiril.
Tundub, et ei valitsus ega Riigikogu tule toime inimväärse elu kindlustamisega kõigile elanikkonna kihtidele.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
KÜSITLUS
Kas teie elus võiks olla rohkem muusikat?
Ardo, höövlijuht:
"Laulu ja pillimees ma ei ole, aga arvan, et muusikat on elus parasjagu. Tavaliselt on mul raadio seatud Elmari peale - sealt tuleb eestikeelseid lugusid. Viimasel ajal on paljud ansamblid võtnud endale võõrkeelsed nimed ning lood on inglise keeles. Eks nemadki taha väljamaale pääseda, ega mul selle vastu midagi ole, kuid nad võiksid laulda ka eesti keeles."
Linda, meedik:
"Head muusikat, mis kosutab ja annab jõudu, võiks kindlasti rohkem olla. Naudin rahulikumat muusikat, vahel olen nõus ka tümpsu kuulama. Meeldib operett, ooper on veidi raskevõitu. Vanasti sai käidud palju kontsertidel ja teatris. Esinema tuldi ka Tormasse, aga nüüd on rahvamaja hukkumisohus. Kohe mure on, et see vana maja võidakse kinni panna."
Leida, pensionär:
"Rohkem pole vaja, aga oi, kui hea on kuulata vanaaegset muusikat. Vähemalt kord nädalas tahaks kuulata oma noorpõlve aegseid laule. Neid laule kuulates tunnevad vanemad inimesed end jälle noorena. Varem oli elu raskem, aga siis käis töö lauluga. "Laul, lilled ja küüslauk aitavad elada," ütles 100-aastaseks saanud õpetaja Reimets."
Agu, klienditeenindaja:
"Muusikat on piisavalt ning miks peaks seda olema rohkem? On palju raadiojaamu, mis mängivad muusikat igale maitsele. Pealegi saab lindilt või plaadilt kuulata alati seda, mis parasjagu meeldib. Olen sellises eas, et mulle lähevad peale nii uuemad kui ka vanemad lood. Mattiiseni laulud olid taasiseseisvumise ajal igaühe suus ja tekitavad praegugi ühtsustunnet."
Anne, Agne ja Aune ema:
"Ma ei tunne, et muusikat peaks olema rohkem. Kodudes on ju raadiod, telekad, makid. Kontserte on ka, suvel saab käia paljudel vabaõhutuuridel. Paraku on neid maakohas vähevõitu. Tormas on muusikalembene rahvas: meil on hea puhkpilliorkester, meesansambel. Hea, et Tormas on säilinud see vana komme, et koosviibimistel lüüakse laul lahti."
Sergei, töötu:
"Mina muusikamees ei ole, aga kui raadiost muusikat tuleb, siis pilli kinni ka ei keera. Olen nö kõigesööja ja kuulan, mida parasjagu lastakse: olgu see Raadio 2, Allan Roosileht või Elmari raadio. Väljamaa muusikat kuulan ka, aga eesti muusika on ka ilus. Kontsertidel ma ei käi ja Torma muusikaeluga pole ma kursis. Ega siin vist eriti palju muusikarahvast olegi."
Urmas, elektrik:
"Varem sai muusikat rohkem kuulata - siinkandi kultuurielu oli erksam ning kontserte rohkem. Põhjuseks on seegi, et nimekad artistid võtavad esinemise eest suurt tasu, mis pole maainimesele taskukohane. Mulle meeldib nii lüüriline kui ka rütmikas muusika. Naudin Katrin Karisma esinemist ja laule. Jah, Alo Mattiiseni laulud elavad rahva seas veel edasi."
Reno, koolipoiss:
"Mulle läheb tümps peale. Vahel kuulab ema raadiost tobedat vanainimeste värki. Laulmine on rohkem naiste värk. Mina pole proovinud laulda, kuid lauluhäält mul ei ole. Muusikatunnis me ei laula, kirjutame vihikusse noote. Head on laulud, kus on kihvtid sõnad."
