Vello Mäeseppa ähvardab volikogu juhi kohast ilmajäämine
Vello
Mäesepp kaalub väga tõsiselt vabatahtlikku lahkumist
Jõgeva linnavolikogu esimehe kohalt. FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ
Möödunud reedel, kui Jõgeva spordikeskuses Virtus peeti õllefestivali, tagurdas Jõgeva linnavolikogu esimees Vello Mäesepp oma Nissan Primeraga spordihoone ees otsa teisele masinale. Politsei tuvastas volikogu esimehel 1,53 promillise joobe.
Möödunud reedel sai politsei teate, et kella poole üheteistkümne paiku on keegi purjus mees tagurdanud spordihoone juures asuval parkimisplatsil teisele autole otsa. Kannatada oli saanud Ford Mondeo esimese põrkeraua parempoolne nurk, suunatuli ja esitiib, Nissanil aga tagumise kaitseraua nurk. Fordi juhtinud tallinlane Allan ja kaks tema kaassõitjat viitasid Vello Mäesepale, kes olevat olnud roolis ning ei jäänud pärast plekimõlkimist juhtunut klaarima, vaid parkis auto kaugemale ning sisenes spordihoonesse.
Pealtnägijate seletuste kohaselt tuli ta mõlgitud auto juhiga rääkima alles hiljem, kuid avariiga tehtud kahju hüvitamise suhtes ei jõutud kokkuleppele. Pärast juhtumit väitis Mäesepp politseile, et autot ei juhtinud tema, vaid autos istunud kaine kaassõitja Kalju Andersalu, kes valiti hiljutiasutatud poliitilise ühenduse Südame ja Mõistusega juhatusse.
Vello Mäesepp tunnistas eile Vooremaale, et kuigi tema autol oli teine juht, tagurdas autole otsa tema. "See oli kahetsusväärne juhtum, mida poleks olnud, kui polnuks vaja aidata eesolnud autol tupikust välja pääseda. Nägin, et juht on hädas ning istusin rooli, et inimest hädas aidata. Oli pime ja vihma sadas ja ma tõepoolest ei näinud, et taga on teine auto," rääkis õnnetu tagurdaja.
Mäesepp ei eitanud, et ta oli joonud kaks kannu õlut, kuid viimase lonksu võttis ta umbes kolmveerand tundi enne avariid. "Ma arvan, et tollel hetkel ma ei olnud ebakaines olekus ja ma ei usu siiamaani, et paarist kannust õllest võib mees purju jääda," arvas Mäesepp.
Mäesepp kaalub esimehe kohast loobumist
Viimasel ajal on pööranud ajakirjandus Vello Mäesepaga juhtunud seikadele küllaltki suurt tähelepanu. "See oli õnnetusjuhtum, mida
ma elan väga raskelt üle. Seetõttu pole ma saanud juba kolm ööd magada. Kuna tunnen, et volikogu esimehena olen ma avaliku elu tegelane, siis kaalun ma väga tõsiselt selle kahetsusväärse juhtumi tõttu avalduse esitamist volikogule, kus ma palun vabastada end volikogu esimehe kohalt," andis Mäesepp oma teole karmi hinnangu.
Jõgeva linnavolikogu istung peaks toimuma 25. oktoobril.
Umbusaldus pole välistatud
Fraktsioon Oma Linn, kuhu kuulub ka Mäesepp, tuli esmaspäeval kokku ja päris asjaosaliselt juhtunu kohta aru. "Meile ei eitanud Mäesepp oma süüd avariis. Oma Linn võttis seisukoha, et sellise käitumisega mees ei sobi volikogu esimeheks," nentis volikogu liige Raul Kull.
Jõgeva linnavolikogu Isamaaliidu fraktsiooni liige ja volikogu aseesimees Taisto Liivandi ütles Vooremaale: "Isamaliidu fraktsioon arutas Vello Mäesepa põhjustatud autoavariid ja nõustus fraktsiooni Oma Linn seisukohaga, et volikogu esimees peaks esitama lahkumisavalduse oma ametikohalt. Kui ta seda ei tee, algatab Isamaliidu fraktsioon talle umbusalduse avaldamise. Ma ei näe aga põhjust, et Vello Mäesepa juhtumi tõttu peaks koalitsioon lagunema."
"Ka linnavolikogu Reformierakonna fraktsioon peab õigeks, et Mäesepp esitaks ise lahkumisavalduse. Vastasel korral peame ka meie õigeks tema umbusaldamist," teatas Reformierakonna fraktsiooni esimees Meelis Pauklin.
Jõgeva linnavolikogu kantseleiülem Jaan Järv, kelle kabinetti peaks Vello Mäesepa tagasiastumispalve laekuma, ütles, et eile keskpäevaks polnud sellist avaldust veel saabunud. "Neljapäeval on koos volikogu eestseisus ja siis võib nii mõndagi juhtuda," lausus Järv.
ARDI KIVIMETS
JAAN LUKAS
Hakatakse välja töötama Jõgeva maakondlikku tööhõivekava
Teisipäeval toimus Jõgeva maakonna tööhõivekava koostajate töörühma esimene koosolek. Hõivekava koostamiseks on eraldatud 327 000 krooni ja ta peaks valmima 2002. aasta juunis.
Viieteistkümnest inimesest oli kohal neliteist. Töörühma kuuluvad riigiametnikud, kohalike omavalitsuste, tööhõiveameti, ettevõtluskeskuse ja ettevõtjate esindajad. Projekti koordineerijaks on Jõgeva maavalitsuse majandusarengu osakond.
Sama osakonna juhataja asetäitja, projekti nõuniku kt Mati Jõgi sõnul püüdsid nad töörühma kaasata kõiki olulisi lülisid ehk sotsiaalseid partnereid, kes maakonnas tööhõive valdkonnas tegutsevad. "Teisipäeval toimuski esimene, sissejuhatav seminar. Rääkisime sellest, miks see töörühm kokku kutsuti ning millised on esialgselt püstitatud eesmärgid. Ekspert Jaak Kliimaski poolt anti lühiülevaade maakonna tööhõivesituatsioonist ning ka viimasel kümnendil asetleidnud tendentsidest," teatas Mati Jõgi.
Tööhõivekava valmib tööseminaride ja ajurünnaku tulemusena. Kaasatakse ka väliseksperte, kes annavad maailmas ses valdkonnas toimuvast ülevaate.
"Eksperdi ülesanne ongi analüüsida, mida tuleks Jõgeva maakonnas kava koostamisel arvestada. Ekspert peaks ka välja tooma kohalikul tasandil olevad seosed. Lõppkokkuvõttes valmib meetmete kompleks, mille alusel saaks parandada Jõgevamaa tööhõivet," lisas Mati Jõgi.
Ajaliselt saab kava jaotada kaheks osaks, 3 aasta peale ette nähtud lühikavaks ja kuni 15 aastaks kavandatud pikaajaliseks kavaks.
Kaks aastat tagasi komplekteeriti maakonnas tööhõivenõukogu. Kuna aga nõukogul polnud õigusi, võimu ega pädevust kedagi suunata, siis reaalselt see nõukogu ei tegutsenudki. Teisipäeval toimunud töörühma esimesel kokkusaamisel arutati, milline võiks olla tööhõivenõukogu koht ja kui vajalik see maakonnas oleks.
RAIVO SIHVER
ARVAMUS
1.-14. oktoobrini jõudis Jõhvis Viru Üksikus Jalaväepataljonis lõpule reservväelaste õppus "VIRU 2001". Põhiliselt Jõgevamaa meestest moodustati jalaväekompanii, kus osales 9 reservohvitseri, 37 reservallohvitseri ja 143 reservsõdurit. 6.-19. augustini koolitati ohvitsere, 1. oktoobril lisandusid allohvitserid ning 9. oktoobril sõdurid. Õppused lõppesid taktikaliste harjutustega ning lahinglaskmistega. Siin subjektiivseid muljeid toimunust.
Ohvitserid kohtuvad nagu vanad tuttavad. Virgematel on ka kodutööde pakk olemas. Klassitundide asemel käivad nüüd maastikul harjutamas. Kui väeosa ajateenijad neile au andma hakkavad, ajavad seljad sirgu ning reguleerivad pilgu mõtlikuks. Teevad NATO standardi järgi paberitööd. Lubatud öötundidel kohvi keeta. Määramistunnus - laigulised mundrid, suur must kaarditasku ja binokkel ankruna küljes kõlkumas.
