Vooremaa
"Lapsepõlvest
mäletan, kuidas lennukilt väetist külvati ja puude
lehed pärast kollaseks tõmbusid. Nüüd üritan
keskkonnatoetuse abil mahepõllundusele üle minna,"
ütles Süvalepas talu pidav Elmar Kuusik, kellel lootust 89
000 krooni toetust saada. FOTO: ARDI KIVIMETS
Tänu sellele, et Palamuse vald on koos Saaremaa Kihelkonna ja Lümanda vallaga arvatud põllumajandusliku keskkonnatoetuse rakendamise pilootalade hulka, saavad 25 Palamuse valla põllumajandustootjat tänavu ühtekokku ligemale poolteist miljonit krooni keskkonnatoetust.
Pilk põllumajandusministeeriumi koduleheküljel üleval rippuvale keskkonnatoetuse saajate nimekirjale võib palgapäeva eel sente veeretava keskmise jõgevamaalase kadedusest lillaks võtta: Paunvere põllupidajatele eraldatud toetuste summad varieeruvad 7930 kroonist 145 530 kroonini. Kui kogusumma 1 359 383 krooni 25ga jagada, saab toetuse keskmiseks suuruseks ligemale 55 000 krooni. Kui silmas pidada, et arvestatavaid talunikke on vallas vallavalitsuse maakorraldajate andmetel 60 ringis, siis sai toetust märkimisväärne osa neist. Tõsi, taotlejaid olnud rohkemgi: nii poolesaja ringis, ent kõiki neist ei peetud Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametis ehk lühendatult PRIAs, kus taotlusi läbi vaadati, rahuldamise vääriliseks. Kui liita juurde ka 39 Saaremaa põllumehele makstav, eraldab riik tänavu keskkonnatoetusteks ühtekokku pisut üle kahe ja poole miljoni krooni.
Euroopa moodi
Euroopa Liidus makstakse põllumeestele keskkonnatoetust juba ammu ja ega meid ilma sellise euroopaliku jooneta Eestimaa põllumajanduse palgel nimetatud liitu tahetagi. See-eest on lootust, et kui meid sinna kunagi vastu võetakse, maksab 75% keskkonnatoetustest kinni seesama euroliit. Et aga üleriigilise põllumajanduse keskkonnaprogrammi käivitamiseks on vaja enne umbkaudugi teada, kui palju selle peale raha ja aega kulub, missuguseid probleeme tekib programmi administreerimisega jne, otsustatigi süsteemi esialgu katsetada kolmel pilootalal, sealhulgas Palamuse vallas.
Ülearu kade kolme valla põllumeeste peale siiski olla ei tasu: teatud mõttes on nad ju katsejänesed. Pealegi pole toetusraha, millest 40% laekub nende pangaarvetele peatselt ja 60% sügisel, mingi nö puhaskasu, mis võimaldab näiteks perega Kanaari saartele puhkama sõita, vaid selle eest tuleb omajagu tööd teha: keskkonnatoetus pole subsiidium, vaid seda maksab riik keskkonnasõbraliku majandamise eest, mida võib käsitleda kui teenust, mida tootja pakub kogu ühiskonnale.
Peale keskkonnasõbraliku majandamise eest ette nähtud baastoetuse (see sõltub haritava maa suurusest) oli võimalik taotleda toetust lisameetmete, nagu mahepõllumajandusliku tootmise, eesti tõugu hobuse kasvatamise, kiviaia taastamise ja hooldamise, mitmeliigilise põõsasriba rajamise, tiigi või märgala rajamise ning põllumajanduslikust kasutusest ajutiselt väljas oleva võsastunud põllumajandusmaa hooldamise eest.
Kuigi PRIA kohalikku büroosse esitatud taotlusele tuli lisada peale keskkonnasõbraliku majandamise plaani veel hulk muid pabereid, pole Palamuse põllumeeste suust kuulda kurtmist, et toetuse taotlemine liiga keeruline oleks olnud: õppepäevad potentsiaalsetele toetusesaajatele algasid veel enne, kui valitsus 14. märtsil keskkonnatoetuse andmise tingimused ja korra kinnitas. Ning koolitus jätkub ka nüüd, kui toetusesaajatega ametlikud lepingud sõlmitud.
Koolitus ja pidev nõustamine peavad kaasa aitama sellele, et talunikud kõik lubatu nõuetekohaselt tehtud saaksid ning et PRIA esindajad ei peaks sügisel kontrollima tulles vastu võtma karmi otsust, et kevadel kätte saadud osa keskkonnatoetusest tuleb tagasi maksta ja sügisel saada loodetust ei maksa undki näha.
Tiigid ja põõsasribad
"Baastoetuse kõrval kujunes Palamuse kandi põllumeeste hulgas populaarseks toetuse taotlemine tiikide ja põõsasribade rajamiseks," ütles Argi Peepson Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskusest, kes õppepäevi korraldades toetusesaajatega pidevalt suhtleb. Seda hirmu, et sügisel kõvemaks raha tagasi maksmiseks läheb, ta aga ei tunne: talunikud käivad õppepäevadel korralikult kohal ja vähemasti teadmatusest ei peaks keegi küll vigu tegema.
"Mingit puhaskasu ma sellest 98 000 kroonisest toetusest küll ei saa. See kulub kõik ära tiigi projekteerimise ja kaevamise, põõsasriba jaoks taimede ostmise, kavandatavale 3,8 hektarilisele mahepõllundusalale marjaistanduse rajamise ja muu peale. Kompenseerimist vajab ka uute külvikordade sisseseadmisest ning väetiste ja taimekaitsevahendite kasutamata jätmisest tingitud saagikaotus," ütles talunik Ain Villems, lisades, et kuigi hingelt on ta ammu mahepõllunduse poolt, poleks ta ilma keskkonnatoetuseta veel riskinud sellele üleminekut alustada.
Suurima toetuse saav Andres Kalamees ütles, et osa peatselt laekuvast toetusrahast on juba ette kulutatud. "Tuli osta ristiku- ja herneseemet ning teha täiendavaid külve: need kultuurid peavad keskkonasõbralikul põllumehel külvikordades esindatud olema. 600 meetri põõsasriba rajamiseks vajalikud istikud loodan leida küll omast metsast, aga tööaega kulub selle peale ikka," ütles Kalamees. "Keskkonnatoetuse pluss on see, et osa sellest saab kevadel kätte. Muid toetusi, näiteks teraviljatoetust makstakse ju alles sügisel."
RIINA MÄGI
ARVAMUS
Peeglike-peeglike seina peal...
Teadmised olevat valgus. Pimedus aga sünnitavat koletisi. Teadmatus võib meid viia eelarvamuste ja komplekside ahelani, millest vaid murdosa kaugusele jääb ilmselt kõige destruktiivsem jõud - kahtlemine kõiges ja kõigis.
Jumala loomaaed pidavat olema väga rikkalik. Kuid erinevate hirmude maailm näib olevat veelgi rikkalikum. Inimene on vägagi uudishimulik olend. Ajendatuna oma loomupärasest vajadusest imada käsnana endasse tundmatu ja salapärasuse hõngu, ähmastuvad reaalsuse ja "müstika" vahelised piirid sedavõrd, et uute (ja sageli vägagi erinevate) elulaadide ja normide kujunemisel kaob ka (instinktiivne?) võime aduda negatiivsete emotsioonide tekkepõhjusi. Ühiskonna areng, millega kaasnevad pahatihti ka lõpuni lahti seletamata muutused, on parim hüppelaud hirmude ja eelarvamuste destruktiivsesse maailma. Loodetud korrastumise asemel pannakse alus veelgi ulatuslikumale kaosele ning toimub kõikvõimalike probleemide pidurdamatu kasv ja võimendumine? On see vigane loogika või karm reaalsus?
