Vooremaa 17.02.2001

Vooremaa
Laupäev, 17. veebruar 2001. a.
Sisukord
Jõgeval peatati piima töötlemine

Üle 80 aasta on Jõgeval piima töödeldud. Üleeile pandi tootmine seisma. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ

Neljapäeval sulges miljonitesse kroonidesse ulatuvatesse võlgadesse sattunud AS Eesti Taluvõi Jõgeva piimakombinaadi.

Piima ei võeta vastu ega töödelda neljapäevast alates. Peatati ka Torma-Visusi ja Roela piimapunkti tegevus. Samast päevast alustati kombinaadi kaupluse tühjendusmüüki. Töötajatele jagati kätte koondamisteated.

Kinnitamata andmetel võlgneb kombinaat võlausaldajatele ligi 10 miljonit krooni, sh ligi 3,2 miljoni krooni ulatuses pandiga tagatud nõudeid ASile Eesti Maapank. Viimase nõude katteks on arestitud ka piimakombinaadi vara.

Esialgsetel andmetel on kohtutesse esitatud kolm haginõuet. Juristi Terje Miku andmetel peaks 19. veebruaril selguma, kas ühe erafirma hagi alusel algatatakse Tallinna Linnakohtus ASi Eesti Taluvõi osas pankrotimenetlus.

22. veebruaril tuleb Jõgeva Maakohtus arutlusele grupi võlausaldajate hagi ASi Eesti Taluvõi vastu. Põlva, Võru ja Tartumaa piimatootjaid ühendava firma K-Piim juhatuse liige Jüri Avikson ütles maakonnalehele, et nad on ligi 500 000 krooni suuruse hagi esitanud Tartu Maakohtusse.

Talunikud on omakorda abisaamiseks pöördunud juristide poole, kes olid eilse päeva seisuga kokku kogunud ligi 45 avaldust nõudesummaga 800 000 krooni. Juristibüroo Terje Mikk poole on pöördunud umbkaudu 15 eraisikut ja firmat ligi 300 000 kroonini ulatuva nõudmisega. Teine, talunike nõuetega tegelev jurist eelistas jääda tundmatuks. Nende andmetel lubas kombinaadi raamatupidamine koostada piimamüüjate võlgnevuste osas eelolevaks teisipäevaks lõpparuande. Kuna talunike nõuded kuuluvad firma pankrotistumise korral rahuldamisele alles viiendas järgus, ei julgenud juristid lubada, et nende nõuded 100%liselt lahendatud saavad.

38 koondamisteadet

Kõik 38 töötajat on alates 14. aprillist vabad. Kuni selle ajani peavad nad iga päev tööl käima. Kuna masinad ja seadmed seisavad ning laod on toodangust tühjad, siis tegeldakse põhiliselt korrastustöödega.

Jõgeva linnapea Ants Paju arvates on 38 inimese töötuks jäämine nii väikesele omavalitsusele nagu seda on Jõgeva linn, kurb sündmus. Suurem kahju on aga nendest piimatootjatest, kes ei saa kombinaadist oma raha kätte. Kapitalism on julm ja linnavalitsus ei saa eraettevõtlusse sekkuda.

Ants Paju rääkis, et kui ettevõtja firma omandas ja äriplaani kirjutas, võttis ta enda peale nii äririski kui ka usalduse. Oletatava turu jaoks tegi ta kulutusi: muretses kallimaid seadmeid, kui toodete müük tagasi tõi. Ilmselt orienteeruti rohkem Vene turule, kuhu oli aga topelttollide tõttu raske siseneda. Ants Paju andmetel on Tallinnas taas koos Vene-Eesti ümarlaud, kus arutatakse ka topelttollidega seonduvaid küsimusi.

"Kui piimatootjatele ei maksta, on see põhjuseks, et oleks juba ammu võinud lõpetada," arvas Jõgevamaa Veterinaarkeskuse peaveterinaararst Jaan Kusma.

Piim läheb Jõhvi

Torma-Visusi piimapunktis ei võetud vaid üks päev piima vastu. Pärast Eesti Taluvõiga saavutatud kokkulepet, et neile kuuluvates ruumides võib piima Jõhvi viimiseks vastu võtta, said ümbruskonna veerandsada lehmapidajat piimast lahti. Eile toodi Torma-Visusi piimapunkti 891 kilo piima. Päris hätta jäid aga Rääbise kandi lehmapidajad - piimaauto lõpetas oma ringi. "Veel poolteist aastat tagasi kogusime Rääbise ümbrusest üle 4000 kilo piima, teist sama palju tuli Torma kandist. Päev enne Jõgeva piimakombinaadi sulgemist, kui käisin autoga viimasel piimaringil, kogusime umbes 700 kilo piima. Nüüd pole selle kandi rahval enam kuhugi piima panna. Kohe kahju maainimestest, kes on pandud sundseisu," ohkas Raivo Lõns, kes on koos abikaasa Heljoga töötanud piima vastuvõtupunktides üle neljakümne aasta. Väike lootus siiski jääb, et keegi selle 115 kilomeetri pikkuse piimaringi taastab, kuid selleks ajaks võivad olla paljud lehmapidamise juba lõpetanud.

