Vooremaa
Laupäev, 10. november 2001. a.
Sisukord
Enamus Eesti hanesid võivad ka pärast mardipäeva edasi elada

"Meie oma hanesid mardipäeval praeks ei küpseta," ütles hanekasvataja Küllike Jõearu Puurmanist. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©

Traditsioon süüa mardipäeval hanepraadi on muutumas võrdlemisi haruldaseks. Suuremates Jõgevamaa kauplustes müüakse välismaise päritoluga haneliha, mida ostetakse siiski üsna vähe.

Mõnedki talunikud peavad hanesid eelkõige oma pere jaoks, kuid on nõus uhkeid linde ka teistele müüma nii hanekasvatuse rajamiseks kui praeks. Puurmanis asuvas Küllike Jõearu ja Peeter Möldri majapidamises on kaheksa hane.

"Emahane kutsume Tiksiks, isahane Tebiks ja ühte nende isastest poegadest Tobiks, ülejäänud lindudel nimesid pole", rääkis perenaine Küllike. "Haned on väärikad ja targad linnud, kes päästsid ka Rooma linna. Samas on nad üsnagi kurjad, kusjuures eriti tige on isahani. Tänu oma iseloomule hoiavad haned meie koduõuest ka võõraid eemale," rääkis ta.

Peremees Peeter lisas: "Kui Küllikest haned hoiavad, siis minusse suhtuvad nad üsna tõrjuvalt. Näiteks söödan neile peo pealt teri. Hani sööb, ja kui terad otsas, virutab nokaga vastu peopesa."


Oma lindu on kahju tappa

Kuigi Peeter Möldri ja Küllike Jõearu on teadlikud tavast mardipäeval hanepraadi valmistada, nad seda kommet sel aastal ise ei järgi. "Oma linde pole just hea tappa. Pealegi on sulgede eemaldamine tülikas töö. Vahel oleme eemaldanud naha koos sulgedega, sest nii on lihtsam," ütles Peeter, kelle sõnul pannakse jõulude ajal siiski hani praeahju.

"Soovijatele oleme nõus hanesid müüma ka mardipäevaks. Kõige rohkem heameelt tunneksime aga sellest, kui mõni pere ostaks hanesid selleks, et neid ise pidama hakata," lausus Küllike.

"Hane pidamine pole kallis. Hani on üldiselt kõigesööja. Kevadest sügiseni sööb ta rohtu, talvel aga teri, porgandeid ja kapsaid," märkis hanekasvataja Puurmanist.

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Jõgeva osakonna juhataja Olavi

Annuk kasvatab oma kodus kaheksat hane. "Mardipäevaks küpsetame hoopis pardipraadi. Meil on 40 muskusparti, sööme neid igal nädalavahetusel," lausus Olavi Annuk.


Importhaned kauplustes

Jõgevamaa kauplustes müüakse välismaalt toodud hanesid. Kesk-Eesti Ärikeskuses paiknevas Keskuse poes oli neljapäeval lihaletil neli külmutatud hane, mis maksid 137 krooni tükk.

"Uusi hanesid me enne ei telli, kui senised on ära müüdud. Üldiselt on haneliha Jõgeva ostjate rahakotile liiga kallis. Näiteks möödunud aasta jõulude ajal müüsime vaid paar hane," ütles kaupluse juhataja Maire Annuk.

Jõgeva Majandusühistu kaubahalli vahetusülem Eha Virkonen rääkis üleeile: "Meil oli äsja müügil Ungarist toodud haneliha, mille kilogramm maksis 50 krooni. Haneliha ostavad rohkem jõukamad inimesed. Võimalik, et küpsetan ise ka mardipäevaks hanepraadi, kuid sel juhul ostan haneliha tuttava maainimese käest."

Põltsamaal paiknevates kauplustes Paala ja ToiduTop selle nädala lõpus haneliha müügil polnud.


Villu Reiljanile maitseb jõuluhani

Mardihane pole ka Jõgevamaa ja Eesti juhtivate põllumajanduspoliitikute mardipäevalaual. "Minu ema kasvatas mõned aastad tagasi Raplamaal hanesid, kuid ise pole ma hanefänn," lausus Jõgeva maavalitsuse majandusarengu osakonna juhataja Jaan Aiaots.

Riigikogu liige, Eestimaa Rahvaliidu esimees Villu Reiljan rääkis: "Mardipäeval meie peres hanepraadi ei sööda, küll aga jõulude ajal. Arvan, et hanekasvatuseks võivad Eesti põllumajandustootmises ka teatud võimalused olla, kuid mitte eriti suured."

JAAN LUKAS


Jõgeva vallavolikogu on IT keskuse loomise poolt

Neljapäeval toimunud Jõgeva vallavolikogu istungil kiideti heaks MTÜ Omavalitsuse IT keskuse loomine. Selleks, et otsustada, kas osaleda Jõgevamaa Aktiviseerimiskeskuse töös, saadetakse materjalid vallavalitsusele ja sotsiaalkomisjonile täiendavaks uurimiseks.

Kokku arutati istungil 15 küsimust. Volikogu esimehe Saima Kalevi arvates on töötute aktiviseerimise küsimus väga aktuaalne, kuid vallal ei ole need asjad veel lõpuni läbi mõeldud. Volikogu liige Reinhold Reimand kahtles, kas Voore ei jää Jõgeva valla suhtes logistiliselt kaugeks.

Ettekande aktiviseerimiskeskuse teemal tegi Saare vallavanem Jüri Morozov. Volikogu liige Peep Lillemägi esitas Morozovile ettekande teemal mitmeid küsimusi. Muuhulgas tahtis ta teada, milline on olnud teiste omavalitsuste seisukoht, kus ta on käinud. Jüri Morozovi andmetel on positiivne vastus saadud Tabivere vallavolikogult ja negatiivne Põltsamaa vallavolikogult. Jõgeva linn ja nüüdseks ka Jõgeva ning Palamuse vald on otsustamiseks aja maha võtnud.