Arvatakse, et koguni üheksakümmet protsenti probleemidest ei saa käsitleda probleemidena, kuna need lahenevat iseenesest. Viis protsenti probleemidest olevat aga lahendamatud. Mis tekitab siis ühiskonnas kui ka meis endis kaosele sarnaneva moraalse pankroti, kui lahendusi peaksime otsima vaid tühisele osale meid ümbritsevatest vastuoludest? Kas lahenduste otsimine lahendamatutele asjadele? Või kartes hoopiski valesid asju maksame sedavõrd suurt lõivu oma paranoiadele, et palju elutähtsamate problee mide lahendamiseks ei jätku enam auru? Kirglikud soovid piiratud ruumis, mis ei leia õiget objekti või ideaalkujutelmale sarnanevat väljundit?
Tasub mõista, et psühhoosina toimiv lakkamatu amokijooks mammona nimel, teisalt põgenemine oma hirmude eest sandistab varem või hiljem hingeliselt nii püüdleja enda kui ka tema kaaskondsed. Siit moraal: elage oma elu võimalikult lihtsaks!
Mõtteline vahemik identiteedikriisist paranoiani on tõenäoliselt samavõrd määratlematu kui geniaalsuse eristamine hullumeelsusest ja vastupidi. Soovime või mitte, kuid inimese kui vägagi sotsiaalse olendi asukoha ja positsiooni ühiskonnas määrab "bumerangina" ära siiski tema enese isiksus, tema olemise peegeldus liigikaaslastelt.
Öeldakse, et mõtlema peab alati, kuid liiga palju mõelda ei ole kasulik. Võimalik, sest oma eluliste vajaduste rahuldamiseks peaksime endast "läbi laskma" vaid tühise osa tohutust kontiinumist nimega maailm.
Kui kogu see enam-vähem harmooniliselt funktsioneeriv konglomeraat jagada tinglikult kolmeks erinevaks osaks, jõuame veidra tõdemuseni, et asju, mille olemasolus me oleme veendunud, on palju vähem kui neid, mida me (veel) ei tea või mille olemasolu võib vaid oletada.
Kõik me teame, mis asi on peegel. Samas teame aga sedagi, et igaüks meist on peeglit kasutama õppinud ning ilmselt vaid tänu sellele, et erinevalt loomadest omame mõningaid (sünnipäraseid?) eeldusi nn pööratud maailma tunnetamiseks. Ometi näitab reaalne elu veenvalt, et (teadlikult) suunatuna ähmastab pisutki üle võimendatud tagasiside kiiresti iga isiksuse identiteedi ning viib tundmatu geneesiga hirmude tekkimiseni. Olgu selleks siis kas või jälitusmaania. Mis lahtiseletatuna võiks tähendada lakkamatut võitlust iseenda rumalusega müütilise "parema homse" nimel.
Võibolla seepärast ei kipugi me "õnnesärgi" ja "kurja saatuse", juhuse või ratsionaalse kaalutluse, sõnapidamatuse või verbaalse düsenteeria taga nägema õnne või ebaõnne (peamise?) põhjusena iseennast? Isegi juhul, kui me vastaksime sellele küsimusele jaatavalt, ei puudu selles paradokside jadas tuntav annus fatalismi.
Igal medalil on siiski ka teine külg. Tasub süviti enesele teadvustada, et elame ajastul, mil teaduse ja tehnoloogia uusimad avastused tuuakse avalikkuse ette võibolla alles kümnete aastate möödudes. Seetõttu võime ilmselt vaid aimata, mida tegelikult kujutab endast nii (paljukirutud) sensitiivsus, tänapäevane kõrgtehnoloogia kui ka tipptehnika.
Miks peaks (siiski mõneti müstilise) maailmavõimu arsenalist puuduma ka vahend nii massidega manipuleerimiseks kui ka spetsiifilisemat laadi "paranoiakollete" loomiseks? Heitkem nüüd pilk iseendasse kui ka teid ümbritsevasse keskkonda ja küsigem: "Kas maailma suurimaks saladuseks võib olla igasuguste saladuste täielik puudumine?" Tõdemus, et "midagi on tõepoolest nihu", võbeleb ju igas inimeses. Veel üks paranoia?
Ilmselt mitte. Võib osutuda vägagi tõeseks, et kõik me oleme (vajaduse korral) vägagi avaliku elu tegelased. Omaette küsimus on see, kellele, millal ja kuidas see selgeks tehakse.
JAANUS AUA
Jõgevamaa Mõõdukate tulevik on lootusrikas
Rahvaerakonna Mõõdukad 19. mai üldkogu pälvis suurt tähelepanu. Ka Vooremaas.
Põhjusi on mitu. Seadsime üles oma presidendikandidaadi Andres Tarandi, kellest õigupoolest ju kaks aastat on räägitud. Teiseks valisime erakonna uueks esimeheks Toomas Hendrik Ilvese, sest kõrge eetikaga Andres Tarand ei pidanud sobilikuks jätkata parteijuhina olukorras, kus temast võib saada kogu Eesti president. Kolmandaks määratlesime end sotsiaaldemokraatidena.
Ma ei nimetaks seda järsuks vasakpöördeks, kuigi sõna "sotsiaaldemokraatia" polnud varem ei erakonna Mõõdukad ega Rahvaerakonna programmis. Sellesuunalist poliitikat oleme ju kogu aeg ajanud. Miks siis äkki nüüd? Loomulikult on seda vaja meile endile, kuid kindlasti ka neile, kes armastavad otsuste tegemisel kindlaid sümboleid.
Rõhutan aga kohe, et tänapäeva sotsiaaldemokraatial pole midagi ühist Vladimir Uljanovi juhtimisel proletariaadi diktatuuri rajanud Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ning selle järglastega ükskõik kus. Samas ei toeta me turustiihia ülistajate väidet, et turg paneb ise kõik paika. Ta ei tee seda majanduseski, saati siis ühiskonnas tervikuna.
Nende kahe seisukoha vahel paiknebki nüüdisaja sotsiaaldemokraatia "kolmas tee". Eesti ühiskond on praegu kaldu. Eelmise kümnendi reformid olid hädavajalikud, kuid ühekülgsed. Esiplaanile seati majandus ja unustati inimene. Toomas Hendrik Ilves tõdes üldkogul, et suuresti on Eesti edu taga tööjõu kunstlikult madalal hoitud hind. Niimoodi jätkata ei saa. Ei saa jätkata ka, kui töötute osakaal on üle 13%. Tööhõive kasv on kindlaim tee vaesust vähendada ja töö olemasolu üks põhieeldusi, et inimene end täisväärtuslikuna tunneks.
Neist põhimõtetest lähtudes ongi Mõõdukad oma poliitikat ajanud. Oleme teinud üsna palju. Esimesena meenuvad lapsehooldustasu ja pensionide indekseerimine ning ettevalmistus kogumispensioni, tööõnnetus ja kutsehaigus ning töötuskindlustuse kehtestamiseks. Meile on ette heidetud sedagi, et kahe aastaga on riigi antavate toetuste maht kasvanud 47%. Olen nõus, Eesti ei pea olema abisaajate riik, kuid hädasolijale tuleb paratamatult abi anda.
Inimesed on Mõõdukaid märganud, kuigi me ei tao igal võimalikul ja võimatul juhul rusikaga vastu rinda. Hoolimata iga valitsuse paratamatust mainelangusest püsib meie reiting endiselt 1999. aasta valimistulemuste lähedal. Ka Jõgevamaal.
Ilma suurema kärata oleme Mõõdukate ja Rahvaerakonna ühinemise järel siin oma struktuuri korrastanud. Meil on seitse osakonda, uuemad Palamusel, Tabiveres ja Saarel. Kui 22. mai Vooremaa loetles nelja vallavanemat, nimetas ta seda jäämäe veepealseks osaks. Lehel on õigus: Mõõdukate piirkonnaorganisatsiooni kuulub ligi 200 inimest. Oluline on, et kogu aeg tuleb lisa uue põlvkonna arvamusliidrite seast. Loomisel on erakonna naisorganisatsiooni "Kadri" kohalik ühendus. Äsjasel Kesk-Eesti messil oli suur huvi Noorte Mõõdukate boksi vastu. Jõgevamaa Mõõdukad on esindatud erakonna juhatuses, volikogus ja Riigikogus. Seega on Jõgevamaa Mõõdukate tulevik lootusrikas.
