Vooremaa
Laiuse
asulat kütab ASile Laiuse Kote kuuluv täisautomaatne
gaasikatlamaja. Juhataja Ain Viik kontrollib katla tööd.
FOTO: ANATOLI MAKAREVITŠ
Kuna veel sel nädalal oli päeval sooja kuni 16 kraadi ja õiget öökülma ei ole olnudki, algas kütteperiood vaikselt. Põltsamaa linnas alustati kütmisega 17. septembril ja Torma asulas sel neljapäeval. Paljud aga hakkasid kütma paar nädalat tagasi, umbes 25. septembri paiku.
Eelistatakse puitu, sh hakkepuitu ja gaasi, kuid köetakse ka kalli põlevkiviõliga ja ülikalli elektriga.
Odav puit ja kallis põlevkiviõli
Pala ja Voore asulas kütavad inimesed oma kortereid enamasti elektriga. Vaimastvere asulas köeti ülemöödunud kütteperioodil nelja maja põlevkiviõliga, mida ei saa aga osta pikaajaliste lepingute alusel. Kui veel suvel küsiti tonnist 1500-1700 krooni, siis praegu juba 2000 krooni. Tipphind oli eelmise aasta talvel, mil küsiti põlevkiviõli tonni eest isegi 2470 krooni. Seepärast vahetatigi Vaimastvere asulas kõigi nelja maja õlikatlad puukatelde vastu välja. Eelmise aasta talve algul tehti see vahetus ära kahes majas ja ülejäänud kahes majas sel aastal. Ühe maja korteriühistu esimehe Kalev Aasa sõnul on neil õlikatlad praegu veel maha müümata. Puukütte muretseb iga maja ise. Kuu vajadus kõigub 20-30 rummi vahel. Ühe rummi eest küsitakse 100-110 krooni.
OÜ Torma Soojus kütab katelt põlevkiviõliga. Selle kõrge hinna tõttu on Tormas ka kõige kallim MWh hind, see on 499.60 krooni, millele lisandub käibemaks 5%
Põltsamaal minnakse üle hakkepuidule
ASil Fortum Põltsamaa on kolm katlamaja, millest ühte köetakse puidulaastudega ja kahte põlevkiviõliga. Praegu on MWh hind 475 krooni. "Proovime selle hinnaga vastu pidada hetkeni, mil kesklinna tsentraalkatlamajas hakatakse kütma hakkepuiduga. Eesmärgiks on hakata edaspidi kütma põhiliselt saepuru, puukoore ning lisaks ka hakkepuiduga. Siis saab hakata hinda alandama. Puidu ostmisel on võimalik sõlmida ka pikaajalisi lepinguid, põlevkiviõli osas aga mitte." rääkis AS Fortum Põltsamaa juhataja Aare Jalajas.
Ta lisas: "Katlamaja rekonstrueerimine läks maksma üle 5 miljoni krooni. Loodame, et jaanuari esimestel nädalatel saab puiduga kütmist ka alustada."
Adavere asulat kütab OÜ Avesoo. Kõik objektid on varustatud soojamõõturitega ja soojasõlmedes paiknevad automaatregulaatorid. Köetakse hakkepuidu ja saepuruga. Tarbija juurest kohapealt ostes saab kuupmeetri kütet kätte 50-63 krooniga. "Meid varustab väga korrektselt hakkepuiduga firma PK Oliver," lausus Valdeko Teas.
Ka Mustvees köetakse katlamaja hakkepuiduga. "Põhivarustajaks on meil Aadu Soosaar, kes meid aastaringselt varustab," rääkis Mustvee linnapea Pavel Kostromin.
ASil Jõgeva Soojus on võimalik valida, kas kütta hakkepuidu, gaasi või masuudiga. Juhataja Endel Variku sõnul on neil talveküte varutud ja praegu köetakse hakkepuiduga. "Vastavalt vajadusele kütame ka gaasiga, kuid masuudi kalli hinna tõttu (üle 2000 krooni tonn) ei tule sellega kütmine üldsegi arvesse. Sooja MWh hind 399 krooni pluss käibemaks kehtib meil alates 1. jaanuarist 2000. a," teatas Endel Varik.
Paigaldatakse lokaalgaasikatlamaju
AS Laiuse Kote omab automaatgaasikatlamaja. Kuna gaasi lepinguline hind on suhteliselt odav - 1.32 krooni kuupmeeter, siis on ühe MWh hinnaks 384 krooni, millele lisandub käibemaks. Gaasi odava hinna tõttu ongi paigaldatud palju lokaalgaasikatlamaju. Siimusti asulas köetakse niimoodi 11 maja. Üldse töötab piirkonnas 135 lokaalgaasikatlamaja.
AS Eesti Gaas Lõuna-Eesti piirkonna müügijuhi Enn Pälli andmetel paigaldavad ka eramajad endale gaasikatlamaju. Üks kuupmeeter gaasi maksab praegu väiketarbijale 2.25 krooni ja see hind esialgu ei tõuse. Ühe MWh saamiseks kulub 120 kuupmeetrit gaasi.
Tabiveres on gaasiga köetav konteinerkatlamaja 12 korterelamul. OÜ Tabivere Kommunaal juhataja Voldemar Tepaskendi arvates on aga gaasikatlamajadega omad mured. "Sellisele katlamajale on ohtlik lubjane vesi. Oleks vaja 12 veepehmendajat, mis läheksid kokku maksma 300 000 krooni (12 x 25 000). Sellel pole aga mõtet, sest inimene kasutab ka karedat vett. Majades, kus vee ringvoolu praktiliselt ei ole, võib kolmest torust koosnev kuni 24-meetrine küttespiraal paari kuuga lupja täis minna. Kuna trassid lekivad, siis satub ahju ka toorest vett. Vastu leeki jääva koha ahjus põletab tuli liitekoha kõrvalt puruks. Mitte mingil juhul ei kesta need katlad 25 aastat. 10 aasta pärast võib nad maha kanda," arvas Voldemar Tepaskent.