Saare vallavanem teatas ka, et MTÜ Jõgevamaa Aktiviseerimiskeskuse projekt on väljaspool Eestit rohkem toetust saanud kui Eestis. Ning väljastpoolt tulevad toetajad on nõus projekti nõu ja jõuga toetama.

Kuna riigi poolt eraldatud õpetajate palgaraha napib, siis eraldas volikogu selleks täiendavalt 108 000 krooni, sh 82 000 reservfondist ja 26 000 eelarvevahendite ümberpaigutamise teel. Nimelt paigutati õpikute soetamiseks ette nähtud vabad vahendid ümber. Kui koolidel on õpikud ja õppekavad olemas, siis on vaba raha võimalik kasutada õpetajate palkadeks.

Painküla majades elavad 43 inimest tarbivad tervisekaitsenõuetele mittevastavat vett. Nii on rauasisaldus vastavatest normidest 18 korda kõrgem. Jõgeva valla abivallavanem Priit Kirsimäe ütles, et vallal on valida, kas remontida olemasolev kaev või ühendada tarbijad ASile Laiuse Kote kuuluva puurkaevuga (endine AS Pepsico Eesti puurkaev). Vallal on ASiga Laiuse Kote kokkulepe, et kui vald ehitab trassi valmis, võimaldab aktsiaselts inimestel oma kaevust kvaliteetset vett tarbida. Volikogu otsustaski Painküla elamute veevarustuse kordategemiseks eraldada kokku 58 200 krooni.

Kuremaa Ujula majanduskulude osaliseks katmiseks järgmisel aastal otsustati riigi eelarvest taotleda 720 000 krooni dotatsiooni.

RAIVO SIHVER


Ellunäod olid Võrus edukad

Põltsamaa teater Ellunäod esines möödunud nädalavahetusel Võru kultuurimajas Kannel toimunud II harrastusteatrite festivalil Kontraviht, tuues sealt kaasa ühe rahalistest trupipreemiatest ja näitlejapreemia, mille pälvis Margus Kastor.

Kontraviht on natuke kitsama ringi üritus kui paari aasta tagant Põlvas toimuv harrastusteatrite riigifestival: sellel osalevad nö kõrgliiga harrastustrupid, millest enamik rahvateatri nimetust kandnud või kannavad. Põltsamaa teater, kes sellesse "kaalukategooriasse" ei kuulu, kutsuti Võrru tänu sellele, et nende suve hakul lavale toodud kaheinimesetükki "Linnubassein ehk Kohvikook ja kalamari" pidasid seda kohapeal vaatamas käinud Eesti Harrastusteatrite Liidu esindajad nimetatud festivali vääriliseks.

Üldse osales festivalil 11 truppi. Kandle baar osutus paremakski mängupaigaks kui kõledavõitu Põltsamaa kultuurikeskuse galerii, kus "Linnubasseini" koduetendused toimuvad. Peale selle tegi lavastaja Ain Saviauk Võrus lavastusse novaatorliku muudatuse: teist, tänavastseeni mängiti väljas, baari akna taga, kusjuures näitlejate hääl jõudis kohvikus istunud publikuni läbi mikrofonide ja võimenduse. Ka osatäitjatel Ann Rootsil ja Margus Kastoril õnnestus seekord kõik eriti hästi.

®ürii (sellesse kuulusid Ugala teatrijuht Jaak Allik, sama teatri kirjandusala juhataja Madis Kolk ja kirjanduskriitik Rait Avestik) poolt välja jagatud 60 000 kroonist langes põltsamaalaste "saagiks" 8000 krooni, mille trupp kavatseb uude, juba proovide staadiumis lavastusse investeerida. Üldse pälvis rahalise preemia viis teatrit. Peale preemia sai Põltsamaa trupp Võrus hulga küllakutseid, mõned teiste truppide näitlejad avaldanud aga koguni soovi Ellunägude järgmistes lavastustes kaasa lüüa. Saavutatu väärtust tõstab see, et preemia ei tulnud kehvas konkurentsis: ¾ürii hindas festivali taset üsna kõrgeks, tükati isegi kutselisele teatrile silmi ette tegevaks. Kiideti ka repertuaarivalikut, sest niisama tingeltangeliga polnud keegi välja tulnud.

RIINA MÄGI



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kuidas tähistate isadepäeva?

Jaan, harrastustalunik:

"Selle päeva tähistamine on muutunud üha populaarsemaks ja hea, et vähemalt ühel päeval on ka pereisad ausse tõstetud. Arvata on, et lapsed tulevad külla ja peavad isa meeles. Tuleb üks pidulik lõuna- või õhtusöömaaeg. Päevad, olgu need naiste- või meestepäevad, kus austatakse ja peetakse meeles inimesi, on ilusad. Siin ilmas ongi ju põhiline looja ja tegija inimene, kellest peab lugu pidama. Laste kasvatamine on mõlema vanema ülesanne, isade poolt vähemalt moraalne abi ja tugi."


Enn, õpetaja:

"Olen juba vanem mees ja seda päeva ei tähista. See on uuem üritus, mõeldud rohkem laste jaoks. Emadepäeva, seda pean palju tähtsamaks. 8. märts, naistepäev ei tohiks emadepäeva kõrval samuti unustusse jääda - iga naine pole veel ema ning kõik mehed pole isad. Arvan, et maal on pered püsivamad kui linnas. Siinsed pereisad on neist küll vaesemad, kuid abistavad oma lapsi isegi rohkem kui mõned suurepalgalised. Paraku unustab mõni rahajumala teenimisega oma isa või lapse ära."


Helle, põllumajanduskonsulent:

"Saadan isale tervituskaardi. Seda päeva tuleb meeles pidada ja tähistada - isa on ju tähtis mees. Isadepäev on uuem asi, ennem tähistati 23. veebruaril meestepäeva. Siis oli kalendris armee aastapäev ja koolis pidasime me poisse meeles: riputasime neile kaela pudrunuie, lutte või midagi muud. Oli kindel, et naistepäeval peeti ka tüdrukuid meeles. Koolilastele olid need rõõmsad, võib öelda isegi, et pilapäevad. Tähtpäevadel olen oma vanematesse tõsiselt suhtunud."


