Vooremaa
Laupäev, 24. november 2001. a.
Sisukord
Jõgeval on jälle "Tähetund"

Jõgeva Gümnaasiumi kooliteater Liblikapüüdja astus luulepäevadel üles eile, esitades Lianne SaageVahuri lavastatud "Väikese printsi tagasituleku". FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©

Jõgeva linna on taas vallutanud luulehuvilised: nagu kaheksal varasemal aastalgi, tõid eesti luuleklassiku Betti Alveri sünniaastapäevale pühendatud luulepäevad "Tähetund" poetessi sünnilinna kokku gümnaasiumiealiste noorte luuletruppe kogu Eestist.

Jõgeva Gümnaasiumi ja Betti Alveri Fondi korraldatavad luulepäevad avati eile keskpäeval Jõgeva kultuurikeskuses. Esimese toiminguna anti tseremoonial üle Betti Alveri Fondi tänavused kultuuripreemiad ja stipendium.

Kohalikest kultuuritegelastest pidas fond seekord esiletõstmist väärivaiks Jõgeva Muusikakooli direktorit, meeskoori Mehis dirigenti Merike Katti ning spordielu ja noortetöö edendajat, Jõgeva Gümnaasiumi õpetajat Viktor Nõmme, ühekordse stipendiumi humanitaarerialal õppivale tudengile pälvis Jõgeva Gümnaasiumi ja kooliteatri Liblikapüüdja vilistlane, Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli üliõpilane Alo Kõrve.

Pärast pidulikku toimingut ütlesid luulepäevade tänavused juhid, Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatri Liblikapüüdja näitlejad Kati Kuusemets ja Meelis Põdersoo tere tulemast kõigile uutele ja vanadele sõpradele. Nad tutvustasid "Tähetunnile" saabunud 26 luuletruppi ja Akadeemiaks tituleeritavat ¾üriid, millesse tänavu kuuluvad Tartu Ülikooli õppejõud Ele Süvalep, Luule Epner ja Ann Malts, näitlejad Kaie Mihkelson, Tiit Sukk ja Andrus Vaarik, Eesti Näitemänguagentuuri direktriss Monika Läänesaar, Ugala teatri juht Jaak Allik, Tallinna Pedagoogikaülikooli re¾ii õppetooli juhataja, "kooliteatriisa" Toomas Lõhmuste, ajakirjanikud Gerda Kordemets ja Jaanus Kulli, kirjanik ja ajakirjanik Urmas Vadi ning luuletaja Aare Pilv.


Saku suurhalli?

Pärast koolivend Üllar Trossi mängitud lõõtspillilugu, mis saali kõvasti elevust tõi, palusid Kati ja Meelis möödunudaastase "Tähetunni" võitja, Viljandi Maagümnaasiumi luuletrupi esindajal süüdata küünla, mis asetati tund aega hiljem Tartus Betti Alveri hauale. Tartus toimunud mälestustseremoonial esinesid Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpilased ning sellel osalesid kõigi "Tähetunnile" saabunud näitetruppide esindajad. Jõgeva kultuurikeskuse laval algas aga "Tähetunni" põhiosa: luuleetendused, mis tänavu on koostatud eesti uusima luule põhjal.

Jõgeva kultuurikeskus võttis luulepäevalisi seekord vastu värskelt renoveerituna. Eriti rõõmus oli selle üle Jaak Allik, kes oma kultuuriministriks oleku ajast, aastatest 1995-1999 mäletab veel kultuurimaja kilega soojustatud aknaid ning võitlusi selle ümber, kas säilitada hoone senine funktsioon või müüa maja ärimeestele.

"Mul on hea meel, et stalinistlikust tüüphoonest on saanud kaasaegne kultuuriasutus, kuhu tahavad tulla nii teatrid kui vaatajad ning kus on senisest meeldivam pidada ka Betti Alverile pühendatud luulepäevi, kust ma saan alati vaat et aasta tugevaima kultuurisüsti ning teadmise, et peale meedias pahatihti kujutatava tuima, õpihuvitu ja narkootikumide küüsi langenud eesti noorsoo on olemas ka elurõõmus ja kultuurihuviline eesti noorsugu. Kui poleks näinud, ei usuks vist isegi, et saalitäis kooliõpilasi võib kaks päeva hiirvaikselt luuleetendusi jälgida. Viskasin siin täna juba nalja, et äkki tuleks luulepäevad Tallinna Saku suurhalli üle kolida, et kõik huvilised ära mahuksid," ütles Jaak Allik.


Ammendamatu

Kuna tänavune Betti Alveri sünniaastapäev kandis ümmargust numbrit 95, siis toimus sel puhul peale "Tähetunni" ka kirjanduskonverents "Ei vaibu, ei vaju tuhka looja läidetud luuleread". Üleeile õhtupoolikul kultuurikeskuse kammersaalis aset leidnud konverentsil, mis näitas kujukalt, et Alveri-teema on kirjandusteaduses ammendamatu, kõneles Tartu Ülikooli kirjandusprofessor Rein Veidemann Betti Alverist kui kõiksuslikku tõde kuulutavast preestrinnast, sama kõrgkooli dotsent Ele Süvalep arutles une ja unetuse motiivide üle poetessi luules ning teatriteaduse õppetooli hoidja, dotsent Luule Epner Alveri tekstide lavasaatuse üle. Oli ka eesti kirjanduse konteksti piire ületavaid käsitlusi: TÜ magistrandid Katre Talviste ja Katrin Ennus vaatlesid oma ettekandes Betti Alveri ja Heiti Talviku tekstide kokkukõlasid Prantsuse dekadentsilauliku Baudelaire’iga ning Jyväskylä Ülikooli professor Pekka Lilja Alveri luule jõudmist soomlaste lugemislauale.

