Vooremaa
Pillimäng ja plaksutamine Jõgeva reoveepuhasti ümber
Eile
käis Jõgeva reoveepuhastiga tutvumas külalisi nii
lähedalt kui ka kaugelt. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Jõgeva äärelinnas Toominga tänaval avati eile linna reovete puhastusseadmete kompleks. 34 miljonit krooni maksma läinud ehitise pidulikul avamisel osalesid Riigikogu, linna- ja maavalitsuse, mitme ministeeriumi, ehitaja ja projekteerija esindajad ning teised külalised.
Nüüd ei lasta linna solki enam Pedja jõge reostama, enne voolas linna reovesi otse jõkke. Uue reovete puhastusseadmete, kanalisatsiooni survetrassi ja reoveepumpla tellis Jõgeva linnavalitsus. Peaehitajaks sai AS Merko Ehitus, projekteerijaks AS Eesti Projekt. Jõgevale väga olulise ehitise jaoks laekus Euroopa Liidu Phare programmist 9,6 miljonit, Keskkonnainvesteeringute keskuselt 10,4 ja keskkonnaministeeriumilt 8 miljonit krooni. Linnal kulus reoveepuhastile vaid kuus miljonit krooni.
Puhastusseadmete kompleks on arvestatud 2200 m3 heitvee puhastamiseks ööpäevas. Seadmete võimsus on arvestatud suure varuga, et tulevikus vastu võtta ka Jõgeva aleviku ja Siimusti reovesi.
Eile kella kaheteistkümneks oli reoveepuhasti juurde jõudnud veidi üle poolesaja inimese, nende seas ka riigikogulased Mai Treial, Villu Reiljan ja Urmas Laht. Kultuurikeskuse ansambel mängis rahvalikke viise, kokkutulnud ootasid tseremoonia algust. Kui selgus, et oodatud külalised Phare Euroopa komisjoni Eesti esindusest ei jõuagi Jõgevale ning Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Kalle Jürgenson on peagi saabumas, astus mikrofoni juurde linnapea Ants Paju. "Tänase kuupäevaga kirjutatakse Jõgeva linna ajalukku üks huvitav lehekülg," märkis linnapea ning päeva tähtsust rõhutades esitas mõtisklemiseks neli märksõna: loovus, kokkulepped, koostöö ja kvaliteet. Ta õnnitles ja andis Jõgeva linnavalitsuse tunnustuskirjad tublidele ehitajatele ja puhastusseadmete valmimisele kaasaaitajatele.
Kiitust puhastusseadmete ehituse eestvedajatele, rahastajatele ning heameelt puhtamaks saava Pedja jõe ja looduse üle avaldasid teised ki esinejad.
Puhastusseadmete lindi lõikasid läbi linnapea Ants Paju, ehitajate esindaja Peep Siitam, Riigikogu liikmed Villu Reiljan ja Kalle Jürgenson, Keskkonnainvesteeringute keskuse juhataja Kalev Aun ja keskkonnaministeeriumi esindaja Marko Truumann.
Vastupidiselt linnas levinud kuulujuttudele ei olnud eile Jõgeva linnas kaks tundi kestnud veekatkestus seotud reoveepuhasti avamisega. ASi Jõgeva Vesi juhatuse esimehe Lembit Kabrali sõnul tehti veepumpasid elektriga varustavates alajaamades plaanilisi remonditöid.
ARDI KIVIMETS
AS Sebe jättis Maarjasse ja Jõgevale tööle käijad jalameesteks
Eile sulges bussifirma AS Sebe 14 kaugliini, millest seitse läbisid Jõgeva maakonda. Esimesest juulist alates suletakse veel üheksa liini. Jõgevamaad puudutavate liinide osas jätkavad uued vedajad reisijate teenindamist kahel liinil.
Eile õhtust alates teenindab liini nr 164 Tartu-Kuremaa-Jõgeva, väljumisega Tartust kell 17.40, AS Marsruut. Palju segadusi on tekitanud ASi Sebe teenindatava liini nr 171 Tartu-Mustvee-Jõhvi-Narva, väljumisega Tartust kell 7.45, sulgemine. Seetõttu ei saanud eile Tartust Maarjasse tööle Maarja Keskkooli direktor Liidia Lobareva. Peale tema sõidavad Tartust Maarjasse tööle veel neli õpetajat, hambaarst ja juuksur. "Helistasin neljapäeval ses küsimuses maavalitsusse Jaan Aiaotsale. Mulle vastati, et sellele liinile ei olnud pakkumisi," rääkis Liidia Lobareva.
Hiljem selgus, et alates 19. juunist hakkab seda liini sõitma AS Taisto Bussid. "Hakkame sõitma täpselt samuti nagu varem," ütles eile Vooremaale ASi Taisto Bussid direktor Riho Kartau.
ASi Sebe teenindatav liin nr 165 Tartu-Jõgeva-Rakvere hakkas senise kella 6.50 asemel Tartust väljuma alles kell 14.30. OÜ Jõgeva Bussikeskus juhataja Liia Saatre andmetel jäeti niiviisi tegutsedes bussi kasutamise võimalusteta kõik hommikul kella kaheksaks Jõgevale tööle sõitvad inimesed.
Eile öeldi teede- ja sideministeeriumist maakonnalehele, et kõik muudatused olevat Jõgeva maavalitsusega kooskõlastatud. Jõgeva maavalitsuse majandusosakonna juhatajal Jaan Aiaotsal on teised andmed. "Me saatsime ministeeriumile kirja, kus märkisime, et peame vajalikuks antud bussiliini säilitamist," ütles Jaan Aiaots. Esialgsetel andmetel teiste Jõgevamaad läbivate liinide teenindamiseks pakkumisi ei laekunud.