Asta, vanaema:

"Soovin abikaasale õnne ja annan lilled, ega muud pühitsemist ei ole. See pole nii tähtis päev, et kingitusi teha. Isadepäev on nüüd lipupäev, eks siis, kui Eesti lipp väljas, tuleb ka pidulikum tunne. Sellel päeval helistavad lapsed ja soovivad isale õnne. Emadepäev on ikkagi tähtsam, siis tulevad lapsed ja lapselapsed vanematele külla. Enne isadepäeva on veel teinegi meestepüha - mardipäev. Nüüd liigub ringi palju võõraid elemente ja kõiki lauljaid ei julgegi enam tuppa lasta."


Kunnar, muusik:

"Isadepäeva tähistamine on meie jaoks uus traditsioon. Läheb veel natuke aega, kui see püha kõigile omaseks muutub. November on pühade poolest eriti rikas: mõni tähtpäev on juurde tulnud, mõnda enam ei tähistata. Isadepäev, kui riigilipud väljas, tuletab ehk mõnele lapsele meelde, et tal on isa ja mõnele isale meelde, et tal on laps. Mäletan ja pean oma vanemaid pühadest olenemata meeles."


Kai, kolme lapse ema:

"See on kodune püha. Minu poolt on lilled ja tort, lastelt õnnitluskaardid. Isasid peab ju meeles pidama, nad on sama tähtsad kui emad, vahest isegi tähtsamad. Isadepäeva on vaja, see on laste ja isade vaheliste suhete meelespidamine. Peavad ju lapsed aitama oma isa ja isad oma lapsi. Tähtpäevade meelespidamisest ja koos tähistamisest tekibki vastastikune austus ja lugupidamine. Iga mees ei ole isa ja iga isa pole veel mees."


Urve, koduperenaine:

"Naistel ja emadel on oma pidupäevad, ka isad väärivad seda. Nemad kasvatavad ju lapsi samamoodi kui emad. Isadepäevaks küpsetan head ja paremat, isale annan lilled ja väikese kingituse. Ja ega oma meestki saa sellel päeval unustada. Arvan, et sellel päeval ei tohiks mehed, kui nad võtavad veidi tervisenapsi, naiste käest sugeda saada. Peaasi, et nad muidu kained on."


Kristine, õpilane:

"Mida siin ikka tähistada, viin isale lilli ja polegi selles midagi erilist. Nooremad õed ja vennad on joonistanud isale kinkimiseks kaardid. Isadepäeva puhul kutsutakse ka isad kooli, siis on seal spordimängud ja võistlused. Isadepäev on küllaltki uus asi ja võibolla polegi see nii tähtis kui sünnipäev või jõulud."

Palamusel küsitles ja pildistas ARDI KIVIMETS


KIRJAD

Kiibitsejad

Mõnikord on ikka asja pankade sularahaautomaatide juurde, kel hansasse, kel ühisesse. Ja mõnikord juhtub olema ilgelt halb tunne, kui keegi sulle aparaadi juures just tehtavate toimingute ajal oma hingeõhku su kraeservast kuklasse puhub. Piilud siis vargsi vasakule, paremale, seejärel seljataha ning teed näo, nagu oleksid PIN koodi unustanud või niisama automaadi konstruktsiooni uudistama tulnud. Ei kõlba ju otse öelda: "Mis sa, loru, passid mu selja taga." Isegi Ida-Virumaa linnades, teadagi, kes seal valdavalt elavad, peetakse pieteeditundeliselt üsna loomulikuks hoiduda rahatoimingu sooritajast paari meetri kaugusele.

Tölplased aga suruvad sulle siinsamas Kesk-Eestis selja tagant peale. Arvatavasti enamikku neist pangasaladuse maagilised numbrid ei huvitagi, aga mine mõnda isahane tea. Võid tatsuda oma äsjasaadud rahanutsuga mõnikümmend meetrit automaadist eemale, kui trehvad kohtuma paarikolme nolgiga, kes tõkestavad tee, teevad profülaktika mõttes füüsilise noomituse ja teades kiibitseja taskutelefoni kaudu edastatud koodinumbrit, sularahaautomaadi kaardi lihtsalt ära võtavad. Siinkohal pole emade ja isade appikarjumisest kellelgi sooja ega külma. Lase putket või anna kõik oma maine vara ära. Kõige etem variant on see, kui veel tuul sisse jäetakse. Isegi paistes näoga võib edaspidi ikkagi midagi koguda.

Lootusest, et jõuad minna panka kaarti sulgema, on abi vähe. Vahepeal on kontosolev arve lihtsalt tühjaks tehtud, siis veel pangauksed ammu suletud. Ulu kuud kui koer või hunt.

Siit moraal - ärgem salligem neid, kes teil sularahaoperatsiooni sooritamise ajal üle õla piiluvad. Pätte on ilmas oikuipalju.

GUNNAR ISOTAMM


Viisakust ärgu sul olgu

Üldjuhul armastab normaalne inimene privaatsust, üks rohkem kui teine. Eriti sel juhul, kui igapäevane töö nõuab inimestega suhtlemist. Suurtes ühismajades osutub omaette või perekeskis olemine, tõsi küll, mõneti raskemaks. Seda enam tuleks üksteise privaatsusesoovi austada.

Paraku sunnib elu vägisi olema ebaviisakas ja kasvatamatu, isegi siis, kui see sulle omane ei ole. Mis veelgi hullem - tuleb lapsigi ebaviisakaks õpetada, sest muidu võivad võõrad su territooriumi ja kodust aega kurjasti ära kasutada. Aga see territoorium on ju üsna napp, sest algab ja lõpeb trepikojas korteriuksega.

Hea kasvatus eeldab, et kui keegi ukse taha ilmub, siis ikka ukse vahel juttu ei aja. Olgu kes ta on, kutsud vähemalt esikusse, et ta siis oma tulemise põhjuse ära seletaks.