Tormas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
JUHTKIRI
Esimene nädal uute sõiduplaanidega
Esimene ehk segaduste nädal hakkab mööda saama, mis tunnistab, et reisirongiliikluse vähendamine polnud tõepoolest mingi must stsenaarium, vaid karm tegelikkus. Jõgeval peatub reisirong mõneks minutiks kahel korral päevas ja ongi kogu lugu. Tabivere, Pedja, Kaarepere ja teistes jaamades valitseb sootuks vaikus ja jaamahoonetesse pole reisijatel enam asja.
Kes seni rongiga tööle või kooli käisid, pidid sinna kuidagi jõudma ka sellel nädalal, iseasi, kuidas ja millise hinnaga. Arvata on aga, et paljud neist, kellel regulaarselt sõita just hädasti vaja ei olnud, võisid ehk sõidud ka mõneks ajaks edasi lükata, lootes, et võibolla toob aeg asjadesse edaspidi selgust juurde. Ilmselt on aga mõnelgi tulnud sõidusoovidest hoopis loobuda. Päris kindlasti on pidanud sõite reguleerima pensionärid, kellele rongiga sõites seni kehtisid soodustused. Seepärast ongi arvata, et esimene nädal ei näita veel kaugeltki sõitjate tegelikke vajadusi. See kõik laseb omakorda arvata, et transpordifirmad võivad potentsiaalseid sõitjaid hoopiski kaotama hakata.
Teede- ja sideminister Toivo Jürgenson on rahulikult oma kohal ja kinnitab optimistlikult: "Loomulikult tekitavad igasugused muudatused inimestes vastureaktsiooni, sest harjumusel on väga suur jõud. Sellest hoolimata usun, et üldjoontes kulgeb transpordisüsteemi ümberkorraldamine riigi rahakotile jõukohase süsteemi järgi suhteliselt ladusalt..." Samas kinnitab minister, et teedevalitsused teostavad teedel vajalikke remondi- ja hooldetöid.
Selline ametnikulaua tagant kõlanud optimism kõlab pehmelt öeldes vastutustundetuna ja ajab maakondades elavatel inimestel vaid südame täis. Kui ministrihärra mõtles teedehoolduse all lumisele teele kuhjatud liivakoormaid, nagu esmaspäeval telepildis näidati, on see küll rohkem kui veider. Selle rahaga, mis niiviisi tuulde pillutakse, õigemini kulutatakse liivale, mis kevadvetega varsti kraavi uhutakse, annaks vahest midagi mõistlikumat teha.
Loodetavasti sellelaadseid lauslollusi massiliselt ei jätkata. Päris kindlasti olid aga sellel nädalal mõnedki bussid tippajal närvilisi sõitjaid pungil täis ning mis seal salata, paljud vajalikud spetsialistid on pidanud senisest töökohast loobumise plaane. Sellised näevad liikluse ümberkorraldamise mõned tahud tegelikult ehk seestpoolt välja, mis aga kaugelt ehk erapooletult vaatajale ei pruugi korda minna. Kahjuks aga on ümberkorraldused just nende teha.
10. märts 2001. a
ELU JA INIMENE
Neanurmes on oma "perearst" ja pardaradist
Põltsamaa vallas Tallinna-Tartu maanteel paiknevat Neanurme küla tunti omal ajal eelkõige autoteeninduse järgi, kus käidi autosid remontimas erinevatest Eestimaa paikadest. Praegu on Neanurme üsna tüüpiline Eestimaa küla, kus elab aga ka ebatavalise saatusega inimesi.
Üsnagi laial maa-alal paiknevas Neanurme külas, mis piirneb Tõrenurme, Umbusi ja Kalikülaga, elab üle 200 inimese.