RAIVO SIHVER
Jõgeva vallavanem jäi ametisse
Eilsel erakorralisel Jõgeva vallavolikogu istungil kukkus vallavanema Toivo Ilvese umbusaldamine läbi. Kohale tulnud 15 volikogu liikmest hääletas umbusaldamise poolt seitse ja vastu kaheksa inimest.
Üks umbusaldajatest, Peep Lillemägi ütles enne hääletamist, et loodab õhu puhtamaks saada. "Neil, kes umbusaldusavaldusele alla kirjutasid, on selge nägemus, mis ei ühti praegusega. Eelkõige lähevad lahku teed, kuidas valla arengut kiirendada."
Enne hääletamist sõna võtnud vallavanem Toivo Ilves lausus: "Räägitakse umbusaldamise argumentidest, kuid mina ei ole neid siiamaani näinud." Ilves olevat kuulnud ainult kahest argumendist: Vaimastvere Põhikooli juurdeehitusest ja puudustest valla juhtimises.
Järgmise aasta eelarvega eraldatakse Vaimastvere kooli juurdeehituseks viis miljonit krooni. "Ei näe argumente, mis edaspidi takistab selle objekti investeerimist. Jõgeva vallavalitsus ei ole autoritaarne, vaid kollektiivne. Igal esmaspäeval toimuvad valitsuse istungid," rääkis vallavanem.
Peep Lillemägi teatas peale hääletamist: "Umbusaldushääletus, mis täna Jõgeva vallavolikogus toimus, on demokraatliku valitsemisprotsessi loomulik osa. Hääletus näitas, et need, kes olid umbusaldusavaldusele alla kirjutanud, ei ole oma küsimustele vastuseid saanud."
Pärast hääletustulemuste selgumist tänas vallavanem neid, kes teda usaldasid. "Me peame harjuma sellega, et suur poliitika on jõudnud Jõgeva valda. Leiame, et ka tänane valitsus on võimeline valla arengut edasi viima. Umbusaldamises näen probleeme selles, et valla eelarve on liiga väike, et kõike lahendada. Kindlasti pean toimunu läbi analüüsima ja tegema sest oma järeldused," lisas vallavanem Toivo Ilves.
RAIVO SIHVER
Tunneme rõõmu igast abist, toetusest ja nõuandest, mis meie lapse Kerdi Lääne elu päästa aitasid. Eriline tänu minu tööandjale, meile esimesena abistava käe ulatanud Hansapangale.
Kaja Lääne perega
ARVAMUS
KÜSITLUS
Kuidas teile meeldib aiapidamine?
Vassili, pensionär:
"Enam ma sellega ei tegele, aiatöö tegemiseks olen juba vanavõitu. Varem olen aiapidamisega natuke tegelenud, olid väikesed kilemajad, kasvatasin kurke ja tomateid. Seda muidugi enda huvides. Nüüd on ka midagi natuke maas, kuid labidatöö jaoks on vaja jõudu, seda aga enam ei ole. Kartuli ostan tuttavate käest, nad toovad selle koju kätte ja tuleb palju odavam, kui lasta maad harida ja ise kasvatada. Nüüd saab kauplusest värsket kurki ja sibulat, kõike saab osta."
Tiina, registripidaja:
"Muidugi meeldib. Olen maalaps, ilma põllu ja aiata ei oska elu ette kujutadagi. Kurb oleks linnakorteris ja ilma aiamaata. Nii hea on aiatööst rõõmu tunda ja sellega pingeid maandada. Nüüd on selline kevad, et külm ja vihm ei lase kaua peenarde vahel olla. Korra käid, siis lähed ruttu tuppa sooja. Esimesed maasikaõied näpistas külm ära, aga need, mis on nüüd õide läinud, on ilusad ja mõni maasikas ikka tuleb. Eks selles lootuses külvadki, et hiljem oleks midagi võtta."
Margit, raamatupidaja:
"Minu meelistegevus on iluaiandus, aedvilja ja kurgikasvatus mulle eriti ei meeldi. Iluaed nõuab palju aega ja tööd, raha samuti, sest istikud ja lilled on küllaltki kallid. Aga raha tuleb ja läheb, kuid puud ja põõsad on jääv väärtus, mis pakuvad ilu ja kosutust ka tulevastele põlvedele. Tunnen rõõmu igast lilletaimest, puust ja põõsast. Nemadki vajavad hoolitsust ja õrnust ning sedagi, et nendega suheldakse ja räägitakse."
Merike, õpetaja:
"Väga meeldib. Mulla sees sobramine maandab pingeid ja kõik stress läheb maha. Loomulik, et maal elades tuleb kapsad-kaalid, kartul, porgandid, tomatid-kurgid-paprikad ja mis iganes veel ise kasvatada. Suvel on oma aiamaa saagist laud kaetud ja jätkub talvekski. Omakasvatatud aed ja juurvili on poe omast ikka etem. Huvitav on kolleegidega lille ja muid taimi vahetada. Eks aednikul jää alati mõned seemned või taimed üle või tuleb hoopis puudus."
Killu, treener:
"Midagi ise kasvatada ja käsi mullaseks teha, see on otsene kontakt loodusega. Aiapidamisel on aga oma rõõmud ja mured. See kevad on külm ja vihmane ning ega vao vahele kuigi suure mõnuga ei lähe. Loodus on selline nagu ta on, tuleb praeguse pilves ja lausa sügisese ilmaga leppida. Aiatöö ajal päevitada veel ei saa, kuid taimed on vaja umbrohust päästa ja peab kitkuma."
Eini, puidutöötleja:
"Maal on aiapidamine loomulik, siin ilma läbi ei saa. Aiatöö on vahelduseks päris mõnus ja tervisele hea. Supirohelist, porgandit ja muud aiavilja tuleb oma jaoks ikka maha panna. Kartuli kasvatamisega pole mõtet enam jännata, poest osta on lihtsam ja odavam. Aiamaa eelis on seegi, et on koht, kus väike Elari saab end vabalt tunda. Ta ootabki juba maasikaid, et suu magusaks saada."