Allohvitserid askeldavad ringi nagu oravad rattas, omandavad kõike käigult, spetsialistid igas eluvaldkonnas. Kardavad ainult paberitööd. Küsivad korraldused kolm korda üle, veendumaks, et need vahepeal muutunud ei ole. Määramistunnus - laigulised mundrid, väike hall kaarditasku, pidevad valjud ja võimukad hõiked.
Sõdurid liiguvad alguses summana, siis kolonnides ja ahelikes. Rivis nii eestlasi kui ka venelasi. Pilgus alguses teadmatus, siis filosoofi rahu muutuvate käskude suhtes. Peale automaadi kannavad muidki suuremaid esemeid - kuulipildujaid, granaadiheitjaid, kaablirulle, arstipaunu. Lubatud vahetevahel eksida ja väsida. Määramistunnus - rohelised mundrid, raske samm ja valdavalt vaikiv olek.
Instruktorid on kaadriohvitserid. Kogenud ja täpsed sõjalistes küsimustes. Annavad alati vastuse, vahel isegi loenguks paisuva. Auastmest ja vanusest sõltumata on sulle kindrali ja isa eest. Varustusalaseid ja üldkorralduslikke küsimusi võtavad kergelt, seal nad auku kukuvadki. Viimasel juhul tõstavad tahtejõulise lõua augu äärele ning ütlevad: "Hea küsimus!" Määramistunnus - valge side käsivarrel.
Varustus
Relvad Iisraelist, Saksamaalt, Hiinast, Rootsist. Osa imitatsioonimoona Eesti toode. Saapad Soomest. Vormid ohvitseridel ja allohvitseridel Eestist, sõduritel Rootsi abi erinevatest partiidest. Vanad, kuid töökindlad veomasinad Šveitsist. Mõned vormikuue ripneva sabasiiluga sõdurid saavad hüüdnimeks "kopraonu". Kodanik! Kui lubad kaitsekulutustel 2%ni tõusta, siis sind kordusõppustel "kopraonuks" enam ei narrita.
Viru Üksik Jalaväepataljon areneb pidevalt, kuid visalt. Tundub, nagu ehitaks liig väike mesilaspere liig suure mesipuu nurkadesse ühtteist. Ajateenijate kasarmus on kord ja puhtus, reservväelaste omas võimaluste piires vetsud meenutavad Eesti olusid tosin aastat tagasi.
Väliõppuste ala sarnaneb võitlustandritega mägistes idamaades, pakkudes huvitavaid variante lahingute pidamiseks. Allüksused saavad hargneda tegelikele vahemaadele, maastik võimaldab ootamatut lähenemist ja taibukat kaitset. Viivikonna karjääri taasmetsastatud aladel on sügavaid jäärakuid ning kõrgeid paeastanguid, erineva vanusega kase- ja männinoorendikke, teid ja lagendikke. Jälgede järgi otsustades on suured ja väikesed karud kuklasse hingamas.
Paarkümmend jagude telki kerkivad padrikusse maskeerimisvõrkude alla poole tunniga. Hiljem lisanduvad ühenduskaablid. Eraldi pesulad, suitsunurgad, käimlad. Taibukamad sõdurid leiavad need ka pimedas üles. Sõja lõppedes kaob laager tunni aja jooksul, isegi kommipaberit ei jää järele.
Väliköök: põhiline koht, kus sõdur kiruda saab. Menüü vahelduv, kusjuures vahelduvad põhiliselt lima (kiirkartulipuder) ja löga (kiirnuudlid). Kõhu saab hästi täis, kuid kasarmu lõunaid meenutad nagu kaotatud paradiisi.
Trikk
Kui keegi oleks mulle varem öelnud, et ma söön nädal otsa püstijalu, seljas lahingrakmed, ühel õlal automaat, teisel kaardimapp, kätes koos kiivri ja mütsiga 3 anumat, 3 söögiriista, leivad ja maiustused, et ma teen seda kõike pimedas ja vihmasajus, siis oleksin ütlejat pehmelt öeldes imelikuks pidanud. Nüüd enam mitte.
Rühmaülem kontrollib öösel valvepostide tööd. Paari meetri kauguselt pimedusest kargavad välja kaks ehmunud sõdurit. "Mida on vaja öelda", küsib rühmaülem. Sõdurid vaikivad. Rühmaülem kordab küsimust. "Tere," ütleb üks sõduritest tuntava vene aktsendiga. Integratsioon toimib.
Õlilampi saab täita kahel erineval moel. Eraelus võtad ühte kätte lambi, teise õlipudeli ja kallad. Militaarlaagris otsid pool tundi rühmavanemat, rühmavanem otsib pool tundi kompaniivanemat, kuid ei leia. Hiljem otsib uuesti, leiab, kuid kompanii vanemal on õli otsa saanud. Hiljem otsib kompaniivanem rühmavanemat, kuid ei leia. Hiljem leiab, kuid õnneks on väljas valgeks läinud ning õli ei lähe enam vaja.
Käsuliin peaks olema nöörina sirge ja ühemõtteline. Tänu paljudele instruktoritele ja dubleeritud rühmaülematele kasvab käsuliini asemele võimas käsupuu, mille harud kõverduvad ja lehed sahisevad. Käsud hüplevad nagu linnukesed oksalt oksale. Jaoülemad kratsivad kukalt, sõdurid tammuvad sopas edasi-tagasi. Meeleolu langeb.
Õppuste ajal mängivad vastaseid Viru pataljoni ajateenijad. Neist saab jagu paukpadrunilaskudega. Raskem on võidelda vihma, halli
sopa, higiste riiete, seederikete ja väsimusega. Nende võitmiseks on vaja lahingumoona, ülemate ja sõdurite koostööd, kannatlikku tahet, erandjuhul ravimeid.
Kaitselahing
Mehed liiguvad põhipositsioonidele. Mõni on sedavõrd maskeerunud, et talle võib otsa komistada. Lahingjulgestus avab tule, siis taandub kompanii reservi. Vastase ahelikud tungivad lagendikul peale suitsugranaatide varjus. Tõrjetuli sunnib nad taganema, seejärel proovitakse tiibhaaret läbi metsa.
Üks meie rühm asub vahetuspositsioonidele ja tulistab ägedalt vastu. Pealetungiv soomuk hävitatakse. Vastane taandub. Taandub ka üks meie jagudest, kes on oma ülema märguande ühendanud vastase taandumiskäsuga. Rühmaülem käsutab nad tagasi. Kuid lahingumoon on otsas, kogu kompanii liigub varupositsioonile jääraku taga.
Järgmisel hommikul tõrjutakse varupositsioonidelt nõrgenenud vastase uus rünnak ning asutakse ise pealetungile. Hetkeks tundub, et jaod on kaotanud ühenduse ning metsas lahku läinud. Siiski mitte, kõik on jõudnud ühekorraga pealetungijoonele. Rakett tähistab omade edukat tiibhaaret. Sõdurid sööstavad vaenlase suunas, heidavad granaadid. Vastane taandub, käsku teda jälitada ei ole. Künkal, sõjateatri loožis, vaatavad etendust 33 sõjaväeatašeed.
Lahinglaskmine
Viimane pingutus, et omandatust ülevaade anda. Kompanii tõuseb jäärakust lagendikule, asub laskepesadesse. Vaikuse katkestab telefoni pirin, rühmaülemad hüüavad hääleketile esimese käsu. Automaadid hakkavad tärisema, snaiprikuulid vihisevad pikalt üle lagendiku.
Ähvardavalt ragiseb kuulipilduja. Kohe esimene tankitõrjegranaat tabab täpselt sihtmärki, vallandades rõõmujoovastuse. Järgmine läheb kaarega üle metsa, kolmas jällegi pihta. Kaevik vappub, kui tuld annab Carl Gustav. Rühmaülem saab kisamisest peaaegu songa, et "tuli seis" lõpuks kõikideni pärale jõuaks. Liigutakse tagasi ootepositsioonile, rivistutakse ning vallandub iseeneslik "Hurraa!"
Viimane päev
Töö on tehtud, tuleb vaid varustus üle anda. Pestakse, puhastatakse relvi, vajutakse raskesse unne. Ülemad ja omavalitsuste esindajad tänavad mehi. Kojumineku eel tuuakse rivi ette patustajad - kaks mütsi ja vöörihmata meest, kes öösel pidanud võitlust Vana Valge Vastasega. Neile määratakse trahv seitsme päevapalga ulatuses.