Lõpetuseks. Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei keskbüroo esimees Heiki Sillari kutsub Mõõdukaid dialoogile. Meil pole midagi dialoogi vastu kellegagi, kui suudame ühisosa leida. Küll on kahel erakonnal erinev arusaam suhtumises Euroopa Liitu ja NATOsse. ESDTP juht Tiit Toomsalu teatas avalikult, et esimesena Riigikogus esindatuist on tema partei mõlemale vastu. Meie näeme, et ühinemine valdavalt sotsiaaldemokraatliku Euroopaga on Eesti julgeoleku tagatis ning aitab lahendada meie sotsiaalprobleeme. Ja ega ESDTP pidev vassimine väliskontaktide osaski koostööle kaasa aita.
MEELIS PAAVEL,
Riigikogu liige,
Rahvaerakond Mõõdukad
JUHTKIRI
Üleeile tutvustas sotsioloogilisi uuringuid korraldava uuringufirma Saar Poll juht Andrus Saar avalikkusele viimatise, eestlaste eluaseme teemalise uuringu tulemusi. See kajastab nii inimeste soove, vajadusi kui ka tegelikkust. Uuringu põhjal soovib kaks kolmandikku Eestimaa 21-35aastastest elanikest oma eluaset kas siis remontida, ümber ehitada või uue vastu vahetada. Võimalused oma kodu muretsemiseks või elamistingimuste parandamiseks on aga piiratud. Nii võib paljude noorte perede jaoks oma kodu jäädagi vaid ilusaks helesiniseks unistuseks. Unistusteks teatavasti tingimusi ei seata, perele kodu soetamise nimel laenu võtmiseks aga küll. Sellesama uuringu põhjal selgub, et igal kolmandal küsitletul ei ole majanduslikult võimalik pangalaenu võtta. Takistuseks saavad lisaks sellele ebakindlus tuleviku suhtes ja kindla töökoha puudumine.
Kui pensionäridel ja enamikul keskealistest on eluase saadud õndsal nõukogude ajal tegelikult ikkagi tasuta ning hiljem on see harilikult võimaldatud tööaastate eest päriseks saada, siis noorematel tuleb otsida oma elu alustamiseks teisi teid. Seega võivad eri vanuses inimeste unistused olla väga erinevad. Kes unistab endale ilusama kodu saamisest, kes lihtsalt mistahes peavarjust.
On päris kindel, et kui noor pere endale püsivat kodu tahab, peab ta ühtlasi võlaorjuse endale kaela võtma. Kuigi pangad seavad järjest soodsamaid tingimusi laenude saamiseks ja kinnisvaramaaklerid on valmis vahendama tehinguid korterite ja majade soetamiseks uhketes elamurajoonides, jääb tegelik elu kahjuks kõigest sellest järjest kaugemale. Unistuste kodu võivad endale saada vaid üksikud väljavalitud.
Ometi on maal suurtes ühismajades ja Jõgevamaa linnadeski kortereid võimalik osta ka suhteliselt vähese raha eest. Tallinnaga võrreldes on see ju lausa võileivahind. Kui pole töökohti ega tulevikuväljavaateid, siis vaevalt seda nn võileivahindagi jätkub või mõtet välja käia oleks.
Kui mõni aeg tagasi kutsus Tallinna linnapea Jüri Mõis kõiki Tallinna elama, miks ei võiks Jõgeva linnapea nüüd omakorda kutsuda osa tallinlastest hoopiski Jõgevale, siin on elamistingimused ju lahedamad.
24. mai 2001. a
MAJANDUS
Hiline kevad ei ole põllutöid seganud
Vaatamata ligi kahe nädala võrra hilinenud kevadele lõpetas enamus põllumehi kevadkülvi juba nädal aega tagasi. Need, kel on veel teravilja külvata ja kartulit panna, ei ole ka hiljaks jäänud, sest ilmad on külmemaks läinud.
"Lõpetasime täpselt eelmisel neljapäeval. Hiljem hakkas vihma sadama," rääkis Puurmani PÜ tegevdirektor Arvi Kink Vooremaale. Üks Jõgeva valla talunik lausus, et lõpetas külvi väga õigel ajal: poole tunni pärast tuli vihmavaling. Kolmandat aastat järjest olevat loodus teda külvi ajaga õnnistanud.
Elu on justkui stabiliseerunud
Juba teist aastat teeb põllumees kevadtöid ilma, et kompenseeritaks kütuseaktsiisi. Elu on teatavas mõttes stabiliseerunud, sest paljudel tegevpõllumeestel on külvipinnad jäänud eelmiste aastate tasemele. Saare valla Oduvere küla taluperemehe Kalju Londoni arvates on elu stabiliseerunud selle arvelt, et tegevpõllumeestel on tehnika soetatud ning raha tuleb kulutada peamiselt kütuse ja väetiste ostuks.
OÜ Härjanurme Mõis tegevdirektori Mart Toominga andmetel on kõik tööd kallinenud, kuid teravilja kokkuostuhind püsib juba aastaid ühel tasemel, keskmiselt 1.50 krooni kilogrammi kohta.
Eelmise aasta piima kokkuostuhind jäi aga 1997. aasta tasemele. Sel aastal on piima hind veidike tõusnud ja kõigub 3.30 krooni juures kilogrammi eest. Ka OÜ Lustivere Agro ja OÜ Vaimastvere Agro juhataja Rünno Marmori andmetel ei ole piima hind võrreldes kütuse hindadega sama palju tõusnud.
Reinu talu peremehe Jaan Allingu andmetel ei ole uusi talunikke juurde tulnud - enne annavad nad maa ära kui harima hakkavad. Osa ongi nii toiminud ja maa teistele talunikele harida andnud.
Jõgeva maavalitsuse majandusosakonna juhataja Jaan Aiaotsa andmetel on söötis maid pea igas vallas. Palupere kandis söötis maid ei ole, kuid Saare ja Voore kandis on Kalju Londoni andmetel söötis maid palju.
Vili loomasöödaks
Laiuse POÜ peaagronoom Ares Moor ütles Vooremaale, et kahe nädalaga said külvid külvatud ning kartul ja poolsuhkrupeet maha pandud. "Tehnika alt ei vedanud. Kokku tegime kevadtöid 1100 hektarit, kusjuures ligi 800 hektarile külvasime suvivilja, 22 hektarile poolsuhkrupeeti ja 12 hektarile kartulit. Enamus vilja läheb loomasöödaks," lausus Ares Moor.
OÜ Sadala Agro peaagronoomi Ahti Kalde sõnul on ka neil enamus viljast külvatud. Külvata on veel hilist otra. Suvivilja külvati tänavu 800 hektarit ja rapsi 200 hektarit.
Rünno Marmori sõnul lõppes teraviljakülv Lustiveres eelmisel nädalal. Suvivilja külvati 550 hektarit. Vaimastveres on külvata veel kaera, mis kasvatatakse loomasöödaks.
OÜs Härjanurme Mõis külvati otra 300 ha, nisu 150 ha, rapsi, rüpsi 170 ha. Torma POÜ külvas suvivilja 900 ha, Puurmani PÜ 550 ha ja AS Perevara ligi 600 ha otra.
Palamuse vallas tegutseva firma OÜ Puidukaubandus uus juht Urmas Jalakas kevadtööde üle väga ei kurda. Võrreldes sügisega on elu edasi läinud. Sel kevadel künti ligi 500 hektarit põldu ja külvati 500-600 hektarit suvivilja.
"Meie talus on vili külvatud ja juba üleval. 50 hektarile külvasime põhiliselt kaera ja herne segu ning kartul on maha pandud kaheksale hektarile. Ka köögiviljad on külvatud, sealhulgas porgandit neli, kaalikat kaks ja punapeeti kaks hektarit," lausus Rahemäe talu peremees Tarmo Liias Tapikult.