Loit, bussijuht:
"Mis ta ikka meeldib, kuid natuke peab põldu ja aeda pidama. Mida siis maal muud teha ja ega poest ei jõuagi kõike osta. Kasvatan rohkem oma tarbeks, kuid mõnele on aiapidamine ainukeseks sissetulekuallikaks. Meil on savikas maa ja sibul, porgand, kaalikas kasvab päris hästi. Ilma kartulita pole ma kunagi jäänud. Kasvuhoonet ei hakanud sel aastal tegema, rahakott ei lubanud kilet osta."
Raido, õpilane:
"Aiapidamisest ei tea ma eriti midagi. Meil on küll väike aiamaa, aga see on rohkem naiste asi, ema ja õde seal midagi teevad. Aias kasvavad lilled ja köögivili ja umbrohi. Mulle meeldib muru niita. Marjul ja seenel meeldib ka käia, seda enam, kui saak viia kokkuostu ja raha teenida."
Palal küsitles ja pildistas
ARDI KIVIMETS
Mõõdukad ajasid rongid tupikusse
Jumala päike ei lähe mitte looja, vaid kustub täielikult, enne kui lõpevad silmakirjalikkus ja vale, millesse on mässitud reisirongide liiklus Tartu-Valga ja Narva suunal.
ASi Edelaraudtee miljardiliste varade välismaalastele kinkimise eest võideldes lubas kolmikliit, et reisiliiklus raudteel mitte ainult ei jätku, vaid läheb palju paremaks. Välisinvestor lubas investeerida kolm miljardit krooni, reisijaid pidid hakkama vedama kiired rööbasbussid… Nüüd on selge - kogu erastamisreklaam osutus ainult soss-seppade enesekiituseks.
Suuga suuri linnu ehitanud minister Jürgensoni ainsaks silmanähtavaks teoks kujunes reisiliikluse lõpetamine Narva ja Kagu-Eesti suunalisel raudteel ning lume peale kruusa laotamine. Süüdi on kogu segaduses ja hiigelkahjudes ebakompetentne ja vastutustundetu erastamine mitteusaldusväärsele teovõimetule firmale. Kolmemiljardilisest investeeringust pasundanud erastaja pole senini leidnud lepingus fikseeritud sadat miljonit oma firma aktsiakapitali laiendamiseks. Küll aga on Edelaraudtee koos minister Jürgensoniga suuri tegusid teinud maksumaksja rahakoti kallal aadrit lastes. Velskriteks olid selles eelarvelises "verelaskmises" silmakirjameistritest Mõõdukad.
Valitsus pakkus Riigikogule omal ajal arutamiseks ainult halva variandi - Edelaraudtee erastada-kinkida ning maksta kümne aasta jooksul reisiliikluse dotatsioonidena peale veel 1,7 miljardit krooni. Pole just kiita tulemus enam kui miljardikroonise kingituse eest, aga korraliku erastamislepingu puhul oleks lendu lastud tuvi (raudtee) asemel vähemalt varblane (reisijatevedu) pihku jäänud. Raske südamega hääletas Eestimaa Rahvaliit "isamaalise" erastamisvariandi poolt, sest edasine ähvardas veel hullemaga. Paraku ajasid reformistid ja Mõõdukad mingit mõistetamatut poliitikat - nad hääletasid oma koalitsioonikaaslase ettepaneku vastu.
Edaspidine ületas halvimadki kartused. Reisiliiklus Kagu-Eesti ja Narva suunal jäeti erastamislepingust välja, st monopoli meelevalda. Praegu Eestimaa Rahvaliitu laimavate Mõõdukate toel saigi see mõistusevastane doteerimisvariant Riigikogus toetuse. Eestimaa Rahvaliit hääletas sellele vastu, sest krahh oli käega katsuda.
Edelaraudtee erastajale jäeti vabad käed monopoolseks väljapressimispoliitikaks. Seda võimalust kasutatakse Mõõdukate toel maksimaalselt. Valitsus eraldas käesoleval aastal riigieelarvest reisirongiliikluseks kokku 157 miljonit krooni, st 12 miljonit krooni rohkem, kui algselt erastaja nõusoleku pälvinud 10-aastase lepinguga ette nähtud 145 miljonit krooni.
Ebakompetentse erastamislepingu varjus ei täida erastaja oma investeerimiskohustusi ja ka riigi raha suhtes on tema isu kasvanud. Ta nõudis lisaks veel 60 miljonit krooni. Nüüd oli valitsuskoalitsioon ise enda nurka manööverdanud ja pistis lõhkuma nagu peru hobune. Me ei vajagi ronge, tulgu parem bussid! Edelaraudtee erastamispankrotti püüti varjata rumalate juttudega võimalusest kahe kuuga reisitransport raudteelt maanteele üle viia. Nüüd siis hakkab isegi Mõõdukatele kohale jõudma, et bussiprojekt on ebaõnnestunud.
Oleks viimane aeg oma kohustused täitmata jätnud erastaja koju saata ja ASil Edelaraudtee Eesti riigi võim taastada. Kui välisfirma kasuminõudlus kõrvale visata, piisab eraldatud dotatsioonisummadest reisiliikluse taastamiseks Narva ning Kagu-Eesti suunal. Rumalus ja silmakirjalikkus ei tunne aga piire. Valitsuskoalitsioon ja eriti Mõõdukad tõstsid äkki ajakirjanduses kummalist hädakisa - nad tahaksid väga rongiliiklust jätkata, aga Riigikogu ja eelkõige selle majanduskomisjon ei eralda vajalikku 18,3 miljonit krooni. Samal ajal andsid nad hiirvaikselt Riigikogu menetlusse seaduseelnõu, mis suunab 27 miljonit Jõgeva-Tartu-Valga rongide doteerimiseks ettenähtud eelarverahast hoopiski mujale. Kasutamata raha oli ja on praegugi olemas veel 27 miljonit krooni, aga seda ei taheta liinide taasavamiseks kasutada. Huvitav küll - mispärast? Milleks kogu see laadakära ajakirjanduses?