Milleks seda kõike tehakse? Vastus vali ise siin antud variantide hulgast:
a) vahelduseks argielule
b) alludes pimesi käsule
c) et naistele meeldida
d) militaristlikest kalduvustest
e) ekstreemspordi odavam variant
f) masohhismist
g) kohusetundest
h) kodumaaarmastusest
JAANUS JÄRS,
Palamuse vald, Luua küla
JUHTKIRI
Kellele on vaja avalikke joomapidusid?
Ega ikka Jõgeva linnas mõelda küll, kuskohas, mida ja kui palju juuakse. Lisaks paarikümnele alkoholiga kauplevale poele ja kümnekonnale joomakohale, arvututest salaviinaurgastest rääkimata, on nüüd siis ka õppeasutustes õllejoomisüritusi korraldama hakatud. Enamgi veel, laste kunstikoolile ja KEA õppekeskusele peavarju andvas Virtuses pidavat Jõgeva politsei pressiesindaja andmeil tegutsema ka veel mingi ööklubi. Viimase olemasolu pole küll kinnitust leidnud, kuid plekk jääb munitsipaalasutusele ikka külge.
Ja tagajärjed ongi käes. Vähe sellest, et valel ajal ja vales kohas korraldatud õllepralle andis Jõgeva linna lastele vale ja hoopiski mitte vajalikku eeskuju, ahvatles üritus libedale teele koguni Jõgeva linnavolikogu lugupeetud esimehe Vello Mäesepa. Kui juba sisuliselt linna esimne kodanik, kelle allkiri seisab kõigil linna seadusandlikel aktidel ja koguni selge grupijuhi tunnistusel, vääralt juurutatud õllekultuuri tõukel võõraid autosid mõlkima hakkab, siis millist mõju võib see veel avaldada kasvueas linnakodanikele ning nõrgema närvikavaga inimestele?
Loomulikult pole Jõgeva linnavolikogu esimees mingi joodik. Vähemalt eelmise aasta jaanipäevast on kindlalt teada, et siis oli Vello Mäesepp kaine, mille kohta on isegi vastav tunnistus olemas. Mäesepa praegusaja poliitilisel maastikul harvanähtavalt eetilist suhtumist tõestab tema valmisolek volikogu esimehe kohalt kohe tagasi astuda. Kes veel praegusaja poliitikutest oleks valmis sääraseks enesekriitikaks?
Kuid mitte kõigi kaaskodanike moraal pole nii tugev kui Jõgeva linnavolikogu nüüd paraku peatselt juba endisel esimehel. Samuti ei olnud Mäesepa poolt toime pandud plekimõlkimine tol õhtul sugugi mitte ainuke õllefestivaliga seotud avarii. Sellele tulebki õllefestivali korraldamiseks loa andnud Jõgeva linnavalitsusel nüüd mõelda, enne kui ta mingi järgmisel joomapeol sündida laseb. See on ju ikkagi Jõgeva linnakodanike vara, tervis ja head kombed, mis pealetikkuva õllekultuuri mõjul löögi alla satuvad. Ja lõppude lõpuks on ju ka linnavalituse ja volikogu liikmed ainult inimesed ning kunagi ei või teada, millal mõni neist Mäesepaga samasugusesse olukorda satub.
18. oktoober 2001. a.
MAJANDUS
Omavalitsuste volikogud asuvad arutama Infotehnoloogia Keskuse loomise võimalust
Lähema pooleteise kuu jooksul arutavad Jõgevamaa valdade ja linnade volikogud uue mittetulundusühingu, Omavalitsuste Infotehnoloogia Keskuse, asutamise küsimust. Kuna tegemist on täiesti uue ettevõtmisega, oleks siinkohal paslik lahti seletada eesmärgid ja põhimõtted, milledest selle organisatsiooni loojad juhinduvad.
Omavalitsuste Infotehnoloogia Keskuse (ITK) kõige üldisemaks eesmärgiks on edendada Eesti omavalitsusi infotehnoloogia alal, olles samas ka omavalitsusi ühendavaks või ühistegevust korraldavaks struktuuriks selles valdkonnas. Keskuse esmaseks eesmärgiks on saavutada omavalitsuste ja riigi IT-alaste ressursside senisest parem kasutamine ning tagada valdkonna ühtlasem ja tegelikest vajadustest lähtuv areng, mis on saavutatav läbi ressursside ühendamisest saadava kokkuhoiu ja omavalitsuste kui tellija poole tugevdamise.
Samuti on ITK ülesandeks ka omavalitsustele usaldusväärse IT partneri loomine, kes lähtuks oma tegevuses omavalitsuste huvidest ja probleemidest, mitte kitsalt ärilistest kaalutlustest.
Selline sihipärane tegevus toob kaasa IT-teenuste parema ja ühtlasema taseme ning loob paremad võimalused eelkõige väiksematele omavalitsustele, kelle piiratud rahalised ressursid ei võimalda neil vastavaid teenuseid vajalikus mahus väljastpoolt osta.
Keskuse missiooni saaks seega sõnastada järgnevalt: pakkuda kõigile Eesti omavalitsustele IT täisteenust mõistliku hinnaga ning olla sillaks omavalitsuste ja keskvalitsuse ning omavalitsuste ja IT firmade vahel.
IT täisteenus hõlmaks ühishankeid, süsteemide projekteerimist ja paigaldust, hooldust, arendust ning samuti koolitust ja kliendituge.
Ühiste standardite ja sarnase konfiguratsiooni ning rakendustega süsteemide loomine peaks andma tulevikus olulist kokkuhoidu ning pakkuma omavalitsustele paremaid võimalusi oma töös kaasaegse tehnoloogia kasutamiseks. Keskus juhindub oma tegevuses kodanikuühiskonna ideest, kus moodne tehnoloogia peaks aitama vähendada ametliku asjaajamisega kaasnevaid ebamugavusi ning muutma omavalitsuste tegevuse läbipaistvaks.
ITK loomise õnnestumise esimeseks ja kõige olulisemaks eelduseks on omavalitsuste tahe teha koostööd ja anda osa oma otsustuspädevusest üle keskusele. Vaid selle tingimuse täitmisel saab keskus olla omavalitsuste ühendajaks ja esindajaks, mitte lihtsalt järjekordseks tarbetult moodustatud organisatsiooniks, millel puudub pädevus ja võimalus midagi ühiskonnale vajalikku korda saata. Samuti on vajalik minimaalse stardikapitali olemasolu, mis võimaldaks keskusel tegutseda kuni positiivse rahavoo saavutamiseni (hetk, kus jooksvad sissetulekud hakkavad ületama jooksvaid väljaminekuid).
Kuna keskuse oluliseks eesmärgiks on omavalitsuste töö parandamine, siis peavad keskuse töötajad tundma peaasjalikult omavalitsuste tööd ja sellest tulenevaid vajadusi, aga ka tehnoloogia võimalusi ja piiranguid, millest tingituna on keskuses tulevastele kandidaatidele seatud kõrged nõudmised. ITK käivitajate meeskond koosneb enamuses avalikus sektoris töötanud inimestest.
Side klientidega ehk kohalike omavalitsuste töötajatega, kes peavad tegema igapäevast tööd, omab suurt tähtsust. Oluline on saada tagasisidet osutatud teenuste kvaliteedi kohta, loomaks vajadustest lähtuvad lahendused.
Uute lahenduste väljatöötamisse tuleb kaasata programmi kasutajad juba idee faasis, et nad saaksid oma soovid selgelt välja öelda. Klientidega suhtlemiseks loob keskus temaatilised klientide klubid, mis saavad olulisteks nõuandvateks organiteks ja uute lahenduste esimesteks testijateks.
Oluliseks edu faktoriks on veel ka strateegiliste partnerite leidmine, kes oleksid võimelised keskust toetama täiendava oskusteabega ning kellel oleks kogemusi sarnase organisatsiooni ülesehitamisel. Selliseks partneriks on hetkel Flaami (osa Belgiast) omavalitsuste IT keskus CIPAL, millel on vastaval alal tegutsemise kogemust üle 20 aasta ja mille esindajad on konsulteerinud ka käesoleva projekti käivitamist ning on valmis koostööd jätkama ja edasi arendama.
TARMO MÖLLER,
Jõgeva maavalitsuse planeeringute nõuniku kt
Minult on küsitud, miks esitasin Riigikogu menetlusse juba juunikuus seaduseelnõu, mille eesmärgiks on vabastada maksumaksja sundkohustusest soetada hirmkallis isikutunnistus ehk ID-kaart. Põhjuseid on palju.