Veebruari esimestel päevadel ütles ASi Eesti Taluvõi üks omanikke, Konstantin Soldatov Vooremaale, et ta ei pea Jõgeval piima töötlemist perspektiivituks. Sellega, mis lähiajal hakkab Jõgeval toimuma, polnud ta kursis või ei tahtnud avalikustada.

Lootust, et Jõgevale piimavõi siis mõni muu tööstus alles jääb, hellitavad ka koondamisteate saanud töötajad.

RAIVO SIHVER

ARDI KIVIMETS

Tervisekaitsja Lembit Vink on saanud aumärke ka sõjaväelasena

Kauaaegset Jõgevamaa Tervisekaitsetalituse inspektorit, põltsamaalast Lembit Vinki autasustas president Lennart Meri Eesti Vabariigi 83. aastapäeva eel Eesti Punase Risti V klassi ordeniga.

Velskriks õppinud Lembit Vink töötas 52 aastat inspektorina varasemas Jõgevamaa sanitaarepidemioloogiajaamas ning hilisemas tervisekaitsetalituses. "Asutusi ja ettevõtteid kontrollides olin nõudlik. Vaenlasi mulle igapäevatöö ei toonud. Mõned inimesed, keda trahvisin, said hoopis sõpradeks," meenutas Vink, kes neljandat aastat pensionipõlve peab.

"Autasustamine Punase Risti ordeniga tuli mulle üllatusena. Ehk tegi minu autasustamiseks ettepaneku tervisekaitsetalituse juhataja Aino Tölp. Arvan, et orden, mille saan, on tunnustuseks kogu tervisekaitsetalituse töökollektiivile," arutles ta.

Lembit Vink tegi allohvitserina kaasa Teise maailmasõja nii Saksa armees kui ka Soome jätkusõjas. Sõjapäevil autasustati teda Soome sõjaväe ülemjuhataja, marssal Carl Gustaf Emil Mannerheimi käskkirjaga antud medaliga. "Medali sain tagasi 1992. aastal. Varem hoiti medalit Soome sõjaväearhiivis," rääkis sõjaveteran, kes "vales" armees sõdimise tõttu ei pääsenud õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda.

Seitsmekümnendate aastate lõpus sai Lembit Vink Eesti NSV teeneliseks tervishoiutöötajaks. Samuti on pälvinud tunnustuse mitmekülgse mehe 35aastane töö Põltsamaa Ühisgümnaasiumi puhkpilliorkestri juhatajana. Nimelt pälvis Vink 1999. aasta üldlaulupeo ajal noorte puhkpillimängijate juhendamise eest David Otto Wirkhausi elutööpreemia. Samuti on Lembit Vink valitud oma kodulinna aukodanikuks.

JAAN LUKAS

Jõgevamaa delegatsioon külastab Järvenpääd

Maavanem Margus Oro ja grupp Jõgevamaa ettevõtjad on 16.-20. veebruarini visiidil maakonna Soome Vabariigi sõpruspiirkonnas Järvenpää linnas.

Jõgevamaa delegatsiooni võtavad vastu Järvenpää linnavolikogu esimees ja linnapea. Soomes toimusid eelmisel sügisel kohalikud valimised ja seetõttu on Järvenpää linna juhtstruktuurides uusi inimesi. Nendega otsekontaktide sisseseadmine on üks visiidi eesmärkidest.

"Soomlaste välja pakutud kavale tuginedes saan öelda, et läheme vaatama suveniiritööstust, uurimaks, millega tuleb turistidele mõeldud suveniiride tootmisel arvestada. Veel tutvume huvitava projektiga, kus üks ettevõtja on vanasse lauta sisustanud Soome ühe parema helisalvestusstuudio. Toimub ka kohtumine kohalikus ettevõtjate klubis, kus Jõgevamaa ettevõtjad saavad tutvustada oma toodangut ja teenuseid ning arutleda koostöövõimaluste üle. Laupäeval ja pühapäeval külastame koos järvenpäälastega ka Lahtis toimuvaid suusaalade maailmameistrivõistlusi," rääkis maavanem Margus Oro.

Helsingist 40 kilomeetri kaugusel asuv Järvenpää on Soomes tuntud kultuuri, tööstus ja koolituslinn. Järvenpää linnas elab 40 000 inimest - ligikaudu sama palju kui Jõgevamaal.

PEEP LILLEMÄGI

ARVAMUS

KIRJAD

Strateeg Savisaar jäi alla Suurele Juhile Savisaarele

Taas kord on Eesti kogenumaid poliitikuid Edgar Savisaar iseenda ülesseatud lõksus. Keskerakonna teisipäevane pressiteade välisriikide suursaadikutele ja esindustele sellest, kuidas Eestis lämmatavad võimul olevad poliitikud armee ja ajakirjanduse toel opositsiooni, teeb Savisaare diplomaatide silmis naeruväärseks.

Välissuhtlus on olnud Savisaare ja tema juhitud erakonna Achilleuse kand algusest peale. Keskerakond on Eesti juhtivatest erakondadest ainus, kel pole tänaseni õnnestunud saada mitte ühegi Euroopa parteisid ühendava liidu liikmeks. Esimese IdaEuroopa parteina võeti Isamaaliit aastal 1993 Euroopa paremtsentristlikke ja kristlikdemokraatlikke erakondi ühendava Euroopa Demokraatliku Liidu liikmeks, väga head rahvusvahelised kontaktid on Mõõdukatel Sotsialistlikus Internatsionaalis ja Reformierakonnal Liberaalses Internatsionaalis, Koonderakonna paremail päevil olid ka sellel erakonnal arvestatavad välissuhted Liberaalse Internatsionaali vaatlejaliikmena.