Ollakse hädas võlgnikega
"Elanikud on meile võlgu ligi 480 000 krooni. Kohtuotsuste alusel on meie kasuks välja mõistetud ligi 200 000 krooni. Reaalset raha ei ole me eriti tagasi saanud. Sissenõudmisega tegelevad kohtutäiturid, kuid neil on tööd niigi küllaga. Varasema 6 inimese asemel tegelevad võlgade sissenõudmisega Jõgevamaal ainult 2 kohtutäiturit. Pankrotistunud ASist Adavere Lihatööstus jäi meil saamata 260 000 krooni. Seetõttu teemegi ainult kõige hädavajalikumaid kulutusi. Loodame inimeste mõistvale suhtumisele," rääkis OÜ Avesoo juhataja Valdeko Teas.
RAIVO SIHVER
Vello Mäesepp esitas lahkumisavalduse
Neljapäeval esitas oma autoga alkoholijoobes teisele autole otsa sõitnud Vello Mäesepp linnavolikogule avalduse enda vabastamiseks volikogu esimehe ametist.
Üleeile keskpäeval laekus Jõgeva linnavolikogu kantseleisse umbusaldusavaldus Vello Mäesepale, millele olid alla kirjutanud linnavolikogu Isamaaliidu ja Reformierakonna fraktsiooni liikmed, kokku 11 linnavolinikku. Veidi enne kella 16 alanud volikogu eestseisuse koosolekut tõi Mäesepp ise kantseleisse avalduse, milles palub end volikogu esimehe ametist omal soovil vabastada. "Eestseisus vaatas mõlemad dokumendid üle ja otsustas, et 25. oktoobril toimuval volikogu istungil tuleb arutlusele vaid Vello Mäesepa lahkumisavaldus," teatas Vooremaale linnavolikogu kantselei juhataja Jaan Järv.
"Tulevaneljapäevast istungit juhatab volikogu aseesimees Taisto Liivandi. Uue volikogu esimehe valimist järgmise istungi päevakorras pole," lisas Järv.
JAAN LUKAS
Meie maakonna rahvas teeb põhjamaalastega aktiivselt koostööd
Reedel viibis Jõgeval Põhjamaade Ministrite Nõukogu delegatsioon. Kohtumisel Jõgeva maavalitsuse, omavalitsuste ja ettevõtjate esindajatega arutati Jõgevamaa ja Põhjamaa riikide erinevate piirkondade seniseid koostööprojekte ja võimalusi uute suhete loomiseks.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu on Soome, Rootsi, Taani ja Islandi valitsuste vaheline koostööorganisatsioon, mis loodi kümme aastat tagasi. Jõgeval viibisid eile Põhjamaade Ministrite Nõukogu Tallinnas asuva infobüroo juhataja Kalli Klement, Tartu kontori esindaja Madis Kanarbik ja avalike suhete nõunik Kristina Hallik. Jõgevamaalaste seniseid koostöövaldkondi Põhjamaa riikidega tutvustasid maavanem Margus Oro, maavalitsuse majandusarengu osakonna projektinõunik Mati Jõgi, sotsiaal ja tervishoiuosakonna sotsiaaltöö peaspetsialist osakonnajuhataja ülesannetes Monika Aasa, haridus ja kultuuriosakonna peaspetsialist Ly Lind, maakonna eurointegratsiooni ja välissuhete nõuniku kohusetäitja Katrin Rajamäe, Jõgevamaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektor Ants Orgulas, Omavalitusliidu juhatuse esimees Toivo Ilves ja Jõgevamaa Ettevõtluskeskuse konsultant Kersti Kurvits.
"Me külastame kõiki Eesti maakondi. Tuleb tunnistada, et enamusel maavalitsustest ja omavalitsustest on Põhjamaa riikidega püsivad koostöösuhted. Eelkõige võiksid vastastikused sidemed edasi areneda sotsiaaltöö, tervishoiu ja noorsootöö valdkonnas," ütles Vooremaale Jõgeval viibinud Põhjamaade Ministrite Nõukogu delegatsiooni juht Kalli Klement.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Kuidas karistada roolijoodikuid?
Aari, roolikeeraja:
"Karistada tuleb ikka vastavalt seadusele. Igal juhul tuleb trahvida, kuid juhiload võiks siiski alles jääda. Kui ollakse rooli taga korduvalt
purjus või tehakse avarii, siis võiks mõneks ajaks ka juhtimisõiguse ära võtta. Uuesti liikluseksamit teha poleks vaja, sest ega õpitud teadmised ei kao kuhugi. Vanglakaristust ma ei poolda, kuid mida suurem rahatrahv, seda kauemaks jääb pahategu meelde."
Kalju, pensionär:
"Neid tuleks karista küllaltki karmilt, kuid karistuse määramisel peaks vahet tegema, olid sa purupurjus või ainult klaasikese õlut joonud. Mitukümmend aastat tagasi sattusin avariisse. Kuigi õnnetuse põhjustas teine, jäin süüdlaseks mina, sest olin alkoholi tarvitanud. Praegu on joomist palju. Ikka seepärast, et õlu ja viin on igas kohas ja igal ajal kättesaadav. Politsei võiks vahel heita pilku ka külavaheteedel sõitjatele."
Aleksei ja Andrei, tulevased autojuhid:
"Üks kahest: kas määrata rahatrahv või võtta load ära. Suurtel alkoholiga seotud üritustel, nagu hiljuti Jõgeval oli, peaks olema kohal politseipatrull. Karistus peaks olema selline, et enam poleks mingit isu istuda rooli purjuspäi. Esimene kord võiks piirduda rahatrahviga, kuid kui ollakse korduvalt purjus ja tehakse avarii, siis peaks juhiload väga kauaks ajaks või päriseks ära võtma."
Raul, kokk:
"Purjuspäi sõitmine on kuritegu, mis seab ohtu nii enda kui ka teiste elu. Selle eest tuleb karistada vastavalt seadusele. Arvan, et sellel, kes on jäänud juba kolm korda või rohkem purjuspäi sõitmisega vahele, peaks load alatiseks ära võtma, sest vaevalt ta joomist jätab. Alkohoolikutele ja narkomaanidele ei tohiks üldse juhtimisõigust anda. Väga oluline on, et ka korravalvurid ise poleks purjus ega teeks autodega matse."
Helve, töötu:
"Mis seal ikka, tuleb juhiluba ära võtta ja kogu lugu. Ja mitte kuuks või kaheks, vaid vähemalt kolmeks aastaks. Trahvid ei aita, need on liiga väikesed, nagu nalja tegemine. Eriti neile, kellel on paks rahakott ja uhked autod. Arvan, et liikluskultuur on meie kultuuri üks osa, kuid inimeste arusaam sellest on veel puudulik. Kui võrrelda siinset liikluskultuuri Inglismaaga, kus ma olen elanud, siis näib, et siin on veel vanad mallid sees."