Kavandatava elektroonilise isikutunnistusega ei ole enamusel kodanikest tegelikult midagi ette võtta. Esialgne optimism, kus ID-kaardist kui haigekassakaardi, juhilubade, pangakaartide ja muu taolise asendajast räägiti palju, on taandunud. Lisaks isiku tuvastamisele (milleks sobivad ka pass või juhiload), nähakse kuluka ID-kaardi rakendust tegutsemises elektroonilises keskkonnas.
Kuid ega siingi ei lisandu uusi kasutusalasid. Internetipangandus, emaksuamet ja teised taolised teenused on täna kättesaadavad ka ilma ID-kaardita. ID-kaart annab lisavõimaluse digitaalallkirjaga dokumentide vormistamiseks üle interneti.
ID-kaart ei asenda ka pangakaarti. Tänased pangakaardid on rahvusvahelised, kaardiga võib ostu sooritada kõigil viiel mandril. Sellisena on pangakaart juba eksisteeriva suurema süsteemi osa, seotud selle turvalisusega. On võimalik, et panganduses võib ID-kaarti kasutada osade internetipanka sisenemiseks vajalike pääsufraasidesalasõnade asemel, kuid et ka ID-kaart nõuab sisestuskoode, siis kokkuvõttes olulist võitu ei tule.
Kui paljudel on tegelikult arvuti, kui paljud jaksavad sinna juurde osta 1000 krooni maksva ID-kaardi lugeja või kui paljud soovivad silmast silma suhtlemist asendada anonüümse netikeskkonnaga, ei oska praegu öelda, ent ilmselt neid ei ole palju, ehk 10 protsenti.
Seega puudub lähiaastatel vajadus ID-kaardi järele. Kuni puuduvad tehniline kesk kond ja erinevad rakendused, on tegu mõttetu raharaiskamisega.
Isikutunnistuse omahinnaks on planeeritud 307 krooni. Samas on kõigi vajalike turvaelementidega passi omahind kõigest 83 krooni. Selleks, et muuta kaheldav projekt "vastuvõetavamaks", on Siseministeerium otsustanud kasseerida lõivudena passi eest 350 krooni ja ID-kaardi eest "vaid" 150 krooni. Nii kavatsetakse puudujäävad miljonid katta passitaotlejate arvelt, passide hinda oluliselt tõstes. See on teine põhjus, miks Siseministeeriumi kavaga ei saa nõustuda.
Ministeeriumi seisukoht, mille kohaselt on pass luksusese ja seda vajavad vaid üksikud, ID-kaarti aga kõik, on sügavalt ekslik. Tegelikult on olukord pigem vastupidine. Passi kui reisidokumenti vajavad kõik Eestist välisriiki siirduvad isikud. Esialgsete prognooside kohaselt teostab lähema viie aasta jooksul vähemalt ühe välisreisi ca 75% Eesti elanikest. Välisreisid Soome või Rootsi algavad juba kooliekskursioonidega.
Järelikult tuleb enamusel soetada kaks isikut tõendavat dokumenti! Kas see on tõesti otstarbekas ja arukas? Võib nõustuda nendega, kelle meelest on asja taga infotehnoloogiafirmade lobby: kinnitatakse, et ID-kaart on eesrindlik, näidates Eesti infotehnoloogia võidukäiku, tegelik eesmärk on aga saada riigilt soodne tellimus, mis makstakse kinni maksumaksja rahaga.
Eesti suuremad pangad ja telekommunikatsioonifirmad asutasid ASi Sertifitseerimiskeskus, mis hakkab väljastama nii ID-kaarte kui ka passe. Kui kaartide valmistamine läheb riigile maksma 331 miljonit krooni, siis täiendavad kulud kaartide sertifitseerimiseks ulatuvad 80 miljoni kroonini. Eesti suurfirmadele on ID-kaart eluline äriprojekt. Mõne aja eest ministeeriumi ja suurettevõtete vahel sõlmitud koostöömemorandum kinnitab seda.
Elektroonilise kandjaga ID-kaartide analooge ei ole seni mujal maailmas sunniprintsiibil rakendatud. Minister Loodus põhjendab ID-kaartide kohustuslikkuse nõuet Soome näitega. Nimelt on ca aasta jooksul Soomes soetanud elektroonilise isikutunnistuse vaid 6000-9000 vabatahtlikku. Juhul, kui kaartide järele oleks mingisugustki tarvidust, oleks selle endale soetanud ülejäänudki 99,8% kaardiealistest.
Minu meelest tõendab just Soome näide ID-kaartide otstarbetust ja näitab indikatsioonina nende isikute hulka, kes meil kaardist oleksid huvitatud. Ime, et Loodusele ei ole tulnud ideed elektrooniliste, kiibiga varustatud pastelde saritootmiseks ja sunniviisiliseks väljajagamiseks.
Ameerika terrorirünnakute järel on päevakorda kerkinud elektroonilised isikukaardid, mis tuvastavad isikut läbi tema sõrmejälje. Eesti ID-kaart sellist funktsiooni ei sisalda. Samuti on välja kujunemata vastav rahvusvaheline standard. Ei ole ime, kui aasta pärast peaksime soetama teisegi ID-kaardi.
ID-kaartide näol on tegu projektiga, mis on mõeldud e-valitsuse ideoloogide edevuse rahuldamiseks. Kuid avalikus sektoris ei tähista "enter" klahvivajutus töö ja avaliku suhte lõppemist, pigem selle algust. Kahetsusväärne on, kui e-valitsuse sildi all kavatsetakse poliitiline vastutus delegeerida arvutikaablites tuhisevatele elektronidele.
Loomulikult on Eesti saavutused internetiseerumise valdkonnas muljetäratavad ja ahvatlused uutele "töövõitudele" arusaadavad. Samas ei ole õige avalikku sektorit suruda arvutiprotsessorite ja kuvarite virtuaalsesse raamistikku, välistades inimliku mõõtme, millel tugineb usaldus. Alahinnata ei tohi vahetu suhtlemise, kontaktide ja usalduse rolli avaliku sektori asjaajamistes.
IGNAR FJUK
KULTUUR
Oktoobrikuu viimasel dekaadil toimuvad Eestis taas traditsioonilised raamatukogupäevad.
Käesoleva aasta raamatukogupäevade moto on: "Tule raamatukokku - teadmine on jõud!" Sellel ajal ootavad raamatukogud senisest enam külastajaid: nii noori kui vanu lugejaid.
Maakonna raamatukogudes tutvustatakse sel ajal uusi, ent ei unustata ka vanu raamatuid; toimuvad ekskursioonid, raamatunäitused, vestmised ja vestlused, tutvutakse raamatukoguhoidja tööga jne. Neil päevil peaksime kõik mõtisklema selle üle, mida oleme saanud raamatult, milleks on ta meile vajalik.
Raamatukogupäevad avatakse pidulikult 19. oktoobril Tartu Ülikooli Raamatukogus. 20. oktoober on aga üleeestiline ettelugemispäev. Seda päeva tähistab enamik raamatukogusid, ent sel päeval võiks igaüks meist lugeda ka kodus katkendeid oma (lapsepõlve) lemmikraamatust - olgu siis lastele, abikaasale, armsamale, vanematele või sõpradeletuttavatele.
22. oktoobril toimub raamatukogutöötajate võistluse "Infootsing internetis 2001" eelvoor. Otsingus proovivad kätt ja mõistust ka mõned Jõgevamaa raamatukoguhoidjad. Väga tähtis päev on 23. oktoober: see on kuulutatud üle-eestiliseks Eesti raamatu päevaks ning see on mõeldud jätkama ja edasi viima hiljuti lõppenud raamatuaasta traditsioone.
Eesti raamatu päev peaks ühendama meid kõiki: on ju Eesti raamat ikka olnud ja jääb üheks meie suurimaks kultuuriväärtuseks. Ka Eesti raamatu päeva tähistatakse enamikus maakonna raamatukogudest. Iseseisvalt võiks iga lugeja tähistada seda päeva ühe eesti kirjaniku teose enese jaoks avastamisega.
24. oktoobril ootavad kirjandushuvilisi Jõgeva ja Põltsamaa raamatukogu. Põltsamaal toimub kohtumine kirjaniku ja ajakirjaniku Maimu Bergiga, Jõgeval on kavas luuleõhtu "Sügis südames".
Üle-eestilised raamatukogupäevad lõpevad 30. oktoobril maaraamatukoguhoidja päevaga Paides.
