OÜ
Härjanurme Mõis farmitöötaja Meeme Oja, kellel
on osavad käed iga töö peale, vedas eile
frontaallaaduriga lautadesse silo. Tööd jälgis
loomakasvatust kureeriv asejuhataja, teenekas põllumajandustöötaja
Maie Tulp. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ
Puurmani vallas Sadukülas asuv osaühing Härjanurme Mõis on üks Jõgevamaa põllumajandusfirmasid, mis majandusnäitajaid arvestades pääses Eesti Vabariigi 83. aastapäevaks koostatud Jõgevamaa ettevõtete edetabelisse TOP 15. Lähitulevikus plaanitsetakse osaühingus Härjanurme Mõis suurendada käivet 7,2 miljonilt kroonilt 10 miljonile kroonile.
Osaühingus Härjanurme Mõis töötab 46 inimest. "Möödunud aastal tasusime õigeaegselt maksud ning jõudsime 7,2 miljoni kroonise käibeni," ütles firma pearaamatupidaja Anu Kõrve.
Tegevdirektori Mart Toominga arvates peaks aastakäive tegelikult olema 10 miljonit krooni. "Senine käive võimaldab kinni pidada riigimaksude ja laenutasumise tähtaegadest ning töötajatele palka maksta. Investeeringute huvides oleks aga vaja veelgi suuremat käivet," selgitas põllumajandusjuht.
Frontaallaadur kergendab tööd karjalaudas
Mõningaid investeeringuid on osaühingus Härjanurme Mõis tehtud praegugi. Möödunud aasta suurimaks kulutuseks oli 180 000 krooni maksva firmas Avant valmistatud frontaallaaduri ost.
"Laadurit kasutame veistele silo etteandmiseks 100-pealises laudas ja kahes noorkarjalaudas. Laaduri muretsesime suuresti farmitöötajate töö kergendamiseks, sest 100-pealise lauda kitsas vahekäigus on käsitsi sööda jagamine vaevanõudev," rääkis osaühingu asedirektor Maie Tulp. "Ühtlasi ostsime eelmisel aastal ka piimatorude pesumasinad," lisas ta.
Osaühingu Härjanurme Mõis põhiliseks tegevusalaks on piimatootmine. "Möödunud aastal ostsime mullikaid, mistõttu meil on nüüd 350-pealine lüpsikari ja sama palju noorloomi. Karja suurendama ajendas meid piima hinna stabiliseerumine ning asjaolu, et piimatootmine on põllumajanduses üks arvestatavamaid tuluallikaid," ütles Maie Tulp.
Eelistatakse mustakirjut karja
Härjanurme Mõisa keskmiseks piimatoodanguks on 5600 kilogrammi lehma kohta. "Meie veisekarjast on kaks kolmandikku holsteini (mustakirju) tõust ja ülejäänud eesti punasest tõust. Holsteini tõugu eelistame suurema piimatoodangu tõttu," lausus Mart Tooming.
Osaühing Härjanurme Mõis turustab piima AS Tapila Laeva meiereisse, kust on raha õigeaegselt kätte saadud. TOP 15 kuuluvatest põllumajandusfirmadest müüb piima Laeva meiereile ka aktsiaselts Adavere Agro ning Torma osaühing. Pulle kasvatatakse Härjanurme Mõisas lihaveisteks.
Osaühingu Härjanurme Mõis põllumaadel kasvab 108 hektaril rukis ja 168 hektaril nisu. Õlikultuure, mida turustatakse AS Werol Tehased Painküla õlitööstusesse, kasvatati möödunud aastal 208 hektaril. Viljavaheldust silmas pidades vähendatakse tänavu rapsi külvipinda.
Mart Toomingal on mõte selle kohta, kuidas võiks edaspidi koostada firmade edetabelit. "Minu arvates oleks mõttekas eraldi arvestuses välja selgitada põllumajandusfirmad, tööstusettevõtted ning kaubandusfirmad," arvas osaühingu Härjanurme Mõis tegevdirektor.
JAAN LUKAS
Ärimees Tiit Kuusiku majja visati süütepudeleid
Ööl vastu neljapäeva viskasid tundmatud kurjategijad Tabiveres Pargi tänaval asuva kahekorruselise eramu aknasse süütepudeleid. Maja peremees, skandaalne ärimees Tiit Kuusik (47) teatas juhtunust politseisse. Tulekahju jõudis ta enne selle levimist kustutada ning seekord ei läinud tuletõrjujate abi vaja.
Öösel kella poole viie ajal kuulis ärimehe abikaasa läbi une aknaklaasi purunemist. Ta nägi leeke ning äratas mehe. Tiit Kuusik suutis tulele panna piiri enne selle levikut. "Maja esimese korruse tänavapoolse akna välimine klaas oli täielikult, sisemine aga osaliselt purunenud. Akna vahele oli jäänud klaaspudeli kilde, akna alla lillepotti aga plastpudeli jääke. Leidsime ka ühe süttimata plastpudeli, milles oli bensiinilõhnalist vedelikku veel alles," rääkis sündmuskohal nähtust uurimistalituse inspektor Üllar Sõmera.
Tiit Kuusik ei osanud politseile öelda, mis võis olla süütamise põhjuseks, kuna ta ei tea endal vaenlasi olevat. Maja omanik hindas, et temale on akna purunemise ja majaseina tahmumisega põhjustatud 10 000 krooni suurune kahju. Kannatanu avalduse põhjal alustas politsei kriminaalmenetlust.
