Vooremaa
Peipsiäärne
põliselanik Anfissa Smolkina vajutas üleeile mulda
küüslauguküüsi. "Sibulapeenrad pole mul veel
valmis," lausus ta. FOTO: ARDI KIVIMETS
Peipsiäärse piirkonna elanikud on vihased riigivõimu peale, et see võimaldab vahendajatel Poolast üliodava hinna eest sibulat eksportida. Arvestades seda on sibulakasvatus, vaatamata Peipsi kandis kasvatatud sibula heale maitsele, üsnagi ebatasuv tegevusala.
Kasepää vallas Raja külas on üle paarikümne aasta ja aastaringselt sibulaid kasvatanud Aleksandr Ventšikov. Tänavu aga tema kasvuhoonetes ja peenardel maitsvat ning tervislikku köögivilja peaaegu polegi. Aleksandr on oma mure tõttu sedavõrd nördinud, et ei soovi algul ajakirjanikega vesteldagi. Veidi hiljem muutub ta siiski jutukamaks ning asub kiruma Eesti majanduspoliitilisi olusid.
"Olen pahane riigivõimu peale, kes ei kaitse siseturgu. Eestisse tuuakse Poola sibulat, mida müüakse hinnaga 3.50-4 krooni kilogramm, mistõttu sibula kasvatamine on Peipsi piirkonna elanike
jaoks praegu üsna ebatasuv tegevusala. Selleks, et midagi turule toota, peab ju ka kasumit saama. Pealegi on Eestis tagasihoidlikud võimalused sibulate kasvatamiseks suurtel pindaladel, mis takistab konkureerimist välismaiste sibulakasvatajatega. Kui ma praegu sibulat kasvataksin, teeniksin kahe inimese kohta kokku vaid 36 000 krooni aastas. Nii kipubki Peipsiäärne väikepõllumajandus kokku vajuma," rääkis Aleksandr Ventšikov. Tema arvates tuleks Kasepää valla elanikele kasuks konservitööstuse rajamine Peipsiäärsesse piirkonda.
Suurimad sibulapõllud on Kolkjas
Arvestades turustamisraskusi, kasvatatakse sel aastal Kasepää vallas sibulat põhiliselt oma pere toidulaua vajadusteks, kusjuures suurem jagu sibulakasvatajaid on pensioniealised. "Ootan koju poegasid, kes maad kaevaksid ja peenrad valmis teeksid, et saaksin sibula kasvama panna. Pealegi on sibulate muldapanekut takistanud märjad maad," ütles Anfissa Smolkina, kes vajutas üleeile kõrgete peenarde vahel mulda küüslaugusibulaid.
Usin memm ei katkestanud tööd ka hirmsa paduvihmahoo ajal. "Küüslauguseemet kasvatan ma ise. Sibulat kasvatatakse Peipsiäärses piirkonnas kõige rohkem Tartumaal Kolkjas, kus asub ka minu sünnikodu. Kasepää vallas tegeletakse rohkem kurgikasvatusega," jutustas vanaproua.
Omavalitsusjuht ja sibulad
Kasepää vallavanem Jüri Vooder rääkis sibulakasvatusest nii: "Meie kandis kas vatatakse suuremates kogustes mitte mugulsibulat, vaid
rohelist sibulat, mis turul ka rohkem maksab. Peipsiäärsed inimesed müüvad sibulat sageli Narva ja Kohtla-Järve turgudel. Mõlemat sibulat kasvatatakse üsnagi erineva tehnoloogia järgi. Sibulapeenardel umbrohu tõrjumiseks kasutatakse soola. Parimaks
väetiseks on sibulale virts."
Vallavanem Vooder kasvatab sibulaid ka oma koduaias. "Tänu pidevale sibula söömisele on paljudel meie valla elanikel tugev tervis ja rõõmus tuju. Naljaga pooleks võiks sibula kasvatamisega ja tarbimisega põhjendada meie valla head sündivust. Näiteks möödunud aastal sündis Kasepää vallas 18, Mustvee linnas aga kõigest kuus last," kiitis omavalitsusjuht.
JAAN LUKAS
Eile sõidutas helikopter Helsingist Tallinnasse Jõgeva tüdruku Kerdi Lääne, kellele Soome professor Juha Hernesniemi tegi õnnestunud ajuoperatsiooni. Kerdi paraneb iga päevaga.
"Kerdi suudab seljatoe abil istuda ja just praegu sööb ta suppi. Täna on ta eriti heas tujus, sest loodetavasti meeldib talle helikopterisõit," ütles enne ärasõitu Kerdi ema Kaja Lääne. Kerdiga samas helikopteris saabus Eestisse ka Eesti laste abistamisega tegelev soomlanna Tuula Visa, kes arvatavasti maksab kinni Helsingis Kerdile tehtud uuringud.
Eile tuli Soomest Eestisse ka arst psühhoterapeut Jaan Olari, kes vaatamata Tartu arstide skeptilisusele tüdruku haigust kajastavad analüüsid ja röntgenipildid Soome toimetas. Jaan Olari hoiab Kerdi käekäiku oma huviorbiidis ka edaspidi.
Tallinnas viidi Kerdi Mustamäe lastehaiglasse. "Professor Hernesniemi sõnul vajab Kerdi regulaarset taastusravi, milleks Eestis peaksid olema eriti head tingimused Haapsalus," lausus Kaja Lääne.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Mida arvate noorteorganisatsioonidest?