REET KUKK,
Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu vanemraamatukoguhoidja
Reedel, 12. oktoobril toimus C. R. Jakobsoni nimelises Torma Põhikoolis õpetajate päev. Teatepulga üleandmine pedagoogide poolt leidis aset kooli saalis peetaval aktusel.
Üle kümne aasta on meil taas naisdirektor - Erli Paas. Ta avas päeva tervituskõnega. Järgnes viktoriin õpetajatele ja nende meelespidamine laulude ja lilledega. Lõpuks toimus üheksandike poolt korraldatud vägev moeshow, kus esitleti tänapäeva nooruslike õpetajate garderoobi.
Värsked õpetajad jätkasid päeva tunde andes. Enamus meist jäi oma õpilastega rahule. Õpilased olid osavõtlikud ja üpris korralikud ega põhjustanud kogenematutele pedagoogidele eriti palju probleeme. Meie klassi poisid jäädvustasid selle toreda päeva videolindile, kuhu lisasid oma humoristlikke ja täpseid kommentaare. Päev ei möödunud siiski märkusteta, mis jäid kaunistama õpilaste päevikuid. Uus õpetajate tuba oli vahetundidel täidetud nooruslike õpetajatega, ei puudunud ka vali muusika ja hea kõhukinnitus.
Järgnes koolidisko, kuhu olid kutsutud kõik õpilased V-IX klassini ja kooli vilistlased. Diskoriteks olid DJ Imre Mihhailov ja DJ Doberman.
Päev, mida me üheksa aastat olime pingeliselt oodanud, oligi läbi. See oli üks meeldivaim sündmus meie jaoks. Kindlasti ei lähe see meil niipea meelest, sest selline õpetajate päev tuleb meie jaoks alles kolme aasta pärast. Me loodame, et ka ülejäänud kool jäi meiega rahule.
LEILA LEEBEN,
MARIANN RAUD
IX klassi õpilased
Jõgevamaa loodushuvilised Leigol ja Pühajärve ääres
Leigol ja Pühajärve ääres käisid Jõgevamaa bioloogia-, geograafia- ja keemiaõpetajad. Organiseerijaks oli Ulvi Tiisler Jõgevalt, kellel on sidemed Otepää kandiga. Ettevõtmist toetas
keskkonnateenistus, Ulvi Kalvist ja Moonika Aunpuu samast olid ka retkelised.
Viimase poolt allkirjastatuna sai iga osaleja tunnistusegi koolituse kohta, mille teemadeks olid säästev areng, jäätmekäitlus ja õhukaitse Jõgevamaal ning õppeekskursioon loodusparki Otepääl.
Õppepäev algas õhtupoolikul ja väga erilises kohas, Leigo talus Nõuni lähedal. Peremees Tõnu Tammel on tegemist ka praegusel ajal, sest tema talu teeneid kasutatakse päris innukalt sügiselgi. Suurt kontserti küll ei olnud, aga see-eest musitseeris peremees ise uuel orelil.
Kiiresti saabunud hämaruses oli näha kaunis elavate tulukeste rida oru suunas. Arhailine taluhoone oli igatepidi laiemaks ja põnevamaks ehitatud. Juurde- ja ümberehitused olid tehtud 40 meetrit pika rehielamu baasil, aga eesmärgiks on Tõnu Tamm seadnud, et ehitis sulaks mahedalt keskkonda. Näiteks katus oli kaetud vaid ruberoidiga, mille linte kinnitasid ümarroikad.
Siseruumides oli palju inimesi, sealhulgas talu teenistuses olijaid. Võimsad suitsupüüdjatega kaminad küdesid, lagede all rippusid kõiksugused taimekimbukesed, küll ravimtaimed, küll ainult kaunistuseks mõeldud. Riiulitel tänapäevaste ja ajalooliste asjade vahel leidus väga mitmesuguseid kõrvitsaid, kõik selle aasta saak, sest kompostihunnik olevat hästi suur.
Miljöö oli isegi nõiduslik, suurtes ruumides rippuvad valgustid olid kaetud dekoratiivkangastega, juhtides valguse vaid allapoole, istunglased said istuda polsterdatud aiatoolides, milles just kitsas ei olnud. Noored nägusad lõunaeestlannad katsid laudu sealsamas, tõid metallresti hõõguvatele kaminasütele, laotasid sinna marinaadis leotatud lihalõigud ja ei kulunudki palju aega, kui praad oli valmis.
Ruumisolijad said vaadata ka maale Tõnu Tamme isa Rudolfi kunstikogust. Kiviseintele olid paigutatud Aleksander Vardi lillemaalid, Elmar Kitse tööd, Johannes Uiga hoogsalt maalitud Lõuna-Eesti maastikud.
Meile esines Moonika Aunpuu, jäätmete ja õhusaaste peaspetsialist. Ta tõi arvuliselt esile, kui palju paiskavad Jõgevamaa asutused kahjulikke aineid õhku. Kogused olid toodud tonnides, aga kui võrrelda Jõgevamaa osa kogu Eesti suhtes, siis selgus, et enamasti oli see alla ühe protsendi. Saime selgeks, et jäätmetega hakkama saamiseks on igal inimesel õigus kohalikult omavalitsuselt nõu ja abi saada. Jäätmeid lihtsalt kuhugi salaja ära sokutada ei tohiks.
Otepää looduspargis võttis meid vastu Tarmo Evestus ja rääkis sealsetest probleemidest. Kaunis Pühajärv tundus mahajäetud, tema sopilised kaldaääred ja saared olid juba end ehtinud sügistoonidega. Järv ise aga näitavat vananemise tendentsi ja seda inimeste endi süül - vetikad kippuvat vohama. Looduskaitsjad on veendunud, et järvepeodki ei mõju loodusele hästi, aga arvuliselt ja veenvalt ei saa ju seda tõestada.
Lühem õpperada kandis nime tunnetusrada, viitade abil saab sealt teadmisi ka giidi abita. Raja nimetus viitab sellele, et loodusele peaksid avatud olema kõik meeled ja loodus mõjub meile alati positiivselt.
Suur tänu veelkord eespoolnimetatud organiseerijatele ja kogu grupile!
EHA NÕMM
Luual käivitus septembrikuus kontsertide ja tantsuõhtute sari "Luua luulud". Möödunud kolmapäeval ilmutasid luulud end luualastele akordionist Kalev Tilga ja saksofonist Sander Udikase kujul, kes kokku moodustavad Duo Naturale.
Kaks muusikut mängisid Luua mõisa kaunis saalis lahedat naturaalset (st elektrooniliste lisanditeta) džässi: alustasid Valgrest, mängisid ära hea hulga maailma džässiliteratuuri klassikasse kuuluvaid hitte ning lõpuks käisid välja oma nägemuse koduvillasest regivärsilisest estojatsustki. Musitseerimislustist, pillimänguoskusest ja vaimukusest meestel puudust ei tulnud ja konferansjeed polnud neil ka vaja: iga loo juhatasid sisse muusikute enda lahedad killud.
Umbes poolesajapealine publik, kellest oma veerandi moodustasid Luua Metsanduskoolil külas olnud soomlased, elas akordioni ja saksofoni (paari loo ajaks, tõsi küll, vahetas Udikas saksi klarneti vastu välja) kahekõnele soojalt kaasa - eriti pärast vahepealset veini- ja mahlapausi kaminasaalis.
"Publiku poolehoiu tajumiseks polegi vaja, et nad iga improvisatsiooni peale kiljuksid või minestaksid: olulisem on see, et sinu ja kuulajate vahel toimiks mingi nähtamatu keemia. Ja see oli täna täitsa olemas," ütles Sander Udikas pärast kontserti. "Sellise pillikoosluse puhul on väga oluline akustika. Luua mõisa saalis on see suurepärane," lisas Kalev Tilk.
Igas stiilis
Pärit on mõlemad noored muusikamehed Pärnust, kust õpingud nad kõigepealt Tallinna Georg Otsa nimelisse muusikakooli ja hiljem Viljandi Kultuurikolledžisse viisid.
"Kuigi tundsime teineteist ammu, trehvasime koos mängima alles kultuurikolledži vastuvõtueksamitel. Sestpeale hakkasimegi koos esinema. Viimasel ajal pole me Duo Naturale sildi all just väga tihti esinenud, sest üks meist paikneb alaliselt Tallinnas, teine Pärnus," ütlesid Kalev ja Sander. Improvisatsioonilist džässi esitades on väga olulised muusikute omavaheline koostöö ja teineteisemõistmine. "Me ikka püüame teineteist kätte saada," ütles Kalev. Sander lisas: "Mõnikord serveerime teineisele üllatusi ka: kord tahtlikult, kord tahtmatult."