"Arvestades Tiit Kuusiku isikut on meil mitu kontrollimist vajavat varianti. Ühe tööversiooni kohaselt kontrollib kriminaalpolitsei selle juhtumi seost ka mõne varem toime pandud kuriteoga," märkis kriminaalpolitsei juhtivinspektor Rauno Võsaste Vooremaale.
Tiit Kuusiku äritegevust on uurinud keskkriminaalpolitsei majanduskuritegude talitus, mis algatas mehe suhtes 1999. aasta 3. detsembril kriminaalasja. Teda kahtlustatakse katses petta Hansapangast ja Optiva Pangast välja kümneid miljoneid kroone, Kuusik nimetab end kannatanuks, kes sattus uurimise alla pärast ebaõnnestunud autoäri. Tabivere skandaalset ärimeest Tiit Kuusikut on süüdistatud ka relvaäris.
Arstlik komisjon tunnistas seitse aastat tagasi Lõuna-Eestis aset leidnud relvaäri protsessil mehe süüdimatuks.
ARDI KIVIMETS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Peeter, väliseestlane:
"See on õige mõte, et Eestis peaks avama supikööke, sest siin on ikkagi palju armetus olukorras inimesi. Supiköögid on ka Soomes, isegi Rootsis on pandud ette söögiabi andmist, kuid nemad vist häbenevad neid avada. Tekib küsimus, kes seda finantseerib. Mujal maailmas on heategevusega tegelemine väga prestiižikas, Eestis pole see vast veel nii arenenud."
Kalju, pensionär:
"Mina tast küll puudust ei tunne. Suurtes linnades oleks see nendele, kes kitsalt ja vaeselt elavad, teretulnud asi. Jõgeval pole olukord nii hull, et vajaksime supikööki. Kui see avada, peab linn selleks raha kulutama, linn saab raha aga meie kõigi käest. See supiköökide värk pole Eestis vist vedu võtnud, vahepeal küll lehed kirjutasid sellest, kuid asi on vaibunud."
Laine, õpetaja:
"Kuivõrd paistab meil olevat prügikastielanikke, siis võiks meil olla ka supiköök. Kulbitäit tasuta jagatud sooja suppi oleks vaja ka teistele. Tean peresid, kus laps ei söö koolis, sest pole raha. Koolis võiks vähemalt klaasi piima anda kõigile õpilastele. Nii saaksid nad koolipäeval midagigi kõhtu ning harjuksid piima jooma."
Õie, ärijuht:
"Jõgevale oleks küll supikööki vaja. Arvan, et linn jõuaks neile, umbes veerandsajale inimesele, kellest osa käib prügikastide juures toitu otsimas, ka suppi ja leiba anda. Kindlasti oleksid mõned asutused ja linnaelanikud, nagu minagi, nõus supikööki rahaliselt toetama. Neile, kes on tänaval minult küsinud leivaraha, ma seda ei anna, vaid olen ostnud neile pätsi leiba."
Endel, pensionär:
"Kuluks ära küll. Esialgu võiks see töötada kas või ülepäevitigi. Jõgeval oleks umbes 40-50 supikööki tulijat. Kunagi sai sotsiaalosakonnast söögitalongi, oli suureks asjaks. Talongid õigustaks end rohkem kui elatusraha tõstmine, sest talongi eest saab ainult süüa, mitte kärakat osta. Leivakombinaat võiks taastada müügikoha, kust saaks osta odavat leiba ja saia."
Aksel, pensionär:
"Supikööki pole Jõgevale vaja. Ei tea, kas siin prükkareid enam ongi. Tasapisi kaovad nad ära, surevad maha. Supiköökide rajamise asemel antagu rahvale rohkem töökohti. Enne valimisi ju lubati, et igal aastal tuleb 13 000 töökohta juurde, aga kuhu need jäid? Valitsus täitku oma lubadus. Leib on kallis, teised toiduained veelgi kallimad. Ah, mis siin rääkida, ega meie saa midagi muuta."
Irina ja Vladimir, perekond:
"Arvame, et supikööki oleks vaja, sest siin on palju töötuid ja kodutuid. See oleks ju väga hea, kui nad saaksid iga päev kuuma suppi. Kui neile söögi jaoks raha anda, kasutavad nad seda millegi muu ostmiseks ning on ikkagi näljas. Meie pere supiköögi abi ei vaja, kuid tunneksime rõõmu, kui supiköögi mõte teoks saaks. Oleksime nõus selle heaks mõne krooni annetama."
Virge, väikeettevõtja:
"Tänavapildist on näha, et meil on palju armetuid inimesi, kes vajaksid supikööki. Ettevõtluse korras võiks hakata keegi sellega tegelema. Kindlasti leiab linn selle jaoks ka vastavad ruumid. Kas või sotsiaalmajas, kus tehti remont. Supi omahind ei tohiks ju kuigi kallis tulla."
Jõgeval küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
Linnaaednik Taivo Paeveer kuulutas Vooremaas totaalse sõja vabalt ringi käivatele koertele ja kassidele. Koerte osas on see võibolla õigegi, aga kasside kaitseks tahaks küll mõne sõna öelda.
Kasse on jumaldatud ja vihatud, vanas Egiptuses võis kassitapjale osaks saada isegi surmanuhtlus. Euroopas levisid kassid võimust võtvate hiirte ja rottide hävitajatena. Seda tööd teevad nad tänapäevani. Hiljaaegu näidati Vene infosaates "Vremja" filmilõiku Ermitaaži keldris elavatest kassidest. Kunstiteoseid rikkuvate hiirte ja rottidega ei tuldud kasside abita toime.