Osvald, 89-aastane:
"Tuleb trahvida, trellide taha pole neid vaja panna, sest vangimajad on juba neid täis, kes muud pätti on teinud. Nüüd on palju autosid ja noori juhte, kes on ka kainest peast kuraasikad ja tükivad näitama, mis nende masin võtab. Ega nad enne aru ei saa, kui on õnnetus juhtunud. Huligaanidele peaks olema trahv nii suur, et paneks neid mõtlema. Mõne väiksema rikkumise korral võiks politseinik teha vaid hoiatuse, vanasti oli ka niimoodi."
Jaan, majavanem:
"Neid tuleb karistada, riik on ju oma seadused teinud. Juhtivad võimuorganid ja politsei peaks teadma, milline karistus on mõjusam. Mõnele ei mõju ka vanglakaristus - tema tahabki prii söögi ja ülalpidamise peale minna. Vaatan nagamanne, kes ringi rallivad. Ei nemad hooli, kas pritsib jalakäijat poriga või tallab majade vahel kasvavat muru. Noori uljaid juhte peaks õpetama. Praegune õppeaeg autojuhilubade saamiseks on liiga lühike."
Veera, pensionär:
"Vangi pole neid vaja panna, trahv on parem. Veel õigem oleks neilt load ära võtta, sest suure trahvi tõttu kannataksid ka süüdlase perekond ja lapsed. Paistab, et eriti palju joovad ja huligaanitsevad noored. Nende kasvatamine on läinud isevoolu teed. Vanemad peaksid oma lastega rohkem tegelema, siis oleks pätte ja purjus juhte vähem."
Jõgeval küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
Meeter kaheksakümnene eesti mees on 160 sentimeetriste jaapanlaste keskel pikk, kuid enam kui kahemeetriste NBA profikorvpalluritega võrreldes kääbus. Vana tõde, et kõike tuleb vaadelda võrdluses, meenus taas, kui lugesin Mai Treiali kirjutist "Sotsiaalhoolekande seaduse muudatustest" 11. oktoobri Vooremaas.
Lugupeetud kolleegil on õigus, kui ta nendib, et uuringu "Lastega perede majanduslik toimetulek aastail 1999-2000" vahearuande järgi elas mullu allpool absoluutset vaesuspiiri kolmandik lastega peredest. Sotsiaalministeeriumi kasutada olev leibkondade uuring näitab koguni, et protsent on 38,2 %. See on väga suur ja väga kurb number.
Vaesuses laste hulk väheneb
Ent ainult selle numbri väljatoomine on pool tõde. Kui andmeid võrrelda, ilmneb teatud suund. 1997. aastal oli absoluutne vaesuspiir 1250 krooni inimese kohta ja allapoole seda piiri jäi 47,1% lastest. Normaalselt või hästi toime tulevates peredes elas 35,3% lastest. Viletsuses olevaid lapsi oli tosina protsendipunkti võrra rohkem.
Mullu oli absoluutne vaesuspiir 1428 krooni inimese kohta. Allpool seda elas 38,2%, kuid normaalselt või hästi toime tulevates peredes juba 48%lastest. Teisi oli esimestest kümme protsendipunkti rohkem, kuigi vaesuspiiri oli tõstetud.
Muutuse põhjusi on mitu. Nende hulka mahuvad lapsehooldustasu, suurperede ja kolmikutega perede toetuse kehtestamine, lapsetoetuse saajate ringi laiendamine, mitme toetusliigi suurendamine jne. Uuest aastast jõustub tulumaksusoodustus alates kolmandast lapsest. Kõik need asjad seadis sisse praegune valitsusliit.
Ma ei väida, et nüüd peaksime hõiskama hakkama, sest vaestes oludes elavate laste hulk on ikka veel hirmuäratav. Ent oleks vale mitte märgata tendentsi. See aga ütleb, et neli aastat tagasi, kui võimul oli Koonderakonnale ja Maarahva Ühendusele tuginev valitsus, kuhu ühe osapoolena kuulus Mai Treiali juhitud Perede ja Pensionäride Erakond, oli vaesuses elavaid lapsi rohkem kui nüüd.
Mai Treial pole rahul, et lastetoetused arvatakse toimetulekutoetuste saamisel arvutatava perekonna sissetuleku hulgast välja alles 1. jaanuarist 2003. Selline on seadus tõesti. Ent tuletan meelde, et ükski varasem valitsusliit säärast ettepanekut seni ei teinudki (opositsioonis on alati lihtsam plusspunkte koguda). Ei teinud ka toosama KMÜ oma nelja-aastase võimuaja jooksul. Küll viis selle sätte sisse praegune "häbematu" valitsusliit.
Olnuks tõesti hea seda aastapäevad varem teha, ent oli valikukoht: kas tõsta teise lapse toetust või valida toimetulekutoetuste arvutamise uus skeem. Sõelale jäi teise lapse toetus. 1. jaanuarist 2003 tuleb lapsetoetuste väljaarvamine toimetulekutoetuste arvutamisel niikuinii, nagu loodetavasti ka esimese lapse toetuse kahekordistamine.
Raha maksmisse suhtutakse tõsisemalt
Mai Treial kurdab, et toimetulekutoetuse saajate ring väheneb ja vihjab, et valitsusliit teeb seda meelega. Võimalik tõesti, et kusagil on toetuseta jäänud inimene, kel selleks õigus ja vajadus. Ent tean sedagi, et omavalitsused on hakanud raha väljaandmisse tõsisemalt suhtuma. Mullu räägiti ühes Lõuna-Eesti vallas naisest, kes tuli mehe eest töötu abiraha saama. Kui talt küsiti, miks abikaasa ise ei tulnud, ei osanud ta muud öelda, kui: "Ta ei saanud, on tööl." Selliseid juhtumeid jääb üha vähemaks.