Džäss pole kaugeltki Kalevi ja Sandri muusikuelu ainus kirg olnud. Alustasid nad pikajuukseliste hevimeestena, Otsa-koolis pendeldasid klassikalise ja padukaasaegse muusika vahel, Kalev on lisaks sellele folgipundiga vaat et terve Euroopa läbi sõitnud. Eesti diskopublik tunneb mõlemat meest aga hoopis kuuendas "soustis": veidrate soengutega pilabändi N-Euro liikmetena.
"Aga Luua mõisas ei mänginud täna kindlasti mitte NEuro, vaid ikka Duo Naturale," kinnitasid Kalev ja Sander.
Päikesepiste
Küsimusele, kuidas talle "Luua luulude" sarja käivitamise mõte tuli, vastas Luua Metsanduskooli inglise keele õpetaja ja klubijuhataja Valdi Reinas naljatamisi, et küllap ta sai kuuma suve lõpuks lihtsalt päikesepiste. Parajalt hull idee - eriti majandusliku külje pealt vaadatatuna - on see pooleks aastaks kavandatud projekt tõepoolest. Igasse kuusse on Reinas planeerinud nimelt kolm üritust: veinipausiga kammerliku mõisamuusikakontserdi, kohvikklubi laadis elava muusika ja sisustatud tantsupausidega õhtu keskealistele ning noorteõhtu, millest osa sisustab mõni kuumem bänd ja osa diskor. Nii keskealiste kui ka noorteõhtud toimuvad klubi saalis.
"Mõnegi luualase suust kuuldud fraasid, et "Käisime Palmse mõisas teatrietendusel" või "Käisime Luunjas tantsimas" viisid mu lõpuks mõttele, et miks meie inimesed nii kaugele meelt lahutama peavad sõitma, kui kaunis mõisainterjöör ja korralik tantsusaal - nii korralik, et Eesti tipptantsuklubid siin pikaajalise lepingu alusel oma järelkasvu treenivad - on meil kohapealgi olemas. Koostasingi siis umbes kahesajast kollektiivist ja üksikesinejast koosneva nimekirja ning helistasin nad kõik läbi. Paljudega saingi kaubale. Kohalik baar Auul oli kohe nõus üritustel toitlustusteenust pakkuma ja nende kaudu leidsin sarjale ka spornsoreid," ütles Valdi Reinas.
"Üksnes oma küla kolmesaja elaniku peale mõeldes sellist projekti püsti ajada polnuks mõtet, ent loodetavasti omandab "Luulude"sari sellise maine, et Luua üritustel harjub käima ka kaugem rahvas. Septembri noorteõhtul esinenud ansamblile Blind meeldis meie publik igatahes niivõrd, et tunni asemel mängisid nad poolteist."
RIINA MÄGI
SPORT
Põltsamaa linna ja piirkonna maleelu turgutamiseks viidi Villu Ojassalu initsiatiivil läbi esimene sõpruskohtumine endiste Põltsamaa linna ja rajooni maletajate ning praeguste malehuviliste vahel. Mängiti 9 laual omavahel kaks partiid.
Endised maletajad (Tõnu Nael, Paul Evard, Vambola Plink, Arvo Sillaots, Kalju Jõenurm, Endel Pajumägi, Ants Mägi, Rudolf Nael ja Villu Ojassalu) olid mäekõrguselt üle tänapäeva nuputõstjaist, võites tulemusega 17,5:0,5.
Peale sõpruskohtumist andis kahekordne kirimale maailmameister soovijaile simultaani. 14 maletajast mängisid maailmameistri vastu viigi välja Pisisaare kabeentusiast Heldur Evertsoo ja maakonna üks erksamaid bridžimängijaid Ülis Riisalu Jõgevalt.
* * *
Eesti Koolispordi Liidu keskastmeklasside I liiga finaalturniiri mängud jalgpallis peeti 5 võistkonna osavõtul Põltsamaal ja Eskus. Kõige paremini olid finaalvõistlusteks ette valmistunud Narva Vene Gümnaasiumi jalgpallurid, alistades Põltsamaa ja Märjamaa 2:0, Tartu ning Viljandi 4:0.
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi vutipoisid võitsid Märjamaad 1:0, Viljandit 3:1, Tartut 4:1. Põltsamaa jalgpallureist sai parima mängija eriauhinna Indrek Valejev.
* * *
Maakonna meistrivõistlustel bridžis paaridele Puhu-Risti söögimajas tegi kaasa avavoorus vaid 11 paari. Head mänguvormi ja teineteisemõistmist demonstreerisid Jõgeva esipaariks pürgiv Otu Suits-Mart Jäger, võites esikoha 100 punktiga. Teine koht läks sel hooajal esmakordselt koos mängivaile Lembit Kapile-Mihkel Viirelaidile 96 punktiga. 95 punktiga järgnesid Hillar Ruus-Ahto Alas, 89 punktiga Peeter Jaani-Jüri Mekšun, 80 punktiga Eduard Rumvolt-Endel Epro. Eelmise aasta meisterpaar Jaan Sutt-Villu Ojassalu pidid leppima tagasihoidliku kaheksanda kohaga.
* * *
Põltsamaa piirkonna sügissessiooni sasku karikavõistlustel mängis KolgaJaanis esimeses voorus 32 saskusõpra kolmest naabermaakonnast. Kindla võidu 71 punktiga 72 võimalikust mängisid välja Haan-Palts Pajusist, 65 punkti andis teise koha isa ja poeg Kuusikutele Kõost, 63 punkti kolmanda koha KolgaJaani mängijaile (Sild-Ilves). Esimese kuue paari hulka jõudsid veel Vender-Raudla Põltsamaalt, Kirtsi-Sarap Lustiverest ja Seil-Vingissaar Kõost.
OSKAR PURI
* * *
Jõgeva paremad noorkergejõustiklased lõpetasid välishooaja Tõrvas, kus toimusid Eesti noorte murdmaajooksu karikavõistlused. Vanuseklassi U14 (sünd 1988-1989) 1000 m jooksus tegid mehetegusid kolm Palamuse Gümnaasiumi poissi: Eeri Vahtra oli neljas, Timmo Ordjas viies ja Kermo Rudissaar seitsmes. Vanuseklassi U 16 2000 m krossis saadud viienda kohaga näitas Roland Rahn (Laiuse PK), et Eesti parematel tuleb temaga arvestada. Sama vanuseklassi 1000 m jooksus oli Viljar Vallimäe kümnes, U 20 3000 m distantsil Ahti Vahtra (mõlemad Palamuse G) üheteistkümnes.
Tüdrukutest olid nii Sirli Sõmera (Põltsamaa ÜG) kui ka Helena Laumets (Palamuse G) 500 m jooksus kaheteistkümnendad, esimene vanuseklassis U 16, teine vanuseklassis U 14.
HENDRIK LINDEPUU
Kas Jõgeva saab lõpuks jäähalli?
Viiskümmend viis aastat on Jõgeva spordi üheks sümboliks olnud jäähoki. Paarkümmend aastat tagasi avaldati ajakirjas Kehakultuur arvamust, et kui kujundamisele tuleks Jõgeva spordivapp, siis sellel peaksid olema hokikepp ja litter.
Aastate jooksul on hoki näinud siinmail paremaid ja halvemaid aegu. See on sõltunud suuresti ilmaoludest, sest ainult loodusliku jääga on see talispordiala kahtlemata ilmatujude meelevallas. Aga hoki käekäik on sõltunud samuti maakonna(rajooni) ja spordijuhtide tahtest seda väärtustada ja luua arenguvõimalusi tulevikuks. On ju jäähoki olümpiaaladest jalgrattaspordi, maadluse ja kergejõustiku kõrval ainus sportmäng, kus jõgevlased kõikvõimalikke meistritiitleid võitnud ja Eesti koondisele andnud nii mängijaid kui ka treenereid. Sellepärast oleks ka kurjast traditsioonilisele alale kriips peale tõmmata ja eelnevate aastate töö nullida.
Hokiliit tuleb appi
Jõgeva jäähoki lootuskiireks, mis võimaldaks ka tänapäeval selle alaga tipptasemel tegelda ning peaaegu aastaringselt seda talispordiala harrastada, oleks jäähall. Nüüd, mil uuenenud Eesti Jäähokiliit on võtnud kursi hokimängu populariseerimisele üle Eesti varasema Tallinn-Sillamäe-Narva liini asemel, võiks see ammune unistus ideaalvariandis teoks saada.