Kui Eestis on keskerakondlased liberaalset maailmavaadet valimatult sõimanud, siis Euroopa liberaale ja keskparteisid ühendava Liberaalse Internatsionaali liikmeks saada üritas Keskerakond viimati mullu. Aga Keskerakonna enesetutvustus ei kõlanud Euroopas usutavalt ja aken Euroopasse jäi Savisaarel raiumata.

Edgar Savisaar on ammu muutunud oma erakonna edasiliikumist takistavaks piduriks. Nii nagu Eestis takistab Savisaare koostöövõimetus ja ebausaldatavus Keskerakonna kontakte teiste parteidega, nii ei jõua ka välispoliitikas sihile enesessesulgunud virilad kaevupunnid. Lisame siia Savisaare puuduliku võõrkeeleoskuse ja saabki klaariks, miks Keskerakonnal välissuhtluses usalduskapitali pole.

Eesti rahvusvahelise maine kahjustamine sisepoliitiliste eesmärkide saavutamiseks on täiesti lubamatu ja vastutustundetu. Selles on üksmeelel kõik kommentaatorid ja välispoliitika eksperdid. On tõenäoline, et selle välispoliitilise avantüüriga suurendas Edgar Savisaar ka lõhet Keskerakonna sees, sest erakonna tasakaalukam osa mõistab tehtud vea suurust.

Olen päris kindel, et Savisaare meeskond oleks hoidnud infot laskeharjutustest Nursil veel pikka aega tagataskus ja käinud selle välja alles vahetult enne järgmisi valimisi, kui mitte võimuvõitlus Keskerakonna sees ei oleks hakanud üle ääre keema. Kaotuste rida on Savisaare positsioone nii palju nõrgestanud, et Keskerakonna fraktsioon Tallinna linnavolikogus ei suutnud viimati veenda umbusaldusele alla kirjutama isegi mitte kõiki oma partei liikmeid, rääkimata sellest, et koostööd Keskerakonnaga ei pea võimalikuks ükski teine volikogus esindatud poliitiline jõud.

Kui nüüd oleks Savisaar jäänud veel presidendikandidaadina Siiri Oviiri järel teiseks, siis oleks see olnud Keskerakonna esimehele väljakannatamatu. Korrektses erakonnasiseses konkurentsis oleks Edgar Savisaarel keeruline Siiri Oviiri võita ning seda tajudes kaotas Keskerakonna esimees närvid ja hakkas rapsima.

Savisaare jaoks on praegu kõige tähtsam leida toetust nende erakonnakaaslaste hulgas, kes on astunud Keskerakonda siirast soovist maailma parandada, kes on astunud erakonda Keskerakonna programmiliste ideede toetajatena, ja on nüüd kauaaegses iidolis pettunud. Arvan, et neid inimesi on väga palju, rohkem, kui Edgar Savisaar sooviks.

Olen kindel, et Keskerakond suudab enesepuhastuse kaudu ükskord saavutada väärilise positsiooni Eesti poliitikas. Aga kindlasti ei jõua Keskerakond mitte kunagi sihile, kui tema liider laimab Eesti kaitseväge ja alavääristab Eesti ajakirjandust.

ANDRES AMMAS,

Isamaaliidu peasekretär

KÜSITLUS

Kas jälgite poliitikauudiseid?

Jaan, endine autojuht:

"Poliitikafanatt ma ei ole, kuid vahel ikka jälgin. Praegu on kuulda ja lugeda rohkem jama, kui tõsist asja. Poliitikud aina kaklevad omavahel ja mustavad üksteist. Otsitakse vanu lugusid välja, ja seda mitte üksnes meie riigis. Ainult poliitika jälgimine tüütab ära, nüüd jälgin suusavõistlusi ja teisi spordiuudiseid. Eks sport ole samuti poliitika."

Inge, Dianna ema:

"Poliitikauudistesse ma väga ei süvene. Kuuleb ainult igapäevasest kemplemisest, juba ära on tüüdanud. Eks ajakirjanikud pea ju midagi kirjutama, et neid loetakse. Heietatakse pildiskandaali ümber ja iga päev tuleb midagi juurde. Kellelegi on selle teema ülesvõtmine kasulik. Laar peaks oma kohale alles jääma. Tahaks kuulda rohkem häid uudiseid."

Enn, bussijuht:

"Uudistes enam muud ei kuulegi, kui seda Savisaare pildi lugu. Seda suurt jama kuuleb söögi alla ja söögi peale. Seda, et mõni vana luukere otsitakse kapist välja, on juhtunud varem ja tehakse edaspidigi. Poliitika polegi just päris puhas asi, ikka tahab keegi teisele jalga taha panna ja poriga loopida. Selle, aastataguse loo pärast ei tasuks Laari küll maha võtta."

Tiina, müüja:

"Ühe silma ja ühe kõrvaga ikka jälgin, kuid poliitika on mind ära tüüdanud. Kostub täielik jama, meie poliitikud mängivad nagu lapsed liivakastis. See teeb häbi meie riigile, mille loomisele me nii vaimustatult kaasa elasime. Eks neid patukesi ole küll ja küll, mida püütakse enne valimisi välja urgitseda. Praegune poliitika ajab vihale."