See aga saab paraku saatuslikuks. Mõnede jehoova kuulutajate puhul näiteks. Ta tuleb, seletab ja tuleb jälle, olenevalt kuulutaja olemusest on ta kas vähem või rohkem agressiivne. Kui sa ei taha, et ta su lõplikult sisse mässiks, siis pead lihtsalt ebaviisakas olema. Seletamine, et sul on usust teistsugune arvamine või et oled kirikuga seotud, harilikult ei aita.

Kuulutajatest palju etemad pole ka küsitlejad, olgu nad siis EMORist või kust tahes. Kui ikka küsitleja sul kallil laupäeva õhtul ette teatamata ukse taga seisab, tahaks küll öelda, et mine, inimene, ometi oma koju ja lase teistel ka rahulikult kodus olla. Siis aga pommitab keegi telefonitsi, pakkudes eriti soodsat ajakirjanduse tellimist. Kui sa kohe vastu ei nähva, siis moosib ta aina edasi. Küsid mõtlemisaega, võid kindel olla, et jääbki helistama. Katsu siis viisakas olla! See on tegelikult väga ohtlik.

ANNI POOLMA


Taani sotsiaalsüsteem lähtub INIMESEST

27. oktoobrist 4. novembrini külastasid 20 Jõgeva maakonna sotsiaaltöötajat Taani Kuningriigi Põhja-Jüüti maakonda. Külastuse eesmärk oli tutvuda Taani sotsiaaltöö korraldusega maakonna tasandil ja omavalitsustes.

Projekt sai teoks tänu Taani Kultuuri Instituudile, kes oma sidemeid kasutades pani kokku erinevaid sotsiaalvaldkondi puudutava õppekava. Suur rahaline tugi tuli ka Põhjamaade Ministrite Nõukogult ning mitmetest programmidest.

Kohapeal külastati vaimse puudega inimeste päevakeskust ja grupikodu, lastekodu, erivajadustega laste kooli, kodutute varjupaika, naiste kriisikeskust ja vabatahtlike sotsiaaltöö tegijate keskust, millede struktuur ja põhimõtted erinevad paljuski Eesti vastavates asutustes rakendatavast. Loodame, et õppereisist saadud kontaktidest kujunevad ka edaspidi koostöösidemed. Esimesed konkreetsed kokkulepped koostööks sõlmiti juba külastuse ajal kohapeal Võisiku Hooldekodu ja kohaliku vaimupuuetega inimeste päevakeskuse Vodskov Gardeningi vahel.

Oleme planeerinud korraldada seminari, kus saaksime reisilt saadud kogemusi ka laialdasemaks aruteluks pakkuda.

KRISTI LAUSTAM,

Jõgeva maavalitsuse pressiesindaja


JUHTKIRI

Ravikindlustusseadusega kehvematele ots peale

Uus plaanitav ravikindlustusseadus tõotab muuta elu Eestimaal veelgi sandimaks. Selle jõustudes tuleks haigetel hakata soodusravimite eest maksma senisest rohkem. Sisuliselt tulevane seadus endast ravimite hinnatõusu kui sellist ju ei kujutagi, vaid haigekassa hakkab lihtsalt praegusega võrreldes ravimeid vähem kompenseerima. Karm tegelikkus on aga see, et kehvemate olukord muutub kindlapeale veelgi kehvemaks.

Kui mõelda, siis ongi seni soodusretseptiga rohtude tarvitajad olnud just haigemad ja vaesemad, sest ega siis täies tõõjõus ja tervele inimesele neid ometi ette nähta. Et ravimifirmad tahavad ilmselt rohkem raha saada, siis kellelt teiselt kui ravimi tarbijalt seda ikka võtta. Lisaks sellele seatakse aga arstki kahe tule vahele. Ega temagi taha oma patsiendile hingehinda maksvat ravimit välja kirjutada, pealegi kui teab, et inimene seda välja osta nagunii ei jõua. Haigekassa juhatuse esimehe Maris Jesse sõnul sõltub uue ravikindlustusseaduse puhul juba arstist, millise ravimifirma tooteid ta oma patsiendile välja kirjutab. Firma firmaks, aga rohi, mida ta kirjutab, peab ikka eelkõige aitama. Odavat ja efektiivset ravi vaevalt tulevase seadusega saavutatakse. Seega peab arst mõtlema ennekõike haige ostujõule, ja see asjaolu ei pruugi just ravi kvaliteeti tagada.

Haigus on praegugi rikaste privileeg. Väiksema sissetulekuga inimene on õnnega koos, kui tal mingit erilist tõbe külge pole tulnud. Kui aga arstimite tarvitamine juba hädavajalikuks hakkab muutuma ja kui elada tahad, siis…

Tuleb välja, et nii tillukest maad nagu Eesti polegi vaja mingi bin Ladeniga hirmutada. Aitab tervishoiureformist ka, et seesugusele rahvakillule ots peale teha. Algul hävinevad kehvemad. Küllap pikapeale lähevad kõige kaduva teed needki, kes täna veel rikkad, ilusad ja enda arvates terved on.

10. november 2001.a


ELU JA INIMENE

Palupere - hea auraga küla

Praegune Palupere hakkab peale Jõgeva poolt sõites Laiuse lossivaremetest ja edasi kulgeb peamiselt ridakülana, nagu enamik Vooremaa külasid. Kunagised talumajad algavad varsti pärast lossivaremeid Jõgeva-Mustvee maanteelt külavaheteele jõudes.

Siia soode ja voorte vahelisse paika ostsid praeguse külarahva esivanemad talud omal ajal Laiuse mõisa käest. Kütet sai iga talu oma turbarabast, haridust jagati küla keskel asuvas koolimajas, mille ümber koondus seltsielugi.

Vaimuvalgust on siinkandis olnud nii palju, et jätkunud oma külast kaugemalegi jagada nii endisel ajal kui ka praegu. Kohalikud ja küllatulnud teavad kinnitada, et Paluperes valitsevat mingi eriliselt hea aura. Justkui oleksid esivanemate vaimud küla hoidmas ja kaitsmas.