Helve, koduperenaine:
"Neid organisatsioone praegu eriti polegi. Poistel tegutsevad vist skaudid ja kotkad, tüdrukud on vist nendega koos. Mina kuulusin vanasti pioneeride hulka, oli palju tegevust, mida on ilus meenutada. Mäletan mänge ja laagreid, õpetati morset ja salakirju, sõlmede tegemist. Ega seda punast värki nii väga peale ei topitud. Noortel olid malevad, kus sai tööd ja teenistust, nüüd on ainult üks patt ja pahandus."
Eha ja Roman, pisisaarlased:
"Noori on, kui ainult organisatsioon oleks. Meie lapsepõlve ajal olid pioneerilaagrid, õpilasmalev, töö- ja puhkelaagrid. Oli palju tegevust ja sai raha teenitud. Nüüd ju kõik sellised asjad puuduvad. Pioneeriajast on jäänud head mälestused. Kaitseliidul on küll noorkotkad ja kodutütred. Aga maakohas ei saa lapsed ja noored seal lihtsalt käia, kehva bussiliikluse taha jääb asi pidama."
Kristel, kahe lapse ema:
"Ei oska neist midagi arvata. Organisatsioonidega pole mul suurt pistmist olnud. Siis olid pioneerid ja, mis ta nüüd oligi, komsomol. Terve klass oli oktoobrilapsed ja pioneerid. Midagi eredat pole mulle sellest ajast küll meelde jäänud, rohkem oli see kohustus. Nendest uutest organisatsioonidest, kotkapojad ja mis nad seal on, olen kuulnud, kuid pole huvitunud. Selle jaoks on mu lapsed liiga väikesed."
Ella, pensionär:
"Niisugust organisatsiooni oleks küll vaja. Pensionäridel ju ühendus on, noortel peaks kohe kindlasti midagi olema, mis nad muidu siin logelevad või autoga ööpäev läbi ringi rallivad. Kindlasti peaks olema midagi õpilas- või noortemaleva taolist. Vanasti käidi peedipõllul, kõblati, kasvatati juurvilja, aga nüüd ei tehta midagi. Paistab, et pensionärid on noortest ettevõtlikumad."
Janek, tegevusetu:
"Noorteorganisatsioon on üldiselt hea mõte, aga oleneb, mis põhimõtted nende taga on. Siin külavahel pole küll mingit organisatsiooni, see on nii pommistunud koht. Siin pole midagi teha, ainult õlut panna. Iga päev on keegi kusagil purjus. Ma olen olnud korralik oktoobrilaps, aga pioneer sain olla vaid kolm päeva. Siis lõin lipuvarda puru ja mind saadeti minema."
Viive, noor pensionär:
"Mind need organisatsioonid eriti ei huvita, need asjad jätan lehest lugemata. Pioneer ma olin, aga see oli ainult tüütu kohustus koondustel käia ja kaelarätti kanda. Suure sundimise peale tuli ka komsomoli astuda, ega sellestki polnud mingit kasu. Nüüd on hea elu, keegi ei sunni enam tööle ega midagi. Mingi ühendus võiks noortel ikkagi olla, siis jääks neil lollusteks vähem vaba aega."
Kairi, õpilane:
"Noortele oleks mõnda organisatsiooni küll vaja, aga siin pole vist eestvõtjaid. Siin külas võibolla ei huvitagi noorte elu kedagi. Põltsamaal olid noorkotkad ja kodutütred, minagi olen seal käinud, aga asi jäi soiku, sest meie juht loobus ametist ja uut ei leitud. Sellest, mida pioneerid ja komsomolid kunagi tegid, ei tea ma suurt midagi."
Maarika, kokatädi:
"Minu arvates on need head ja vajalikud asjad. Noored saavad kusagil käia ja ei tee lollusi. Põltsamaal mingid noorteorganisatsioonid on, kuid sinna on raske pääseda, sest linnaga on meil halb bussiliiklus. Olen olnud pioneer, selle järel tuli ELO. Ega ma tollal eriti ettevõtlik olnud ja kuskil ei käinud, nii ei oskagi öelda, mida seal tehti."
Pisisaares küsitles
ARDI KIVIMETS
KIRJAD
Kas mälestuskivi Tormas on vajalik?
Kultuurimälestiste hävitamise kampaania algas Eestimaal 1940. aasta sügisel. Eestis hävitati rohkem kui sada Vabadussõja mälestussammast. Jõgeva maakonnas langes hävitamise ohvriks Kõnnu lahingu, Torma Vabadussõja kangelaste, Põltsamaa kihelkon na Vabadussõja mälestussammas jne.
Kuid Nõukogude ajal püstitati paljudesse kohtadesse monumente. Nüüd ihutakse hammast Tõnismäe pronksist sõjamehe monumendi kallal. Rumalus oleks sellist suurepärast kunstiteost lõhkuma hakata.
Üsna palju on Jõgeva maakonnas langenud Nõukogude armee võitlejate ja fašistide poolt mõrvatute monumente. Paljud arvavad, et Eesti iseseisvusse need mälestusmärgid ei sobi. Kuid endised sõjamehed, kes, relv käes, võitlesid ükskõik, kummal poolel, mainivad, et nende monumentide lõhkumine oleks häbitegu.
Emad, kelle pojad, naised, kelle mehed sõjas langesid - neile on monument püha mälestus. Selle jalamile asetatakse pärgi, lilli ja langetatakse pisarsilmil leinas pea.