Riigikogusse esitati veel üks otsuseprojekt - jagada Viljandi ja Pärnu suunal reisiliiklust tagav dotatsioonisumma ümber Narva ja Kagu-Eesti kasuks. Reformisti J. Ligi arvates kannatavad inimesed Viljandi ja Pärnu suunal ebaõiglaselt tiheda rongiliikluse pärast, mida ei märgatud küll erastamise ajal. Kuid hämmastab üks kummaline asjaolu - seegi otsuseprojekt on esitatud nii kirjaoskamatult kõiki protseduurinõudeid rikkudes, et Riigikogu ei saa seda vastu võtta. Riigikogu otsuse asemel oleks vaja muuta hoopiski riigieelarve seadust. Elementaarne, aga seda millegipärast ei tehta.
Valitsuskoalitsioonil ei paista olevat mingit soovi ronge käima panna, vastasel korral oleks võinud seda ammu teha. Raha on selleks olemas koguni küsitust rohkem. Ainult soovimatusega tegelikke samme astuda saab seletada viimasel ajal Riigikogule esitatud ebakompetentseid eelnõusid. Mängitakse mingit musta poliitmängu.
Mõõdukad valavad ajakirjanduses krokodillipisaraid ja süüdistavad oma erastamiskrahhis opositsiooni. Reisirongideta jäänud rahvas aga kannatab ja ei saa enam millestki aru. Vahest ongi rahva segadusse ajamine valitsuskoalitsiooni ainuke eesmärk. Muuga seda silmakirjalikkuse ja valede paraadi ära ei seleta.
JANNO REILJAN,
Riigikogu liige,
Eestimaa Rahvaliit
JUHTKIRI
Eripensionärid on eriti võrdsed
Riigikogu suvepuhkuseni on jäänud loetud päevad. Enne seda on aga võetud nõuks mõned julmad mängud maha mängida. Milleks muuks võikski nimetada parlamendi koosistumise viimatisi tulemusi. Või on hoopiski rahva lugupeetud esindajad parlamendis end hommikuni kestvate istungitega nii segaseks istunud, et ei oldagi enam võimelised asju objektiivselt hindama. Mida uniselt inimeselt ikka muud oodata. Unesegase peaga võib ju väga kergesti meelest minna, et sai lubatud valijatele nende huvide eest seista. Osa parlamendiliikmetest ei vaevu enam isegi teesklema, et nad rahvast hoolivad. Nii see rahva usaldus järjest enam kaobki.
Üleeile varahommikuks olid Riigikogus võidu saanud lõpuks need rahvaasemikud, kes olid silmas pidanud omakasu. Nimelt jäi vastu võtmata kogumispensioni seaduseelnõu. Et vahele tuleb teatavasti suvepuhkus, on ette näha, et enne sügist ei tule pensionireformi käivitava seaduse vastuvõtmine kohe kindlasti kõne alla.
Otsustavaks kujunes seaduseelnõu punkt, millega oleks maksustatud eripensionid. Kogumispensionide seaduseelnõu järgi kuuluksid maksustamisele kõik vanadus ja eripensionid, mis on 4000 kroonist suuremad. Et praegu on parlamendipension 15 000 krooni, tuleks sellest tulumaksu kehtestamise puhul loovutada riigile 26 protsenti ehk 2900 krooni. See on ju tunduvalt suurem summa, kui lihtinimese igakuine pension.
Põhjendused ja kartused, nagu poleks mingit garantiid, et pensionifondid suudavad kindlustada inimestelt kogutava pensioniraha hoidmist ja suurendamist, taandusid siiski vastu hääletajate omakasupüüdlikele huvidele mitte maksustada eripensione. Mis hammaste taga, see oma. Mis sellest, et eksriigikogulase pension on kümme korda tavalise inimese pensionist suurem. Mis on lubatud Jupiterile, pole ju ometi lubatud härjale.
Potentsiaalsed eripensionärid on parlamendis kutsutud ja seatud seisma demokraatia, solidaarsuse ja inimeste võrdse kohtlemise eest. Ometi kaitses üks osa parlamendiliikmeid viimatise otsustamisega visalt vaid oma positsioone, tõestamaks, et eripensionärid on eriti võrdsed. Selle nimel ollakse valmis riskima isegi rahva usaldusega.
16. juuni 2001. a
ELU JA INIMENE
Sääritsa külas, Eesti serva peal
Silmside Venemaaga
Kui Sääritsa kohalt poolpõiki üle järve vaadata ja juhtub hea ilm olema, võib näha päris selgesti Oudova linna tulesid. Pimedal ajal on aga vähemalt tulekuma sealpool järve enamasti alati märgata. "Venemaal on vist elektrit palju. Siin küll tuled majade juures terve öö ei põle," leiavad Sääritsa naised.
"Venemaal on üldse teistsugune eluviis. Elasin kaks aastat Piirisaares. Seal sain vene inimese hingelaadi lähemalt tunda. Kui on pidu või tähtpäev, siis see peab ka peetud saama. Peetripäevaks müüdi või viimane lehm, majad lubjati valgeks ja pidu oli aus," teab rääkida Ell Veider, kes suurema osa elust töötanud Kallaste linnas müüjana.
Oudovasse teatakse olevat neljakümne kilomeetri ringis üle järve. Omal ajal käidi siit paadiga Oudova turule põrsaid müüma. Enamasti olid paadiga sõitjad ikka mehed, aga Eevi Treial mäletab, et tema tädi olevat viimati 1956. aastal pärast Siberist tagasijõudmist turuteekonna ette võtnud. Mäletatakse ka seda, et samamoodi paadiga käisid mõned Venemaal heina tegemas. Oma majapidamised olid enamikus väikesed ja tööd oli vähe.