Pole ka ime, sest siin on osatud nende mälestust elavana hoida. Et küla elab ja mäletab ning kutsub aegajalt koduradadele neidki, kelle teed siit mujale viinud, see peaks esivanematele küll selget heameelt tegema.


Küla kokkutulekute lugu

Istume koos Epp Järve ja Tiiu Allinguga ja sirvime Palupere küla kokkutulekute kroonikaraamatut. Nemad kaks on olnud ka seniste kokkutulekute ühed peamised korraldajad. Epu ema Ene Pastarus on olnud see, kes oma mälestuste põhjal on kokkutulekute tarvis koostanud nimekirja vana Palupere küla taludest ja elanikest sajandi algusest kuni kolhooside tekkimiseni, mis sai aluseks küla plaani koostamisel.

Tema mälestused suusõnal ja kirjapanduna nii külast kui ka Aadami talust on aidanud oluliselt kokkutulekud huvitavamaks ja mineviku elavamaks muuta. Oli ju Palupere kunagi rahvarohke ja ilusate aedadega küla, olid oma piimaühisus, masinaühistu, turbaühistu, karja kontrolli ühing jne.

Epp ja ta 91-aastane ema Ene elavad praegu Laiusel, kus Epp töötab koolis õpetajana. Nende põliskodu Aadami küla lõpus on alles ning kui vähegi aega ja võimalust, tahavad nad ikka seal olla. Tiiu on Palupere põliselanik Reinu talust, kus praegu uuesti talupidamine heal järjel. Peremees on Tiiu poeg Jaan Allingu.

Tiiu Allingu ja Hilja Toots olid need, kes 1987. aastal küla esimese kokkutuleku korraldamise mõtte algatasid. Korraldamisega tulid kaasa paljud teised ning kokkusaamise päevaks kogunes endise Tiidu talu õuele üle saja inimese. Algus oli tehtud ning justkui enesestmõistetavalt jäädi ootama järgmist.

Teisel kokkutulekul süüdati küünlad iga kadunud kodu asemele ja käidi sel moel mõttes läbi kogu endisaegne suur ja õitsev küla. Tänaseks on möödas juba viis küla kokkutulekut. Viimatine oli 2000. aasta augustis ning eeloleval suvel ootab Palupere jälle neid, kelle südames ja mõtetes ta veel elab. Endine ja praegune külarahvas tunneb ennast koos hästi ning järjest enam ühise perena.


Aadami Lassmannid ja teised

Aadami talust pärineb teadaolevalt kaheksa põlvkonda. Sealt pärinevat Juhan Lassmanni suguvõsa on järglased uurinud ja sugupuu on koostatud alates aastast 1756. Lassmanni nime kannavad tänaseks järglastest edasi vaid Peep Lassmann (muusikaakadeemia rektor) ja tema poeg Sten. Praegu on Aadami talu õuel kivi mälestuseks Mart, Hans ja Jaan Lassmannile, suure suguvõsa alustaladele. Ene Pastarus, kes siin oma vanavanemate juures kasvas, teab esivanemate mälestuste järgi olevat praeguse elumaja vanuseks 110 aastat ja põlispuud üle 200 aasta vanad.

Jõukal ja eesrindlikul järjel Aadami talu olevat külastanud omal ajal ka Rootsi kuningas Karl XII, kui ta Laiusel viibis, nagu kinnitab ka Johan Kõpp oma Laiuse kihelkonna ajalugu kajastavas raamatus.

Aadamilt on mitmes mõttes alguse saanud Laiuse kultuurielugi. Sealt pärit Jaan Lassmann (Ene Pastaruse ema vend ) oli aastatel 1901-1911 Laiuse kihelkonnakooli juhataja, juhatas seal ka puhkpilliorkestrit ja laulukoore ning oli ühtlasi Palupere küla naiskoori juht.


Hõredaks jäänud küla

Paluperes on praegu elu vahest rohkem kui keskmises Eesti külas, kuigi kunagisega võrreldes on küla Epu sõnul justkui hõredaks jäänud. "Küla elab veel," arvavad selle praegused püsielanikud. Reinu talus peavad heal tasemel piimakarja Evi ja Jaan Allingu, kellele on toeks kolm poega - Aimar, Veiko ja Vallo. Vanaperenaine Tiiu, kes praegu elab samas külas omaette, rõõmustab, et talu edasi läheb, eriti aga selle üle, et ta on juba vanavanaema. Reinu talu kõrval taastab oma kodutalu Saaret Enno Saariste (temagi on üks Lassmannide järeltulijatest), läheduses Kolli talus arendab köögivilja- ja tomatikasvatust Tõnu Rõõmussaar jne.

On lapsi, kes käivad Laiuse koolis ja kaugemal. Peale alaliste elanike jätkub suverahvastki. Omal ajal Paluperesse maja ostnud Taaride tütar Elo näiteks veedab siin suve koos abikaasa Ain Lutsepaga, keda Palupere rahvas kutsub oma küla väimeheks. "Maaparandus, mis Paluperest kolhoosi ajal üle käis, oli hullem kui Siber. Siberisse viidi õnneks siit külast vähe peresid," arvavad Palupere naised. Millegipärast oli tarvis maha võtta põlispuid ja hävitada koguni terved hooned. Nii tehti näiteks omaaegse Saare talu hoonetega.

Maaparandus kuivatas küla kaevud ja hävitas omapära. Oli ju täiesti loomulik, et kunagi kasvatati igas majapidamises lina, turba lõikamisest rääkimata. Paljudes peredes on alles veel oma linasest riidest tehtud padjapüürid, voodilinad ja käterätid ning mäletatakse turba põletamisest tuppa ja riietele jäänud erilist lõhna.

Nii mõnigi, kes üle pika aja Paluperesse tulnud, on tunnistanud, et siin pidavat uni sügav olema, hommikul ärgates olevat aga eriliselt värske ja puhanud tunne. Ilmselt on see tõendus külas valitsevast heast aurast.

Aga suvel tulevad taas kokku need, kellel siia hea tulla, et koos lustida, meenutada, sporti teha ja tunda ühtekuuluvust ühe paiga ning inimestega. Tullakse Palupere küla kuuendale kokkutulekule.