19. septembril 1944. aastal ligi kaks tundi kestnud lahingus lõi polgukomandör Olaf Mullase juhtimisel 921. Punalipulise laskurpolgu suurtüki- ja jalavägi sakslased Tormast põgenema. Selle lahingu auks pandi Torma bussijaama lähedale mälestuskivi vastava tahvliga. Nõukogude ajal 9. mail Võidupühal kogunesid siia mälestuskivi juurde sõjaveteranid, asetati lilli, pärgi, toimusid sõnavõtud, meenutati lahinguid ja langenud sõjamehi.
Aasta-aastalt jääb sõjaveterane vähemaks. Ammu ei ole mälestuskivil tahvlit ja teerada kivi juurde on rohtunud. Enam ei hoita seda mälestuskivi au sees. Kui see tõesti ei ole enam vajalik, siis oleks õigem "tähtsusetu kivimürakas" ära viia, sest sellises olukorras riivab see silma.
Ka tänapäeval avatakse mälestusmärke, see avati Jõgeva maakonnas Voorel küüditamisohvritele. Ei ole üleliigne öelda, et ka Torma piiritusevabriku lähedale tuleks asetada mälestuskivi, sest fašistid piinasid keldris mehi ja naisi. Enam hukkus nende käe läbi. Nõukogude ajal kaevati piiritusevabriku lähedal lahti suur ühishaud, kuhu olid maetud hukkunud inimesed. Usun, et see koht
väärib mälestuskivi. Kuid selle otsustajaks ei ole muidugi mitte mina.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
Tahan tänu avaldada teie ajalehe kaudu Jõgeva kirikuõpetajale, kes viis läbi matusetalitust Kärdes ja muldasängitamist Laiuse surnuaial 17. mail 2001. Oleme käinud paljudel matustel, aga nii head kirikuõpetajat pole veel kohanud. Ta suutis teha matuse ilusaks, soojaks, hubaseks. Need on niisugused tunded, mida pole veel kogenud, et matus võib ka ilus olla, mitte trööstitult kurb, vaid hea mälestamine. Teel matustelt koju märkasime ehmatusega, et täna oli seal hea olla ja tänu ainult õpetajale.
Ta on veel noor mees ja jätkugu tal jõudu olla just selline - hea, soe, tasakaalukas. Nii tahaks teda tänada just läbi teie ajalehe, et teised ka teaksid, kui häid inimesi meie seas leidub.
Lahkunu Johannese omaksed Tartust
JUHTKIRI
Kuigi tänapäeva koolilastel arvatakse muresid olevat tükk maad rohkem kui nende eakaaslastel paar aastakümmet tagasi, on nende elu mõnes punktis siiski ka lihtsam. Näiteks pole tänastel keskastme õpilastel vaja muretseda, kas 19. mail on ikka piisavalt soe ilm, sest mitte keegi ei aja neid valge pluusi väel pioneeride paraadile. Ega ole neil loomulikult vaja ka koolipäeva hommikuti punasest siidist pioneerikaelarätti triikida, kuigi tänapäeva aurutriikrauaga oleks seda teha tunduvalt mugavam. Kas mäletate, praegused keskealised, mis tunne oli, kui hellitavalt "kaltsuks" nimetatud punane riidetükk (selgituseks vene keele ja pioneerinduse alal võhikutele: hüüdnimi tulenes kaelaräti venekeelsest vastest "galstuk"!) liiga kuumaks läinud triikraua all vastikult krimpsu tõmbas? Oleks pioneerijuht kuulnud, mida te selle peale ütlesite, oleks teid ebapioneerliku käitumise eest juba järgmisel koondusel letti võetud.
Pioneerindusse on tagantjärele suhtutud mitmeti: alates kirumisest, et küll oli ikka kole punaideoloogiaga ajude väänamine ja rividrill, kuni halamiseni, et nüüd, kui pioneeriorganisatsiooni pole, jääb paljudel lastel ühistegevuse kogemus, telklaagrikarastus ja lõkkeromantika saamata.
Vastu annab vaielda mõlemale äärmusarvamusele. Omal ajal sõltus palju ju koolist ja pioneerijuhist: kus lehvitati tõepoolest igal sammul nõretavalt ideoloogiliste punaloosungitega, kus aga mõeldi eelkõige sellele, et lastel põnev oleks ja nad midagi eluks vajalikku õpiksid. Mis aga praegusaega puutub, siis kõiki teismelisi vägisi mingisse organisatsiooni tõepoolest ei suruta, kes aga ise väga tahab, peaks oma ühistegevus- ja laagrielukogemuse saama, ükskõik, kas siis noorkotkaks-kodutütreks, ELOlaseks, 4H klubi liikmeks või hoopis mõne koguduse noorliikmeks astudes.
Kuuldavasti pidi mõnel pool jälle midagi timurluse laadsetki harrastatama - seda pimeduse varjus üllaste tegude tegemist. Tänapäeva Pavlik Morozovite esile kerkimine tundub siiski ebausutav, kuigi maksuamet oleks ehk vägagi rõõmus, kui mõni kangelaseoreooli ihkav koolipoiss neile teataks, et tema ettevõtjast isa töötajatele ümbrikupalka maksab või veel räigema maksupettuse toime on pannud.