Olen jälginud tänavakasside elu ja minu arust ei saa neid kuidagi nimetada hulkuvateks. Kassid valivad ikka mingi kindla koha endale elupaigaks ja liiguvad selle lähiümbruses. Mulle on minu ja naabermajade kassid küll tuttavad, mõned isegi niivõrd, et saadavad meid abikaasaga ükskõik, kui pikkadel jalutuskäikudel. Eks see tutvus ja kiindumus ole suurelt osalt tekkinud ka sellepärast, et meie peres ei lähe supi- ja pudrujäägid valamust alla, vaid saavad kassidele.
On tulnud kuulda hurjutamist, et mis te neist söödate, nad ju reostavad ümbrust, lõhuvad lillepeenraid ja mis kõik veel. Julgen siiski arvata, et kasside osa ümbruse reostamisel on kaduvväike võrreldes kas või inimesega. Naiivne on mõelda, et kassid kaovad, kui neid ei sööda. Siis muutuvad nad lihtsalt metsikuks.
Karmi hukkamõistu väärivad muidugi need, kes oma koduloomad lihtsalt tänavale viskavad, kui nad neid enam pidada ei saa või ei taha. Meie naabermajas elav naine kolis mõni aeg tagasi teise korterisse ja jättis oma emase kassi tänavale. Nüüd on too sigitanud juba mitu põlvkonda kodutuid kasse. Hiljuti helises minu korteris uksekell. Kui avama läksin, nägin jalamatil pisikest kassipoega. Nii küll ei tohiks teha! Õnneks leidis see kassike siiski endale kodu.
Ent vahel on tõesti vaja koduloomast lahti saada. Seda saab humaansel teel teha veterinaari abiga, aga üsna soolase hinna eest, mis pole kõigile jõukohane. Olen kuulnud, et Pärnus võtab selle kulu enda kanda linnavalitsus. Kas ka meil ei võiks nii teha? Oleks vahest mõistlikum, kui hulkuvatele loomadele ajujahti korraldada. Võigas oli Vooremaast lugeda, kuidas koridorist leitud kass mõisteti surma mahalaskmise teel.
Lõpuks veel üks märkus. Härra Paeveer kirjutas, et keegi ei reageerinud tema üleskutsele avaldada arvamust kodutute loomade varjupaiga loomise kohta. Vähemalt kaks linnakodanikku reageerisid küll. Tuletagu härra Paeveer meelde, detsembris käisid nad tema juures selles küsimuses mõtteid avaldamas. Nende jutule küll ei reageeritud, taheti kirjalikku avaldust.
HERBERT SÖÖDE
Kindlaimast tanklast halvim küte
Olen kütet võtnud Jõgeva kõigist tanklatest. Müüdud on kõike, nii head kui ka halba. Viimati hakkasin tankima Piiri tn automaattanklast. Mugav, kiire, käepärane. Keegi rääkis veel: siin ei saa solkida, automaatika hoiab ära.
Kui olin mõned korrad tankinud sealt A95, tulid üllatused, hakkasin teele jääma. Küttesüsteemi lahtivõtmisel selgus, et ka automaatika oskab halba kraami pähe määrida. Filtris oli tõrvataoline õlletegu. Sain kuidagi auto liikuma ja sõitsin Siimustisse. Seal on kõige targemad autotundjad. Korrapealt ei selgunud siingi tõde.
Hirmule vaatamata pidin kütet juurde võtma. Nurgatagune koht, mine tea. Kui usutlesin sealset noormeest, raius see kaljukindlalt: meie küte on hea. Automaadis olevat müüdud toorbensiini. Ilmselt kogemata.
Mis on toorbensiin? Kuidas see satub müügivõrku? Ilmselt nii nagu suu ja sõrataud - korraga maailm täis. Mõlemad on kogu aeg olnud, vaikselt, kuid kindlalt. Siimusti küte oli hea. Auto tundis ära, ilma tarbijakaitse abita.
Minu soovitus: ostke vene autosid, need on lollikindlamad. Taluvad ka halvemat toitu. Viiskümmend aastat tagasi olid MTJs petroolitraktorid. Teele jäädes sai nende kütet pandud ka IŽ-tsiklisse. Kuumalt läks käima ja viis ka koju.
ENDEL SÖÖT
15. märtsi Vooremaas ilmunud kirja "Küsimuste esitamine on rangelt keelatud" tegelik autor on Helga Saukas. Inga Möll, kelle nime Helga Saukas kirjale alla kirjutas, eitab igasugust seost nii kirja enda kui ka selles avaldatud seisukohtadega. Seega on Helga Saukas petnud nii Vooremaa toimetust kui ka lugejaid ning muutnud alusetuks kõik süüdistused Tähe 14 elamuühistu suhtes. Vabandame Inga Möllu ja teiste Tähe 14 elanike (välja arvatud proua Saukas) ees.
"V"
JUHTKIRI
Vaesed rikkad ja rikkad vaesed
Mida eredamalt sirendab silme ees Euroopa Liit, seda rohkem tekib nii rikkaid kui ka vaeseid, süvenevad kontrastid. Tundub, et selle nimel peidetakse järjest enam vaesust ja tuuakse nähtavale kohale rikkust. Suureneb näitelava efekt, tuleb ilmsiks vaese ja võimetu kompleks, kes kogu hingest ihkab rikkaks ja tähtsaks saada. Viletsad on võimsaks saanud ennegi, hoopiski iseasi, millisel moel ja missuguseid vahendeid kasutades. Üksikisiku puhul jäävad nii häbi kui ka uhkus iseenda kanda, riigi kui ka inimeste kogumi puhul avaldub see mitmel erineval moel ning asjameeste silmapiirist kaugemale jäänutest eriti miski ei olene.