Energiline ja rõõmus maanaine Reet Annuk tuli Neanurme Maarja kandist elama 33 aastat tagasi. Tänaseni töötab ta suurfarmis. "Aastaid tagasi oli Neanurmes üsnagi hoogne külaelu. Siin asus koguni kino. Kooli pole Neanurmes olnud, küll aga naaberkülas Tõrenurmes. Praegu sõidutatakse nooremad lapsed kooli Lustiveresse ja vanemad Põltsamaale. Muide, kui vanasti käisid lapsed kilomeetrite pikkusi maid jalgsi, siis nüüd jäädakse ikka bussi ootama," rääkis Reet.
Neanurmes asub pood. Iga nädal peatub siin ka kauplusauto, mille omaniku ja müüja Ilmar Kase on rahvasuu perearstiks ristinud, sest tema käest saab ka "rohtu", mis pidavat ikka aitama siis, kui pole surmatõbi. Neanurmes leidub teisigi humoristlikke hüüdnimesid. Nii elavad siin kodanikud, keda kutsutakse Makaroniks ja Põrsaks. Kes
need tegelikult on, jäägu delikaatsust arvestades kohaliku rahva teada.
Suurfarm on suurimaks tööandjaks
Vaaduri talu köögis oli teisipäeva pärastlõunal nii palav, et perenaine Malle Saarela tegi lahti koguni välisukse. Pliidil podises pott ja Mallel oli parajasti pooleli süldi keetmine.
"Sugulased kasvatavad loomi ja "vastastikuse abistamise lepingut" arvestades varustavad meid vahel lihaga. Ise me loomi ei pea. Laut on lagunenud, kuid uue ehitamiseks ei jätku raha. Laste huvides ehitasime kõige enne valmis sauna. Vett võtame sügavasse pae sisse tehtud kooguga kaevust," jutustas nelja lapse ema Malle, kes elab Neanurmes kaheksateistkümnendat aastat.
"Kolisime Põltsamaalt Neanurme seetõttu, et siin elasid juba õde ja vend. Majja, mille tänaseks oleme ära ostnud, saime elama asuda tingimusel, et asusin tööle Lustivere kolhoosi Neanurme suurfarmi," rääkis ta.
"Praegugi on neanurmelastele kohapealseks suurimaks tööandjaks suurfarm, mis kuulub osaühingule Lustivere Agro. Pärast seda, kui pankrotistunud Lustivere põllumajandusühistu uued omanikud sai, on tööpõhimõtted asjalikumaks muutunud. Kui varem oli peaasi, et töö ära tehtud sai, siis uutes oludes tuleb töötada südametunnistusega, sest tööpanusest sõltub nüüd ka palk," ütles Malle. Tema sõnul harrastatakse suuremas jaos Neanurme majapidamistes potipõllundust, sest suuri talusid siin pole. Vaaduri talu perenaine kiitis aga oma küla elanike sõbralikkust ja abivalmidust. Näiteks kui autoga Põltsamaale sõidetakse, võetakse sageli kaasa ka naaber.
Malle Saarela arutles: "Neanurme küla vananeb nagu paljud teisedki Eestimaa külad. Neli-viis aastat tagasi olid koolibussid pungil täis, nüüdseks on laste arv jäänud tagasihoidlikumaks. Kui tänavuse lennuga meie küla noored põhikooli ära lõpetavad, tuleb mitu aastat oodata uut põhikooli lõpetajate põlvkonda."
Vaaduri talus elab koos kaasa ja pisitütar Lauraga ka peretütar Ilona, kes õpib Põltsamaal õhtukeskkoolis. "Ma ei kavatse Neanurmest ära kolida. Igavust siin ei tunne ja eriti lõbus on siin minu lapsel," ütles noor daam.
Saarelate kodus austatakse linde ja loomi. "Tihased on harjunud meil aastaid akna taga pekki sööma. Varahommikul võib mõnikord näha, kuidas rebane hiiri püüab. Sageli söövad maja lähedal kitsed ning puu otsas ja katusel ronivad oravad," pajatas perenaine Malle.