Mis aga jutu alguses mainitud punastesse kaelarättidesse puutub, siis üks Vooremaa toimetuse naistöötaja ostis neid vene aja lõpul terve virna kokku. Loomulikult mitte sügavatest punastest veendumustest, vaid sellepärast, et need olid ainuke (ja sealjuures üliodav) sel hetkel vabalt saada olev riidematerjal ning daam lootis nendest kunagi lapselapsele kena kleidikese õmmelda. Selles mõttes pani ta muidugi rängalt puusse, et kui lapselaps ükskord sündis, olid Eestimaa poodide kangaletid ammu riiderullidest lookas (rääkimata sellest, et esimene lapselaps osutus poisiks!), ent kui vaadata, missuguse innu ja lustiga viimasel ajal igasugu stiilipidudel ja muudel üritustel pioneeritemaatikat ekspluateeritakse, võivad kolleegi autentsete kaelarättide varud ühel päeval vägagi hinda tõusta. Kui aga taoliseks stiilipeoks valmistuv järeltulija teilt küsima tuleb, et mis elukad need pioneerid õigupoolest olid, siis ei maksa talle vastu kohmata, et vaadaku internetist. Vähemasti WWW.Wärgi otsingumootorile sõna "pioneer" ette söötes ladus ta välja oma kolmkümmend viidet, mis seondusid paraku kõik firmas Pioneer toodetud olmeelektroonikaga
19. mai 2001. a
ELU JA INIMENE
Võisiku - Kuningamäelt Viljandimaa piirini
Võisiku küla algab kohe pärast Põltsamaa külje all asuvat Kuningamäed ning küla keskelt mõisasüdamest on paari kilomeetri jagu maad Jõgeva ja Viljandimaa piirini.
Rikka minevikupärandi ja lootustandva tulevikuga Võisiku külas on selle aasta alguse andmete põhjal 179 elanikku. Kui juurde arvata veel mitmesaja aasta vanuses mõisahäärberis elav hooldekodu rahvas, on külaelanike arv veel mitu korda suurem.
Võisiku mõisa, eriti aga mõisaaegset Kundrussaare kalmistut külastavad turistid ning siinsele paigale on kuulsust toonud teatavasti Jaan Kross oma ajaloolise romaaniga "Keisri hull", mille peategelane on kunagine Võisiku mõisa parun Timotheus Eberhard von Bock. Et nii Bocki kui ka ta abikaasa Ewa Catharina põrm puhkab Kundrussaare kalmistul, peatuvad just siin turistid kõige sagedamini. Giidina on siis neile teejuhiks sealsamas lähedal elav Loniida Bergmann.
Kohtumispaik kalmistu väravas
Kohtumispaigaks Loniida Bergmanniga ehk lihtsalt Lonniga määrame meiegi kalmistu värava. Lonni maalib meile elava pildi sellest, mis siin kunagi olnud ja milliseks see paik tulevikus saama peaks. Tema on siitkandi hea vaim, kes uurinud põhjalikult ajalugu, ajanud asju, vedanud eest ja tõuganud tagant. Mõnedki asjad on niimoodi liikuma hakanud ning Lonni on võitnud endale ka toetajaid ja abilisi.
Sõidame Lonniga läbi Võisiku küla, vaatame ilusaid siledaid põlde, kunagist väikest Võisiku koolimaja, kus kõrguvad omal ajal iga lapse jaoks istutatud puud, kuni jõuame mõisahäärberi vastas olevasse puudesalusse. Siit avaneb vaade kunagisele mõisaorjade kaevatud tiigile ning peaaegu tervele mõisakompleksile. Omaaegsest hiilgusest annavad aimu veel säilinud hooned - piiritusevabrik, pesuköök, laod, tallid, piiritusekelder, maakivist müürid. Kuidas küll oleks vaja neid säilitada ja korda teha, oleks uhke külarahval endal vaadata ja turistidele näidata. Aga kõik see on muinsuskaitse all ja kordategemine nõuaks tohutuid summasid. Heakorrastusegagi annaks midagi parandada, räämas ja koledad kohad ilusamaks muuta, võsa maha raiuda. Kahed külapäevad on peetud ja kolmandad on järgmisel aastal plaanis. Siis tähistatakse ka Võisiku mõisa 500. aastapäeva.
Lonnil on mõtteid ja plaane mitme inimese jagu ja kõik need keerlevad koduküla tuleviku ümber. Suuremad teokstegemised nõuavad enamasti raha, väiksemate puhul, nagu sellesama võsa raiumisel, saab takistuseks eravaldus. Otsekui selle kinnituseks laksutab põõsastikus ööbik justkui arust ära, mille peale Lonni teda lausa hurjutama peab. Omaaegse mõisahäärberi juures aga on käimas restaureerimistööd ja see teeb Lonnile rõõmu. Järgmiseks päevaks on Lonni kutsunud kokku küla koosoleku, et otsustada, kuidas edasi minna.