Suvelapsed juba kohal
Koolivaheaeg on kätte jõudnud ja peaaegu igasse Sääritsa kodusse hakkab saabuma lapsi, enamasti vanavanemate juurde suve veetma. Nii on see igal aastal, kuni küla saab päris lasterohkeks. Juba nad tulevadki - Saulile viis, Kundrale kuus jne. Siinsed kodud on lastelaste poolest suhteliselt rikkad. Ehkki praeguste laste huvid ja tegevused on nende vanemate ja vanavanemate omadest mõneti erinevad, võib siiski kindlalt väita, et
ujumise ja kalapüüdmisega on nad küll maast-madalast harjunud.
Lapsed armastavad enamasti mängida ka järve ääres kalda all suure kivi juures. "See kivi on nii suur, et sõja ajal olime terve perega selle all varjus. See on sama koha peal, kus oli olnud Põhjasõja aegne matmise plats. Suurvesi uhub sealt praegugi konte välja," teab Ell kinnitada.
Eevi mäletab oma lapsepõlvest, et karjas olles ajanud nad loomadki kuuma ilmaga vette, kus nad päris heal meelel olid olnud. "Pesime lehmad nii puhtaks, et nad läikisid. Euronõuded missugused," ütleb ta.
Suvelapsed elavad talvel Sääritsast eemal ja käivad koolis mujal. Talveajal on Sääritsa külast koolis käimas vaid üks laps, Lii Laur, kes lõpetas Palal esimese klassi. Enam ei lähe aga kaua, kui siit külast on kooliminejaid poole rohkem, sest Lii noorem õde Lilli teab, et veel kaks lund, ja siis on ka tema koolilaps.
Kundra ämm
Sääritsa küla mälestusteraamatus "Kodukaja" on välja toodud auväärsed sääritsalased läbi aegade. Esimesel kohal on Kundra ämm ehk pärisnimega Leena Kittask Pauls. Kodavere murdes ei teata vanaema, siin kutsuti vanaema ämmaks. Kundra ämm oli rahvajuttude pajataja ja mis veelgi olulisem - iseõppinud ämmaemand.
"Tema oli see tubli ja tark naine, kes kõik Sääritsa küla ja ümbruskonna lapsed aitas ilmale tulla lihtsates kodudes põhukoti peal," meenutab Selma Vaiksaar. "Ämma poja Villemi tütar Eevi Treial elab tänagi Sääritsas," võib meenutusteridadest välja lugeda.
Eevi oli 16-aastane, kui vanaema ehk ämm 96-aastasena 1956. aastal suri. Vaid kaks aastat enne surma vajanud ta kõrvalist abi, muidu aidanud ta terve eluaja teisi hädalisi. Kõik ümbruskonna lapsed võtnud tema vastu, kokku võis neid olla aastate jooksul poole tuhande ringis. "Nii palju, kui tema lapsi vastu võttis, ei olnud kuulda, et laste või emadega oleks midagi pahasti olnud, tüsistusi või midagi niisugust," teab Eevi rääkida. Ämm oli tõepoolest kuulus, mis seal salata. Ega ainult laste vastuvõtmise pärast. Tema juurde julgeti tulla kaugemalt ja lähemalt teistegi hädadega.
Ämm oskas selga paika panna, nihestusi ja sisemisi venitusi ravida, vaatas kõrvu ja silmi jne. Kust ta küll kõik need tarkused võttis, kes teab. Õppinud ei olnud ta seda ju kusagilt. "Pidi ikka olema tohutu huvi, mis muud," arvab Eevi.
Rohtusid Kundra ämm ei andnud. Küll aga mäletab Eevi, et kapis pesu poole peal oli ämma riiul, mida lapsed puutuda ei tohtinud. Pestud-keedetud linased riidelapid, mida ämm alati varuks hoidis, käärid ja nõel. "Ta teadis, kus laps sündimas oli ja valmistas ennast ette, hoidis alati ka puhtad lapid valmis," on Eevil meeles. "Ütles ikka, et noored naised ei tea, et uus linane riie on kõva nagu tohik, ei selle sisse või last panna. Sellepärast tal need keedetud ja pestud lapid olidki."
Ämma puhtusearmastus on aga eriliselt meelde jäänud. "Kesk põrandat võib mõni krõbu sul koristamisega maha jääda, aga nurgad ja sängialused olgu küll puhtad," see jäi lapselapsele eluajaks meelde. Ämmal oli Piibel justkui sõnasõnalt peas ja tema imeilusat käekirja ei jõudnud lapselapsed küllalt ära imetleda.
Kuue kilomeetri kaugusele Kodavere kirikusse astus ämm veel kõrges easki paljajalu, nöörsaapad üle õla. Kiriku kõrval elanud tütre juures pesnud ta jalad puhtaks, et saapad kirikusse astudes jalga panna.
SÄRAPI - Sääritsa, Raatvere, Piibumäe
Veebruarikuust alates eksisteerib seltsing SÄRAPI. Koos käimas on esialgu kuus aktivisti. Sääritsa kangete naiste algatusel on võetud nõuks hakata ümbruskonna ja naaberkülade elus midagi liikuma panema. Üks esimesi ühisettevõtmisi tuleb eeloleva Sääritsa küla kokkutuleku aegu. Siis on plaanis paigutada mälestuskivi kunagise Raatvere koolimaja juurde, kuhu ümbruskonna rahva esivanemad kooli käisid.
Koolimaja kõrval on kunstnik Eduard Mässo sünnikoht. Seepärast pannakse selleks ajaks välja ka tema maalide näitus. Seltsingu loomine sai võetud ette kasvõi ainüksi seepärast, et oleks võimalik hakata projektide kirjutamise teel ettevõtmiste tarvis raha taotlema.