Jäähokiliit näeb oma tegevusprogrammis aastani 2006 Eestimaale 10-12 jäähalli rajamist. Läbirääkimisi on peetud Paides, Rakveres, Tartus, Pärnus ja Jõgeval. Tegemist oleks liisinguprojektiga, mis võimaldaks halli kuue kuuga valmis ehitada ning võimaldada seda järgneval 10-15 aastal omavalitsustel tasuda. Ja seda loodetavasti riigipoolse toetusega, mille suunas läbirääkimised käivad.
Noorte ja ka täiskasvanute võimalus tegeleda jääspordiga (lisaks hokile iluuisutamine, ringett, shorttrack, suvekuudel rulluisutamine, rullhoki jne) oleks talispordialadest märksa odavam ja kättesaadavam kui suusatamine. Lisaks oleks see üks alternatiiv järjest kerkivatele eurovanglatele ning narkarite tegevusväljale, mis laieneb kiiremini kui spordivõimaluste loomine. Hiljuti tunnistati Tallinnaski, et Lasnamäe noorte rahvustevahelised konfliktid algavad olukorrast, kus noortel puuduvad sportimisvõimalused.
Jäähalli puhul ei oleks tegu pelgalt Jõgeva linna, vaid siiski maakondliku tähtsuse ga spordiobjektiga. Sama meelt ollakse ka Paides ja Rakveres.
Ammune unistus taas päevakorral
Esmakordselt tõstatati Jõgeval tehisjää ehitamise küsimus 1968. aastal. See oli aeg, mil Tallinnas oli valminud esimene tehisväljak ning ehitusplaanid olid Narvas ja Kohtla-Järvel. Jõgeva, kes toona suutis Eesti meistrivõistlustel pakkuda ainsana provintsikohtadest konkurentsi nimetatud suurele hokikolmikule, jäi ka ainsana tehisjääst ilma ning langes edaspidisteks aastateks konkurentsis ebavõrdsetesse tingimustesse.
Uuesti oli tehisjää, juba halli, loomine päevakorras 1990ndate alguses. Siis oli projektil ka eestvedaja toonase rajooni- ja maakonnajuhi Priit Saksingu näol. Kõik paistis laabuvat, kuid ehitus jäi toimumata just spordiringkondade vastuseisu tõttu.
Ei otsitud võimalusi lahendusteks, vaid otsiti põhjusi mitteehitamiseks. Samuti kui 1966. aastal jäi Eestisse ehitamata tehisjääga kiiruisurada. Olümpiavõitja Ants Antsoni sõnul pakkus Moskva nii raha kui ka projekti, ainult asukoht tuli eestlastel endil otsustada, kuid eestlaste jonn ja kadedus, et miks ühte ala aidatakse rohkem, keeras taas kõik kihva.
Kolmas katse
Nüüd on siis Jõgeval kolmas kord jututeemaks tehisjää. Tingimused on selle teostamiseks soodsad, sest piirid on lahti ning Soome ja Venemaa meeskonnad, mis hooaja eel vaevlevad jääpuuduses, aitaksid oma treeninglaagritega majandada edukalt jäähalli ja tooksid teistegi teenuste ostmisega lisatasu linnakassasse. Jäähoki on ainus sportmäng, kus Eesti koondis võib
reaalselt jõuda olümpiamängudele või MMvõistluste esigruppi. Hokiliidu presidendi Aivar Riisalu sõnul võib Eesti tippseltskonda jõuda 2006. aastal, mil MM toimub Lätis.
Uuenevas Eesti koondises on uks meeskonda lahti kõigi jaoks, olenemata sellest, kas nad mängivad Jõgeva või Tallinna klubis. See avardab võimalusi jõuda sel spordialal Jõgevalt taas ka tippklassi. Lähiaeg peab näitama, kas Jõgeva valitsejad on eelnenud aastate kogemustest midagi õppinud. Kas ollakse saadud tegude tegijaks, kus ei kardeta ka suuri sihte seada ja neid lahendada või jätkub väiksuse sündroom, kus tegeldakse põhjuste otsimisega ei ütlemiseks.
TIIT LÄÄNE
Eesti Päevaleht
Kolme linna sõpruskohtumisel mängiti põnevaid sportmänge
Möödunud reedel toimusid Jõgeva Gümnaasiumi hiljuti renoveeritud võimlas kolme Jõgevamaa linna sportmängud. Sõpruskohtumistel paremusjärjestuse kohta arvestust ei peetud, küll aga saadi osalemisrõõmu.
Kolme Jõgevamaa linna sõpruskohtumise idee pakkus välja Jõgeva linnapea Ants Paju. Jõgeva Gümnaasiumi võimlas võistlesid linnavalitsuste töötajad ja volikogude liikmed Jõgevalt, Põltsamaalt ja Mustveest.
Spordiüritus algas indiaca mängimisega, kus vastamisi olid Jõgeva ja Mustvee linnavolikogude võistkonnad. "Mäng kulges tasavägiselt, kaasaelamine oli aktiivne," kommenteeris Jõgeva linna spordinõunik Toomas Klaarman.
Jõgeva Gümnaasiumi spordiõpetaja Viktor Nõmm korraldas linnade seadusandliku ja täidesaatva võimu esindajatele mängulises laadis teatevõistluse, milles oli tarvis piisavalt tähelepanu, osavust ja kiirust. Mängiti ka seinapalli. Selle üllatusspordiala oli samuti välja mõelnud Viktor Nõmm. Võistlused Jõgeva Gümnaasiumi võimlas lõppesid keeglimänguga.
Toomas Klaarmani hinnangul osutusid kõige osavamateks keeglimeesteks Jõgeva linnapea Ants Paju ja linnavolikogu esimees Vello Mäesepp.
Jõgeva Gümnaasiumist siirdus kolme linna reibas spordiseltskond spordikeskuses Virtus algavale õllefestivalile. Seal ei alustatud aga mitte õllerüüpamisega, vaid asuti lahendama ristsõnavormis viktoriiniküsimusi. Ristsõna oli koostanud staažikas selle ala meister Viljar Kimmel.
Kolme linna omavalitsuste sõpruskohtumised saavad traditsiooniliseks. Tuleval aastal lubas sellised võistlused korraldada Mustvee linnapea Pavel Kostromin.
JAAN LUKAS
MITMESUGUST
Jõgevamaa jahindusorganisatsioonide hinnangul on kährikute ja rebaste arvukus maakonnas kasvanud ning marutaudioht suurenenud. Jõgevamaa jahindusnõukogu otsustas hakata hüvitama kährikute ja rebaste jahiga seotud kulusid.
Rebane, kährik, mink ja hunt kuuluvad nende ulukite hulka, keda on lubatud küttida aastaringselt. Rebase ja kähriku suhtes on siiski pisike piirang: märtsist oktoobrini ei tohi neile teha uru- ja ajujahti ega lasta neid jahikoeral kimbutada.
Viimasel kuuel aastal on maakonna keskkonnateenistusele laekunud vaid suurulukite ning hundi ja kopra loendusandmed, seega pole rebaste ja kährikute nüüdne arv täpselt teada. Kümme aastat tagasi loendati Jõgevamaal üle neljasaja rebase ja peaaegu samapalju kährikkoeri, kütiti aga 22 rebast ja 100 kährikut.
1995. aastal oli rebaste arvukus kasvanud ligemale 600ni, kährikuid oli paarsada vähem. Kuigi mullu kütiti ligemale 200 rebast ja 90 kährikut, on nende asustus ikkagi tihe. Seda ei tähelda üksnes metsamehed ja talupidajad, vaid ka autojuhtidele pole mingi haruldus näha teeäärsel põllul reinuvaderit. Alles hiljuti lebas Jõgeva ringteel auto alla jäänud rebane, nirk hambus; Aidu lähistel oli saanud kährikkoer autolt surmamatsu.
"Rebaseid ja kährikuid on tõepoolest palju," tõdes Jõgevamaa jahindusnõukogu esimees Jüri Morozov, "paraku pole jahimehed aga nende laskmisest eriti huvitatud - jaht on küllaltki kulukas ja nahkadele ei leia turgu. Lisaks marutaudile levitavad need loomad veel teisigi haigusi, samuti hävitavad nad linnuja jänesepoegi ning isegi kitsetallesid."