Kuidas Lonni uudismaale minemisest pääses
Suurema osa oma elust on Lonni olnud traktorist. Tegelikult on ta tahtnud juba lapsepõlvest saati tegelda mingi kultuurialaga. Kooliajast saati on tal ka eriline huvi ajalooasjade vastu. Viielapselises peres väga ebasoodsal ajal kasvanud, tuli hakata kodukülas Kaaveres Kolga-Jaani kandis, mis tollal kuulus Võisiku valda, hoopis põllutööle. "Oli 1949. aasta. Kartulivõtmine jäi hilisele ajale. Maa oli juba külmanud ja hobused, kellega töötasin, õhtuks verised. Mul hakkas hobustest nii kahju, et kauplesin ennast hoopis traktorijaama masinate peale tööle. Siis varsti hakati mind hirmsasti uudismaale soovitama, ei jäetud ega jäetud rahule. Põgenesin ära Võisikule hooldekodusse tööle, sealtki leiti üles. Mõtlesin, et saagu mis saab, sinna Venemaale ma ei lähe," räägib Lonni. Tollane kolhoosiesimees, hea inimene, soovitas: "Ütle, et lähed mehele, siis nad ei kiusa enam. Seal mäe taga Kundrussaares elab üks tore noormees Heino. Ütle, et temale lähedki."
Kui Lonni järjekordselt välja kutsuti ja minema sunniti, ütleski ta need saatuslikud sõnad. "See oli nii jube, kartsin, et asi tuleb välja, see Heino ju ei tundnudki mind," räägib Lonni. Siis üritati sealsamas Heinolegi töökohta autobaasi helistada, aga õnneks oli ta kaugemale kruusa vedama saadetud ja Lonni jäeti rahule.
Saatusel olid aga omad plaanid ja elu läks nii, et just tollesama Heinoga elas Lonni 48 ilusat aastat kuni Heino surmani kolm aastat tagasi. Neil on kaks tütart, Endla ja Reet. Heino kodutalus Mäel elab Lonni praegugi ning ootab lapsi ja lapselapsi külla. Sealsamas lähedal Kundrussaare kalmistul ta ekskursioone juhatabki.
Ilmselt poleks seda ajaloolist kalmistut ilma Lonnita praegu olemaski. "Käis suur maaparandus. Nägin, et tulevad, kolm Jossi ees, ja hakkas kokkulükkamine. " Ärge tehke," karjusin. Et olin ise traktorist, siis kuulati. Tisler oli tookord vallavanem, rääkisin temale ja asi jäi õnneks katki," räägib Lonni ning lisab siis: "Meil on sellel kalmistul kõike olnud. Põltsamaa varumiskontorist toodi siia toored loomanahad. Kõdunesid ja haisesid siin. Siis oli siin kolhoosi mürgiladu."
Lonni näitab, kus olid kunagi uulitsad ja räägib, kuidas omal ajal olevat sirge tee viinud häärberi rõdult otse kalmistu väravani. "Kui ilus!" Lonni silmad löövad särama, kui ta tollast pilti endale ja teistele ette maalib. Siinsel kabelil, mis praegu hävimisohus, olla olnud koguni kullast rosetid. "Mul on nii kahju ja häbi, et siin müüride taga pole midagi näidata," õhkab Lonni. Kuigi, jah, 1985. aastal avati siin tänu tolleaegsele Adavere näidissovhoosile Bockide hauale mälestuskivi ning 1987. aastal taastati kalmistu müür. Ülemöödunud aastal tehti kalmistule ka uued väravad ette. "Vald on toetanud nii palju kui saab. Kabeli restaureerimiseks plaanitseme muinsuskaitselt raha taotleda. Lähen homme jälle valda Toivo juurde, näis, mis plaani ta annab," lubab Lonni vallavanem Toivo Tõnsoni jutule minna.
Saks Pillematsilt
Kasemäe talu peremees Jüri Saks elab kunagises Pillematsi külas. Praegu kuulub seegi Võisiku küla alla. "Pillematsi, Pudruaru, Kundrussaare. Praegu on kõik üks Võisiku ja Kuningamäe. Siitsamast meie õue juurest võsa tagant see Kuningamäe hakkabki," selgitab Jüri. Oma suursuguse perekonnanimega on ta vahel üksjagu nalja saanud ja elevust põhjustanud. "Mis nüüd mina, aga Kuningamäel elab ka üks samanimeline. No Kuningamäe Saks oleks hoopis uhkem olla," naerab ta.
Jüri elab Kasemäe talus tegelikult oma elus teist korda. "Isa sai selle talu vabadussõja eest. Siin on koos praegu nii isa kui ka tädi talu. Kuue-seitsmeaastaselt olen mina selle talu põldudel hobuse taga olnud küll, olen ju 1936. aastal sündinud," räägib Jüri.
Siit kodust käis ta viie kilomeetri kaugusele Põltsamaale kooli ja hiljem Olustveresse. Suure osa oma elust, 33 aastat on ta käinud tööle tollasesse Põltsamaa Põllumajanduskombinaati. Abikaasa Liivi on nüüdseks juba 45 aastat töötanud ühtejärge Võisiku hooldekodus meditsiiniõena. Tütar Lii elab oma perega Kuningamäel, Üllesttütre pere aga hoopiski Soomes.
Kasemäe talu on praegu 40 hektari suurune, millest 33 hektarit haritavat maad. Allesjäänud nelja lehma piima ostab hooldekodu. Nagu Jüri ütleb, on olemas kõikvõimalikud muud koduloomad peale lammaste. Vajalikud masinad jõuti soetada talu taasloomise alguses ja tasapisi on tehnikataibuga peremees neid putitanud ning mõndagi ise juurde teinud, kartulipanemismasina näiteks. Samu ti on ta enda sõnul hooneidki uuendanud ja jupikaupa vajalikke juurde ehitanud. "Kui endal kuivatit ja kombaini poleks, ei teeks ka midagi," leiab peremees.