Suureaia talu perenaise Sirje Ali andmetel külvasid nad suvivilja üle 70 ha, mis läheb loomasöödaks, sealhulgas 6-7 hektarit "Triticalet". "Seemne ostsime Kolmoja talu peremehe Agu Kaju käest. Kartul on meil veel panemata, seda kasvatame lehmade jaoks. Mul on tänini meeles tunnustatud põllumehe Mart Uudla sõnad, et kartul on piimapump. See ongi nii, sest möödunud aastal saime keskmiselt lehma kohta üle 6000 kg piima," sõnas Sirje Ali. Ta lisas, et nad müüvad piima ASile E-Piim, kes kindlustab neid ka väetistega.
Vili võrsunud, rohukasv hea
"Vili on külvatud ja üleval. Tundub, et on hästi võrsunud," lausus Jaan Allingu. Jõgeva Sordiaretuse Instituudi asedirektori Vahur Kuke andmetel oli ilmastik külvi ajal soodne. Ka vili on hästi idanenud. "Vanarahva tarkuse järgi annab praegune külm lootust soojaks jaanipäevaks ja soodsaks koristusajaks," rääkis Vahur Kukk. Kalju Jalakas Jõgeva Talunike Liidust lisas, et madala temperatuuriga toimub vilja juurdumine paremini. "Kui läheb soojemaks, on tänavune kevad põllumehele soodne olnud," arvas ta. Mart Toominga arvates teeb tänavuse kevade eriliseks asjaolu, et õiget öökülma ei ole olnud. Seetõttu on ka rohi hästi kasvanud. "Loodame väga head esimest niidet," lisas ta.
"Rohukasv on kevadest ette jõudnud. Aasrebasesaba juba õitseb. Silotegemisega saab tänavu alustada juba varem kui tavaliselt, mai lõpus," kommenteeris Ahti Kalde.
RAIVO SIHVER
Kevade PÜ vara saatus on lahenemas
Valgas toimus kohtuistung, kus arutati pankrotihalduri protesti rendilepingu vastu, mille olid sõlminud põllumajandusühistu Kevade (pankrotis) ning Valga Liha- ja Konservitööstus.
1999. aastal sõlmisid nüüdseks pankrotistunud Kevade põllumajandusühistu ning AS Valga Liha- ja Konservitööstus rendilepingu, millega põllumajandusühistu varad anti kahekümneks aastaks rendile Valga Liha ja Konservitööstusele. Rendile antud varadeks on loomakasvatushooned ja põllumajandustehnika.
Põllumajandusühistu Kevade panktotihaldur Anne Tammer vaidlustas lepingu lähtudes pankrotiseaduse paragrahvist, mis tunnistab kehtetuks võlgniku tehingu, mis on sõlmitud ühe aasta vältel enne pankrotimenetluse algatamist.
"Valgas toimunud kohtuistungil otsust vastu ei võetud, sest pankrotihaldur ning Valga Liha ja Konservitööstuse esindajad avaldasid soovi saavutada kokkulepe rendilepingu tähtaja muutmiseks ning võimalikeks läbirääkimisteks varade edasise ostu üle," lausus pankrotitoimkonna esimees, jurist Terje Mikk.
JAAN LUKAS
KULTUUR
Eesti ulmeajakirjad kiratsevad
Kuivõrd Eestis on vaid kaks ulmele ja fantasyle spetsialiseerunud väljaannet, siis seda lihtsam on neid kritiseerida. Ja kriitika on teadupärast progressi üks peamisi alustalasid.
Internetis tuhnides leiab huviline üsna kergesti üles moodustise nimega Eesti Ulmeühing. Seesinane organisatsioon annab välja võrguajakirja Algernon, on täitnud oma põhikirjade, ulmelistide ja muu seesugusega hea mitu hektarit võrguruumi, ning jagab igal suvel ulmeauhinda Stalker. Nii palju kui mina aru saan, pesitseb EUÜ Tartus ja koondab endas peamiselt just sealtkandi inimesi.
Vist kogu organisatsiooni eksistentsi ajal on olnud üks põhitegijatest kirjastuse Elmatar toimetaja Jüri Kallas. On ta siis parajasti EUÜ president või mitte, tema sõnal on Tartu kandi ulmikute silmis kaalu. Vahel koguni nii palju, et teisitimõtlejaid kiputakse verbaalse sopaga üle valama.
Hulk aastaid tagasi tahtis EUÜ üllitada paberist ajakirja Terra Fantastica, mis oleks pidanud saama uueks ja edumeelseks ulmeväljaandeks. Ajakirjale tehti kõvasti reklaami ja meelitati inimesi saatma EUÜle kümme raha ajakirja esinumbri omandamiseks. Suurepärane üllitis jäi aga tegemata ning vähemasti minule on ulmeühing siiamaani kümneka võlgu.
Kuivõrd samal ajal hakkas Eestimaal vohama internet, said ulmikud peagi valmis elektroonse ajakirja, mille lugemine ei maksa mitte midagi. Et tasuta kättesaadavus Algernoni pea ainuke pluss on, see ei ole EUÜ silmis vist tähtis. Nemad on oma panuse andnud.
Ulmeühing paistab üldse silma väga "tegusa" ja "aktiivse" organisatsioonina. Kord, kui käisin nende aastakoosolekul, teatas eeskõneleja kokkutulnutele naeratades, et "ühingu aastaseks tegevuseks oli üks koosolek ja Stalkeri auhinna väljaandmine". Nojah. Mina ootaks organisatsioonilt, mille põhikirjas seisab et "ühing on loodud Eesti ulme arendamiseks", väheke asjalikumat tegutsemist.
Ehk on nad vahepeal veel mõned koosolekud pidanud ja paar Stalkerit välja jaganud. Loodaks väga.
Teisest küljest on Estconi nimeline üritus, kus Stalkereid jagatakse, ulmekirjaniku Belialsi väitel paras joomapidu. Lisage siia veel fakt, et nii Tallinna kui ka Tartu ulmehuvilised teevad oma igakuiseid kokkutulekuid kohalikes kõrtsudes. Järeldus: Eesti ulme areneb. Kainest lausjoobnuks. Kirjutada, lugeda pole vajagi, teise pudeli pealt võib juba rohelisi mehikesi nägema hakata.
Lisaks Algernonile on Eestis teinegi ulmeajakiri, Mardus. Mardus ilmub juba oma kümmekond aastat ja kuni viimase ajani ainult paberil. Mingid alged on nüüdseks ka võrgus kättesaadavad. Kui kaht ajakirja võrrelda, siis enamuse plusse teenib endale Mardus, mis tundub Algernonist mitmekülgsem ja huvitavam.
Algernoni häda on selles, et pärast mõningaid sisulisi ümberkorraldusi on selle populaarsus lugejate ja iseäranis kirjutajate hulgas langenud. Keda huvitakski ajakiri, mille ühes numbris on ainult üks jutt pluss kilomeetrite viisi lugejakirju?
Marduses on sisu täiesti korralik ja varieeruv, kuid ajakirja kättesaadavus jätab soovida. Kogu oma eksistentsi on Mardus piinelnud ebamääraste ilmumisaegadega ja sama mure vaevab ajakirja siiamaani.
Tulemus sai niisiis üsna vilets, aga ehk see paraneb ajapikku. Paadunud ulmesõbrana ma igal juhul natuke loodan.
VALE-DMITRI
Muusikakoolis lõpetas juubelilend
Möödunud laupäeval anti Jõgeva Muusikakoolis lõputunnistused kooli 40. lennule.
Kui mõnel aastal on saanud muusikakooli lõpetajad lausa ühe käe sõrmedel üle lugeda, siis tänavust kümne õpilasega lendu pidas kooli direktor Merike Katt suuruselt üsna parajaks. Seitse aastat tagasi alustas, tõsi küll, veelgi rohkem - 15 õpilast, ent muusikakoolis õppimine on üsna aeganõudev ja pingeline tegevus, nii et "kaotused elavjõus" on loomulikud. Eriti hea meel oli direktoril aga selle üle, et õnneliku finišini jõudis tänavu ka kolm noormeest: muusikakoolis annavad ju enamasti tooni tüdrukud.