Villa Peipsi kaldal
Omal ajal olid Sääritsa kõige kaugemateks maailma punktideks Mustvee ja Kallaste, mida sääritsalased olla pooleks maailmaks pidanud. "Kodukajast" on lugeda: "Alla Miina ütles: "Õlen puul muailma läbi käänud: Mutvede, Kallastele, Siäritsä tagasi.""
Hilisemad ajad on Sääritsa rahvast pannud küll Tartumaa külge, siis Kallaste rajooni alla, Jõgevamaa külge. Veel hiljem on siit külast mindud õppima kõrgkoolidesse, kõrgetesse ametitesse ja laia maailma.
Nüüd on Sääritsa kunagises piirivalvekordonis, kus omal ajal asus küla süda ja kõrts-postijaam, õige pea uksed avamas külalistemaja või nagu on kirjas logol "Aarde kordon. Villa Peipsi kaldal". Nagu ütleb selle omanik ehk OÜ Sääritsa Kordon juht Aare Kalson, on ta püüdnud teha kõik, et säiliksid ilus rand ja puhas vesi. Väike-Maarjas veterinaarina töötav Aare Kalson käib Sääritsale üle päeva ja kohapeal on praegu majahoidja ning ilmselt hakkab varsti veel tööle kaks inimest. "Järveäärne rahvas on heatahtlik, teistsugune kui sisemaal. Küla on mulle vaid toeks olnud, olen just siit saanud energiat, et asja lõpuni vedada," tunnistab Aare Kalson ning ütleb, et südamehääle järgi toimides tuleks ta oma perega Sääritsale päriselt kas või hommepäev, aga ega vanu sildu ei saa enda tagant ikka ära põletama hakata. "Mis vahemaa see siis ikka on. Kui mõned ministrid on saanud Võrust Tallinna tööle käia, miks mina ei võiks siis Väike-Maarja ja Sääritsa vahet sõita," naerab ta.
Edaspidi plaanitseb külalistemaja omanik luua puhkajate ja ümbruskonna rahva rõõmuks kompleksi juurde väikese loomaaia, kus oleksid küülikud, põrsad, nutriad, haned, pardid, kanad jt. "Nendega võiksid külastajad ise tegelda ja sellised loomad nõuavad üldiselt suhteliselt vähe vaeva, eelkõige aga heatahtlikku suhtumist," arvab Kalson. Neil päevil tuuakse puhkemajja maalikogu. Tulevikus on kavas on hakata soovijatele laenutama jalgrattaid ja paate jne.
Õige varsti, 30. juunil on oodata aga endisesse kordonisse, praegusesse villasse Peipsi kaldal teisele kokkutulekule neid, kes juurtega Sääritsal, külas Eesti serva peal.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Söanda olla tark -
kui tahad lampi läita,
pead seda enne täitma.
"Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta," on öelnud aastatel 1910-1911 Laiusel elanud kirjanik Juhan Liiv. Laiusel tahetakse mäletada ja mäletatakse.
Laiuse koolielu algusdaatumiks peame aastat 1686, kui B. G. Forseliuse koolmeistrite seminari üks lõpetajatest tuli praost R. Broocmanni palvel Laiusele kooliharidust andma. Alates sealtmaalt on Laiuse läbi aegade olnud rikkalike haridus- ja kultuuritraditsioonidega. Eesti ühe vanima kooli, Forseliuse Seltsi liikme, Laiuse Põhikooli ajalugu on olnud pikk ja kirev. Usun, et alati on siinmail tähtsaks peetud õpilasi ja aatelisust nende kasvatamisel.
Direktor Asta Raja eestvedamisel rajatud praeguses koolimajas alustati õppetööd 1976. aastal. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi tingimustes asuti usinasti renoveerima koolimaju. Nii õnnestus tänu headele inimestele see 1999. aastal ka meil. Veel enam, koolimajale ehitati ka juurdeehitus. Seoses sellega, et asume nüüd ühe katuse all koos Laiuse külaraamatukoguga ja kohaliku kultuuriseltsiga Püüe, oleme asunud rajama nn haridus- ja kultuurikeskust. Me püüame kooli ruume ja võimalusi rakendada kogu Laiuse küla edasiseks arendamiseks.
Laiuse Põhikool pakub väljaspool oma kooli tegemisi kõigile rakendust võimlas, jõusaalis, aulas, arvutiklassis jne. Mis iseloomustab meie kooli seestpoolt? Täna õpib koolis 130 õpilast 14 pedagoogi juhendamisel. Kooli pedagoogide ühiste jõupingutustega on valminud kooli ainekavad, valmimas on kooli õppekava. Oleme rahul saavutustega matemaatika ja geograafia aineolümpiaadidel, häbeneda ei tule riiklike tasemetööde tulemusi.
Traditsioonikohaselt ei hinnata meil V klassi õpilasi esimesel õppeveerandil ebarahuldava hindega. Lapsel peab olema aega harjuda üleminekuga ühe õpetaja alt erinevate aineõpetajate juurde. Juba aastaid peame koolis kontrolltööde korraldamise graafikut, et vältida mitme õppeaine kontrolltööde sattumist ühele päevale. Iga õppeveerandi lõpul koguneb koolipere kiitmaks tublimaid õppimises ja koolivälises tegevuses. Traditsioonikohaselt autasustatakse aineolümpiaadide tublimaid kodukandipäeval ja parimatele õpilastele korraldatakse tasuta ekskursioon. Sporditöö tõhustamiseks on loodud kooli juurde spordiklubi Contra. Tänu treenerite tublile tööle on meie noorsportlased tuntud ka väljaspool maakonda. Head meelt valmistab arvutiõpetuse suur huvi õpilaste hulgas. Meie kooli arvukate ürituste organiseerimisel kasutavad kooli tublid huvijuhid kooli pikaaegseid traditsioone. Tublid on meie ringijuhid. Kõige iseäralikum on see, et meil on oma käsitöömaja, kus Aime Langi juhendamisel õpitakse õlgehistöö saladusi. Üleval on ka vastav püsinäitus, mida väga aktiivselt külastatakse.