Enda pere ja sugulaste abiga saadakse ikka hakkama. "Kui juba võõrast tööjõudu tarvitama hakata, pead oma majapidamise asjad ikka suuremaks ajama. Talu on tegelikult elamise vahend. Saad väetise ja kütte jaoks raha ning pere söönuks, muud loota pole mõtet. Aga enne, kui midagi ette võtma hakkad, peab sul selle jaoks ka turg valmis vaadatud olema," teab Jüri omast käest.
Otsustati luua külaselts
Kolmapäeva õhtul kokku kutsutud Võisiku küla rahva koosolekul loodi Võisiku-Kundrussaare Küla Seltsing, valiti selle jaoks ka viieliikmeline juhatus ning ees seisab selle ametlik vormistamine. Ühtlasi otsustati selsamal kokkutulemisel, et küla ühine esimene jaanipäevapidu peetakse mõisas 21. juunil.
VAIKE KÄOSAAR
KULTUUR
Kiigemetsa lapsed võitsid sõpru
Teisipäeval olid Siimusti Kiigemetsa kooli toimetulekuklasside lapsed koos oma õpetajatega, kasvatajatega ja abiõpetajatega külas Jõgeva Ühisgümnaasiumis, kus neid võttis vastu XI a klass.
Mõttele luua sidemed tavakooli mõne vanema klassiga tuli Kiigemetsa kooli kehalise kasvatuse õpetaja Reino Hobolainen, kes sai idee Eriolümpia liikumisest. Toetama asus seda esmalt õpetaja Marika Leitma. Plaaniga tuli meelsasti kaasa Jõgeva Ühisgümnaasiumi juhtkond. Ühendust hakati pidama kooli XI a klassiga. Esmalt käis seal kõnelemas Marika Leitma, kes tutvustas, mida üks toimetulekuklass endast kujutab ning missugused on lapsed, kes seal õpivad. Hiljem arutati koos Reino Hobolaineniga sportliku kohtumispäeva kava. "Meie peamine eesmärk on vaimupuudega laste integreerimine tavalisse keskkonda ning anda meie lastele võimalus oma maja seinte vahelt välja tulla. Nad on tegelikult nagu teisedki lapsed, toredad ja rõõmsameelsed," ütles Marika Leitma.
Et vastuvõtjaid ja külalisi oli peaaegu võrdselt, siis jaguneti nii, et iga väike Kiigemetsa kooli laps sai endale ühe suure sõbra, kes temaga isiklikult tegeles. Koos käidi alguses läbi staadionil kõik spordidistantsid ning pärast läks lahti sõbralikuks spordikohtumiseks 60 meetri jooksus, kaugushüppes ja pallimängus. Kohtumise lõpus andsid suured sõbrad igale väikesele külalisele tänukirja tubli osalemise eest ning kingituseks mütsi. Kiigemetsa lastel olid omakorda üle anda endavalmistatud keraamilised meened. Ilmset rõõmu tundsid sooja ja sõbraliku kohtumise üle mõlemad pooled.
Vastuvõtjatel oli põhjust veenduda, et vaimupuudega lapsed võivad olla väga liikuvad, jutukad ja heatahtlikud. "Ehk annab see põhjust mõnelgi tulevikus defektoloogi või logopeedi eriala õppimisele mõelda," leidis Marika Leitma.
Järgmisel korral otsustati kohtuda sama seltskonnaga sügisel. Siis lubas XI a klass minna Kiigemetsa kooli, et korraldada väikestele sõpradele mängude päev.
VAIKE KÄOSAAR
Põltsamaa Muusikakoolis on täna lõpupidu
Täna on Põltsamaa Muusikakooli 40. lennu lõpupidu. Lõpukontserdi andsid juubelilennu seitseteist lõpetanut koolis kolmapäeval.
Põltsamaa Muusikakoolis on juba aastaid nii, et lõpetanute kontsert ja lõpupidu on erinevatel päevadel. Tänavuse lennu lõpetanud andsid koolisaalis kontserdi kolmapäeval. Täna aga peetakse lõpupidu. Nii nagu igal lõpupeol, minnakse ka täna südaöösel kooli lähedale Hermanni mälestussamba juurde küünlavalgel laulma.
"Tööd on lõppenud. Nüüd on pidu. Kui lõpupidu ja kontsert on ühel ajal, läheb ju paratamatult mõte lilledele ja pidulikele riietele. Eraldi kontserdi ajal mängitakse paremini, siis koondutakse ainult mängule," leiab kooli direktor Anne Kaus.
Kooli tänavust, neljakümnendat lendu peetakse viimase aja suuremaks, tugevamaks ja mitmekülgsemaks lennuks. Seitseteist lõpetanut on klaveri, viiuli, akordioni, trompeti ja saksofoni erialalt. Kooli on käidud mitte ainult Põltsamaalt, vaid ka Kolga-Jaanist, Adaverest, Imaverest jm. Erinevalt paljudest varasematest lendudest on seekordsete lõpetajate hulgas suhteliselt palju noormehi, koguni seitse. Kiitusega lõpetavad kooli Kaja Kaus ja Hannes Kert, mõlemad viiuli erialalt. Märt Ääremaa, Sander Nõmme ja Taavi Otsus on selleaastase üle-eestilise puhkpillikonkursi laureaadid.