Alles äsja oli lugeda, kuidas Jõhvi sotsiaalosakond nõuab kahelt petturilt tagasi ebaseaduslikult välja petetud toetusraha. Tean ka üht Kesk-Eesti valda, kus toetusesaajate nimed avalikustati. Pärast seda kadus väga paljudel soov ebaseaduslikult toetust küsima tulla. Uus seadus suurendab omavalitsuste vastutust toimetulekutoetuste määramisel ja maksmisel veelgi, sest just vallas teatakse, kes on tõeline hädaline.
Usutavasti hakkavad valla- ja linnavalitsused võimalikel pettureil veelgi terasemalt silma peal hoidma. Kas see ongi abivajajate ees ukse lukku keeramine? Lisaks on inimeste sissetulekud tõepoolest tõusnud, seda tõendab toosama ülalmainitud leibkondade uuring.
Loomulikult ei väida keegi, et kõik on parimas korras. Ei väida minagi. Me kõik saame aru, et kogu Eesti vajab tasakaalustatud arengut, et tööpuudus on suur, et viimasel kahel aastal tõusma hakanud iive on endiselt ebapiisav, et paljud inimesed on juba kõigele käega löönud ning et teha on veel palju. Ent probleemid ei tekkinud ju viimasel kahel aastal, kuigi lugupeetud kolleeg näib püüdvat seda väita. Aga mis parata, poliitilises võitluses vahendeid ei valita.
Selles võitluses kõlbab seegi, et Mai Treial läheb mööda enamikust kõnealuse seadusega kehtestatud uuendustest. Ent nende hulgas on näiteks vältimatu sotsiaalabi, mida varem polnud, kindla elukohata inimeste hoolekanne, üliõpilaste arvamine perekonna hulka, kui nende elukohaandmed langevad kokku perekonna elukohaga ja omavalitsuste kohustus anda vajadusel inimestele eluruum. Läheb mööda sellestki, et toimetulekutoetuse arvutamisel võetakse teatud ulatuses arvesse ka inimese elektri, maagaasi, kütte, vee ja maamaksukulu. Varem see nii ei olnud.
KALEV KOTKAS,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige,
Mõõdukad
JUHTKIRI
Kütteperioodi kui sellist enam ei eksisteeri. Nüüd lastakse radiaatorid soojaks enamasti vastavalt sellele, kuidas majaelanikud omavahel kokkuleppele jõuavad. Varasematel aastatel oli kütteperiood harilikult tänaseks päevaks juba välja kuulutatud, kuid olenevalt ilmadest võis see sattuda ka mitu nädalat varasemale ajale.
Tänavu on ilmad olnud võrdlemisi pehmed ja seepärast on vahest mõneski majas kütmise algust püütud võimalikult kaugemale lükata. Kes proovib rõskust peletada elektriradiaatori või puhuriga, kes paksemate riiete ja villaste sokkidega, et kasvõi pisutki raha säästa. Aga kaua sa ikka kannatad, pealegi kui igasügisesed viirushaigused ennast juba ilmutama kipuvad. Ega siis ei jäägi üle muud, kui radiaatorid soojaks ja kütusearved jooksma.
Mugavus paneb maksma ja kiruma. Iseasi muidugi, kas keskkütet kui sellist enam mugavuseks nimetada saabki. Pigem kujutab endast järjest suuremat mugavust just ahjusoe. Kütad millal tahad, on tervislikum ja ei mõju nii rängalt rahakotile. Enamasti kannatavad igasuguste kommunaalmaksude koorma all kõige rohkem just üksikud inimesed, eriti need, kellel mitmetoaline korter kunagisest ajast kätte jäänud ja seda väiksema vastu vahetada pole kuidagi õnnestunud.
Kui sama pinna peal on elamas mitu palga- või pensionisaajat, jääb tõenäoliselt pärast maksude maksmist midagi ka elamiseks. Aga ega katlamajast tulev tsentraalküte küsi, oled sa maksujõuline või mitte ja millised su sissetulekud ning väljaminekud on.
Selle aastanumbri sisse jäävad kommunaalmaksud on aga kindlasti väiksemad kui tuleval aastal, sest 2002. aasta toob teatavasti kaasa kommunaalteenuste hinna tõusu. Seega tõotab ka toasoojus tulla veelgi rahalõhnalisem.
Peagi Riigikogus menetlemisele tulev 2002. aasta riigieelarve, mille eelnõu rahandusminister Siim Kallas sel nädalal parlamendi ees tutvustas, toob riigialamatele kaasa ilmselt muudegi väljaminekute ja maksude suurenemise. Vabariigi valitsus on oma valikud teinud ning edaspidine jääb parlamendiliikmetele läbikaalumiseks. Kuigi plaanitakse mõningal määral tõsta pensione, puudega inimeste toetusi ja peretoetusi, on karta, et vaesed jäävad veelgi vaesemateks ja neid, kes kommunaalteenuste ja kütte hinna tõusust põhjustatuna vajavad toimetulekutoetust, on järgmisel aastal tänavusega võrreldes tunduvalt rohkem.
20. oktoober 2001. a
ELU JA INIMENE
Pihkva tänav, rahvakeeli Golodai
Kui paljud Eestimaa linnade tänavad on vastavalt Pika Hermanni tornis lehviva lipu värvile oma nime vahetanud, siis Mustvee linna Pihkva tänav on iga valitsuse ajal Pihkva tänav olnud. Kunagi kutsuti selle järveäärse tänava kesklinnast kaugemale jäävat osa Golodaiks. Kel vene keelest vähegi aimu, taipab, et rahvasuus käibele läinud nimi viitab näljale.
"Hiina vanasõna ütleb, et tark inimene suure vee äärde ei ehita," teab Pihkva tänava põliselanik, Mustvee 1. Keskkooli vene keele õpetaja Apollinaria Repkina. Kolm sajandit tagasi usulise tagakiusamise eest Venemaalt Peipsi taha pagenud ja uue elupaiga otsinguil Mustveesse jõudnud vanausulised seda siiski tegid, ent mitte mõistuse nappusest: mujale kui sellele tollal Tartu piiskopile kuulunud vettinud, künklikule ja tuulisele kaldaribale neil oma osmikuid rajada ei lubatud. Kalapüük ja köögiviljakasvatus hoidsid nö naha toore, ent Peeter I ajal vanausulistele kehtestatud kahekordne hingemaks (aga vanausulistel olid reeglina suured pered!) tõukas nad üsna suurde viletsusse. Siit siis see Golodai.