Jõgevamaa jahindusnõukogu võttis vastu otsuse hüvitada jahindusorganisatsioonidele rebase ja kährikujahiga seotud kulud 15 000 krooni ulatuses. Tingimuseks on, et tänavu oktoobrist kuni uue aasta 1. aprillini lastud rebased ja kährikud tuleb esitada veterinaarteenistusele, kes tõendab küttimisfakti ning seda, kas loom on marutaudis või mitte. Hüvitusraha jahiga seotud kulude katteks saadakse jahimaade rendist ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse jahindusprogrammist.
ARDI KIVIMETS
POLITSEIKROONIKA
Inimesed, kellel on andmeid kuriteo ettevalmistamisest, selle toimepanemisest või toimepanijaist, aga samuti isikutest, kes müüvad, vahendavad või hoiavad salaviina, piraattooteid või Eesti maksumärgita tubakatooteid, saavad seda infot politseile edastada järgmistel telefoninumbritel: 21 367 või lühinumbril 110. Mõlemal telefonil võetakse kõned vastu ööpäevaringselt ja loomulikult ei nõuta helistaja isikuandmeid.
Kui helistaja soovib jääda anonüümseks, on tema anonüümsus garanteeritud. Seni on enam anonüümsust soovinud isikud, kes on edastanud informatsiooni salakauba müüjate kohta.
Esimesel poolaastal on salaviina ja sigarettide hoidmiselt või müümiselt tabatud 13 isikut. 19. jaanuaril leiti Tormas Sergei Saare juurest 107 liitrit salaviina ja 30 pakki samasuguse päritoluga sigarette. Meest karistati 1590 kroonise rahatrahviga.
22. veebruaril tabati Mustvees Margus Lauringson Räpinast, kes salakaupa parajasti oma autost müüs. Temalt võeti ära 1890 pakki sigarette ja karistati 5300-kroonise rahatrahviga.
Märtsi keskel leiti salaviina ja sigarette Sadalas. Sirje Tuti valduses oli 122 liitrit viina ja 105 pakki sigarette. Teda karistati rahatrahviga 3180 krooni.
Suurem salasuitsukogus leiti veel Omedu-Kallaste teel 30. aprillil. Narvast pärit Valdis Tsielavsi autost. Mehel oli kaasas 600 sigaretipakki ja teda ootas ees 3710 kroonine rahatrahv. Maikuu 18. päeval leiti Pala vallas Ätteniidul Leili Aromatovalt 13 liitrit salaviina ja poolsada pakki sigarette. Teda karistati 1113 krooniga.
Sedasorti salakaupa on leitud veel näiteks Põltsamaal Arno Varese juurest, Torma vallas Tõikveres Anatoli Safronovilt, Jõgevalt Motiejus Saukalt ja Ruslan Litvinilt, Maarjas Viive Kadajalt, Pala vallas Lümatis Selma Vahimetsalt jne. Tänavu sügisel on taolise info edastamine politseile elavnenud. Salakauba müüjaist räägime pikemalt aga järgmisel korral.
Ööl vastu 27. septembrit püüdis Kohtla-Järvelt pärit Aleksandr (1977) Torma alevikus varastada ühest autost bensiini. Omanik märkas kurikaela ja mees peeti kinni. Ühtaegu selgus aga ka, et soovimatu külaline Ida-Virust on kuidagi äraolev. Ekspertiis näitas, et noormees on marihuaanast narkojoobes. Tema sõiduauto läbiotsimisel leiti sealt 4 kilekotikest tundmatu pulbriga. Ekspertiisist on saabunud vastus, et tegemist oli marihuaanaga. Kolmapäeval algatati asja kohta kriminaalmenetlus kahtlustusega väikeses koguses narkootikumi ebaseaduslikus veos edastamise eesmärgita.
Teisipäeva keskhommikul avastas üks Kaarepere elanik, et tema halli värvi sõiduauto BMW 325 on garaažist kadunud. Omanik oli lukustatud ustega auto pühapäeva õhtul garaaži pannud. Ka garaaž oli lukustatud. Hoone tabalukk oli samuti sündmuskohalt kaasa viidud. Kadunud auto registrinumber on 811 ALK. Kannatanu hindab auto väärtuse 20 000 kroonile.
Teisipäeva õhtupoolikul avastati Kaareperes veel, et seal on sisse murtud ka ühte veoautosse. Lukustatud ustega auto seisis usteta varjualuses. Varas oli käinud ajavahemikul esmaspäeva hommikul kella kümnest teisipäeva hilise õhtupoolikuni. Veoautol oli lahti murtud kõrvalistujapoolne kabiiniuks ja ära võetud 10-liitrine alumiiniumist kanister bensiiniga A 80. Ka veoauto bensiinipaagist oli 40 liitrit kütust välja ammutatud.
Esmaspäeva õhtupoolikul umbes veerand viie paiku sisenesid Jõgeval Suurel tänaval kauplusesse X kaks omavahel eesti keelt kõnelevat umbes 13-aastast poissi. Üks poistest jäi vahtima letil olnud telemängu Terminaator, teine väljus. Siis äkki kiirustas poeruumist välja ka teine poiss koos mänguasjaga. Ajaks, kui müüja välisuksele jõudis, oli vargapoiss juba teadmata suunas kaduda jõudnud. Varastatud mängu hind on 400 krooni. Politsei arvab siiski juba teadvat, keda asjas kahtlustada.
Politseile vastuhakkajad said aresti
Teisipäeval karistas maakohtu kohtunik Marko Krooni (1973) ja Alar Posti (1979) haldusarestiga. Esimesele määrati 5 ööpäeva, teisele 3 ööpäeva aresti. Marko tunnistas kohtus, et ta tulnud kordusõppustelt koos Alari ja Ivariga, läinud Laiusele, et Kote juures sauna saada. Sauna polevat neid aga lastud ja alkoholi ka polevat müüdud. Noored mehed tõstsid seepeale häält. AS Laiuse Kote töötajad kutsusid politsei ja kurtsid, et kolm purjus noormeest tülitavad neid ja kasutavad ebatsensuurseid väljendeid. Sõimata sai ka koolidirektor. Kui politseinikud püüdsid noormehi sündmuskohalt ära viia, et rahu jalule seada ja korrarikkujatele protokoll koostada, keeldusid noormehed seaduslikele korraldustele allumast. Nad kasutasid ametnike aadressil rõvedaid sõimusõnu ja hakkasid politseinikele füüsiliselt vastu. Kõige agressiivsem oli Marko, kes on ka varem seadusega pahuksis olnud ja kellel viimatimääratud rahatrahvgi tasumata. Alaritki on varem mitmel korral halduskorras karistatud, kuid tema varasemad trahvisummad on tasutud. Mehed jäid kohe ka oma arestiaega ära istuma.
ÜLO PÄRN,
Jõgeva Politseiprefektuuri pressiesindaja
Neljapäeval on pilves, selgimistega ilm, mitmel pool sajab vihma. Puhuvad loode- ja põhjatuul 3-8 m/s. Sooja on 8-12 kraadi.
Reedel tuleb pilves, selgimistega ilm, mitmel pool sajab hoovihma. Öösel puhuvad loode- ja läänetuul 5-10 m/s, päeval puhuvad loode- ja põhjatuul 7-12 m/s. Öösel on sooja 2-8 kraadi, päeval 4-9 kraadi.
Neljapäev, 18. oktoober 2001. a.
Vello Mäeseppa ähvardab volikogu juhi kohast ilmajäämine
ARDI KIVIMETS
JAAN LUKAS
Hakatakse välja töötama Jõgeva maakondlikku tööhõivekava
RAIVO SIHVER
JAANUS JÄRS,
Palamuse vald, Luua küla
JUHTKIRI
Kellele on vaja avalikke joomapidusid?
18. oktoober 2001. a.
Omavalitsuste volikogud asuvad arutama Infotehnoloogia Keskuse loomise võimalust
TARMO MÖLLER,
Jõgeva maavalitsuse planeeringute nõuniku kt
IGNAR FJUK
REET KUKK,
Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu vanemraamatukoguhoidja
LEILA LEEBEN,
MARIANN RAUD
IX klassi õpilased
Jõgevamaa loodushuvilised Leigol ja Pühajärve ääres
EHA NÕMM
RIINA MÄGI
OSKAR PURI
HENDRIK LINDEPUU
Kas Jõgeva saab lõpuks jäähalli?
TIIT LÄÄNE
Eesti Päevaleht
Kolme linna sõpruskohtumisel mängiti põnevaid sportmänge
JAAN LUKAS
ARDI KIVIMETS
POLITSEIKROONIKA
Politseile vastuhakkajad said aresti
ÜLO PÄRN,
Jõgeva Politseiprefektuuri pressiesindaja