VAIKE KÄOSAAR



KULTUUR

Endla näitas esietendust

Üldjuhul annavad teatrid oma uuslavastustega esimese etenduse ikka kodulaval. Hetkel remondi tõttu majatulavatu Pärnu Endla teater lõi möödunud laupäeval pretsedendi sellega, et mängis Ben Traversi komöödia "Linnumaja" esietenduse maha Jõgeva kultuurikeskuses.

Õigupoolest oli "Linnumaja" esietendamine Jõgeval mõnevõrra sümboolnegi: põhiliselt ringsõidutükiks see ju mõeldud ongi. Nii, nagu situatsioonikoomikal põhinevas seltskonnakomöödias enamasti ikka, sõitis ka selles lavaloos täiesti normaalsesse paarisuhtesse (antud juhul isegi värskesse abiellu) sisse ootamatu tegur X, mis palju segadust tekitas ja suhtele saatuslikuks saada ähvardas. "Linnumajas" oli segadusteahela vallandanud teguriks kasuisaga tülli läinud kaunitar Rhoda, kes majja, kus noor abielumees Clive mõne päeva pärast saabuma pidavat abikaasat ootas, ajutist peatuspaika otsides süüdimatult sisse marssis. Sü¾ee oli suhteliselt triviaalne, seda enam, et kõik lõpuks õnnelikult lõppes, aga näitlejail oli mänguruumi ja võimalusi välja käia oma talendi selliseid tahke, mis tõsisemates tükkides ei avaldu.

Kergem oli muidugi neil, kes grotesksemaid kõrvaltegelasi mängides paksemaid värve võisid kasutada, nagu noorproua õde Gertrude’i kehastanud Carmen Mikiveril, tema tuhvlialust meest Haroldit kehastanud Ago Andersonil, kasuisa Putzi kehastanud Enn Keerdil, admiral Juddyt kehastanud Anti Kobinil ja päästearmeelast Poppyt kehastanud Ireen Kennikul. "Normaalseid" tegelasi, Clive’i ja tema nõbu Geraldit mänginud Ranet Reesil ja Lauri Kingul oli nendega võrreldes tunduvalt keerulisem publikult naerupahvakuid välja meelitada, aga hakkama nad sellega said. Hilje Murel (Rhoda) ja Helle Kuningas (majapidajanna) mängisid mingis va hepealses mänguvõtmes ja eriti esimesel õnnestus tema kahepalgelise kangelanna - naiivitari nahka pugenud nutika eesmärgitaotleja - kehastamine suurepäraselt. Diana Tammistole jäi noorproua Clara kuju väljajoonistamiseks natuke vähe lavaaega.


Soojust ja valgust

Publik, kellest suure osa moodustasid Endla teatri ja Jõgeva linnavalitsuse kutsutud külalised, võttis esietenduse soojalt vastu. Küllap seda soojust, mitte radiaatoritest õhkuvat, pidaski Endla direktor Ain Roost silmas, kui ta Jõgeva linna ja kultuurikeskust pärast etendust soojuse ja valguse ning katusepakkumise eest tänas. Veel avaldas ta heameelt selle üle, et esietendusel oli saal rahvast täis ja ka kolmapäevane teine Jõgeva-etendus oli välja müüdud. Linnapea Ants Paju tänas omakorda teatrit esietenduse siia toomisega linnale osutatud au eest.

Kuigi Endla pealavastaja Raivo Trass oli arvamusel, et teatri jaoks on Jõgeva kultuurikeskuse laval natuke vähe sügavust, olid "Linnumaja" lavastaja Andres Lepiku sõnul siin siiski tunduvalt paremad mänguvõimalused kui Sindi kultuurimajas, kus tüki proove tehti. Valguspark on siin näiteks üks Eesti kaasaegsemaid.


Remont lõppemas

"Mul on hea meel, et nii näitetrupp kui ka tehnilised töötajad suhtusid siin antud etendusse kui tõelisse esietendusse ega teinud endale kvaliteedi osas mingit hinnaalandust," ütles Andres Lepik.

Kui pikaks kujuneb tüki tulevik, st kas seda mängitakse 50, 80 või 200 korda, ei osanud ta öelda. Pärast Jõgevat läks see igatahes ringreisile marsruudil Viljandi-Sindi-Rakvere-Tartu jne. Oma majja mängima pääseb teater jälle 8. detsembril, mil peetakse remondijärgset avamispidu. Selle käigus esietendub suures saalis Juhan Smuuli "Muhu monoloogide" põhjal loodud Enn Vetemaa-Ülo Vinteri muusikal "Suvitajad" (lavastaja Neeme Kuningas) ja väikeses saalis Friedebert Tuglase novellidel põhinev "Rõõmu kaalud" (lavastaja Tiit Palu). Uus, blackboxtüüpi väike saal ongi suurim uuendus, mis Endla publikut pärast remonti ees ootab, samuti uus kohvik ja laienenud jalutusruum.

"Praegu valitseb majas veel täielik tohuvabohu, nii et tükati tundub uskumatunagi, et 8. detsembriks kõik korda võiks saada, aga eriti kui päeva majast ära oled, saad aru, kui kiires tempos tööd tegelikult kulgevad," ütles Ain Roost.

Esietenduse järgse peo pidasid Endla teatri ja Jõgeva linna esindus ning külalised Sinu Pubis.

RIINA MÄGI


Yes kiusas kerge popi austajaid

Saku suurhalli esimesele kontserdile kogunes publik, mis prestii¾iüritusele kohane: autodega, tumedates ülikondades ja oma väärtusest teadlikud.

Selles mõttes erinevus võrreldes Jehtro Tulliga, mille hiljutisel laivil oli rohkesti igasugu rahvast, boheeme ja nii noori kui vanu hipisid, kes päris vahvad. Kella 20 paiku oli ümber maja kari segaduses pintsaklipslasi, kes ühe ukse juurest teise juurde tormasid ja oma piletile märgitud kohale vastavat sissepääsu otsisid. Klaaspääslate ees vonklesid kenad sabad.