Nagu ikka, oli lõpetajate hulgas kõige rohkem klaveriõpilasi: Merili Paulus ja Kadri Toit lõpetasid õpetaja Riina Ilvese klaveriklassi, Evelin Vahtra õpetaja Gerda Heinmaa klaveriklassi, Merli Siirak ja Birgit Kuningas õppisid klaverit aga üldosakonnas õpetaja Irina Sireli käe all, olles üldse esimesed üldosakonna lõpetajad Jõgeva Muusikakooli ajaloos. Üldosakonna õpilased õpivad, nii nagu teisedki, seitse aastat, ent pisut leebema õppekava järgi.
Kõik kolm noormeest, Kaur Kittus, Kaupo Kruusaauk ja Paavo Prii lõpetasid õpetaja Eha Niglase akordioniklassi ning Ulla Küüts ja Liis Maarand õpetaja Ene Pedaste viiuliklassi. Puurmani vallast pärit Liis pälvis hea õppeedukuse eest lisaks lõputunnistusele ka kiituskirja.
Viimased kaks nädalat olid lõpetajaile üsna närvesöövad: tuli läbi teha solfedžo suuline ja kirjalik ning eriala lõpueksam, samuti muusikaloo arvestus. Aktusel ei pidanud lõpetajad siiski paljuks veel igaüks ühe palaga esineda - saalitäie pereliikmete, sugulaste ja sõprade rõõmuks.
Õppeaasta muusikakoolis siiski veel lõppenud pole: neljandal klassil on sel nädalal üleminekueksamid, teistel jätkuvad tunnid tavalises korras. Nii mõnelgi aastal on ka uute õpilaste vastuvõtukatsed toimunud enne suvevaheajale minekut, tänavu korraldatakse need aga augusti teisel poolel. Osalt ajendab kooli seda tegema asjaolu, et praegu ei oska veel keegi öelda, kuidas hakkab kooli elu mõjutama peatselt rakenduv töö- ja puhkeaja seadus, mis seab piirangud asutusesisesele kohakaaslusele. Võib juhtuda, et selle seadusemuudatuse tõttu ei saa õpetajad tunde anda senises mahus ning sellest lähtuvalt tuleb siis vastu võtta ka vähem õpilasi.
5. juunini saab aga muusikakooli saalis näha emadepäevaks üles pandud näitust "Lapselt emale". Vahvate ja värvirõõmsate, põhiliselt lilli ja emasid või lihtsalt naisi kujutavate piltide autoriteks on Jõgeva Kunstikooli õpilased.
RIINA MÄGI
17. mail käisid Jõgevahe Pere lauljad ja tantsumemmed vastukülaskäigul Vaimastvere lauluklubil.
Kokkusaamine toimus Vaimastvere Põhikooli ruumides, kus meile esinesid õpilased toreda kontserdiga. Loeti luuletusi ja lauldi toredaid laule emadest, vanaemadest, kevadest ja kodust. Kuulasime ka saksofonipalu kitarri saatel ja imetlesime noorte neidude liikumiskava.
Kooli direktor ja õpetajad tutvustasid meile oma koolimaja. Ruumid on kenasti remonditud, valgusküllased ja lausa kutsuvad õppima. Akendest avanes kaunis vaade põlispuudele ja kaunilt pügatud rohelisele murule. Koolis õpib üle 150 õpilase. Koolil on aga üks suur mure - koolil puudub võimla või muu suurem ruum, kus saaks palli mängida ja talvel võimlemistunde läbi viia. Koolis oli üles pandud näitus, kus oma käteosavust demonstreerisid õpilased, emad ja vanaemad. Esemeid oli valmistatud lapitehnikas, kootud telgedel ja varrastega, heegeldatud jm.
Näitus üle vaadatud, kogunesime jälle esinemisruumi. Nüüd etendasid lauluklubi liikmed Asta Paeveeru juhendamisel "ooperi" "Naisevõtt pole naljaasi". "Ooperi" esiettekanne võeti kuulajate poolt vastu tugeva aplausiga. Edasi juhatati kõiki sööklasse, kus maitsesime ja kiitsime perenaiste valmistatud pirukaid ja saiu. Jõgevahe Pere lauljad tutvustasid oma uuemat repertuaari, tehti ka ühislaule. Aeg möödus ruttu ja käes oligi ärasõidu aeg. Meid jäi saatma loojuv kevadine päike ja lindude koorilaul.
Suur tänu Vaimastvere koolile ja lauluklubile meeldivalt sisustatud õhtupooliku eest.
EVI TÄHT,
Jõgevahe Pere laulja
Tartus tuleb alternatiivfilmide festival
29. juunil linastuvad Tartu kinos Illusioon filmid, mida praktiliselt mujal, teleris ja kinos ei näe.
Toimub II Rahvusvaheline Tartu Alternatiivfilmide Festival. Filme tuleb mitmest žanrist, igasuguse olemise ja tegumoega, kuid ühendab neid see, et nad ei püüagi sarnaneda sellega, mida iga päev meile filmikunsti nime all pakutakse. Kui keegi teie piirkonnas teeb ka filme, mis ei püüa otseselt imiteerida TVs ja kinos nähtut, vaid annavad voli inimese vabale vaimule, siis on ta teretulnud Tartu festivalile. Sellest oleks soovitav teatada kas eposti teel mardus@email.ee, telefonil (07) 424 248 õhtuti või posti teel: Mardus, Ravila 60-11, Tartu. Viimasel aadressil paluks saata ka oma filmid VHS videokassetil kuni 10. juunini.
TART FILM
Põltsamaal kõlas rock lossitorni taastamiseks
Möödunud laupäeval kõlas Põltsamaa lossihoovis nii tasakaalukam kui ka kärtsuvam ockmuusika. Lossikontserdil esinesid alati intellektuaalne ja samas jõuline laulumees Tõnis Mägi ning teised Eesti tippmuusikud. Kontserdist laekunud tulusid kasutatakse lossi väravatorni taastamiseks.
Lossikontserdi proovid algasid lossihoovis keskpäeval. Õhtul kella kuue paiku hakkasid saabuma esimesed pealtvaatajadkuulajad. Muusikahuvilisi ootas meeldiv üllatus: Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli õpilased pakkusid klaasikese Põltsamaa veini. Kooli direktori kohusetäitja Viive Kibena jälgis nõudliku pilguga, et teenindamine korralikult laabuks.
Üldist rõõmsat ja ülevat meeleolu rikkusid pisut vihmapiisad. Kontserdi algul tuli esimesena lavale Põltsamaa sarmikas linnapea Margi Ein, kes pidas kõne lossist ja selle taastamisest. Linnapea tänas ka kümneid sponsoreid, kes Lossikontserdi korraldamist toetasid.
Seejärel tuli lavale trio KOOOS (kolme oga sõna viitavat muusikute koostööle ja üksmeelele), kuhu kuuluvad laulja Tõnis Mägi, Riho Sibul ja Robert Jürjenthal. "Siin, kus lossitornid puudutavad kuud." Nende sõnadega alustas Mägi oma laulutsüklit. Avalaulu oli kirjutanud ta ise Pärsia luuletaja sõnadele.
Kontserdi esimene pool oligi üldiselt mõtlikum ja vaimsem. Nii kõlasid laulud "Aeg on ajatu", "Veenus", "Pühendus" ja "Tuulemeelne".
"Tõnis Mägi teeb alati head ja rahustavat muusikat," arvas vaheajal üks pealtvaatajatest, Puurmani vallavolikogu esimees ja Jõgevamaa kardispordi eestvedaja Peeter Kallasmaa.
Kontserdi teine pool algas värvusmuusika sähvatuste ning tõelise kärtsu ja mürtsuga. Lavale tuli üllatusesineja, noorte meeste ansambel Recycle Bin, kus muuhulgas esineb ka tuntud muusiku, Jõgevalt pärit Raul Vaigla poeg Robert Vaigla. Muide, kontserdil viibis ka Raul Vaigla, kes mõne pala esitamisel poistebändiga ühines. Pealtvaatajate hulgas jälgis tähelepaneliku pilguga mõlemaid muusikuid Rauli ema ja Roberti vanaema Vaike Vaigla.