Kuidas mammutikihv Neanurme sai
Üheks omalaadsema elukäigu ja kogemustega neanurmelaseks võib kahtlemata pidada Reino Kütti, kes praegu Madise talus pensionipõlve peab. Noore ja keskealise mehena on ta aga lennuki pardaradistina läbi lennanud kümneid vahemaid NSVL territooriumi õhuruumis.
Olustvere tehnikumi agronoomina lõpetanud ja Vägeval majandis tööd alustanud Reino Kütt sattus pardaradistiks õppima sõjaväeteenistuse aegu. Vahepeal kuni koondamiseni töötas ta lendurina ka Tallinnas. Pärast seda läks 1966. aastal Uljanovski Kõrgema Lennunduskooli kiitusega lõpetanud mees tööle Jakuutia ANSV Polaarlennundusvalitsusse.
"Transportlennukid, millel ma töötasin, vedasid erinevat kaupa, sageli kala ja põdraliha. Muide, tihti käisid Jakuutias kala püüdmas leedulased. Mäletan, et kõige karmim temperatuur, millega mul lennata tuli, oli 56 kraadi. Lendamise ajal juhtus ka täbaraid ja ohtlikke olukordi. Lennukil IL2 puudusid jäätumisvastased seadmed, mistõttu propellerid ja tiivaservad jäätusid ära ning kadus
aerodünaamika. Päris kriitiline oli olukord siis, kui all asusid teravad mäed. Samuti on tulnud lennata piksepilvedes," meenutas mees, kes praegugi sageli lendab, seda küll unes.
Reino Küti pardaradisti aegu meenutavad päevikud, kus tema lennuaastad kirjas on. Põhjamaalt Indigrikast tõi ta kaasa haruldase suveniiri. Tüki, mis on välja saetud igikeltsas asunud mammutikihvast. Sellest üsnagi raskest tükist on Reino Kütt valmistanud aluse laualambile.
Neanurme on Reino Kütile praktiliselt kodukülaks. Elama tuli ta siia koos isaga 1942. aastal pärast ema surma. Jakuutiast naasis ta kodutallu pärast pensionilejäämist. Osavate kätega mees meisterdas kolhoosis raadiojaamasid.
"Praegu ei taha aga keegi üle 60-aastast meest tööle," kurtis kunagise nõukogudemaa õhuavarustes karastunud mees.
Neanurme kits saab Kursi sokult talled
Kangru peremees Andres Vaher kolis Neanurme Võrumaalt. Majapidamine, kus elavad Andrese abikaasa vanemad, saadi päranduseks. "Tulin siia elama, sest midagi peab ju ette võtma. Pealegi ei raatsi ma talu ära müüa," selgitas ta.
Praegu kasvatab Andres Vaher talus pulle ja töötleb metsa, mida kokku on 78 hektarit. Puidutöötlemiseks on ta koduõuele ehitamas saekaatrit.
Et koerad saaksid piima juua, muretseti Kangru talusse ka kits. "Praegu on kitsel aga piim kinni, sest ta hakkab poegima. Meie kits Miia käis külas Kursis kirikuõpetaja Sulev Sova sokul Ossil," teatas Andres.
"Tundub, et Neanurmes on isegi parem elada kui Võrumaal. Kahjuks puudub meie majapidamises praegu elektrivool. Elektrivalguse saamiseks kuluks 500 000 krooni. Pool rahast maksaks Eesti Energia, kuid 290 000 krooni tuleks ise tasuda. Endal on nii suurt raha raske leida, mistõttu loodame Maaparandusbüroo toetusele," lausus Kangru talu peremees.
JAAN LUKAS
KULTUUR
Seekordsel vabariigi aastapäeval sai riikliku tunnustuse osaliseks teiste seas ka Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi kauaaegne töötaja Vaike Lapp. Tema tööd kultuuri alal hinnati Valgetähe medali vääriliseks.
Järgnevad küsimused-vastused on nopitud vestlusest Vaikega.