Laiusel koolihariduse andmise 300. juubelit tähistati direktor Helve Saare eestvedamisel 1988. aastal, mil kooli ees avati skulptor Endel Taniloo kavandatud mälestuskivi tekstiga "Kolm sajandit kooli Laiusel". Kooli juubeliks valmis ka kooli lipp ja kooli oma laul, mille viisi autoriks on vilistlane Kristiina Birk. Vahepeal pidasime ära ka 310. aastapäeva üritused ja tänavu saame kokku nii vilistlaste kui ka endiste õpetajatega 22. juunil, kooli 315. aastapäeva vilistlaspeol. Seniste voldikute ja koolilehe asemel oleme otsustanud seekord välja anda kooli almanahhi.
Meeldiva kohtumiseni Laiuse Põhikooli vilistlaspeol.
ARVO SAKJAS,
Laiuse Põhikooli direktor
Palamusel "tuulutatakse" eesti teatrit
Palamuse näitetrupp osales möödunud suvel oma lavastusega "Ulguv mölder" Soomes Rääkkyläs peetud esimesel Põhjamaade külateatrite festivalil. Kõrgeid tiitleid nad sealt kaasa ei toonud - neid seal ei jagatudki -, küll aga festivali enda.
Tõepoolest: järgmine selline festival otsustati pidada Palamusel. Kuna osa tulla tahtjaid olid linnatrupid ning tulijate ring ei piirdunud ka Põhjamaadega, sai ürituse nimeks Palamuse rahvusvaheline harrastusteatrite festival. Ent õigupoolest tuleks ka sõna "harrastus" teatrite eest ära koristada, sest Leedust ©ilutest tuli näiteks kohale professionaalne teater.
Selle kohta, kuidas üks või teine trupp festivalile jõudis või ei jõudnud, võiks kirjutada omaette loo, milles tubli annus absurdihuumorit. Lühidalt öeldes: kui Vooremaa esindus üleeile festivali väljakuulutatud algusajaks Palamusele jõudis, olid saarlased vaatamata bussi Türil laiali lagunemisele juba kohal, soomlased vaatamata laeva hilinemisele juba Palamusele lähenemas, leedukad vaatamata sekeldustele Valga piiripunktis juba Tartust läbi, sillamäelased Mustvee kandis, ghanalased ikka veel viisaootel - tont teab, kas Londonis või koduses Aafrikas - ning rumeenlastelt ja itaallastelt polnud vaatamata korduvatele järelepärimistele ikka veel mingit vastust.
Kui festival lõpuks pooleteisetunnise hilinemisega avati, sai kohe selgeks, et seltskond on küll rahvusvaheline, aga õhkkond õdus ja kodune. Tingis seda Palamuse kitsuke päevinäinud rahvamaja, saarlaste lahe killupanemine või see, et teatriharrastajad rahvusele vaatamata lihtsalt mõnus rahvas on, mine võta kinni.
Päikeseseis
Palamuse kultuuritegijad eesotsas Tiina Tegelmanniga on muidugi igat masti ja mastaabiga ürituste korraldamisel kõva karastuse saanud, aga kuidas neil taevas vett pidama saada õnnestus, jääb siiski arusaamatuks. Igatahes asendus päev otsa ladisenud vihm esimese festivalietenduse ajaks päikesepaistega.
Kaheinimesetükk "Suvepäeva päikeseseis", mida Joensuu (Soome) trupp rahvamaja ees mängis, oli trupi juhi Riku Laakkoneni enda kirjutatud. Selles saavad kogemata kokku naine ja mees, kes paar aastat varem naise armastatud lemmikkoera surnuks on sõitnud ning koos elavad nad läbi kõikvõimalikud tundevarjundid vihkamisest armastuseni. Vahepeal kiskus asi küll natuke nilbeks (neil hetkil oli vist heagi, et kõigest aru ei saanud), aga soomlaste tempokas ja tugeva tragikoomikatunnetusega esitus oli nauditav.
Üles astusid esimesel õhtul ka peoperemehed: Palamuse näitetrupp mängis Raivo Adlase dramatiseeringut Ain Kalmuse romaanist "Juudas". Adlas nentis küll pärast, et asi kukkus välja rabedam kui esietendusel, ent rahvusvaheline publik kiitis müstilist atmosfääri, mis õhtuhämaral klaasikoja õuel küdeva pärliahju ümber tekkis. ©ilute teatri lavastaja Sergijus Paciukas arvas koguni, et samas paigas võiks Piibli-aineliste lavastuste festivali teha.
Inimkapitalistid
"Palamuse eriline atmosfäär ongi siinse festivali trump," ütles paljude maade paljudel teatrifestivalidel viibinud Marjatta Jeskanen, Soome Harrastusteatrite Liidu koolitussekretär. Ühtekokku olevat Soomes harrastustruppe tuhande ringis. Küsimusele, miks teatritegemine nii Soomes kui ka Eestis populaarne on, vastas Marjatta, et osalt võib see tingitud olla sellest, et loomult kinnisevõitu "ugrimugrilased" saavad laval kellekski teiseks kehastudes öelda välja selle hinges pakitseva, mida nad iseendana välja öelda ei julgeks.
Eesti Harrastusteatrite Liidu esimees Jaan Urvet aga ütles, et Eestis on muutumas riigi suhtumine teatri ja muude kunstialade harrastamisse kui niisugusesse. "Siseministeeriumi juures tegutsev töörühm on välja töötamas kodanikeühenduste rahastamise uusi põhimõtteid, mis lähtuvad tõdemusest, et kultuurialade harrastamine pole üksnes harrastajate endi asi, vaid see on peaaegu et avalik-õiguslik tegevus, nö inimkapitali loomine, teisalt aga ka kaudne kuritegevuse ennetamine. Rahvusvahelises seltskonnas teatri tegemine on aga topelt kasulik: eesti natuke liiga omas mahlas küpsenud teatrile kulub igasugune rahvusvaheline "tuulutamine" marjaks ära," ütles Urvet.