Ka Tõnis Mägi repertuaar oli kontserdi teises osas mürtsuvam ja hoogsam. Rock kõlas sedavõrd temperamentselt, et mitte ainult noored, vaid ka keskealised pealtvaatajad hakkasid selle kõlades paigalsammul tantsima. Tantsuhoogu võis põhjustada nii mõnus muusika kui ka külm ja vihmane ilm.
Kontserdi peaesineja Tõnis Mägi ütles Vooremaale: "Repertuaar oli Lossikontserdi jaoks spetsiaalselt valitud ning avalikel esinemistel kordamisele ei tule. Põltsamaa lossihoov on põneva ajalooga paik, kus esinemine mõjub igati meeliköitvalt. Põltsamaa lossi taastamisega seotud probleemid vajavad tähelepanu ja nii on hea, et Lossikontsert korraldati."
Põltsamaa linnapea Margi Eina sõnul laekus Lossikontserdi piletite müügist 20 000 krooni.
JAAN LUKAS
SPORT
Lasteaed-Algkooli Tõruke liikumisõpetaja Anu Merivee initsiatiivil ja juhataja Helje Tamme innukal kaasabil sai Põltsamaal teoks Põltsamaa piirkonna seitsme lasteaia esmakordne jõuproov spordis. Suure lusti ja hasardiga võistlesid ühtses võistlusvormis Puurmani, Lustivere, Adavere, Esku, Kamari ning Põltsamaa Mari ja Tõrukese eelkooliealised lapsed. 50 m jooksus olid tüdrukutest kiiremad MariLiis Ani (Tõruke), Kristi Voll ja Kristen Viks (mõlemad Mari), poistest aga Romet Tamm (Tõruke), Ain Ernits (Esku) ja Andre Kuldmaa (Tõruke). Palli täpsusviskes olid tublimad Sander Grünbaum (Esku), Raido Tigane (Tõruke) ja Janek Haasma (Esku). Hüpitsaga hüppamises (koosjalu) olid teistest särtsakamad Aliis Leller, Gertu Kinks (mõlemad Tõruke) ja Marine Paju (Puurmani) ning vahelduvalt hüpates Anett Vaher, Carmen Limberg (mõlemad Tõruke) ja Riin Teugjas (Puurmani). Kaptenite võistlusest väljus võitjana Merili Tamm (Esku) Eliise Saska (Adavere) ja Ander Vaheri (Tõruke) ees. Kombineeritud teatevõistluses (kümme võistlejat) olid kolm paremat võistkonda Tõruke, Mari ja Lustivere. Suure aplausiga saadeti staadionimurult ära Kalevi 100. sünnipäeva võimlemispeoks valmistuvad võimlemisrühmad (juhendaja Aala Kraaner).
***
Põltsamaal tehti algust piirkonna meistrivõistlustega jalgpallis (kaasa teeb viis võistkonda). Avakohtumised olid tasavägised ja pingelised, löödi palju väravaid. Kohtumises eelmise aasta meister Põltsamaa valla Tervis - spordikool juhtisid viimased veel kaheksa minutit enne kohtumise lõppu 6:4, lasid aga mänguohjad lõdvaks ja kaotasid teenimatult 6:7. Põltsamaa Kraabits võitis 6:4 Puurmanit, kus noor, väheste kogemustega väravavaht lasi oma väravavõrku mitu kergelt püütavat palli.
***
Põltsamaal on korraldatud sel kuul kaks õnnestunud sporti ja terveid eluviise propageerivat spordipäeva. Spordiklubi MIX poolt läbi viidud tervisepäeval osales üle saja jalgratturi ja matkaja, prooviti võimeid täpsus ja osavusmängudes, soovijad said mõõta vererõhku. Eluterve Eesti Põltsamaa tugirühm ja Eesti Keskerakonna Põltsamaa osakonna spordinõukogu korraldatud spordipäeval võistlesid noored jalgratturid staadionirajal kiiruse peale, pered võrdlesid võimeid kombineeritud teatevõistluses, mängiti mitmel rindel jalgpalli.
Jalgrattasõidus oli noorim osavõtja 4-aastane Keidi Kolts. Staadioniringi läbisid kõige kiiremini 9-aastane Marten Kits ja 12-aastane Jane Tedremaa. Perede võistluses oli ülekaalukas võitja Arvo Kuusiku perekond Lustiverest. Südilt võistles ka perekond Oja Kamarist.
Jalgpallis said üle kahe aasta jällegi pallimurul kokku ammused sõbrad - teater Vanemuine ja Põltsamaa piirkonna veteranid. Viimaste poolel tegi imetõrjeid väravavaht Harri Andruse. Võit tulemusega 5:1 veteranidele. Esmakordses kohtumises Eesti Keskerakonna Noortekogu juhatus - Põltsamaa osakond said vastu ootusi 9:5 võidu viimased. Silmapaistvalt mängisid võidukas võistkonnas kunagine Eesti noorte koondvõistkonna liige, 58- aastane Avo Ilves, Puurmani Keskkooli noored keskerakondlased Kristo Piiroja ja Katre Pelisaar. Päris jalgu ei jäänud noortele tallinlastele palliplatsil ka 70-aastane Villu Ojassalu.
OSKAR PURI
13. mail sai Palamusel teoks XXX Palamuse maanteejooks. Traditsiooni algatasid 1972. aasta sügisel kaks Palamuse spordisõpra, Kalle Tootson ja Ants Kuusik, kes jooksid Palamuselt Pikkjärve kaudu Visustisse ning sealt läbi Kaarepere Palamusele tagasi.
Põhijooksu distantsi pikkus on praeguseks kahanenud 20 kilomeetrilt 13,5le (Visustisse enam ei joosta), ent Vooremaa künklikul maastikul ei ole kerge katsumus seegi. 13-15-aastastele noortele on aga välja pakutud veelgi lühem, 4 km pikkune rada. Enda proovile paneku võimalus on antud kõige pisematele jooksuhuvilisetelegi: kuni 12-aastastele lastele korraldatakse põhijooksul ajal Palamuse Gümnaasiumi staadionil lastejooks.
Tänavusel maanteejooksul osales kokku 63 jooksjat. Põhijooksu võitis Ulvar Pavlov spordiklubist West Sport ajaga 46.46. Teiseks tuli Rein Valdmaa KoseUuemõisast 48.32ga ning kolmandana jõudis finišisse Jõgevamaa spordimees Heino Põldoja ajaga 50.23. Naisvõistlejaid oli jooksmas vaid üks: Ülle Põldoja Tartu spordiklubist Ilves.
Lapsi ja noori võttis maantee ja lastejooksust osa palju, nii et oma põhieesmärgi - teadvustada spordiga tegelemise olulisust noortele - täitis üritus hästi. Palamuse Spordiklubi toetasid maanteejooksu korraldamisel Eesti Kultuurkapital, Eesti Kultuurkapitali Jõgeva ekspertgrupp ja OÜ Carmex Invest.
ELLEN KLIIMAN,
Palamuse Spordiklubi esimees
Ametikoolide õpilased taastavad krossirada
Jõgeva vallas Kurista linnamäel jätkuvad regulaarselt tööd motokrossiraja taastamiseks. Renoveerimisel osalevad ka Jõgevamaa ametikoolide õpilased.
Linnamäe krossiraja taastamine algas möödunud aasta lõpul korrastustöödega. Võsa raiumas ja teisi töid on tegemas käinud endised ja praegused krossisõitjad, ettevõtete töötajad ja teised spordisõbrad. Jõgeva valla firmadest on tõsisemat tööd teinud AS Siimel. Raja renoveerimiseks on käe külge pannud ka Põltsamaa Kodu ja Põllutöökooli ning Luua Metsanduskooli õpilased. Töid juhendasid õpetajad Ene Kangur Põltsamaalt ning Kaido Saar ja Tõnu Reinsalu Luualt. Nagu teistelgi laupäevakutel, sõid taastajad suppi, mille oli keetnud baari Löwen kokk Ivan.