Enne muuseumi loomist olid sa, Vaike, Palamuse kultuurimaja juhataja, st sa töötasid Lutsu "Kevade" järgi tuntuks saanud saksapoiste õuel. Kuidas sa sattusid aga matsipoiste õuele?
"Rahvas on tahtnud alati näha Lutsu ja "Kevadega" seotud paiku. Jõudnud Palamusele, pöördusid inimesed minu poole sooviga kuulda lähemalt "Kevade" tagamaadest. Huvilisi hakkas käima aina rohkem, mis andiski tõuke muuseumi loomiseks."
1874. aastast asub kiriku külje all koolihoone, kus elas ka köster oma perega. Hiljem on majas peale kooli olnud veel külanõukogu, MTJi klubi, lasteaed, raamatukogu, õpetajate korterid. Kuidas sa sellest majast muuseumi tegid?
"Kõigepealt tuli siinsetele elanikele uued eluasemed otsida ning korterid tühjaks saada. Kui ma seisin nõutult keset tühja maja, astus sisse tollane kolhoosi aseesimees ja küsis, et mis ma siin nukrutsen, alustagu ma nii nagu kõik teised. Tõin siis kodust laka pealt tooli, laua ja arvelaua ning ülejäänud asju hakkasin juba küladest otsima. Esimeste esemetena sain tekke, voodipesu, käterätte. Et kogutud kraam Palamusele tuua, pidin palju vaeva nägema auto muretsemisega. Põrandalaudade saamiseks tuli ise minna koos metsaülemaga metsa materjali otsima.
Suureks probleemiks osutus maja kütmine. Oli vaja puud kohale vedada, saagida, lõhkuda ning ahjud kütta. Lahendusena nägin elektrikütet. Selleks tuli käia korduvalt Tallinnas nii mitmegi ametimehe jutul. Oma järjekindluse tõttu kuulsin, kui tüütu inimene ma olen, aga sooja sain majja."
Muuseumitöös on sulle kasuks tulnud kohtumised "Kevadega" seotud inimestega…
"Jah, ma olen kohtunud Valentina ja Oskar Lutsuga. Me tutvusime Tartus ning hiljem käisin neil mitmelgi korral külas. Valentina paistis silma oma külalislahkuse ja jutukusega, aga Oskar Luts seevastu jäi tagasihoidlikuks. Veel olen ma kohtunud Tootsi algkuju Voldemar Tootsoni naise Marfa ja tütre Mariaga. Nende mälestustest Voldemar Tootsoni kohta on olnud mul palju abi oma töös."
1984. aastal jäid sa pensionile. Mis sind siia tagasi tõi?
"Kuna see muuseum oli mulle hingelähedaseks saanud ning kuna mind ka vajati siin, otsustasingi tagasi tulla. Nii olen ma jätkanud tööd giidina siiani."
Hooajal käib meie muuseumis vähemalt kuus gruppi päevas ning nendega suhtlemine nõuab sinult palju energiat. Kas sul tüdimust ei teki?
"Ei teki. Kord neljanda klassi õpilastega hüvasti jättes ütlesin, et tulge Palamusele tagasi, kui te olete jõudnud kümnendasse- üheteistkümnendasse klassi. Siis on meie jutud pikemad ja Palamusegi muutunud. Kui olin lahkumas, kuulsin enda järel samme. Väike poiss seisis järsku mu ees ja küsis, kui vana ma olen. Kui vastasin, et seitsekümmend, siis vaatas ta mulle korraks otsa ja küsis, et kas ma siis veel räägin neile. Ma olin jahmunud. Mõistsin, et veksleid ei või anda, kuid giiditööd tahan teha ikka edasi."
ANU VAAGEN
Iga nn ¾ürii liige sai kutse tulla Decolteesse auhindade kättesaamist vaatama (koos paarilisega). Ega kõik saanud kah oma kätte. Näiteks Lauri Sommer sai mingi ebamäärase meili, Berk Vaher mitte midagi ja allakirjutanu leidis oma papitüki häbematult Vooremaa peatoimetaja laual paberites sorides.