Meeli, kodune:

"Jälgin nõnda palju, kui endale parasjagu vaja läheb. Ma ei kurna end üleliigsete probleemidega, jälgin rohkem elulisi, näiteks toetuste saamisega seotud uudiseid. Kui poliitikutel enam muud teha ei ole, siis las nägelevad. See on nende asi, mina ei saa seda muuta ega hakka nende probleemidega oma pead vaevama."

Johannes, krohvija:

"Olen suur poliitikahuviline ja selliseid uudiseid võiks rohkem olla. Avalikkus peab teadma, mis toimub. Praegu käib aga rumal, räpane mäng. Suured mehed on nagu poisikesed liivakastis. Selline mäng toob meie väikesele ja vaesele Eestile väga suurt kahju. Jälle on toodud luukere välja, et saaks ühe skandaalikese juurde. Lausa häbilugu."

Helgi, pensionär:

"Jah, kuulan raadiost ja telekast ja loen mõnest lehest, mida osta jõuan. See on täitsa jama, mis toimub. Poleks uskunud, et uus Eesti valitsus rahvast niimoodi lollitab. Liiga noored on lastud võimu

juurde, sellest need poisikeste tembudki. Pättuste tegijad peaks vallandama. Teine põhiline uudis, see valdade ja maakondade liitmine, on samuti täitsa jama."

Endel, müügijuht:

"Kuigipalju ikka jälgin. Saab teada, millist tsirkust on jälle tehtud. Annab tunda, et uus valimiskampaania on alanud - ega muidu poleks vana lugu üles soojendatud. Nüüd kuuled hommikust õhtuni aina Laarist, Savisaarest ja Lepiksonist. Iga uudis algab selle jamaga, juba käib üle mõistuse. Vaevalt, et see pildiskandaal praegust valitsust muudab."

Põltsamaal küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja

ANATOLI MAKAREVITŠ

JUHTKIRI

Põllumajanduse allakäik pole ainult põllumeeste probleem

Üleeile lõpetas kroonilistes makseraskustes ning ilma tooraineta jäänud Jõgeva piimakombinaat oma tegevuse. 38 inimest said koondamisteated ning täiendavad lähipäevil töötuabiraha ja sotsiaaltoetuse saajate ridasid. Jõgeva linna niigi mitte eriti kiita olevale tulubaasile on see kaunis tõsiseks löögiks.

Põllumajandustootmise ning põllumajandussaaduste ümbertöötlemisega tegelevate ettevõtete allakäik on meie maakonnas juba igapäevane nähtus, meenutagem kasvõi Adavere lihatööstust ning Voore, Nõva ja Kevade ühistute pankrotte. Pole ka ime - omal ajal ekstensiivselt arendatud põllumajandus ei vaja enam endisel hulgal töökäsi ega suuda enam ülal pidada kulukat juhtimisaparaati. Tänapäeva talunik koos pereliikmete ja mõne abilisega suudab anda rohkem toodangut kui omaaegne keskmine kolhoos. Kunagine põhjatu idaturg aga näib viimasel ajal üha tõsisemalt omaenda tootmisvõimsusi arendavat. Järelikult ei ole kuskilt tulemas ka valget laeva, mis omal ajal põllumajanduses hõivatud töötajatele taas endises mahus erialast rakendust pakuks.

Tööturuameti viimastel andmetel on Jõgevamaa tõusnud IdaVirumaa järel suurima töötuse osakaaluga piirkonnaks - aastaga on töötute arv maakonnas peaaegu kahekordistunud ning ilma rakenduseta on iga kümnes tööealine elanik. Paljud vanad ettvõtted on pankrotis, uusi on tekkinud mõned üksikud. Neist märkimisväärseim, Werol Tehased, ei ole aga siia kerkinud hoopiski mitte kohalikul initsiatiivil.

Alates taasiseseisvumisest on kirjutatud lugematul arvul projekte ja arengukavasid, saadud koolitust ja käidud kogemusi vahetamas, tegeldud regionaalarengu programmiga. Maavalitsuses on koguni olemas arenguja planeeringuosakond. Sellest kõigest hoolimata pole mingit reaalset arengut saavutatud.

Võib küll väita, et ettevõtluse käekäik pole maavalitsuse ega omavalitsusjuhtide mõjutada, kuid on ikka küll. Kui palju on neid omavalitsus või riigiametnikke, kes võtavad vaevaks suurettevõtjatega kontakte otsida, neile oma kodukandi häid ja halbu külgi tutvustada ning kapitalimahutusi soovitada? Millal käis mõni vallavanem või linnapea viimati pankrotistuvas ettevõttes huvi tundmas, mis saab koondatavatest inimestest ning vabanevatest tootmispindadest? Need, kes on proovinud, on teinekord üsna hämmastavaid tulemusi saavutanud.

17. veebruar 2001

ELU JA INIMENE

Õuna - linnalähedane ja muutuvate piiridega

Õuna ei ole tüüpiline küla. Tal ei ole isegi kindlaid piire. Ametlikult muidugi on need paika pandud, aga külarahval enamasti nendega asja ei ole. Ega külaelanikud eriti teagi, kes õieti nendega ühte külasse kuuluvad, tuntakse enamasti vaid lähemaid naabreid. Jõgeva linna lähedus pole lasknud tekkida ei küla vaimu ega võimu ning nii on Õuna justkui teede ja inimeste hargnemiskoht.