Kui ikka eestimaalase keskmiseks kuupalgaks on kuulutatud number kusagil 5000 krooni ümber, siis nii see ka on. Meil siin perifeerias jääb sellise summa kujunemine ilmselt mõistatuseks. Aga kui nii palju raha igas kuus kõigil võtta oleks, elaks lahedalt ära küll.
Selle taustal tundub kummaline, kuidas pealinn inimese mälule mõnikord nii rängalt mõjuda võib, et talle aegajalt meenutama peab: pärast Tallinna müüre ei ole ainult oksalt oksale hüppavad oravad ja ulguvad hundid, vaid kusagil seal võib isegi inimesi leiduda. Ja mis ime, neist kõik polegi Sarviku joojad, rääkimata siis narkotsist või muust jubedusest.
Et peale Tallinna skandaalide ja skandaalikeste kostub aegajalt ikka veel hääli rongiliikluse teemal, on ka teede- ja sideminister Toivo Jürgenson pidanud vajalikuks sõna sekka lausuda. Kolmapäevases Eesti Päevalehes on ta püüdnud ümberkorraldusi õigustada näiteks seesuguse selgitusega, et nii lühikeste vahemaade korral nagu Eestis võib ühest lähtepunktist teise pääsemise tagada isikliku auto või takso kasutamine. Väga originaalne mõte, kas pole?
Ega keegi ei keelagi taksot võtta ja mistahes kellaajal näiteks Tallinnast Tartusse või veel kaugemale sõita, kui raha on. Ainult, et meil tuleb kõnelda siiski supiköökidest ja muust sellisest. Riik ei ole ju soodustanud viimasel ajal kaugeltki seda, et inimesel säiliks eneseuhkus, vaid sunnib teda almust paluma. Mis need toimetulekutoetused siis muud ikka on. See, kui abipakkuja seab selle vastuvõtja piinlikku olukorda, pole ju tegelikult abi, vaid seda nimetatakse hoopis teistmoodi ja kehvemini.
Meist enamikust hoopis kauem elanud inimesed mäletavad, kuidas omal ajal iga vald suutis ülal pidada oma väheseid vaeseid. Nüüd sunnib elu paraku vallavaesteks enamikku inimestest, eriti muidugi maapiirkondades.
17. märts 2001. a
ELU JA INIMENE
Metsanurga noorikutel peavad olema juhiload
Millest Metsanurga küla oma nime saanud on, pole eriti raske ära arvata. Kui Palalt umbes kolm kilomeetrit mööda maanteed edasi sõita, jõuabki väiksemale teeotsale, mis justkui nurga taha Metsanurga külla kulgeb.
Tegelikult pole aga Metsanurga kaugeltki mitte nurgatagune kant, vaid suur ilus küla, kus pole ühtegi mahajäetud maja ning kus elatakse nagu ühes Eestimaa külas ikka.
Selles Pala valla küla 38 leibkonnas on kokku 83 elanikku, kellest peaaegu kolmandiku moodustavad lapsed. Et majapidamised asuvad üksteisest suhteliselt kaugel, on siin vahest rahu ja vaikust rohkem kui enamikus külades.
Läbi suure pori
"Tulge meile parem suvel," oli öelnud eelmisel päeval telefonis Marga Till Vahitare talust. Vahitare talu ongi esimene majapidamine, mis külla sisse sõites silma jääb. Palju igasuguseid hooneid ja põllutöömasinaid, nagu ühes talus olema peabki. Vahitare on Metsanurga küla suuremaid ja tugevamaid talusid. Ametlikult on selle peremees Marga ja Jaan Tilli poeg Tarmo.
Teades, et sellel päeval pererahvast kodus ei ole, tuleb piirduda nn kaugvaatlusega ja sellega, mis Marga Tilliga telefonis kõneldud sai. Mälusopist tuleb silma ette kunagine mitme aasta tagune käik sellesse talusse ühel soojal suvepäeval. Siis oli siin tõepoolest ilus. Meeles on suured kilehooned ja kartulipõllud. Kõige enam on silme
ette jäänud siiski suur söögituba, mille seinalt vaatasid vastu Marga vanaema ja vanaisa pildid. "Mina olen siin kolmandat põlve," ütles Marga siis. Kodu kõrval oli ta siis ja on nüüdki Pala piirkonna hooldusõe ametis. Noorperemees Tarmo olevat ikka see tegelik taluasjade ajaja. Peale selle kuulub Tarmo Till ka maakonna taluliidu juhatusse.
"Meil ei olnud just kõige parem aasta. Rahe lõi elumaja katuse pealt ja uue saime alles detsembris peale panna. Kartulisaak oli küll keskmine ja ega vilja üle ka nuriseda ei saanud. Majanduslikult on talvel raske. Ootame igatsusega nüüd kevadet," meenub Margaga eelmisel päeval kõneldust.
Kui Vahitare värava kohalt mööda külateed edasi sõidame, saab järjest rohkem selgemaks, miks Marga Till nii soojalt soovitas Metsanurgale hoopiski suvel tulla. Põhjatul teel hõljub toimetuse auto justkui laevuke merel ning varsti katab tihe porikiht autot vaat et katuseni välja.