Laupäeva õhtuks sai end siis coolilt riidesse topitud, naine käevangu haaratud ja juba oldi kella 21ks Decoltee ukse taga. Kus oli juba paras rahvasumm. Kohe lasti sisse ka. Riided hoidu, aga siis tekkis paks järjekord selle ukse taga, kust aukülalised pidid sisse pugema. Sest turvad uurisid hoolega kutseid ja kontrollisid nimekirjadest ikka järele, ega mingeid ebaprominente sisse ei poe. Täpselt nagu Poola piiril, kus kontrollitakse paksust kaustikust, ega sa sealt varem pole läbi käinud.
Ok, järjekorras sai vaadata, kes oma kondid kohale on toonud. Igasugu kuulsaid tüüpe oli. Varakult olid tulnud plaadifirmade bossid, nagu näiteks Peeter Kaljuste (Records 2000), kriitikud Immo Mihkelson, Tõnis Kahu, Erik Morna, ärimees Rain Lõhmus jt. Popstaarid ehk siis muusikud ja lauljad juhatati kohe eraldi sektorisse lava kõrval, mida turvasid karmid plokid. Peaaegu kõik tüübid olid riides, nagu oleksid nad just kodust sohvalt tõusnud ja mõelnud, et mis ma ikka erilist selga ajan, omad inimesed niikuinii.
Aga sisse sai ka pööbel, kui nad plekkisid 100 krooni piletiraha, mis oli jumalast normaalne hind, arvestades, kui paljusid kuulsusi nad võisid edaspidi lähedalt näha, katsuda, näpistada, isegi kõnetada. Pealegi tehti kogu asjast ETVs otseülekanne, nii et oli väga võimalik kaamera ette jääda.
Kuid kõigest hoolimata ja tõttu sai saal täis igasugu staare, lihtrahvast oli aga vähevõitu. Muusikutest olid nagu kopikad kohal No Big Silence, 2 Quick Start (igavasse halli ülikonda maskeerunud uimase näoga Pearu Paulusel oli kaasas isegi ta UFOkuulsusega naine, selline kolmekümne ringis blondiin), Ultima Thule, Rein Rannap, Maiken oma kambaga, osa Kosmikutest (mille laulja Taavi Pedriks teatavasti suri salapäraselt 2000 detsembris), N-Eurost, Justamendist, Untsakatest pluss muidugi nominendid (välja arvatud Kadi Toom ja Terminaator); diskorid Allan Roosileht, Alari Kivisaar, Dr Koit, Märt Rannamäe, Arno Kukk jpt, sportlased Allar Levandi ja Margus Metstak, kunstnik Leonhard Lapin, multifilmimees Janno Põldma, noortesaate Filter staarid Heidi Purga ja Robert Kõrvits. Naljamehed Mart Juur, Ken & Tolk vahtisid
koos Rain Lõhmusega pea kogu aja oma boksis ja limpsisid peegeltüdrukute jagatud viina. Enamasti staarid lonkisid vabalt ringi, igavlevad näod peas ja glamuurita riided seljas, välja arvatud Hedvig Hanson, kes varjas end valge puhvis jope, musta mütsi ja suurte päikeseprillidega, nagu oleks ta Madonna New Yorgi tänavatel.
Ken & Tolki filmija Andres Maimik kondas väga mureliku näoga ja otsis, mida üles võtta. Osa muusikuid, nagu Jüri Homenja, Ines, Tamur Marjasoo, Dagö, osa Claire’s Birthdayst, pidas end hullude fännide poolt nii ohustatuks, et vist üldsegi oma kaitstud sektorist (kuhu ei lubatud isegi kriitikuid) ei lahkunud.
Natuke enne kolmveerand kümmet hakkas Arno Kukk oma karbis mõmisema: "Tähelepanu, tähelepanu! TV-ülekanne algab viie minuti pärast... Palun tulge lava ette, siis on televiisoris parem vaadata... Tähelepanu... ülekanne kahe minuti pärast..."