Tegelikult on küla ühe külje pealt justkui Siimusti väljade peale välja venitatud, teine serv saab ühte Jõgeva linna piiriga. Üks osa laiutab aga kahel pool Jõgeva-Põltsamaa maanteed kuni Kurista piirini, mis omakorda on aegajalt nihkunud nii siia- kui ka sinnapoole.

Keskus ilma autobaasita

Ümbruskonnale on Õuna olnud paljude aastate jooksul paik, mis peale teederisti tähendanud ikka autobaasi ja bensiinijaama. Põhjust peatumiseks on andnud need mõlemad möödujatelegi. Praeguseks pole enam kumbagi.

Saematerjali ekspordiga tegelev firma Mo-Puit pakub endise autobaasi valdustes mõnekümnele inimesele tööd. Neile kuulub ka kolmekorruseline hoone, mis praegu küll sisuliselt tühi, kui mitte arvestada ülemisel korrusel asuvat firma kontorit ja korralikku saali, mida soovijatele aegajalt välja üüritakse, ning mullu novembrist tegutsevat sööklat allkorrusel. Ülejäänud ruume on firma omanikud valmis rendile andma praegugi.

Oma küla koka toidud

Endistel aegadel on Õuna tuntud olnud hobupostijaama ja kõrtsi järgi. Kunagist kõrtsi tuletavad meelde veel varemed. Uuematel aegadel pole Õunal kõrtsi olnud, sööklaid aga aegajalt ikka.

Möödunud aasta novembrikuus võttis perekond Söderholm Jõgevalt nõuks kasutada soodsat asukohta ja vabu ruume, et taas Õunal söökla sisse seada. Nii otsisid nad üles samas külas elava Merle Päärma. Merle tuli kaheksa aastat tagasi koos abikaasa Oleviga ja kolme pojaga siiakanti Tallinna külje alt. Diplomeeritud kokana oli ta töötanud Viru hotellis, siis aga otsustas pere tulla Õunale, et hakata pidama Olevi esivanemate talu.

Nüüd tuleb Merle viiel päeval nädalas harilikult kella kaheksa paiku väljade vahelisest Vaino talust endise autobaasi majja ning on seal nii kokk, toidujagaja kui ka nõudepesija ühes isikus. Kella üheteistkümneks ennelõunal on Merlel toidud valmis ning sööjad võivad tulla. Kui väga kiireks läheb, tuleb Elle Söderholm Jõgevalt appi.

Enamasti pakub Merle suppi, nelja praadi ja magustoitu. "Kes juba meid üles leidnud, see käib pidevalt. Praeguseks oskan juba arvestada, kui palju midagi läheb, sest enamvähem kindel klientuur on välja kujunenud. Päeva lõpuks saab harilikult kõik ka ära söödud," räägib Merle.

Vahel peatuvad Õuna söökla juures mööduvad palgiautod, jätkub ka igapäevaseid pidevaid sööjaid ja autodega Jõgevalt tulijaidki. Siin saab ikkagi päris odavalt kõhu korralikult täis.

Head lehmad olid

Päärmad tulid Õunale talu pidama Assakult. Seal, Tallinna külje all, kasvatas pere kapsaid, mis andis sedavõrd tulu, et võidi hakata muretsema Õuna kodu jaoks vaja minevaid masinaid. Kõik, mida talus vaja, on nüüd ka olemas, alates kombainist, heinapressist, kaarutist jne kuni kuivatini välja. Merle õppis siin ära lehmalüpsmise, varem polnud seda vaja läinud.

Lõpuks peeti Vaino talus seitsetteist lehma ja piim läks alati kõrgemasse sorti. "Alguses tõi see päris hästi sisse. Pärast ei hakanud meiereist kuidagi raha kätte saama. Lapsed tahtsid koolitada, mida sa ilma rahata teed. Lõpuks tuli lehmad ikkagi ära müüa. Kahju oli küll. Ega nende eest ka teab mis raha ei saanud. Kokkuostjad viivad ju võileivahinna eest ära," räägib Merle.

Nüüdseks on perekond Päärma katsetanud ära kõik, mis ühes talus võimalik katsetada. Kasvatati ka Põltsamaa Felixi jaoks kapsaid, hiljem on püütud kapsaid kauplustele kasvatada. Praegu kasvatatakse mõningal määral vilja. Merle tunnistab, et kui kõik kulutused mürkidele, väetistele, kütusele jne kokku võtta, siis pole sellest kõigest mingit erilist tulu loota. "Tallinna külje all oli turustamine tunduvalt lihtsam," leiab ta.

Kaupluselamu ja puiduladu

Viimastel aastatel ei ole kindlasti märkamatuks jäänud tee ääres Õuna keskuses järjest enam ilmet võtma hakanud uued hooned. Üks vana kodu on muutunud justkui nukumajaks ning hoovile kerkimas uus majake. Noor pere rajab seal endale kodu ning samasse õue tuleb kauplus. Ega Põltsamaa ja Jõgeva maantee ääres praegu rohkem kauplusi ei olegi. Seepärast peaks sellest saama tänuväärt ettevõtmine.