Noorikutel olgu juhiload
Peaaegu igas väravas hakkab silma üks porine auto, mis enamasti suunaga külast väljapoole keeratud, justkui oleks kohekohe valmis sõitma hakkama. Nagu hiljem selgub, nii see just ongi. Neist peredest, kus kooliskäijaid, viiakse lapsed hommikul kooli ja tundide lõppedes tullakse Metsanurga lastele jälle kooli juurde järele. Toojad-viijad on enamikus laste emad, sest nemad on rohkem kodused. Niisiis selgub, et kes Metsanurga peresse mehele läheb, sellel peavad ka autojuhiload olema, sest ega ilma autota siin naljalt küll läbi ei saa. Kui meie auto ähvardab mitmel korral porri kinni jääda, kinnitame iseendile, et pole hullu midagi, siitküla noortel naistel tuleb ju ometi laste kooli ja koju sõidutamiseks seda teed vähemalt neli korda päevas sõita.
Kangru talu väravas tuleb perenaine Pille Käos automürinat kuuldes uudistama, et kes see küll praegusel ajal sedaviisi külavahele ukerdama on tulnud. Sellise teega siin ju naljalt võõraid ei liigu ja omad teevad vaid hädapäraseid sõite. Nendegi väravas on auto sõiduvalmis, et esimeses klassis õppivale Marisele Palale kooli järele sõita.
"Meil on siin sellised savisegused maad, põllul seisab vesi ka kaua peal. Teedega on praegu hull, jah. Metsavedajad teevad traktoritega asja veel halvemaks. Mis neil viga, nemad pääsevad igal juhul läbi. Aga katsu sa autoga. Õnneks pole tänavu veel sisse jäänud," tunnistab Pille ja ütleb, et selle peale peaks õieti küll kolm korda üle õla sülitama.
"Aga muidu on siin rahulik ja ilus, eriti suvel," räägib Pille. "Kuulsin praegu just raadiost, et Tartu kaubamajale olevat pommiähvardus tehtud, siis mõtlesin jälle, et meist jäävad igasugused sellised asjad küll kaugele," rõõmustab ta. Ehkki Pille tunnistab, et ega ta kodus küll passiks, kui siinkandis mingigi tööots leiduks, ja muretseb selle pärast, kust saavad edaspidi tööd tema kaks poega, kes praegu on Jõhvis sõjaväeteenistuses, on ta viie Metsanurga külas elatud aastaga siin niivõrd ära harjunud, et mujale minna ei himustaks.
Linnas käimine on tõeline piin
Kaksteist aastat tagasi tõi Raigo Villemson Suitsu tallu perenaiseks Ulla, kes oli koos vanematega kolinud siiakanti Sassukvere külla IdaVirumaalt. Seni oli Ulla harjunud elama korteris. See, et siin olid maja, õu ja põllud, tundus alguses isegi võõrastav. "Kus ma nüüd elan, niimoodi metsa sees," oli Ulla esimestel aastatel mõelnud. Praegu ta enam ammu niimoodi ei arva.
"Ma olen selline kodune tüüp, et ei tahagi siit kuhugi minna. Sõbrad, kellega pereti läbi käime, on meil peamiselt Palal. Linna minek on minu jaoks tõeline piin. Sinna lähen ma ainult mõne konkreetse asja pärast, võibolla suve jooksul vaid korra. Kodus on nii palju tööd, et ega seda käimise aega ei jääks ka siis, kui tahtmist oleks," räägib Ulla.
Ka Villemsonide väravas seisab auto sõiduvalmis, et ema Ulla saaks viienda klassi Rainile ja kolmandas klassis käivale Rometile kooli järgi minna. Sellel päeval lükkub Palale sõit harilikust hilisemale ajale, sest poistel on koolis korvpallitrenn.
Poiste isa Raigo on seekord kodust kaugemal. Temal on nimelt Tallinnas köögivilja hulgifirma. "Raigo peal on küll rohkem ajutöö, otsib müügikohti ja juhib. Inimesed on Tallinnas kohapeal," teab Ulla rääkida.
Ulla sõnul kestab praegu veel väike puhkeaeg. Neil päevil aga pannakse juba kurgiseemned mulda ja maikuus läheb arvatavasti istutamiseks. Kilemajja sai eelmisel kevadel keskküte sisse ja sinna pannakse oma 2000 taime jälle kasvama. "Kartulit kasvatasime möödunud aastal 12 hektaril. See läks küll natuke liiale. Meie sügis venis niiviisi detsembrini välja. Kombainiga võtame ja sorteeriga käib sorteerimine, aga aega läheb ikkagi. Tänavu tuleb küll vähem maha panna," arvab perenaine. "Poisid on meil head abilised, ilma nendeta läheks raskeks," kiidab ta Raini ja Rometit.
Villemsonide kodumaja seina ääres on pead mulla seest välja pistnud juba lumikellukesed. Eemal õues on aga järjest enam ilmet võtmas uue sauna ehitus.
Uus elu ja tulevik
Elurõõmsamat abielupaari kui Erna ja Osvald Vadi annab ilmselt otsida. Ühist eluteed on nad nüüdseks käinud juba pisut rohkem kui 51 aastat. Ikka Metsanurga külas. Praegu elab sealsamas kodu läheduses ka noorema poja Raivo pere. Raivo, kes seitse aastat järjest Palal vallavanem oli, käib nüüd hoopis Metsanurgalt Tallinna tööle, abikaasa Tiia on jäänud endiselt Pala kooli ametisse.
Osvald tuli omal ajal Metsanurgale koduväiks Kirtsi külast. Erna oli siin kolmest õest noorim ja temal tuli jääda koju lesestunud emale toeks, kui teised juba kodust välja läksid. "No meid oli kolm venda ja siin kolm õde, eks siis vanemate generatsioonide tahtel saigi tehtud vahetust," ütleb Osvald muiates ja mine võta kinni, kui palju selles on vigurijuttu ja kui palju tõde. Igatahes võtsid Erna ja Osvald aastate eest ühel päeval kätte ja sõitsid Palale registreerima.