Kuigi omal ajal oli Pihkva tänaval tervelt kolm vanausuliste kirikut (praegu on neist säilinud vaid suurim ja ilusaim, 1927-1930 ehitatu), on enamasti vene rahvusest vanausuliste kõrvale siin alati elama "mahtunud" ka rahvuskaaslastest õigeusklikud ja eestlastest luterlased. Suuri tülisid polnud siin isegi pärast viimast suurt sõda, kui Pihkva tänava majades elas igaühes, nagu silgud karbis, keskmiselt kolm-neli peret.
Vene külatänava moodi tihedalt puumaju täis lükitud tänav jäi nimelt kahe sõjaaegse tulekahju (ühe neist vallandas sakslaste pommirünnak 1941., teise venelaste pommirünnak 1944. aastal) tagajärjel tublisti hõredamaks ning paljudel naabritel tuli kokku kolida.
"Vastasmaja, mis praegu kannab numbrit 22, oli enne sõda number 114 - nii palju on maju vähemaks jäänud," meenutas Pihkva tänava endine elanik, Mustvee kahes koolis kokku 46 aastat lapsi õpetanud Maria Firsova. Nii tema, Apollinaria Repkina kui ka Jevgenia Kostromina (temagi on Pihkva tänava endine elanik) olid teisipäeval, kui Vooremaa Mustvees käis, oma iganädalasel teevisiidil Pihkva tänava nö vaimse ema Anastassia Aganitši juures.
Meeter vaba piiri
"Temal põleb ikooni ees lambike nii päeval kui öösel ning tema palvetab meie kõikide eest," ütles Apollinaria Repkina. Peale selle on tädi Nadja, nagu teised Anastassia Aganitšit nimetavad, see elav varamu, kes mäletab paljusid vanausuliste kirikuteenistuse laule, mis teistele tundmatud, ning nooremad on varmad temalt õppima.
Pihkva tänav olnudki Maria Firsova sõnul omal ajal kuulus heade lauljate poolest. Peale kirikuteenistuste sai siinsete "ööbikute" (neid oli nii nais- kui ka meessoost) häält kuulda praeguse Mustvee kultuurikeskuse asemel seisnud teemajas ning selle juures asunud vabaõhulaval.
Kui laul toitis hinge, siis ihu on siinkandis ajast aega toidetud kalapüügi ja köögiviljakasvatusega. "Enne sõda teenis siinne rahvas kõige paremini sigurikasvatusega, nõukogude ajal kurkide, tomatite ja sibulatega, nüüd ei oskagi öelda, mis toidaks. Kuigi meil osatakse juba suurepäraselt kasvatada ka paprikat, kabatšokki ja muid imeasju, millest enne kuuldudki polnud, on Eestimaa turud oma ja võõrast kaupa nii täis, et õiget hinda pole võimalik millegi eest küsida," ütles Maria Firsova.
"Kui poliitikud suudaksid Eesti-Vene piirist kasvõi meetrise jupi vabaks tingida, nii et sibula- või kurgikotiga läbi mahuks, siis elaksime jälle hästi, aga praegu võib sellest vaid unistada."
Tõepoolest: tööpuudus on Mustvees üsna suur (Pihkva tänava elanikud, kel palgatöökoht, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda!) ning pahatihti tuleb vanematel oma tööealisi lapsi pensionist toetada. Pihkva tänava lõpus asetsev endine Marati ja nüüdne Trixtali pesuvabrik õnneks veel töötab. Pesuvabrik oli omal ajal üks "pump", mis palju võõrast rahvast Mustveesse tõi. Põliselanikud pole ülekaalus enam Pihkva tänavalgi.
Luikede järv
"Võõraste tulek on murendanud meie vanausuliste traditsioonidel põhinevat elulaadi," kurtis Apollinaria Repkina. Eriti raske olevat suvel: kui vanematele inimestele see, et Peterburist, Moskvast ja mujalt pärit suvitajad (osa neist peatub sugulaste juures, osa on endale siin oma maja soetanud) pidutsevad ja niisama ringi patseerivad, eriti korda ei lähe, siis kohalikud noored hakkavad samasugust hõlpelu ihaldama ega taha tööst kasvuhoones või sibulapõllul enam kuuldagi. Samas on Pihkva tänava elanikud natuke uhked ka, et võõrad end nende juures hästi tunnevad. Suurtest, lärmakatest ja ebaturvalistest linnadest tulijaile meeldib siinne vaikus ja rahu ning sõbralik ja aus rahvas. Ning muidugi Peipsi järv, mis hoiab ankruna paigal ka põliselanikke.
"Oleksite te paar nädalat tagasi tulnud, oleksite näinud luikede lahkumist ja kuulnud nende hingematvaid huikeid," ütlesid tädi Nadja teekülalised. "Siis oli meil siin tõeline luikede järv."
Haavatud sihtmärk
Ka Anastassia Aganitši vastasmajas elav Fjodor Maspanov ütleb, et kuigi elu on teda vahepeal kodunt õige kaugele viinud, saab tema hing tõeliselt rahu ainult siin, Peipsi ääres. "Kuigi meie seitsmeliikmeline pere pidi ühte kitsukesse tuppa ära mahtuma, oli mul suurepärane lapsepõlv: jooksime vabalt metsas ja järve ääres ringi ning suvel õigupoolest järvest välja ei tulnudki," meenutas Fjodor Maspanov. "Kuni leivapaluke laual, laps ju koduseid probleeme ei märka."
Esimest korda viis Fjodori kodunt väga kaugele armeeteenistus: sõjakomissariaadis lubati, et kui ta komsomoli astub, saab väga peene koha peale teenima. Astus - ja viskas kaks aastat labidaga polaarjoone taga lund. Pärast sõjaväge oli valida, kas tulla koju kurke kasvatama või vaadata veel laias ilmas ringi. Kuna teenistuse ajal oli Fjodor käe valgeks saanud sõjaväekirjasaatjana (esimene ilmunud sõnum oli küll toimetuses äärmiselt autorikaugeks redigeeritud, ent honorar, kolm rubla ja 60 kopikat, kulus marjaks ära: odavaim "poolik" maksis ju tollal vaid kaks kopikat rohkem), läks ta koos sõbraga Lvovi, kus asus Varssavi pakti maadele militaarajakirjanikke koolitav õppeasutus. Pärast kooli lõpetamist laskis end suunata Taškenti, kus ilmus sealse sõjaväeringkonna ajaleht "Frunzevets". Usbekimaa pealinnast komandeeriti Fjodor nii mõnelgi korral Afganistani, kus Nõukogude Liit parasjagu kohalikku elanikkonda relvade abil "õigesti" mõtlema ja elama õpetas.