"Saavutasime kokkuleppe Põltsamaa Kodu ja Põllutöökooli direktori kohusetäitja Viive Kibena ning Luua Metsanduskooli direktori Kaido Põhakoga, kes meile õpilased tööle lubasid," lausus mittetulundusühingu Linnamäe krossiklubi juhatuse esimees Kalju Andersalu.
"Krossiraja taastamiseks on praegu tehtud suur osa vajalikest töödest. Jõgeva vallavalitsus on raja taastamist toetanud 15 000 krooniga. Krosside korraldamiseks oleks vaja ehitada ka stardiplatvorm, milleks kulub 35 000 krooni. Hea, kui leiduks ettevõtteid, kes stardiplatvormi ehitamist toetaksid. Selleks on võimalik kanda raha Hansapanga arveldusarvele 2210116278061. Esimese motokrossi kavatseme renoveeritud krossirajal korraldada augusti algul," lisas ta.
JAAN LUKAS
Heino Põldoja tuli Lipetskis maailmameistriks
Venemaal toimunud veteranide maailmameistrivõistlustel sangpommi tõstmises võitis Jõgeva spordimees Heino Põldoja
meistritiitli ja Ülo Kuusk Palamuselt pälvis teise koha.
500 kilomeetri kaugusel Moskvast asuvas Lipetski linnas peetud veteranide maailmameistrivõistlustel sangpommi tõstmises osales 11 riigist 140 rammumeest. Kõige rohkem oli võistlejaid Venemaalt, samuti Saksamaalt, Kreekast, Leedust ja Lätist. Eesti spordiau kaitsesid ainsana jõgevamaalased Heino Põldoja ja Ülo Kuusk.
Heino Põldoja pälvis esikoha 60 kg kehakaalus 55-59aastaste vanusegrupi võistlejate hulgas. Eile õnnitlesid maailmameistrit silmapaistva võidu puhul sõbrad ja töökaaslased Jõgeva leivakombinaadist.
Maailmatasemel rammumees oli veidi väsinud, kuid võidurõõmsas meeleolus. "Minu kehakaalus oli erinevates vanusegruppides kokku viis võistlejat. Kui arvestada rebimise ja tõstmise kogusummat, tegin maailmarekordi," ütles Põldoja, kes esmakordselt osales veteranide maailmameistrivõistlustel 1999. aastal, mil ta kolmanda koha pälvis. Tookordsed võistlused peeti Ukrainas. Lipetskis peetud maailmameistrivõistlustel sai Heino Põldoja auhinnaks medali ning pommitõstja kuju.
Ülo Kuusk Palamuselt, kes võistles Lipetskis 50-54-aastaste vanusegrupis ja 90 kg kehakaalus, pälvis teise koha. Jutustades maakonnalehele muljeid võistlustest, ütles Heino Põldoja: "Avatseremoonia ajal proovisid mõnedki sportlased saavutada rekordeid ebatavalises sportlikus tegevuses. Nii tõukas üks Valgevene mees tunni aja vältel 867 korda kahepuudast sangpommi. Et varem oli sellist pommi tõstetud tunnis 840 korda, jõudiski ta rekordini. Üldiselt möödus meil Venemaa reis rahulikult ning paljaks meid ei varastatud. Üks vahejuhtum oli Moskva raudteejaamas, kui tuldi tasuta kodumasinaid pakkuma. Kui kaup käes oli, hakati selle eest aga üllatuseks raha küsima. Nii tuligi kaubast loobuda."
JAAN LUKAS
MITMESUGUST
Põllumajandus loodussõbralikumaks
Rukkirääk on meie kõrval elanud juba ammustest aegadest alates. Paraku ei ole aga nende maailm suutnud muutuda sama kiires tempos kui inimestel.
Veel sada aastat tagasi olid paljud jõed käänulised. Seepärast püsis suur osa heinamaadest pikka aega liigniiskena ning enne suurt suve ei saanud inimene neid heinateoks kasutada. Nii jõudsid räägud oma pojad edukalt välja haududa ja üles kasvatada enne, kui heinateoks läks.
Hoopis teistsugune on olukord kaasajal. Tänu kuivendustöödele tahenevad rohumaad varakult ning just silo valmistamisega võib vastavalt vajadusele peale hakata juba juuni algul. See tähendab, et räägu pesa varjav taimestik niidetakse maha juba haudumise ajal. Lagedale jäänud pesale aga ei tule emane rääk enam mitte kunagi tagasi.
Rukkirääkude olukorrale hakati suurt tähelepanu pöörama alles vähem kui kümme aastat tagasi. Selgus, et Poolas ei suutnud räägud 5000 ha suurusel uurimisalal aastaid järjest järglasi anda; Inglismaal oli liik muutunud haruldaseks; Belgias pesitses vaid üksainus räägupaar...
Tegelikult on siin maailmas vähe asju, mida võiks pidada lõplikult paratamatuks. Räägu vajaduste intensiivne uurimine näitas, et liigi säilitamiseks pole vaja teha midagi ülikeerulist, kui vaid pisut korrigeerida meie praeguseid tavasid - niita rohumaid nii, et sellel alal elavad linnud ja loomad jõuaksid vikatite eest pageda.
Millest alustada? Üks lihtsamaid soovitusi on järgmine: ärge kunagi niitke heina nii, et liigute heinamaa servaalade poolt ringiga keskosa suunas. Juhul, kui oletegi nii alustanud, siis jätke viimane niide heinamaa keskosas järgmisse hommikusse, et sinna peitunud loomad ja linnud saaksid pimeduse varjus evakueeruda.
Palju turvalisem on niitmist alustada heinamaa ühest servast. Sellisel juhul suudavad nii loomad kui linnud ohuallika suuna ära arvata ning poegi järele meelitades põgeneda traktori eest ohutusse paika.
Üks turvalisemaid niitmisvõtteid on esimese niite tegemine rohumaa keskelt, et siis järkjärgult servade suunas liikudes hirmutada linnud ja loomad aegapidi heinamaa servaalade poole. Kasu toob ka heinamaade niitmine väikeste osadena, aeglasem sõidukiirus ja pisut hilisem niitmine. Kõik need soovitused kokku võiksid ära hoida nii mõnegi "ootamatu" tapatalgu meie rohumaadel.
Samas on mõistetav, et põllumehe esmane soov on saada saaki ja teenida selle arvelt elatist. Isegi kui rukkiräägu hävimine ei põhjusta põllumehe sissetulekute vähenemist, on sellisel protsessil võibolla hoopis teised, rahas mittemääratavad tagajärjed. Ka ei ole Eesti nii rikas, et maksta viimaste rääkude kaitsmiseks kümneid miljoneid kroone aastas nii, nagu seda tehakse täna mitmel pool Lääne-Euroopas. Ja eks oleks ka kurb, kui heinaaja ööhäälte hulgast kaoks jäädavalt see kummaline: "Rrääkrrääk! Rrääkrrääk!"
JAANUS AUA
"No mina ei saa aru, kuda nemad nii head kitsed on, mõlemad annavad neli liitrit piima päevas," kiidab Võisikul asuva Lombi talu perenaine Heljo Rummel oma kitsekarja.
Aastakümneid on ta lehmi pidanud, kuid paar aastat tagasi viis lehma kombinaati ning soetas kitsed. "Kui midagi ei maksta, mis sa tast pead. Lehm annab ju väga palju piima, seda ei kasuta oma pere ära. Kombinaat enam inimestelt piima vastu ei võta, nüüd ju sihukesed euronõuded, et jumaluke küll. Ühe või paari lehma pärast pole mõtet kulu kanda ega jahuteid osta. Ah, ega enam hästi tahtnudki lehmaga jännata, sööb teine kole palju," rahmab perenaine käega ja hakkab kitsetalle silitama.