Keegi ei läinud soovitatud kohta. Püüne esine jäigi tühjaks. Aeg käes, astus õudselt tüdinud näoga Mart Mardisalu ja paristas kohe ilma igasuguse entusiasmita oma teksti paberilt otse kaameratesse.
Siis tegi Claire’s Birthday avaesinemise. Liigutasid küll fono järgi hoolega suud ja käsi. Nii see auhindade jagamine ja TV-ülekanne läks. Saajad proovisid nalja teha oma tänukõnedega, Ines unustas algul selle üldse ära, pärast lasi ülinaiivse vurina jooksma, Riho Sibul ütles "Mõh" ja "Mäh", Birthday üritas mitut moodi nalja ja ehmatust teha, Lauri Saatpalu parodeeris ka korra Sibulat. Igatahes kiirustades see asi toimus.
Kõige kõvema aplausi sai muidugi multifunktsionaalne grandman Valter Ojakäär, kui võttis vastu elutöö vaasi. Rahvast ei suutnud lava ette saada ei pettunud Caater ega lõpuesinemise teinud Ines, kes küll hirmsasti püüdis. Ainukesteks hüppajateks jäid arvukad fotomehed.
Kui priisid käes, sai ametlik asi otsa ja järgnes lihtlabane disko, mis piinas muidugi muusikainimeste peeneid kõrvu, nii et nad üsna käbelt suusad tegid. Lahkujad võisid näha üsna jommis prominente, kelle nimesid ei hakka üldise rahu huvides nimetama. Ken & Tolk piinasid natuke mõnda staari, Aarne Valmist ja Mart Juurt ning siis pani Maimik pillid kotti. Sisse trügisid esimesed sommid, kes vist ei teadnudki, mis õieti toimub.
MARGUS KIIS
Sünnipäevapidu, töine ja probleemidega
Jõgeva kultuurikeskuse 40. sünnipäeva tähistati möödunud reedel töiselt, st kultuurikonverentsiga, millel osalesid Jõgeva linna ja valla juhid, kahe omavalitsuse kultuuriga tegelevate asutuste ning mittetulundusühingute, samuti maavalitsuse haridus ja kultuuriosakonna ning kultuuriministeeriumi esindajad.
Palju räägiti konverentsil nö tibude lugemise juttu: missugused kultuuriasutused ja seltsid tegutsevad, missugused ringid töötavad, missuguseid üritusi korraldatakse, kuidas Jõgeva linn ja vald edukalt kultuurikoostööd teevad jne. Ent palju arutleti ka kultuuri praeguse rahastamissüsteemi üle, mis igal pool, ka kahes Jõgeva-nimelises naaberomavalitsuses küllaltki erinev. Linna poolt väga suurt nurisemist ei kostnud, kuigi ka siin pole taidluskollektiividel mittetulundusühingutena kerge toime tulla, seda enam, et seadus paneb kultuurialal tegutsevad MTÜd ühte patta äriühingutega ega anna neile mingeid maksusoodustusi.
Valla kultuuritegijatest ütlesid aga mõned otse välja, et viie aasta tagune kultuuriasutuste ja palgaliste kultuuritöötajate kohtade ärakaotamine ning sunniviisiline kultuuriseltside moodustamine oli nende arvates viga, sest maarahvas on vaene ja ei jõua oma taidlusharrastust ise kinni maksta, seltsidele antavast kasinast toetusest aga ei jõuta palka maksta ei professionaalsetele ringijuhtidele ega seltsi eestvedajatele.
Ka projektide kaudu raha saamine on, nagu Kuremaa kauaaegne kultuurijuht Vello Pütsep väljendas, tõeline loterii: kunagi ei tea ette, kas raha saad või kas saad nii palju kui küsid.