Täit tõde neil komandeeringutel nähtust loomulikult kirjutada ei tohtinud. Sellest, et tulistati, võis kirjutada, aga sihitud oleks justkui mingite elutute sihtmärkide pihta. Sõjakorrespondentidel oli omavahel käibel sügavmusta huumori valdkonda kuuluv kõnekäändki: "Haavata saanud sihtmärk roomas mägedesse, vererada järel." Küsimusele, kuidas ta suhtub praegu Afganistanis toimuvasse, vastas Fjodor: "Ei taha ma ise sinna tagasi ega soovita ka kellelgi teisel minna."
Rist ja Lenin
Pärast Taškenti pidas vabalt poola keelt valdav Fjodor kaks aastat sõjaväekorrespondendi ametit Poolas ning siis otsustas end Moskvas sõjaväeakadeemias militaarväljaande toimetajaks koolitada lasta. "Kui 1991. aastal Sankt-Peterburgi ajalehe "Na Straže Rodinõ" toimetusse tööle läksin, tehti seal lehte veel, piltlikult öeldes, hanesule ja kirvega, kui kuus aastat hiljem sealt lahkusin, oli see juba enamvähem kaasaegne arvutiseeritud toimetus, kus oli reklaamiosakondki," ei varja Fjodor teatavat uhkusenooti.
Militaarsüsteemist lahkudes asutas Fjodor päris oma ajalehe "Baltiiskii Bereg", mille kaudu tahtis ajada hingelähedasemaid asju. Muuhulgas kirjutas ta seal Mustvee vanausuliste kultuurist. Paraku langes Venemaa majandus just siis koomasse ning pärast neljandat numbrit lõpetas Fjodori leht ilmumise, ta ise tuli aga koju Mustveesse ning hakkas koos vennaga järvel kalal käima.
Viimastel nädalatel seisab Fjodori paat aga rannas: järvevees hõljuvat praegu ringi mingi mustjaspruun lima, mis kalad eemale peletab ja võrgud ummistab, nii et järvele minna polevat mõtet. Selline jama olevat juba mitmendat sügist. Fjodor kasutab tekkinud vaba aega remondi tegemiseks: pika asjaajamise tulemusena on ta
maja, mida Maspanovid kunagi veel kahe perega jagama pidid, päriselt endale saanud ning nüüd on mõtet pingutada.
Kõrvalruume koristades leidis Fjodor ühest kunagisest majanaabrist maha jäänud puutahvlil Lenini pildi. Kui ta seda minema visata tahtis, öelnud tema praktilise meelega ema Nadežda Ivanovna, et ärgu visaku: tahvel olevat aus, sellel saavat hästi kala puhastada.
Toas aukohal seisab Maspanovitel aga hoopis teine mälestusese: rist, mille omaksed ainsa terve asjana leidsid Fjodori kaupmehest vanaisa Jermili sõja ajal maha põlenud maja ahervaremetest. Mis ususse puutub, siis on Maspanovite pere heaks näiteks siinsest sallivusest: sellest, et kadunud pereisa vanausuliste kirikus, Venemaalt Kirovi oblastist pärit pereema aga õigeusukirikus käis, ei tekkinud peres mingit probleemi. Fjodor käis isaga vanausuliste kirikus. Seda, et ta praegu igal pühapäeval kirikuteed jalge alla ei võta, pani üks naabrinaine talle natuke pahakski.
"Ei ole midagi: ta palvetab järve peal paremini kui meie siin," ütles tädi Nadja selle peale rahulikult. Ja Fjodori kunagine kirjandusõpetaja Maria Firsova kiitis tema viimaseid luuletusi. Luuletused, millest osa neli aastat tagasi koguna ilmunud, on Fjodoril nostalgilised ning muuhulgas on ta neisse püüdnud valada Peipsi hingust.
Kunagi tahaks ta kirja panna ka koduse Pihkva tänava ajaloo. See oleks tänuväärt materjal küll.
RIINA MÄGI
KULTUUR
Professor Ülo Vooglaid teab, kuidas omletist muna saab
Möödunud laupäeval korraldas Jõgevamaa Kodukandi Ühendus Sadala rahvamajas külade päeva.
Külaliikumise aktivistidega erinevatest valdadest ja linnadest kohtus professor Ülo Vooglaid. Tema juhendamisel toimus mitmetunnine seminar, kus analüüsiti külaelus toimuvaid protsesse ja otsiti võimalusi küla murede lahendamiseks. Päeva avas Kodukandi Ühenduse juhatuse liige, Jõgeva maavalitsuse majandusarengu osakonna projektinõunik Mati Jõgi. "Tervist, sädeinimesed," tervitas koosolijaid kodukandiühenduse esinaine, Saare vallast pärit taluperenaine Rita Kivisaar.
Sädeinimesteks kutsutakse mõtteerksamaid ja ettevõtlikke külaelanikke, kes oma kodukandi seltsielu hoogustamise on südameasjaks võtnud. Külarahva ühiskondliku aktiivsuse tähtsust toonitas ka Torma vallavanem Mati Kepp. "Mõnedki inimesed nurisevad vallavalitsuse ja vallavolikogu töö üle. Ise pole nad aga kohalike võimuorganite valimistelgi osalenud," lausus Torma vallavanem.
Leinaseisakuga mälestati hiljuti manalateele läinud Põltsamaa kandi koduloolast, külamuuseumi peremeest ja Karl August Hermanni pärandi uurijat Heino Joosti. Erinevaist paigust pärit külaaktivistid jagunesid laudkondadeks.
Professor Ülo Vooglaiu seminarloengul tuli neil seltskondadel kaasa mõelda, mitmesuguseid ülesandeid lahendada ja teistele oma arusaamasid tutvustada. Vooglaid pookis oma loengusse ka vaimukusi. Nii näiteks küsis ta, kuidas saab omletist muna. Koosolijad jäid pingsalt mõtlema. Professori sõnul olevat aga vastus lihtne - kanale tuleb omletti sööta ja peagi muneb ta uue muna.