Heljol on kaks kitse: nelja-aastane Sohvi ja kolmene Juulika. Mõlemad pidid olema heast, Äksi kitsepidaja Arno Korbi sordist. Kuu aega tagasi sündis Sohvil koguni kolm talle, varem on kitsemammad vaid ühe-kahega maha saanud. Heljo arvestas tänavugi kahe tallega, et karja suurendada, kuid nüüd peab ühe talle ära müüma. Ta kavatseb minna Paunvere laadale ja kas Mäkinti, Milla või hoopiski Mari, praegu pole veel otsust langetatud, maha kaubelda.
Kitsepiima kefiir
"Kits on vähenõudlik, vajab vaid paar rõuku heina, veidi juurvilja ja jahu ning piim tuleb. Ja kui väärtuslik ja tervislik see on, kohe suur rohi. Kui kõik lapsed siia tulevad, siis on mul neile piima pakkuda," kiidab nelja tütre ema ja kaheksa lapse vanaema.
Kitsepiima erilise maitsega harjuvat õige kiiresti ära. Heljo teeb kohupiima ja sõira, kefiiri ja juustu. Seda ta ei oskavat küll nii hästi teha nagu meremehest väimees väljamaalt toob, aga enamvähem saab juustulaariga hakkama ja tulevat maru hää maitsega.
"Sõira tegemine on sama nagu lehmapiimast, ainult et palju rammusam. Põhiliselt teen siiski kefiiri. Toon linnast paki kefiiri, panen sellest pool juuretiseks ja teen kohe korraliku joogi. Saan rohkem ja odavalt. Muidu maksab piimapakk kaheksa krooni ringis, mina panen kolme liitri piima sisse ainult pool pakki juurde, ja mõtle, kui odavalt ma saan hea kefiiri," rehkendab Heljo.
Kits ei saa kärneriks
Kitsi lüpsab ta kaks korda päevas. Mõni päev laseb ta veel tallesid Sohvi nisa kallale, siis hakkab ise kitse lüpsma. Pealegi ei lubavat kitseema lasta talledel ennast muidu, kui perenaine teda kinni ei hoia, tirida. Et kitsed kodust kaugele ei läheks ega hakkaks kärneriks, hoitakse neid ketis. Talled püsivad veel ema ligidal, kuid neilegi meeldib juba kaugemale vaadata ning puuvirna otsa ronida. Üks kitseke pidi aga mitmeks päevaks lauta tuulevarju jääma. Marile oli tõbi kallale tulnud ning süsti tehtud.
ARDI KIVIMETS
POLITSEIKROONIKA
Ööl vastu teisipäeva murti Põltsamaa vallas Väike-Kamaris sisse ühte garaaži. Sissemurdja kangutas raudtoruga katki rippluku. Garaažis seisnud sõiduautolt VAZ 2101 võeti maha ja viidi ära kardaan, starter, jagaja, aku, karburaator, raadio, armatuurist kolm lülitit jne. Kuriteos kahtlustatavana peeti kinni läheduses elav 20-aastane noormees, kellel töökohta ei ole, ja teda peetakse vahi all vähemalt 48 tundi. Kas kinnipeetu suutis kuriteo toime panna üksinda, selgitab asja edasine uurimine.
Narkootikumi müüjaile viis aastat tingimisi
Möödunud laupäeva õhtul pidas politsei Mustvees kinni kaks kohalikku noormeest, kes müüsid kolmele Mustvee noorukile amfetamiini. Juurdluse käigus selgus, et Jüri (1984) ja Tarmo (1981) olid ostnud Jõhvist vähemas koguses mainitud mõnuainet ning müüsid selle enne kinnipidamist maha Viktorile (1985) ja tema kahele sama vanale sõbrale Vladimirile ja Kirillile, lõpuks aga pruukisid mõnuaine koos ära. Kõigile viiele koostati haldusõiguse rikkumise protokoll narkootikumi pruukimise süüdistusega, Tarmo ja Jüri aga anti kohtu alla kriminaalkorras. Teisipäeval vaatas kohtunik kiirmenetluse korras kriminaalasja läbi ja karistas mõlemat mõnuaine müüjat tingimisi viieaastase vabaduskaotusega kolmeaastase katseajaga.
Esmaspäeval viidi Puurmani vallas läbi reid salakauba müüjate avastamiseks. Reidi käigus avastati, et koduperenaine ja mitme lapse ema Tiiu (1970) müüs samal päeval kodust salaviina kaks liitrit. Liitri salaviina eest võttis ta 50 krooni. Viina müüja kodust rohkem salaviina ei leitud. Talle koostati protokoll HÕS § 137 4 lõik 3 järgi.
Teisipäeval avaldati kahest metsamaterjali vargusest. Ööl vastu laupäeva on ära viidud Palamuse vallast Visustist Visusti-Kaarepere tee äärselt laoplatsilt 35 tm 4,9meetriseid männipalke. Omanik on arvanud saadud kahjuks 20 000 krooni. Palke varastati ka Pikknurme metskonna metsast. Kvartalist 229 on ära varastatud ligi 63 tm 4,3 m pikkuseid kuusepalke. Avaldaja hinnangul on vargusega saadud kahju ligi 38 000 krooni.
Teisipäeva õhtul kella kuue aegu lõhkus koeraga kokkusõitmine autot Vaimastvere-Laiuse teel. Sõiduautole Toyota Corolla jooksis ootamatult ette teelähedase majapidamise koer. Koer oli muidu ketis, aga rebis end ketist lahti ja jooksiski teele. Koerale otsasõidust sai mõlkida auto kapott ja purunes üks esitule latern. Juht oli kaine ja nõutava juhiloa omanik. Koeral esialgu eluohtlikke vigastusi märgata polnud.
Teisipäeval vaadati politseiprefektuuris järjekordselt läbi õiguserikkumisi, mis seisnesid mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes. Nii karistati: Henn Hunt (1951) juhiloa äravõtmisega 12 kuuks, Remo Lillepõld (1983) juhiloa äravõtmisega 12 kuuks, Ainar Padar (1984) trahv 2650 krooni, Margus Loortis (1976) trahv 2650 krooni, Marek Kütt (1977) trahv 2650 krooni, Meinhard Voitk (1958) juhiloa äravõtmisega 12 kuuks.
ÜLO PÄRN,
Jõgeva Politseiprefektuuri pressiesindaja
Tänaseks on oodata muutliku pilvisusega ilma. Võib sadada vihma. Puhub lääne- ja loodetuul 6-11 m/s. Õhutemperatuur +8°C...+13°C.
Homme on muutliku pilvisusega ilm. Puhub loodetuul 5-10 m/s. Õhutemperatuur öösel +2°C...+7°C, päeval +8°C...+13°C.
Neljapäev, 24. mai 2001. a.
RIINA MÄGI
ARVAMUS
Peeglike-peeglike seina peal...
JAANUS AUA
Jõgevamaa Mõõdukate tulevik on lootusrikas
MEELIS PAAVEL,
Riigikogu liige,
Rahvaerakond Mõõdukad
JUHTKIRI
24. mai 2001. a
MAJANDUS
Hiline kevad ei ole põllutöid seganud
RAIVO SIHVER
Kevade PÜ vara saatus on lahenemas
JAAN LUKAS
KULTUUR
Eesti ulmeajakirjad kiratsevad
VALE-DMITRI
Muusikakoolis lõpetas juubelilend
RIINA MÄGI
EVI TÄHT,
Jõgevahe Pere laulja
Tartus tuleb alternatiivfilmide festival
TART FILM
Põltsamaal kõlas rock lossitorni taastamiseks
JAAN LUKAS
SPORT
OSKAR PURI
ELLEN KLIIMAN,
Palamuse Spordiklubi esimees
Ametikoolide õpilased taastavad krossirada
JAAN LUKAS
Heino Põldoja tuli Lipetskis maailmameistriks
JAAN LUKAS
MITMESUGUST
Põllumajandus loodussõbralikumaks
JAANUS AUA
ARDI KIVIMETS
POLITSEIKROONIKA
Narkootikumi müüjaile viis aastat tingimisi
ÜLO PÄRN,
Jõgeva Politseiprefektuuri pressiesindaja