Perenaine Merle Priimäe on igapäevases ametis Jõgeval kriminaaltalituses. Ta kaasa Ivan Tors tegeleb asjaga rohkem kohapeal. "Kaupluselamuna on see kirjas küll. Tööd ongi juba lõppfaasis. Peaks tulema täiesti euronõuetele kohane. Veebruaris oli juba plaanis avadagi, aga rahalised raskused lükkavad asja natuke edasi," selgitas Ivan.

Seal läheduses olev endine bensiinijaam ei tundu samuti enam päris lootusetus seisus olevat. Puuvirnad platsil ja hoone uued aknaluugid annavad muutumisest esimesi märke. Asja lähemal uurimisel saame jälile, et maavalduse on ostnud endale aktsiaselts Mets & Puu. Selle Kirde regiooni osakonna juhataja Tarmo Leini toob järelpärimise peale asjasse selgust.

"Sellest saab meie firma vaheladu. Jõgeva kandi puidumüüjatele oleme sellega pakkunud võimaluse puit kohapeal ära anda. Meie firmal on kokkuostupunkte üle Eesti. Tuleme lihtsalt kliendile ligemale. Siin oli olemas asfalteeritud plats ja sobiv asukoht. Ega raudtee äärde mülkasse parem viia ole. Transpordikulu on tänapäeval määrav, Jõgevale ju laevad ei käi," selgitas Tarmo Leini.

Kaheksateist aastat kõrges ametis

Televisioonimasti külje all ohutsoonist väljas asub ainsa elamuna Meeri ja Jaan Sarve kodu. Majast vahest saja meetri kauguselt läheb mööda Jõgeva linna ja valla ehk ühtlasi Õuna küla ja Jõgeva linna piir. Mastiga on perekond Sarvel olnud seotud suurem osa elust, sest nii töö kui ka kodune elu on aastast aastasse aina televisioonimasti ümber keerelnud.

Jaan Sarv sai praegu Eesti Telefonile kuuluvast mastitööst vabaks alles aasta tagasi. Ameteid, mida nemad kaks siinsamas omal ajal aastakümneid pidanud, enam ei ole ega tule. Pealegi olid nad kokku kaheksateist aastat nii kõrgel ametipostil kui ei keegi teine siinkandis. Nimelt käisid nad valvuritena vahetuste kaupa tööle 56 meetri kõrgusele. 72-meetrise masti selles osas asus aparatuuriruum, mis kujutas endast justkui ümmargust majakest põranda läbimõõduga kaheksa meetrit. Selles kõrguses töötegemine seisnes televiisorivaatamises, mis äraseletatult tähendas telepildi väga täpset jälgimist.

"Pilt pidi olema kvaliteetne. Iga sekund katkestust läks kirja. Saja töötunni kohta tohtis olla viis katkestust. Televaataja seda ei tajunud," selgitavad Meeri ja Jaan Sarv oma tolleaegse tegevuse sisu.

Kui 1961. aastal Sarvepere mastis valves hakkas käima, oldi ametis kokku kolmekesi. Kahe aasta pärast suurendati personali viie inimeseni. Omavahel jagati valved nii, et igaüks sai ka oma puhkepäevad ja puhkuse kätte.

Oma kõrgele tööpostile pääsesid valvurid liftiga. "Kui juhtus mingi äpardus, näiteks oli vool ära, tuli ronida mööda treppi 1,5 meetri laiuses pimedas torus," räägib Meeri. Õnneks seda tihti ei olevat küll ette tulnud. Muidu gi ei tulnud kõne allagi, et oma tuttavaid, veel vähem võõraid aparaadiruumi oleks lubatud. Mast olevat küll suure tuulega kõikunud ja äikesega mõnikord tulejutid lennanud, aga muidu olnud seal üleval päris turvaline.

Sedamööda, kuidas muutusid täiuslikumaks aparaadid, muutus ka mastitöö olemus. 1979. aastal enne olümpiamänge hakati tasapisi aparatuuriga maa peale jõudma ning masti alla ehitati selle tarvis majake. Meeri meenutab aega, kui asuti püstitama uut masti teise kõrvale. "See toodi detailidena kohale. Soomlased panid spetsiaalse tehnikaga püsti ja see käis päris lihtsalt," räägib ta.

Praegu on mast ESSi valve all ning maavaldus kuulub Eesti Telefonile. Nagu Eesti Telefoni Lääne-Virumaa Jõgeva osakonna juhataja Kalle Kleeman selgitas, pole valvurite pidamine mõttekas.

Meeri ja Jaan Sarv on nüüd kodused ja elavad meeleldi mastiäärses majas edasi, oma kunagise kõrge töökoha lähedal peaagu linna ja maa piiril Õuna küla ääre peal.

VAIKE KÄOSAAR

KULTUUR

Sõbralik moeetendus

Kui tavaliselt kiputakse Eestisse tunginud ameerikamaiguliste kultuurinähtuste ja tavade poole näppu viibutama - et mis nad tulevad siia meie torupilli ja kaerajaani kägistama -, siis valentini- ehk sõbrapäeva pidamise vastu pole küll kuulnud sõna võetavat.