"Professori jutust selgus, kui olulised on küla ja omavalitsuse vahelised kokkupuutepunktid. Samuti saime teada, kui vajalik on oskus püstitada eesmärke," rääkis Vooremaale Rita Kivisaar.
"Professor Vooglaiu loeng tõestas, kui keerulisi ühiskondlikke aspekte tuleb ette haldamises, valitsemises. Samas selgus, et inimestel jääb tihti puudu oskusest süsteemselt mõelda," ütles Mati Jõgi. Rita Kivisaar arvas, et koolituspäevi Ülo Vooglaiu juhendamisel tasuks korraldada ka edaspidi.
Sadala rahvamajja kogunenud külaliikujad tutvusid ka logokavanditega, mis olid esitatud Jõgevamaa Kodukandi Ühenduse sümboolikakonkursile. "Suurema heakskiidu pälvisid kaks kavandit. Ühel neist kujutatakse kübarat kui ühe mütsi all olemise sümbolit, teisel vankriratast. Mõlemaid logosid täiendatakse veel ja siis teeme otsuse," selgitas Rita Kivisaar.
Külapäev lõppes simmaniga, kus esines Siimusti kapell, estraadiring ja tantsurühm Maarjast ning naisansambel ja liikumisrühm Teine Noorus Tabiverest.
Paljudele õrnemast soost külaliikujatele sai osaks võimalus tantsida lugejakirjade suurmeistri, Vaiatu mehe Aleksander Kõrgesaarega, kes daame usinasti tantsima võttis ja neist igaühele midagi kõrva sosistas. Teised külapäeval osalenud vähesed mehed, näiteks Mati Jõgi, Mati Kepp ja Ülo Vooglaid eelistaid jalakeerutamisele jutupuhumist ja Eesti asja arutamist.
JAAN LUKAS
Tavaliselt tuleb looduse ilu nautimiseks toast õue minna. Jõgevlased võivad seda praegu ka õuest tuppa tulles teha: Jõgeva kultuurikeskuse galeriis on üleval nelja Jõgeva fotograafi, Harald Lindoki, Mihkel Vaheri, Johannes Haava ja Raivo Tasso looduspildid.
Jõgevamaa loodusfotonäituse idee pakkus Jõgeva Fotoklubile välja maakonna keskkonnateenistus, pakkudes asja teoks tegemiseks omapoolset rahalist toetust. Näituse ülespanek on tegelikult küllaltki kulukas asi: fotodest on vaja teha suured näitusekoopiad, need on vaja raamida jne. Fotomehed olid asjaga päri ning kui näitus kolmapäeval avati, ei olnud kitsid keskkonnateenistust kiitma: ilma nende antud impulsita oleks 26 aastat vana, ent viimasel ajal pisut uinuvas seisus fotoklubi pika pausi järel ühisnäitusega vaevalt et maha saanud.
Teiseks inspiratsiooniallikaks oli autoritele uus ja Jõgeva kontekstis enneolematute võimalustega näituseruum. Fotograafid viskasidki isekeskis nalja, et loodusfotonäitus on suurim (tegelikult üldse esimene) fotonäitus kultuurikeskuse galerii ajaloos. Natuke meelehärmi tegi fotograafidele küll see, et siinid, millele pildid nööride ja konksude abil riputatakse, on uues galeriis kõrgele lae alla paigaldatud. Õnneks on Mihkel Vaher parasjagu pikk mees ja pealegi elektrikuna kõrgustes ronima harjunud, nii et pildid saadi kuidagi üles.
Läksid rappa
Nelja autori kohta on töid tõesti päris palju: 43. Lõviosa neist on Harald Lindoki pildistatud. Objektidest on aga nelja autori vaieldamatuks lemmikuks olnud Endla looduskaitseala rabamaastikud. Harald Lindok ja Mihkel Vaher läinud möödunud sügisel kohe terveks päevaks rappa ning kui hommik õhtuks sai, olid nad tänu pidevalt muutuvale valgusele ja katkematule pilvede rännule näinud ära loendamatu hulga raba eri nägusid.
"Rabas olles tunned teatud aukartust, sest tajud, et raba on midagi palju rohkemat kui sa ise. Raba tasakaalustab, voolib sind. Ent üks asi on niisama raba rahu nautima minna, teise asi see, kui sa seal kaamera välja võtad ja raba poolt pakutavat jäädvustama hakkad, ning kolmas asi veel see, kui üritad rabas teadlikult oma pildiideed teostada," ütles Mihkel Vaher.
Kogenud fotomeestena Lindok, Haav ja Vaher (Tassot polnud avamisel kohal) naljalt enam niisama hea õnne peale fotopüssi palge ei panegi, vaid üldjuhul ikka juba teavad, missugust tulemust
saada tahavad. Seda tõestab asjaolu, et kolme mehe nägemused rabast on üsna erinevad. Aga eks raba ole modellina ikka vist tänuväärne ka: pakub miljon võimalust mängida pilvede ja nende peegeldustega tumedal laukaveel, väänduvate puuokstega, värvika samblapinnaga jne. Maakonna keskkonnateenistuse koolitusspetsialist Ulvi Kalvist igatahes väitis, et kui nende asutuse esindus Rootsi koostööpartneritele külla minnes kingituseks Lindoki rabapilte kaasa võtsid, sattusid rootslased lausa ekstaasi ja nõudsid, et neid siia vastukülaskäigule tulles kindlasti rappa viidaks.
Roheline igatsus
Loomulikult on näituseautoreid inspireerinud ka teised objektid: Lindokki näiteks Põltsamaa sillad, Pedja jõgi, Tammemäe talu ja Laiuse lossivaremed ning Haava Saadjärv. Tasso on seekord harrastanud linnujahti: eriti uhke on lähivõte oksal seisvast puhevil sulgedega hallist (allakirjutanu jaoks tundmatut liiki) linnust. Mihkel Vaheri komplektis torkab aga silma "Roheline igatsus" - tugeva kontseptuaalse algega pilt, mille peategelane, keset tuba seisev kummipuu, võib olla nii igatseja kui ka igatsuse tekitaja.