"Jalgratastega, muide," täpsustab Erna. "Õige pulmapidu tuli siis, kui Kodavere kirikus laulatasime," lisab ta selgituseks. Kui nad aga tookord jalgratastel Palale jõudsid, olnud seal parasjagu õhtul pidu tulemas. Tuttav, kes vastu tulnud, olnud kindel, et noortel peoleminek ees. "Vara lähete, alguseni veel aega küll," arvanud ta. "Ei ole vara midagi," kostnud noorpaar seepeale vastu.
Jalgratastel käisid Erna ja Osvald Metsakülast koos aastaid ka segarühmas tantsimas ja laulmas. Erna käis hoopis kauem veel üksi ka memmede rühmas. "Segarühma oli päris pikalt, pärast vanamehed enam ei tahtnud käia," selgitab ta.
Oma majapidamine ja riigitöö tuli mõlemal muidugi enesestmõistetavalt ära teha. Ja ameteid on neil olnud igasuguseid. Ernal farmis, Osvaldil põllul brigadirina ja hiljem laomehena. "Rumalalt palju on saanud seda tööd küll tehtud," tunnistab Erna nüüd tagantjärele.
Tol ajal oli Metsanurgal kolhoos nimega Uus Elu. Kirtsi külas asuv kolhoos, kust Osvald tuli, kandis aga nime Tulevik. Tulevik tuli uude ellu. Metsanurgal sai alguse jälle üks ühine elu. Tulevikku on Metsanurga külas ikka olnud, on praegugi.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Kanalisatsiooni mööda välja, teleantenni pidi sisse
"Me oleme jõudnud selleni, et solk läheb mööda kanalisatsioonitorustikku korterist küll välja, ent tuleb läbi teleantenni jälle tuppa tagasi," ütles meediakonsultant Jüri Estam kolmapäeval Tartu Ülikooli Raamatukogus toimunud meediakonverentsil "Ajakirjanduse mõju ühiskondlikele protsessidele".
Konverentsi korraldajaks oli ajaleht Eesti Kirik ning osa võtma olid kutsutud Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute ja meediakanalite esindajad. Konverentsi peaesinejate, meediaõppejõu Salme Rannu ja meediakonsultandi Jüri Estami arvates on olukord eesti meediamaastikul üsna masendav.
"Õhtust õhtusse, nädalast nädalasse näitavad telekanalid meile inimlikku edevust ja alatust, madalaid kirgi ja vägivalda, mis võtab üha pöörasemaid mõõtmeid. Inimloomuse helgemat poolt näitab televisioon märksa harvem," väitis Rannu oma ettekandes "Televisioon ja eetiline sõnum".
Tänapäeva televisioon on tema sõnul majandusettevõte, mille tooteks on mingil kindlal ajahetkel programmi jälgiv vaatajaskond. Sellisest tootest on huvitatud rahamaailm, kes tahab, et too vaatajaskond temalt ostaks, ning võimuringkonnad, kes tahavad, et vaatajaskond neid valiks.
Müüb hästi
Vaataja enda elu ei huvita üldjuhul kedagi. Eraldi võetuna on TV-tegijatel südametunnistus olemas, aga programmi tegemise käigus osutub see justkui ülearuseks. Nii ütlevadki teletegijad "ma vihkan seda saadet, aga see müüb hästi" ning vaatajad vastavad fraasiga "see on nii mõttetu saade, aga ma lihtsalt ei saa seda kinni panna".
Tõsi: inimesed tahavad telerist näha midagi, millega nad saaksid samastuda. Seepärast otsivadki nad iseend, vaadates seepe, olustikukomöödiaid, märulifilme ja muud meelelahutust, leides sealt aga vaid oma varju. Tegeliku enda leidmine on Rannu sõnul tänapäeval üldse keeruline, sest see eeldab üldinimliku tuuma tunnustamist, mida aga ajastu egotsentriline vaim õieti ei lubagi. Sellegipoolest näivat tegeliku enda leidmine, kõigile korraga ja igaühe jaoks eraldi tähtsa sõnumi saamine inimestele eksistentsiaalselt üha olulisemaks muutuvat, kuna see irdu elamine, iseendast võõrandumine ja elude edasilükkamine, mida me enda ümber näeme, hakkab inimesi üha enam hirmutama, sest see ohustab nende kestvusteadvust.
Mõõteriist leiutatud
Jüri Estam keskendus oma ettekandes "Vägivald, labasus ja kahjulikud mõjud meedias" eelkõige lastele. "Kui seni on televägivalda õigustatud sellega, et selle kahjulikkust lastele pole võimalik tõestada, siis nüüd on Stanfordi Ülikoolis välja töötatud meetod, millega seda objektiivselt mõõta saab. Seal tehti katse kahe lastegrupiga. Esimese grupi lastel lasti tundide kaupa enamjaolt vägivaldseid multikaid vaadata, teise grupi omad võõrutati järkjärgult telekavaatamisest, st esimesel nädalal ei lastud neil seda üldse teha, teisel aga lubati vaadata ainult seitse tundi nädalas harivaid ja positiivse sõnumiga programme. Tulemuseks oli see, et teise grupi lapsed leidsid endale teisi tegevusi: hakkasid sportima, lugema jne ning psühholoogide hinnangul vähenesid vägivaldsuse ilmingud nende käitumises oluliselt," ütles Estam. Tema sõnul on lapsevanemad ühe olulise rolli - lastele teadmiste andmise - niikuinii koolile loovutanud, laste kasvatamise, nende tõekspidamiste kujundamise telerile usaldamine on aga täielik kapitulatsioon. Tsensuur, veel vähem tädilik targutamine pole aga kuigi mõjusad rohud. Pigem aitavad iseseisvalt mõtlema õpetamine ja kriitilisuse kasvatamine.