Ja ega meil sõbrapäeva tähistades nii väga väljamaa mallides kinni oldagi, vaid pannakse pigem pead tööle ja lähenetakse asjale loominguliselt. Koolisisese (Jõgeval ka kahe naaberkooli, gümnaasiumi ja ühisgümnaasiumi vahelise) postiteenistuse käivitamine on küll üldlevinud: kirjalikud sõbrapäevatervitused peavad ju operatiivselt adressaatideni jõudma. Muus osas peetakse sõbrapäeva aga igal pool üsna isemoodi. Jõgeva Gümnaasiumis oli näiteks terve äsjalõppenud koolinädal sõbralik sussinädal: mida originaalsemate sussidega keegi kooli tuli, seda uhkem. Parimad "sussijad" said auhinnad. Jõgeva Ühisgümnaasiumis seevastu toimus sõbrapäevadiskol moedemonstratsioon teemal "Riietus kahele sõbrale".

Kostüüm kahele

Et osalenud kaheksa sõbrapaari hulgas poisse polnudki, ei tähenda ilmselt seda, et poisid sõprusest lugu ei peaks, vaid pigem seda, et moodi peetakse rohkem tüdrukute alaks. Kui üldjuhul olid kaks sõpra end sarnaselt riietanud, kaunistades end südamekeste ja muude punaste detailidega, siis kaks sõbrapaari olid oma ühtsuse demonstreerimises nii kaugele läinud, et olid end suisa ühte kostüümi ära mahutanud.

Abituriendid Kristi Kikas ja Kati Skalkina olid näiteks leidnud kaltsupoest punase seeliku, mis neile kahepeale täpselt paras. Identiteedikadu nad teineteise külge köidetuna ei kurtnud, küll aga möönsid, et kujutavad nüüd ette, mis tunne võib olla Siiami kaksikutel. "Sõbrapäev on tore asi: see lähendab sõpru omavahel ja muudab kõik inimesed kuidagi avatumaks," arvas Kristi.

Moekonkursi võitjateks kuulutas žürii pärast põhjalikku arupidamist VIII b klassi tüdrukud Siret Soonseina ja Monika Mandri, kes olid kahepeale välja nuputanud väga stiilsed ja originaalsed kostüümid: nende ülakeha katsid punased südamekujulised topid ning kui tüdrukud kõrvuti seisid, moodustasid ka nende valged õhulisest materjalist seelikud kokku südame kujutise. Nagu piigad pärast tunnistasid, pärines nende seelikumaterjal mitte kanga-, vaid ehitustarvete kauplusest: tegemist olevat nimelt parketialuse täitematerjaliga, mida Monikal õnnestus hankida koduselt ehitustandrilt.

Ka õpetaja võib olla sõber

Sõbrapäeval valiti ühisgümnaasiumis ka kõige sõbralikumad õpetajad. Kooli õpilasomavalitsus oli valimise lihtsustamiseks püüdnud sõbralikkuse mõiste lahti seletada, tuues välja järgmised momendid: sõbralik õpetaja peaks õpilasesinduse meelest olema rahulik ja sageli naeratama, abistama õpilasi ja pidama neid inimesteks, tundma oma ainet ja tegelema koolis kooli, mitte isiklike probleemidega.

Ning loomulikult ei kuulu sõbraliku õpetaja isikuomaduste hulka kalduvus õpilasi mõnitada. Hääleõigust omasid õpilased alates viiendast klassist. Kõige rohkem hääli kogusid geograafiaõpetaja Maire Tuimets, kehalise kasvatuse õpetaja Rainer Võsaste, füüsikaõpetaja Heli Toit ja käsitööõpetaja Maris Prii.

Ent õpilasomavalitsus palus ka õpetajatel kooli kõige sõbralikumad õpilased välja selgitada. Nendeks tunnistati Paavo Prii (IX a), Marika Dodjak (VII b) ja Margus Norm (VI c). Kõige rohkem hääli kogunud Paavo oma värske tiitli üle teab kui õnnelik polnudki.

"Mine tea, mõni hakkab võibolla pugejaks pidama. Ja ega ma tegelikult õpetajate suhtes nii üliväga sõbralik pole ka, pigem kipun nende arvel nalja viskama. Tõsi küll, väga õelad naljad need olla ei saa - ema on mul õpetaja ja isa kuulub kooli hoolekogusse," pidi Paavo käsi laiutades möönma.

RIINA MÄGI

Kübarast kotini

Põltsamaa Käsitööseltsi tänavune kevadnäitus, mis leiab aset 7.-12. aprillini Põltsamaa kultuurikeskuses, on pühendatud teemale "Kübarast kotini".

Selle teema alla mahub kõik, mida seljas, jalas, kaelas, käes kanda saab: kootud ja heegeldatud kleidid ja seelikud, õlarätid ja pitsilised sallid, heegeldatud või kootud kindad, kübarad ja kotid, samuti vööd ja ehted. Näitusetöid valmistades tuleks silmas pidada, et tegemist on kevadnäitusega, kus paksud talvekudumid pisut kohatuna mõjuksid. Ning mõelda võiks mitte ainult naissoost kandjale: originaalseid käsitööesemeid hindavad ka mehed.