Vaja valemit
Pika konverentsipäeva jooksul räägiti täis kolm diktofonikassetti. Neile talletatut kasutatakse kultuurikeskuse juhataja Airi Rütteri sõnul Jõgeva linna ja valla kultuuri arengukava koostamisel. Kultuuriministeeriumi rahvaloomingu nõuniku Alar Ojalo arvates tuli aga kultuurikonverentsil välja osa probleemistikust, millega tuleb nii või teisiti tegelema hakata üle riigi. Tema sõnul on selge see, et tulgu tulevane haldusreform missugune tahes, väljakujunenud kultuurivõrgustik saab sellest igal juhul häiritud ning et olukorrast valutumalt välja tulla, peaksid varuks olema vajalikud retseptid.
"Loodetavasti võtab Riigikogu peatselt vastu ka kauaoodatud rahvakultuuriseaduse, mis tekitaks kindla valemi rahvakultuuri rahastamiseks riigieelarvest. Kui koolidele, päästeteenistusele ja valitsusasutustele eraldatud raha on kõik valmis pühaks ja puutumatuks tunnistama, siis kultuuri, eriti rahvakultuuri jaoks mõeldud summasid ollakse valmis kitsikuse korral ainsa pliiatsitõmbega mõne teise rea peale lükkama," ütles Ojalo.
Rahvakultuuril aga, nagu tõestas oma konverentsiettekandes Eesti Rahvusliku Folkloorinõukogu esimees Ingrid Rüütel, on meie rahvusliku ja kultuurilise identiteedi säilimisel oluline roll, eriti praegu, monetaarse, st raha võimul põhineva ideoloogia ja globaalse massikultuuri pealetungi tingimustes.
Agrozoohoone
Kultuuriministeeriumi riigivarabüroo juhatajal Andres Nõlvel Jõgeval väga mugav olla ei olnud, sest just mõni päev varem oli riigikassa kaudu teatavaks saanud ebameeldiv uudis, et kultuuriministeerium on lükanud Jõgeva kultuurikeskuse renoveerimise rahastamise edasi selle aasta viimasesse kvartalisse, kuna Nõlvele endale ja ministeeriumi kantslerile Margus Allikmaale oli möödunud aasta lõpus Jõgeval käies mulje jäänud, et ehitustööd on hetkel peatatud ja seepärast võib nende jätkamist edasi lükata. Tundub, et möödunudreedene käramine aitas: eile oli linnapea Ants Paju jälle rõõmus ja teatas, et AS Tartu Ehitus võib kultuurikeskuse renoveerimist rahumeeli jätkata: kaks miljonit riigieelarve raha on jälle olemas. Maja taasavamine saab loodetavasti teoks 20. augustil Eesti taasiseseisvumise kümnendale aastapäevale pühendatud kontserdiga.
Ehitati Jõgeva kultuurikeskust aastakümneid tagasi agrozoohoone nime all. Ju oli tollal vaja selliseid nippe, et ehituseks raha saada. Loodetavasti pole kultuurikeskust tulevikus tema olemasolu õigustamiseks tarvis euroarenduskeskuseks ristida.
RIINA MÄGI
Esmaspäevane ilm on pilves, selgimistega, mitmel pool sajab peamiselt vihma, tuul puhub edelast 3-8 m/s. Öösel jääb õhutemperatuur 0 ja 3 kraadi vahele, päeval tuleb sooja 2-6 kraadi.
Laupäev, 10. märts 2001. a.
JAAN LUKAS
AARE KIRNA
PEEP LILLEMÄGI,
Jõgeva maavalitsuse pressiesindaja
RIINA MÄGI
KIRJAD
ALEKSANDER KÕRGESAAR
KÜSITLUS
Kas teie elus võiks olla rohkem muusikat?
Tormas küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
JUHTKIRI
Esimene nädal uute sõiduplaanidega
10. märts 2001. a
Neanurmes on oma "perearst" ja pardaradist
JAAN LUKAS
ANU VAAGEN
MARGUS KIIS
Sünnipäevapidu, töine ja probleemidega
RIINA MÄGI