Tänapäeva inimene on vastikult mugavaks läinud, nii et isegi Jõgevasuguses linnas elades kipub loodusega sidet kaotama. Ses mõttes on neli piltnikku tänuväärse töö ära teinud ja linlasele looduse koju kätte toonud. Kusjuures nii atraktiivses vormis, et igaühes tung peaks tekkima kõike kord ka oma silmaga näha. Ning kui näinud on, siis uuesti vaadata - ühe vaatenurga võrra rikkamana.
RIINA MÄGI
Ega me siin Eestis ühe silmaga Euroopasse kiigates iga päev oma ugrimugri juurtele mõtle. Õnneks peetakse oktoobri keskel hõimupäevi, mis teema jälle päevakorda tõstavad. Jõgevamaal olid seekordsete hõimupäevade külalisteks neenetsid ja komid.
Esmaspäeval Tallinnas Estonia teatri talveaias värske presidendi Arnold Rüütli poolt avatud hõimupäevad kestavad pühapäevani ning nende peakorraldajaks on Fenno-Ugria Asutus. Jõgevamaale jõudsid Venemaalt Jamali-Neenetsi autonoomsest ringkonnast pärit hõimupäevakülalised teisipäeval. Nende võõrustajaks oli Pala vald, ent kolme maakonnas viibitud päeva jooksul jõudsid nad veel õige mitmesse paika. Külaliste vastuvõttu toetas Kultuurkapitali maakondlik ekspertgrupp.
"Meil kodus on juba külmakraadid ja lumi," ütles neenetsi rahvusest Sergei Hudi, Jamali-Neenetsi pealinnas Salehardis tegutseva Rahvuskultuuride Keskuse režissöör. Eestisse olid temaga kaasa kaasa tulnud tema rahvuskaaslane, Jamali-Neenetsi Õpetajate Täiendusinstituudi direktori asetäitja, pedagoogikakandidaat Valentina Njarui ning kaks komilannat, Priuralski rajooni rahvuskultuuride keskuse direktor Larissa Tšarkova ja sama rajooni koduloomuuseumi direktori Valentina Lõrmina. Neli külalist on aktiivselt tegelnud mitte ainult oma rahva folkloori esitamise, vaid ka selle kogumise ja uurimisega.
Seetõttu polnud ime, et nad Jõgevamaalgi siinse elulaadi ning kultuuri ja ajaloopärandi vastu sügavat huvi tundsid, nii et Laiuse lossivaremetest, Kuremaa lossist, Palamuse muuseumist, Elistvere loomapargist ja muudest atraktsioonidest neile nende pidevate saatjate, Pala kultuurimaja direktori Tiina Erese ja tõlk Natalja Laumetsa sõnul justkui veel vähekski jäi.
Maarja rahvamajas, Kuremaa lossis, Jõgeva hooldekodus ja Pala kultuurimajas toimunud etendustel jutustas Valentina Njarui kaasakiskuvalt neenetsite põdrakasvatusele ja kalapüügile keskendunud traditsioonilisest elulaadist. "Neenetsi peres omandavad lapsed eluks vajalikud teadmised ja oskused mängides ja vanemate tegevust jälgides," ütles Valentina, näidates, kuidas neenetsi tüdrukud pulkadest mängupüstkoda ehitavad. Muuseas, meie poodides grilltikke nähes väitsid neenetsid, et nende lapsed ostaksid kõik poed neist tühjaks: need olevat ideaalne materjal püstkoja ehk tšummi ehitamiseks.
Valentinal olid kaasas ka põdrasõrgadest meisterdatud nukud, kalaluudest nukutassid, tillukesed koopiad ehtsatest põdranahksetest kasukatest, mida neenetsid talvel kannavad jne.
Ühe laulu laulmine võivat neenetsitel koguni seitse päeva aega võtta: juhul, kui seitse päeva jutti tuiskab ja tšummist välja niikuinii ei pääse. Nii neenetsitest kui ka komidest külalised piirdusid siinmail küll lühemate lauludega, ent oma põnev lugu oli peidus igaühes neistki.
"Maagaasi loetakse Venemaa üheks olulisemaks rikkuseallikaks. Tegelikult tuleb 90 % kogu maailma gaasitoodangust just meilt Jamalist ning meil on hulgaliselt muidki maavarasid, ent ise me nende kaevandamisest kuigi palju jõukamaks ei saa," ütles Sergei Hudi. "Jamali uus kuberner on õnneks üsna uuendusmeelne ja saab Putiniga hästi läbi, nii et elu paranemist on vähemalt loota."
Kaugete külalistega vesteldes oli tunda, et tegemist on tõeliste oma rahvuskultuuri eest võitlejatega. Eriline üksteisemõistmine tekkis neil Jõgeva linnapea Ants Pajuga, kes nad üleeile oma kabinetis vastu võttis: on ju Paju juba aastaid pühendunud meie itta siirdunud rahvuskaaslaste jälgede otsimisele. "Meil Jamalis elab ka üks eestlane: Jaan Treller, kes alati meie hõimuüritustel eesti asjadest kõneleb. Tõsi: eesti keelt räägib ta juba halvasti, aga ta palus kõiki eestlasi tervitada," ütles Segei, lisades, et Jamali eestlasel Jaanil on oma neenetsist abikaasaga viis väga ilusat last.
RIINA MÄGI
Laupäeval on vähese ja vahelduva pilvisusega, peamiselt kuiv ilm. Puhub põhjakaarte tuul 2-8 m/s. Sooja on 4-8 kraadi.
Pühapäeval tuleb vahelduva pilvisusega, sademeteta ilm. Öösel puhub muutlik tuul 1-5 m/s, päeval puhuvad lõuna- ja edelatuul 2-6 m/s. Öösel on õhutemperatuur -5 kuni +4 kraadi, päeval on 4-9 kraadi sooja.
Laupäev, 20. oktoober 2001. a.
RAIVO SIHVER
Vello Mäesepp esitas lahkumisavalduse
JAAN LUKAS
Meie maakonna rahvas teeb põhjamaalastega aktiivselt koostööd
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Kuidas karistada roolijoodikuid?
Jõgeval küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVITŠ
KALEV KOTKAS,
Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige,
Mõõdukad
JUHTKIRI
20. oktoober 2001. a
ELU JA INIMENE
Pihkva tänav, rahvakeeli Golodai
RIINA MÄGI
KULTUUR
Professor Ülo Vooglaid teab, kuidas omletist muna saab
JAAN LUKAS
RIINA MÄGI
RIINA MÄGI