Ajakirjanikud ja eriti prominentsed fännid olid juhatatud keldriruumi, kust osa neist võeti kaasa bändiga isiklikult kohtama. Selleks rivistasid end üles muusikaärimees Lauri Laubre, Ruja raud Jaanus Nõgisto, USA rujaaktivist Mel Huang, Pantokratori boss Erik Sakkov, eriti uhkelt Igor Onu Bella Maasik ja mitmed teised.

Need, keda Nende Hiilgustega ühte hingamisruumi ei lubatud, võisid üles saali suunduda. Roccal Mare Saku Suurhall on seest ikka suurem kui väljast, istekohad kahel tasapinnal ja puha. Istmed

olid kõvad, plastmassist ja väikesed.

Aga mis neist istmetest. Kontsert oli tähtis. Lavakujundus sisaldas peale hunniku pillide jms ka laes tolknevaid suuri peegelkerasid, nagu diskol kohe. Muidu jättis ikka kohe sümfooniaorkestri esinemise mulje: seisukohti polnud ja lava ette hüppama ei lubatud.

Kell 21 hakkas mängima signaalmuusika nagu teatris, et aeg asuda kohtadele. Veidi veel ja sinises valguses lavale ilmus Poola püritoluga sümforkester, kes avamängu esitama hakkas ning siis hiilisid lavale ka peakangelased ise: laias mantlis suure bassiga Chris Squire, Yesi nime omanik ja algmees ‘68 jäi publiku poolt vaadates lava paremasse äärde, kõhetu ja kiilastuv kitarrist Steve Howe, bändiga liitunud 1970 tuli vasakusse serva oma kitarrikollektsiooni lähedusse, noor nolk (tõesti, miis paistab olevat varakahekümnendates) ameeriklane Tom Brislin, Yesiga liitunud 2001 tema selja taha suurte klahvpillide juurde, jõuline Alan White, ansamblis alates 1972 suure komplekti trummide taha ja bändi esimees, samuti algataja 1968, kuid mitte alati bändis laulnud Jon Anderson, suured lotendavad riided seljas, hallide juuste ja habemega kobis ka lava keskmise mikrofoni juurde, mida ehtis paar tamburiini.

Egas midagi, kohe asuti asja kallale, just selle kõige keerulisema ja tänapäeval veidrana tunduva teosega nimega "Close To The Edge" aastast 1972. Kuuldavus oli tegelikult kehvapoolne: bass oli ülevõimendatud, sümforkestrit oli natuke taga tunda, trumme polnud nagu üldsegi, aga õnneks vokaal, kitarr ja klahvid olid hästi kuulda. Saku suurhall on siiski veel esialgu nadi akustikaga, nagu sellised multifunktsionaalsed saalid ikka kipuvad olema. Aga mehed mängisid pika ja ülikeerulise oopuse endise kergusega ära, koos kõikide kõrghetkede ja säravate nootidega.

Samamoodi tehti tuul alla ka "Long Distance Runoraoundile" sama aasta "Fragile" plaadilt. Oli ikka üllatav kuulata, et Yes ei hakanud mängima oma lühemaid ja poplikumaid lugusid, mida neil ikka on (!?), eriti aastatest 1969-71 ja 80ndatest. Jon Anderson teatas vahepeal, kui suur rõõm on tal Eestis esineda ja kuidas nad juba 30 aastat tagasi tahtnud siin esineda. Siis tuli järg 2001 aasta plaadi Magnificationi ehk uute lugude kätte. "Don‘t Go" ja "In The Presence Of" mängiti säravalt, preminigi kui CDl.

Nende järel valmistas laulja rahvast ette eriti keerulise heliteose kuulamiseks, milleks oli "Gates Of Delirium" LPlt "Rélayer" (1974), pikk ringirabelev kompositsioon. Orkester kiigutas peade kohal oma klassikalisi pille. Kusagil kontserdi keskpaigas kadusid nii orkester kui bänd ja lavale jäi vaid Stewe Howe oma akustiliste pillidega, mille peal ta demonstreeris oma heikimätlikke oskusi, kusjuures klassikalise muusika juppide järel esitas ta ka oma "esimese loo", mille olevat kunagi poisina selgeks õppinud, selline kantrilik plinnplõnn.

Kui ka teised oma puhkuselt tagasi viitsisid tulla, siis esitati vanad head "Starship Trooper", "And You And I", "Ritual", kõik täispikkuses ja efektsuses; vahepeal olid kõik bändimehed ka trummikomplekti taga, aktiivne helilooja White oli eriti "Ritualis" endale kõvasti tööd reserveerinud. Jon Andersoni vahekõned olid südamlikud ja kergelt nostalgilised.

Pillimeeste soolod erutasid kõvasti ees istuvaid fänne; kui Squire oma bassiga ühe loo lõpus kummalisi hääli tegema hakkas, siis kargasid nad püsti, braavotasid ja aplodeerisid kümnete nende eest, kes asja loiu mõistetamatusega jälgisid.

Üllatusena jäi esitamata kaunis ballaad "Wonderous Stories". "I have Seen All Good People" jäi "ametliku" osa lõpuks. Jahmunud ja õlgukehitav osa publikust hakkas juba püsti tõusma, kui Howe lavale tuli ja oma kunagise kohapärija Trevor Rabini kuulsat riffi mängima hakkas ehk alustas kuulsamast kuulsamat "Owner Of The Lonely Hearti". 1983 elektrooniliselt uhkeks vuntsitud hitt ei tahtnud siiski laval nii löövalt välja tulla. Siiski esitati ka teine lugu, "Fragile" singlilugu ja kontserdireklaamides esinenud kiire "Roundabout", mis oli nüüd veidi lühem kui originaalis.

Ja siis lõpp oli ka. Igatahes olid siis paljud soliidsed onud nägudega, et midagi sellist polnud nad oodanud, justkui oleks neid

petetud. "Arusaamatu" kihutamine mööda inimese muusikalist vaimumaailma võttis pahviks nii mõnegi, kes varem oli vist käinud Francis Goya "õiget" tinistamist kuulamas.