Pärast lõputunnistuse saamist mängivad paljud edasi kooli kammerorkestris, akordionistide ja saksofoniansamblis. Teada on ka, et osa lõpetanutest kasutab võimalust tulla sügisel lisa-aastale, mõnel on plaanis teist pilli õppima asuda. Nii jääb enamik tänavusest lennust oma maja inimesteks edasi.
VAIKE KÄOSAAR
Kui Palamusel möödunud sügisel sõpruslinna Ikaaliste abiga Soome rahvaülikoole jäljendav täiskasvanute koolitusprojekt käivitati, oli küllap asja mõttekuses kahtlejaidki: mujalt sisse toodud ideetaimed ei taha Eestimaa mullas alati juurduda. Palamuse rahvakooli esimene õppeaasta tõotab siiski paremat.
Koolitusalast koostööd teinud olid Ikaaliste linn ja Palamuse vald varemgi, ulatuslikuma Palamuse rahvakooli projekti, mille osapoolteks on Ikaaliste Rahvaülikool, Pirkanmaa Kutsekõrgkooli Ikaaliste Kaubandustehnikum ja Palamuse vald, esitasid Soome partnerid aga rahastamiseks Soome koolivalitsusele. Aastaks kavandatud projekt tunnistati toetuse vääriliseks ning nii sügis- kui ka kevadsemestril toimus selle raames Palamuse valla rahvale 12 kursust - paaripäevastest nädalalõpukursustest semestrit läbivateni.
Osa võttis neist kirjade järgi ühtekokku 191 inimest, tegelikult aga mõnevõrra vähem: paljud osalesid nimelt mitmel kursusel. Kõige populaarsemateks osutusid arvuti- ja keelekursused (inglise ja soome), ent huvilisi jätkus ka ettevõtlus-, käsitöö-, usundiloo-, Shindo võimlemise, aeroobika-, kunsti-, enesekehtestamis- ja suhtluskursustele. Õppetöö toimus Palamuse rahvamaja, raamatukogu, gümnaasiumi, lasteaia ja turismiinfokeskuse ning Luua Metsanduskooli klubi ruumides. Osa lektoreid tuli Soomest, osa leiti kohapealt: nii oma vallast, Jõgevalt kui ka mujalt Eestist.
Tasu sümboolne
"Projekti käivitades eeldasime, et rahvakool annab enesetäiendamisvõimaluse just töötutele ja koduperenaistele, praktika aga näitas, et ülekaalus olid kursuslaste hulgas ikkagi töölkäijad. Ent katki pole sellest loomulikult midagi," ütles rahvakooli Palamuse poolne projektijuht Arne Tegelmann üleeile Palamuse turismiinfokeskuses toimunud seminaril, kus projektist kokkuvõtteid tehti ning kus viibisid ka Ikaaliste Rahvaülikooli rektor Sirpa Sippola, Ikaaliste kaubandustehnikumi direktor Vieno Turunen ja Soome koolivalitsuse nõunik Lasse Hoffman.
"Tänu sellele, et õppejõudude ja projektijuhtide töötasu tuli Soomest, külalislektorite majutuse korraldas vald ning ka ruumide eest ei tulnud üüri maksta, oli kursuste tasu üksnes sümboolne ning rahapuuduse tõttu ei jätnud keegi neil osalemata," ütles Arne Tegelmann. Nii tema kui ka projekti Ikaaliste-poolsed vedajad Vieno Turunen ja Sirpa Sippola kinnitasid, et koostöö Palamuse ja Ikaaliste vahel sujus hästi ning Palamuse rahvakool peaks kindlasti oma tegevust jätkama. Palamuse vallasekretär Helje Saul, kes hetkel ka vallavanema kohuseid täidab, avaldas omalt poolt arvamust, et rahvakoolist võiks saada ametlikult registreeritud ühing. See lihtsustaks ühelt poolt rahalise toetuse leidmist, teisalt võimaldaks taotleda haridusministeeriumilt koolitusluba, mis annaks õiguse ametlikult aktsepteeritavaid tunnistusi välja andma hakata.
Lõikas kasu
Teoreetiliselt peaks Palamuse rahvakool tuleval õppeaastal juba ilma Soome riigi rahata hakkama saama. Arne Tegelmanni sõnul ongi mõned kursused lootust rahastada terviseedenduse projektide abil, taotlusi on tehtud mitmele fondile ning teatud summa on rahvakoolile eraldatud ka valla eelarvest. Ent Lasse Hoffmani kinnitus, et Palamuse rahvakooli projekti lõppraport tuleb igati positiivne ning sellega võrdväärseid projekte Soome koolivalitsuse vaateväljas õigupoolest polevatki, kõlas paljulubavalt, nii et mine tea, äkki õnnestub siiski ka tulevaks õppeaastaks Soomest toetust saada.
Pärast seminari toimus Palamuse rahvamajas rahvakooli esimese õppeaasta lõpupidu, millel õppurid ja õpetajad ühiselt kohvilauas istusid ning aeroobika, Shindo võimlemise ja Luual toimunud kunstikursusel (juhendajad vastavalt Aimur Säärits, Maie Puusepp ja Ene Luik-Mudist) osalenud ette näitasid, mida nad õppinud olid. Kui paljudele oli rahvakooli kursustel osalemine lihtsalt sisukas vaba aja veetmise vorm, siis vähemasti üks lõpupeol kohatud õppur võis kinnitada, et oli sellest ka ilmselget kasu lõiganud.