Kuigi näitusel eksponeerivad oma töid eelkõige Põltsamaa Käsitööseltsi liikmed, on teretulnud ka teiste osavate käsitöötegijate teemakohased tööd, kaasa arvatud laste omad: koolide käsitöötundides valmistatakse ju vägagi korrektseid ja isikupäraseid

käsitööesemeid. Tööd peavad kultuurikeskusesse laekuma 2. aprilliks. Originaalsemad ja huvitavamad näitusetööd, mille väljaselgitamisel on võimalik kaasa rääkida näitusekülastajatel, pälvivad auhinnad.

Peale käsitöömüügi ja loterii korraldame näituse raames ka käsitööpäeva, mis saab teoks 7. aprillil ning mille loengud, kohtumised ja praktilised õppused haakuvad näituse teemaga.

Põltsamaa Käsitööselts sai jaanuaris kaheaastaseks. Kuigi selts ei ela jõukalt ning meie tööd raskendab oma ruumi puudumine ja kehv bussiliiklus (osa seltsi liikmeid elab väljaspool linna), on meil rõõmu siiski rohkem kui muret. Kas või juba sellepärast, et huvi käsitöö tegemise ja käsitööesemete kandmise vastu tõuseb pidevalt.

HILJA TOOME,

käsitööseltsi juhatuse liige

Tulekahjukustutusprojektid maakonna koolides

Kahel viimasel aastal on Jõgevamaa koolid saanud taotleda maakonna alaealiste komisjoni kaudu raha käitumishälvikutele ja õpiraskustega lastele suunatud projektide tarvis. Sama võimalus on koolidel ka tänavu.

Enne uute projektide kirjutamist tehti aga kokkuvõtteid möödunudaastastest. Selleks toimus kolmapäeval maavalitsuses seminar, millel projektiraha kasutanud koolide esindajad analüüsisid tehtu kasutegurit ning vahetasid kogemusi.

Kohal olnud seitsme pedagoogi aruandeid üldistades võib öelda, et üldjuhul kasutati projektiraha ühes või teises vormis õpiabitundide korraldamiseks: käitumishälvetega lastel on enamasti raskused ka koolis edasijõdmisega.

Mustvee Vene Gümnaasiumis tegutses näiteks möödunud õppeaastal pikapäevarühm neile keskastmeõpilastele, kellel pole kodus normaalseid õpitingimusi. Kuna osa lapsi ei kiirustanud ka pärast pikapäevarühma koju (ja ega neid seal eriti ei oodatud ka), suunati nad linnavalitsuse abiga veel korvpallitreeningutelegi.

"Kuigi raha saabus ja pikapäevarühm sai tegutsema hakata alles poole õppeaasta pealt, oli klassikursust kordama jäänuid tunduvalt vähem, kui oleks võinud olla," ütles Mustvee Vene Gümnaasiumi direktor Jaan Rahuküla.

Siimusti Algkooli juhataja Kaja Reimani sõnul harjusid nende kooli õpiraskustega lapsed käesoleva õppeaasta sügissemestril kaks korda nädalas toimunud järeleaitamistundidega nii ära, et õpetajatel ei jäänud muud üle, kui jätkata, ehkki raha juba otsas. Kasu järeleaitamistundidest olevat kahepoolne: õpilased saavad abi, õpetajad paremini aimu sellest, mis probleemid lastel on ja kuidas neid aidata.

"Õpetajad teevad hea meelega raha eest seda, mida nad muidu tasuta tegema peaksid," lisas Jõgeva Ühisgümnaasiumi õppealajuhataja Imbi Sildnik.

Üksnes Pala Põhikoolis kulutati projektiraha oluliselt teisiti: nädalase kunstilaagri korraldamiseks ning logopeedi ja psühholoogi teatud ajavahemike tagant kooli kutsumiseks.

Kuigi projektid hinnati üldiselt kordaläinuks ning kõik osalejad soovisid samas vaimus jätkata, kippusid jutud seminaril pidevalt etteantud teema raamest väljuma ning kohati lausa appikarje varjundit võtma. Sest enamik koolide esindajaid kinnitas kui ühest suust: lapsi, kel vanemlikku hoolitsust vajaka jääb, tuleb üha juurde. Põhjus on üks: vanemate töötus ja selle tõttu kodudesse siginenud minnalaskmismeeleolu.

"Probleemid hooletusse jäetud lastega lähevad üha suuremaks, õpetajatel pole aga ei aega ega oskusi nendega toime tulla," lisas Pala Põhikooli direktor Malle Weinrauch. "Projektirahaga kustutame ainult tulekahju, tegelikult peaksid praegustes tingimustes psühholoog, logopeed ja sotsiaaltöötaja pidevalt koolis tööl olema." Selliste spetsialistide kohad on koolides ettegi nähtud, ent raha neile palga maksmiseks peaks seaduse järgi leidma kohalik omavalitsus. Ent üldjuhul - eriti väikeses ja vaeses omavalitsuses - ei leia.

RIINA MÄGI

Ilmateade

Tänaseks on oodata muutliku pilvisusega oluliste sademeteta ilma. Puhub loode- ja läänetuul 5-10 m/s. Õhutemperatuur 0 ... +3°C.

Pühapäeval on pilves selgimistega ilm. Sajab lund, võib olla tuisku. Puhub loode- ja põhjatuul 7 - 12 m/s. Õhutemperatuur on nii öösel kui päeval +2°C ... -3°C.

Vooremaa

Laupäev, 17. veebruar 2001. a.

Jõgeval peatati piima töötlemine