MARGUS KIIS


Meenutuseks, kinnituseks

18. oktoobri õhtul viis saalitäis pealtvaatajaid mängu lõppedes koju tõesti korraliku elamuse korralikust mängust. See oli üle paljude aastate hea võimalus näha kõrgetasemelist võrkpallimängu.

Tallinna Sylvesteri spordiklubi sattumine Jõgevale polnud sugugi juhuslik ja veel vähem on juhuslik homme kell 16 algav mäng. Seekord on Sylvesteri vastaseks Viljandi Meieri/Amer võistkond. Tabeliseis näitab, et hetkel on Sylvesteril neli ja Viljandi Meieri/Ameril üks võit.

Kuidas aga mäng Jõgeval ühel või teisel võistkonnal klapib, näeb juba homme. Eelmisel korral kirjutasime firma Sylvester tegevdirektori Urmas Nimmerfeldti ning Kurista Saeveski juhatuse esimehe Enn Kangruga alla koostööleppele. Mitte homne mäng ei tulene lepingust, vaid sellega kaasnev. Nimelt toimub homme võrkpalli koolituspäev kehalise kasvatuse õpetajatele, huvialaringide juhendajatele ja treeneritele. See on treeneritele väga sisutihe päev, kus on võimalik jälgida Sylvesteri võrkpallurite hommikust soojendustreeningut ning osaleda Ellen Liigi ja Sylvesteri klubitreeneri Laimons Raudsepa poolt läbiviidaval seminaril. Õhtul on aga taas näha võistlusmängu.

Mida see leping, millele kolm meest alla kirjutasid, tegelikult endast kujutab? See on kolme osapoole hea tahe ja valmisolek tuua ning näidata heal tasemel võrkpalli Jõgeval. See on Kurista Saeveski juhtide valmidus toetada võrkpalli kandepinna laienemist poiste ja tüdrukute hulgas (kuulub ju Kurista Saeveski suure Sylvesteri koosseisu). Praeguseks treenib selle projekti alusel 40 tüdrukut ja 15 poissi. Küllap neile saab selgeks, et edukaks võrkpallimänguks on olulisemad võimsus, tarkus ja kiirus. Kui kiiresti keegi need omadused saavutab? See oleneb ilmselt kõige enam töökusest. Tegelikult kogu see koostöö on mõeldud noortele võimaluste loomiseks süveneda ja nakatuda tõeliselt võrkpallimängu.

Praeguseks on Jõgeval Tartuga peaaegu et võrdselt võimalusi saada endale käesoleva aasta Eesti Karikavõistluste poolfinaalide ja superfinaali läbiviimine! Usun, et nädala pärast on juba selge, kas 22.-23. detsembrini on korraga selle aasta hetke neli paremat võistkonda Jõgeval. Siis oleme tunnistajateks sellele võrkpallile, milline on kavandatud 2006. aastal jõuda olümpiale. Siit ka kõige otsesem side kevadel olümpiakomitee presidendi Tiit Nuudiga allkirjastatud lepinguni, millega loodi Jõgeva spordielu edendamise jõud. Üheltpoolt see jõud toetab liikumist "Sinimustvalge kõrgemale" ja teisalt haarab nii paikkonna noored kui ka kohalikud võimalused olümpia ettevalmistustsüklisse. Nõnda aste astmelt me märgistame ennast üha jõulisemalt olümpia ettevalmistuskaardile ning kanname edasi olümpismi üllaid ideid.

Kui Sylvesteri pallurid on võtnud oma välismängude koduväljakuks Spordikeskuse Virtus saali, siis me toetame neid mängus. Soovin võistkonna peatreenerile Laimons Raudsepale ja võistkonna kaptenile, eelmises mängus parimaks tunnistatud Kuldar Männilaanele meeste häälestust võidule ning publiku haaramist kütkestava mänguga. Pealtvaatajatele aga aktiivset kaasaelamist ning õnnelikku kätt kohalikus loosimises. Ärme unustame, et samal ajal on võistlustules kaugel Saksamaa linnas Weissenfelsis meie saalihoki poisid. Võõrustajaid võideti 4:1, t¹ehhidele jäädi alla 7:0. Marko Saksingu juhendatav võistkond jõuab Jõgevale 12. novembril.

ANTS PAJU


Ilmateade

Päeval on vahelduva pilvisusega ilm. Kohati sajab lörtsi ja vihma. Puhub läänekaartetuul 5-10 m/s. Õhutemperatuur on -2 kuni kolm kraadi.

Pühapäeval on pilves ilm. Öösel sajab aeg-ajalt vihma ja lörtsi. Päeval sajab kohati vihma. Öösel puhuvad lõuna- ja edelatuul 7-12 m/s, päeval edela- ja läänetuul 7-12 m/s. Öösel on sooja 2-4 kraadi, kohati võib tulla kuni kaks külmakraadi. Päeval on sooja 3-8 kraadi.



Vooremaa

Laupäev, 10. november 2001. a.

Enamus Eesti hanesid võivad ka pärast mardipäeva edasi elada

JAAN LUKAS


Jõgeva vallavolikogu on IT keskuse loomise poolt

RAIVO SIHVER


Ellunäod olid Võrus edukad

RIINA MÄGI



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kuidas tähistate isadepäeva?

Palamusel küsitles ja pildistas ARDI KIVIMETS


KIRJAD

Kiibitsejad

GUNNAR ISOTAMM


Viisakust ärgu sul olgu

ANNI POOLMA


Taani sotsiaalsüsteem lähtub INIMESEST

KRISTI LAUSTAM,

Jõgeva maavalitsuse pressiesindaja


JUHTKIRI

Ravikindlustusseadusega kehvematele ots peale

10. november 2001.a


ELU JA INIMENE

Palupere - hea auraga küla

VAIKE KÄOSAAR



KULTUUR

Endla näitas esietendust

RIINA MÄGI


Yes kiusas kerge popi austajaid

MARGUS KIIS


Meenutuseks, kinnituseks

ANTS PAJU


Ilmateade