"Kui rahvakool poleks täpselt õigel ajal tühise tasu eest algajatele mõeldud arvutikursust pakkunud, poleks ma iialgi julenud oma praegusele töökohale kandideerida, seda enam, et eelmisest töökohast koondamine oli mu enesehinnangut tublisti langetanud," ütles praegu ettevõtte tegevjuhina töötav Lehte. "Ilma arvutioskuseta poleks mul sel kohal ka midagi peale hakata ning rahvakoolis läbitud suhtlemis- ja inglise keele algkursus tulevad samuti kasuks: Hollandi äripartnerid käivad pidevalt meil külas."
RIINA MÄGI
Päevakeskus, turvatuba ja muidu vajalik koht
Palamusel, kunagistes Hansapanga kontori ruumides avati esmaspäeval sotsiaaltuba ehk puuetega ja eakate inimeste päevakeskuse ning laste turvatoa minivariant.
Sotsiaaltoa idee genereerijaid oli rohkem kui üks: peale vallavalitsuse sotsiaalspetsialistide ka tollal veel ametis olnud vallaarst Jaan Lepp ja vallavalitsuse juures ettevõtluskonsultandina tegutsenud USA Rahukorpuse vabatahtlik Noelle Withers. Noelleile olnud küll algul arusaamatu, miks omavalitsus peaks näiteks puuetega inimeste elu sisukamaks muutmisega tegelema (tema kodumaal on selleks hoopis teistsugused tugisüsteemid), ent kui mõte talle omaseks sai, aitas ta leida osa sotsiaaltoa sisustamiseks vajalikku raha: lahkeks annetajaks oli kummalise nimega ja nüüdseks juba oma esinduse Eestist ära viinud Ameerika ususekt - Viimase Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik -
ning tänu neile on sotsiaaltoas nüüd teler, videomakk, muusikakeskus, võimlemismatid ja veloergomeeter. Arvuti ostmiseks (see polnud avamispäeval küll veel kohal) saadi raha programmist "Preventiivne töö sotsiaalsektoris", sanitaarsõlme väljaehitamiseks hasartmängumaksu fondist, mööbli ja käsitöövahendite ostmiseks veel mõnedest projektidest. Ning loomulikult investeeris sotsiaaltoa väljaehitamisse ka vald.
Vallavanem Märt Jallakas kinnitas, et kuigi aega ja vaeva kulus omajagu, on valmis saanud puuetega inimestele, eakatele ja lastele väga vajalik paik. Õigupoolest vajaks see eraldi töötajat, ent kuna selle palkamiseks puudub vallal raha, võtavad sotsiaaltoa perenaiste rolli kanda valla sotsiaaltöötajad ja samas majas asuva lasteaia Nukitsamees juhataja Marika Merusk.
"Oleme eelnevalt läbi arutanud, kes võiksid olla sotsiaaltoa potentsiaalsed kasutajad ning lähiajal kutsume kokku nö initsiatiivgrupi, et ühiselt aru pidada, mida ja kuidas siin teha," ütles vallavalitsuse sotsiaalspetsialist Marju Liivak. "Kindlasti pakub sotsiaaltoas kohvitassi taga jutu vestmine, käsitöö tegemine ja ravivõimlemine vaheldust üksikutele pensionäridele ning puudega inimestele, keda haigus suisa voodisse ei sunni. Lastele, kel kodused elutingimused just hiilgavad pole, saab kindlasti magnetiks arvuti, ent selle kallal tahavad kätt proovida ka paljud eakad. Neid, kel kodus normaalseid pesemisvõimalusi pole, saame siin mõõduka tasu eest duši alla lubada. Diivanite muretsemisel pidasime aga silmas seda, et võiksime vajaduse korral mõnele lapsele öömaja pakkuda."
Kui arvuti ükskord kohal, pidas vallavanem võimalikuks, et see ka internetiühenduse saab: püsiühendust omav vallavalitsus asub ju vastasmajas. Siis võiksid inimesed siin ka internetipanga teenuseid kasutada: sel moel säiliks osa ruumi eelmisest funktsioonist.
RIINA MÄGI
Laupäeval on muutliku pilvisusega ilm, võib sadada hoovihma. Puhub edela- ja läänetuul 5-10 m/s. Õhutemperatuur +11°C ... +16°C.
Pühapäeval on pilves selgimistega ilm, võib sadada hoovihma. Puhub lääne- ja loodetuul 7-12 m/s. Õhutemperatuur öösel +4°C ... +9°C, päeval +10°C ... +16°C.
Laupäev, 19. mai 2001. a.
Kasepää vallas kirutakse Poola sibulat
JAAN LUKAS
JAAN LUKAS
KÜSITLUS
Mida arvate noorteorganisatsioonidest?
Pisisaares küsitles
ARDI KIVIMETS
KIRJAD
Kas mälestuskivi Tormas on vajalik?
ALEKSANDER KÕRGESAAR
Lahkunu Johannese omaksed Tartust
JUHTKIRI
19. mai 2001. a
Võisiku - Kuningamäelt Viljandimaa piirini
VAIKE KÄOSAAR
Kiigemetsa lapsed võitsid sõpru
VAIKE KÄOSAAR
Põltsamaa Muusikakoolis on täna lõpupidu
VAIKE KÄOSAAR
RIINA MÄGI
Päevakeskus, turvatuba ja muidu vajalik koht
RIINA MÄGI