"Ma loodan, et tulevikus on võimalik seaduse järgi trahvida neid, kes meie elukeskkonda vaimse rämpsuga saastavad," ütles Estam, kelle meelest ETV avalik-õigusliku kanali mõõtu välja ei anna. See, kuidas võimsa väljendusjõuga teletehnikat enamasti kasutatakse, olevat võrreldav sellega, kui Gutenbergi trükipressi oleks kasutatud vaid koomiksite trükkimiseks.
RIINA MÄGI
Dostojevski kangelased kooliteatrilaval
Dostojevski "Vennad Karamazovid" ja kooliteatri lava - see võib vähemasti kirjandus- või teatriinimesele esmapilgul üsna hullu kombinatsioonina tunduda. Et kui tulemus piinlik pole, siis on see vähemasti igav. Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja üleeilsel esietendusel polnud tunda ei üht ega ka teist.
Tõsi, see, mis Lianne Saage-Vahuri lavastuses Palamuse rahvamajas (Jõgeval pole praegu ju kultuurikeskuse remondi tõttu lava, millel mängida!) esietendus, oli vene tänapäevadramaturgi Viktor Rozovi näidend "Poisid", mis on kirjutatud Dostojevski "Vendade Karamazovite" ainetel, ent Dostojevski on selles loos täiesti alles. Rozov pole isegi tegevust tänapäeva tooma hakanud ning tegelasedki on ikka Dostojevki tegelased, kellest väärikamad üksteist isegi pere piires teietavad ning kelle jaoks au pole mingi sõnakõlks isegi siis, kui puudus majas.
Õigupoolest olidki just teietamine ja isanime pidi nimetamine need, mis viitasid, et poistekaklus algusstseenis ei kuulu kaasaega. Kuigi kakluse nö mudel sobituks vabalt ka tänasesse päeva. Nagu selgub, pole Iljuša, keda neljakesi kolgitakse, sugugi üksnes ohver, vaid ta on osalt ise oma agressiivsusega kakluse esile kutsunud. Ning hiljem saame aimu ka tema agressiivsuse tagamaadest: Iljuša
on agressiivseks muutunud sellest ajast, kui tema isa, vaene staabikapten Snegirjev, jõuka mehe avaliku mõnituse ohvriks langes ning koolivennad ka teda ennast seepeale narrima hakkasid.
Suur Malemäng
Küllap on praegusel tunnete lihahimuks degradeerumise ajal kusagil olemas ka selline sügav, omapärane ja samuti tugevasti aumõistega seotud armastus, nagu Aleksei Karamazovi ja jalutu Lisa Hohlakova vahel. Lisa ja Aleksei puhaste tunnete karge ja veenva väljamängimise eest väärivad Silja Kana ja Mihkel Kabel erilist kiitust. Nagu oma tegelikust east tunduvalt vanemaid inimesi kehastanud Kati Kuusemets (Lisa ema proua Hohlakova), Silja Palm (Iljuša nõrgamõistuslik ema Arina Petrovna) ja Meelis Põdersoo (staabikapten Snegirjev) ning Iljušat ja tema vanemat sõpra Kolja Krossatkinit kehastanud Maarius Pärn ja Martin Kõivgi. Ning tegelikult kehtib kogu trupi kohta see, mida Lisa ühes stseenis Alekseile ütleb: "Te olete nii noor, aga teate nii palju inimhinges toimuvast."
Kui möödunudaastases lavastuses "Lugu inetust pardipojast" täitis ülinapi, ent kujundlikult kõneka lavakujunduse rolli üksainus heinaredel, siis seekord sai samaga hakkama suur ratastel kuup, mis keerati vaataja poole kas musta, valge, peegliga kaetud või malelauaruudulise küljega. Neli musta ja neli valget istumispakkugi meenutasid malenuppe, nii et laval toimuvat võis vaadelda kui Elu Suurt Malemängu. Ent külili asetatud ja veerema pandud istumispakud võimaldasid kujundlikult maha mängida ka kaklusstseeni ning hiigelkuubi kogu mõjujõud sai selgeks alles katarsise tekitanud lõpustseenis, kus Lisa taas jalule tõuseb ja peegelküljega kuupi keerutades justkui maailma asjade tõelisele olemusele valgust heidab.
Palaganita
Vaatamata kiirele prooviperioodile tuli Liblikapüüdja esietendusele kohale ka Ugala teatri lavastaja Kaarin Raid, kes "Poisid" eesti keelde on tõlkinud. "Lianne poolt oli erakordne julgus see tükk vastu võtta, kui ma seda talle nö pähe määrima hakkasin," ütles Raid pärast etendust. "Tavaliselt lähevad kooliteatrid kergema vastupanu teed ja teevad mingit tuntud lustmängu. Rozovi "Poisid", mida on varem lavale toodud vaid kord Moskvas ja kord Riias, on aga väga tõsine tükk. Kõige imetlusväärsem ongi see tõsidus, respekt, millega "liblikapüüdjad" materjalisse suhtuvad, nii et ükski asi, mis nii noorte näitlejate esituses ja valdavalt noore publiku ees palaganiks võiks minna, ei lähe seda mitte. Lianne on teksti ka osavasti kärpinud, nii et alles on jäänud kompaktne tervik. Mõned ilusad süžeeliinid on nii küll kaotsi läinud, ent terviktekst oleks liig olnud isegi Liblikapüüdjale."