Eile ja täna esinesidesinevad Palamusel veel Salme valla (Saaremaa) näitering, Rääkkylä (Soome) teater, Baranovite pereteater Art Paradise Sillamäelt ning ©ilute teater Leedust. Festivalipäevade hommikupoolikud veedavad näitlejad kostüümikujunduse, lavatantsu ja eesti käsitöö õpitubades, õhtuti on tegutsenud nn vabalava.
RIINA MÄGI
Jõgeva kunstiühingu kevadnäitus sai mõni aeg tagasi Jõgeva linnaraamatukogusse üles ilma erilise kärata, nii et kui raamatukogu püsikülastajad välja arvata, on seda näinud ilmselt vähesed. Aga vaadata tasuks.
Erilise pildi- ja autorite rohkusega näitus seekord kiidelda ei saa, aga ega rohkema jaoks poleks raamatukogus ruumigi: niigi on näitusetööd jagatud laste ja täiskasvanute laenutusruumi ja täiskasvanute lugemissaali vahel.
Töid on kaheksalt autorilt. Tartus elav endine jõgevlane Eeva Ant on truuks jäänud õlimaalile ja väikesele formaadile, ent seekord kõneleb ta - kui 1992. aastal valminud "Valve koduõues" välja arvata - abstraktsemas pildikeeles. Allkirjad annavad küll konkreetsed viited, nagu "Kadripäevaks," "Lehekuu" ja "Kuppelmaastik", ent vaataja peas võivad Andi hoogsad vormi ja värvitundlikud kujundid tekitada hoopis teisi seoseid. Vaevalt, et autor selle peale pahandab.
Eike Salu kaks akvarelli "Sügisene kibuvits" ja "Tervitus kevadele" on, nagu Salu puhul ikka, hästi akvarelli ja kujutatava olemust tabavad ning meeldiva koloriidiga.
Milvi Saare kaks õlimaali annavad tunnistust sellest, et ta rohkem Peipsiäärses kodutalus kui Jõgeval viibib. Õnnestunum tundub "Homseni" - lüüriline hüvastijätt õhtuvalguses ja udus heinamaaga. Sama autori kahe vitraa¾i puhul piirdun väitega, et allakirjutanu selle stiili austajate hulka ei kuulu.
Tiina Säälik on kunstiühingus küll üsna uus liige, ent kunstikooli Avatud Stuudios on ta tegutsenud selle algusest peale ning tema looming on siinsele kunsti publikule tuttav. "Tiina puhul on edasiminek olnud kõige tuntavam," avaldas arvamust kunstiühingu esimees Heli Järv. Ning raamatukogu laenutuslaua taga istunud raamatukogutöötaja kinnitas, et Tiina pastellmaalile "Mooni poos" olevat juba õige palju pretendente kogunenud. Teine sama autori pastellmaal "Liiga pime, et olla päev, liiga valge, et olla öö", on sama mõistatuslik ja müstiline kui pildi allkirigi. Õigupoolest olnudki autoril kõigepealt mõttes luuleread ja kui pilt sinilillas taevas hõõguvast kuust, mida varjutavad siugjad heinakõrred, valmis, sai ta aru, et selle pildi alla see tekst sobibki. Sellest, et Tiina on edenenud ka õlimaali alal, annab tunnistust "Palamuse vaade".
Rein Ereb, Andres Lindok, Tiit Vanakõrts ja Kristi Vanakõrts on piirdunud vaid ühe töö eksponeerimisega. Erebilt on väljas üsna vana, 1992. aastal valminud realistlik natüürmort, Andres Lindokilt lopsakas küpsetes sügistoonides Vooremaa-vaade ja Tiit Vanakõrtsilt üllatavalt helge, värvirõõmus ja julgete pintslilöökidega "Kevad Pööra külas" - kõik kolm on õlimaalid. Kõige värskema kunstiühinglasena astub näitusel üles aga Tiit Vanakõrtsi tütar Kristi Vanakõrts, kellelt saab näha tema möödunudaastast Jõgeva Kunstikooli lõputööd: suuremõõtmelist kompositsiooni "Paradiisipuu".
Kuigi näitus pidi esialgsete plaanide kohaselt üleval olema 20. juunini, saab seda näha tõenäoliselt kauem. Tegelikult elab kunstiühing uue galerii ootel: see valmib koos renoveeritava kultuurikeskusega.
RIINA MÄGI
Laupäeval on sademeteta ilm. Puhub läänekaarte tuul 2-8 m/s. Õhutemperatuur +16°C ... +22°C.
Pühapäeval on pilves selgimistega ilm, õhtul võib sadada hoovihma. Puhub muutliku suunaga tuul 1-7 m/s. Õhutemperatuur öösel +6°C ... +12°C, päeval +17°C ... +23°C.
Laupäev, 16. juuni 2001. a.
Pillimäng ja plaksutamine Jõgeva reoveepuhasti ümber
ARDI KIVIMETS
AS Sebe jättis Maarjasse ja Jõgevale tööle käijad jalameesteks
RAIVO SIHVER
Jõgeva vallavanem jäi ametisse
RAIVO SIHVER
Kaja Lääne perega
KÜSITLUS
Kuidas teile meeldib aiapidamine?
Palal küsitles ja pildistas
ARDI KIVIMETS
Mõõdukad ajasid rongid tupikusse
JANNO REILJAN,
Riigikogu liige,
Eestimaa Rahvaliit
JUHTKIRI
Eripensionärid on eriti võrdsed
16. juuni 2001. a
Sääritsa külas, Eesti serva peal
VAIKE KÄOSAAR
ARVO SAKJAS,
Laiuse Põhikooli direktor
Palamusel "tuulutatakse" eesti teatrit
RIINA MÄGI
RIINA MÄGI