Liblikapüüdja puhul ongi Raidi sõnul kõige sümpaatsem see õhkkond ja vaimsus, mis trupis valitseb ning mis püsib trupi vältimatutele koosseisumuutustele vaatamata. Et Liblikapüüdja tegemised koolipere ülejäänud osale kaugeltki ükskõik pole, seda näitas Palamuse gümnaasiumi õpilasi ja õpetajaid täis saal.
RIINA MÄGI
Keskustest eemal asuvas maakohas ei toimu kuigi sageli meeldejäävaid ja tulusaid kohtumisi. Meeldivaks erandiks olid märtsikuu alguspäevad.
1. märtsil korraldas Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts Sadalas teabepäeva. Hommikul esineti koolis, siis õnnitleti oma kauaaegset korrespondenti Elise Reimetsa ja peale lõunat oli vestlusring Sadala raamatukogus. Muuseumi kohalikud sõbrad said ülevaate ERMi mitmekülgsest tegevusest. Ülo Siimets rääkis muuseumi ajaloost ja uue hoone ehitamisest. Tiina Tael rääkis etnograafilise teatmematerjali kogumisest, kirjasaatjate tegevusest ja muuseumis olevast Torma kihelkonnast pärit materjalist. ERMi Sõprade Seltsi tegemisi valgustas Merli Kleinert.
Kuid muuseum ei ole ainult koguja, vaid tutvustab pidevalt oma näitusemajas nii vanavara kui ka kombestikku. Neist huvitavatest tegemistest andis ülevaate Virve Tuubel.
Sadala rahvas ei ole kõrvale jäänud kultuuripärandi kogumisest. Eesti Kirjanduse Muuseumis on 1888.-1934. aastani Jüri Remmelga ja hiljem Priidu Tammepuu kogutud rahvaluulet ja kombeid. Eesti Rahva Muuseumis on üle kuuesaja pildi Sadala elust aegade jooksul - laatadest ja laulupäevadest, koolidest, kokakursustest ja palju muud.
Küllatulnutele andis Ene Ojavee üle oma onu Johannes Ivaski (Elise Reimetsa venna) talletatud materjalid, milles kajastub Sadala seltsielu aastatel 1920-1940. Johannes Ivask oli Mõisamaa küla Vanakubja talu peremees ja ka LTähkvere Põllumeeste Seltsi laulukoori juht. Et tema säilitas seltsimajas toimunud ettevõtmiste kohta teavet, näitas, et ta mõistis, et kohalik kultuurielu ei ole pelgalt hetkeline ajaviide.
Vestluses selgus aga asjaolu, et külades sõidavad ringi vana mööbli kokkuostjad, kes väidavad, et viivad selle Eesti Rahva Muuseumi. Muuseumi töötajad ütlesid, et see on vale. Nemad praegu mingit mööbli ostu ei korralda. Niisiis, head jõgevamaalased, ärge laske end sulidel petta!
Järgmine meeldiv ettevõtmine toimus 4. märtsil Sadala kultuurimajas, selle korraldas Torma Maanaiste Selts. Et tervis on paljude tähtsate asjade seas esikohal, oli see päev pühendatud loodusravile. Vestlusringi meditsiiniprofessori Aili Pajuga oli kogunenud hulgaliselt huvilisi. Dr Aili Paju on küll kirjutanud raamatuid ravimtaimedest, kuid küsida vahetult teadjalt inimeselt ja saada vastuseid just igaühe enese häda raviks oli palju tulusam. Ja küsimusi oli palju. Paljudel olid paber ja pliiats usinasti ametis. Et prof Aili Pajul on kahekordne ülikooliharidus - kehakultuuri ja arstiteaduse alal -, läksid mõned küsimused-vastused kaugemale loodusravist. Suvi on varsti käes ja nüüd oskame arukamalt ravimtaimi korjata.
Sadala rahvas soovib, et veel edaspidigi oma 1930. aastal ehitatud ja pidevalt kultuurikoldena tegutsenud seltsimaja-rahvamaja kultuurimaja uksed oleksid avatud ja säiliks võimalus kodulähedases kohas koos käia.
HELMI EREB
Laupäeval on pilves selgimistega ilm, võib sadada lund. Puhub kirdetuul 4-9 m/s. Õhutemperatuur -2°C ... +3°C.
Pühapäeval on muutliku pilvisusega oluliste sademeteta ilm. Puhub kirde- ja põhjatuul 4-9 m/s. Õhutemperatuur öösel -7°C ... -12°C, päeval -4°C ... +2°C.
Laupäev, 17. märts 2001. a.
Osaühing Härjanurme Mõis unistab 10 miljoni kroonisest käibest
JAAN LUKAS
Ärimees Tiit Kuusiku majja visati süütepudeleid
ARDI KIVIMETS
KÜSITLUS
Jõgeval küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KIRJAD
HERBERT SÖÖDE
Kindlaimast tanklast halvim küte
ENDEL SÖÖT
"V"
JUHTKIRI
Vaesed rikkad ja rikkad vaesed
17. märts 2001. a
Metsanurga noorikutel peavad olema juhiload
VAIKE KÄOSAAR
Kanalisatsiooni mööda välja, teleantenni pidi sisse
RIINA MÄGI
Dostojevski kangelased kooliteatrilaval
RIINA MÄGI
HELMI EREB