"Eesti kirjanduse lugejad Soomes teavad hästi, kui oluline persoon on Betti Alver eesti luules. Ka Soome entsüklopeediad tunnevad teda ja mainivad tema sünnikohana Jõgevat," ütles Lilja Täna jätkub kultuurikeskuses Eesti koolinoorte luulepidu. Parimad kuulutatakse välja kell 16 algaval lõputseremoonial.

RIINA MÄGI


Keskerakond toetab investeerimist Kuremaa ujulasse

Möödunud laupäeval Jõgevamaal viibinud Riigikogu Keskfraktsiooni liikmed Siiri Oviir ja Urmas Laht leiavad, et Kuremaa ujula ja spordikompleks vajavad uusi riiklikke investeeringuid.

Eelmisel laupäeval külastasid Jõgevamaad Riigikogu liikmed Siiri Oviir ja Urmas Laht, kes tutvusid ka Kuremaa spordikompleksi ja ujulaga. Külalisi saatnud Keskerakonna Jõgeva büroo juhataja, Lääne-Virumaal asuva Vihula valla vanem Enn Siska ütles: "Ma arvan, et senised investeeringud Kuremaa ujula renoveerimiseks on olnud igati vajalikud. Nüüd on peaasi, et ujujaid jätkuks."

"Praegu, mil Tartus on avatud kaasaegne veekeskus, peaks mõtlema sellele, kuidas pakkuda klientidele meeldivaid sportimisvõimalusi ja meelelahutust ka Kuremaal. Kohalik spordikompleks ja ujula vajaksid kindlasti ka uusi riiklikke investeeringuid," arvas Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Siiri Oviir.

"Kuremaal toimus ka kohtumine kohalike elanikega, kus oli kõneaineks tööpuudus Jõgevamaal, tervishoiu ja pensionireformid. Mitmetest jutuajamistest selgus, et paljud inimesed on viimasel ajal poliitikast võõrduma hakanud," märkis Riigikogu maalelukomisjoni liige Urmas Laht.

JAAN LUKAS


Peeter Kallasmaa umbusaldamisel tekkis arusaamatus seaduse tõlgendamisel

Kolmapäevasel Puurmani vallavolikogu istungil oli päevakorras umbusaldusavaldus volikogu esimehele Peeter Kallasmaale. Seoses volikogu liikmete eriarvamustega seaduse

tõlgendamisel lükati umbusaldushääletus edasi.

Puurmani vallavolikogu istungil oli arutlusel volikogu liikmete Villu Kärmase, Vello Pettai, Viivi Tuhkaneni ja Väino Tuhkaneni poolt esitatud eelnõu umbusalduse avaldamisest volikogu esimehele Peeter Kallasmaale. Umbusaldust käsitleva päevakorrapunkti arutelu juhatas volikogu aseesimees Villu Kärmas.

Puurmani vallasekretär Merike Tupits, kes täidab ka volikogu kantselei juhataja ülesandeid, selgitas Vooremaale: "Volikogus tekkis vaidlus, kas peaks korraldama avaliku või salajase hääletuse. Kohaliku omavalitsuse seaduse paragrahvi 45. p 2 kohaselt tuleb volikogu istungitel kõik küsimused avalikult otsustada. Salajane hääletamine toimub üksnes isikuvalimistel. Mõned volikogu liikmed soovisid aga ka selles küsimuses läbi viia salajase hääletuse. Konsulteerisin justiitsministeeriumi juristiga, kellelt sain kinnitust oma seisukohale, et salajane hääletus umbusalduse puhul on õigustühine. Kui seaduse tõlgendamisel tekib arusaamatusi, jääb lõplik otsustamisõigus maavanemale, kes riigiametnikuna peab omavalitsusasutuste tegevuse seaduslikkuse üle järelvalvet teostama."

"Umbusaldajad on oma sõnavõttudes ja ajakirjanduses avaldatud seisukohtades olulised faktid pea peale pööranud. Nii jääbki arusaamatuks, mida nad tegelikult taotlevad. Igatahes meedia vahendusel ma nendega diskuteerida ei kavatse. Ma ei hakka tõestama, et ma pole kaamel," ütles Peeter Kallasmaa, kes juhib Puurmani vallavolikogu alates 1999. aastast.

JAAN LUKAS


Komissar Valdmannil on töövõimetusleht

Jõgeva Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna komissari Ain Valdmanni kohta, kes tuli 1. novembril tööle alkoholijoobes, langetab otsuse Politseiameti peadirektor. 5. novembril väljastati aga Valdmannile töövõimetusleht ning ta jäi arstide hoole alla.

"Juhtumi kohta teostatakse distsiplinaarmenetlust. Komissari käitumise kohta langetab otsuse Politseiameti peadirektor, kelle pädevuses on kõrgemate politseiametnike töölevõtmine ja vabastamine, nende premeerimine või karistamine. Valdmanni juhtumit puudutav otsus pole veel meile saabunud," ütles politseiprefekt Olev Schasmin eile Vooremaale.

Ain Valdmann viibib alates 5. novembrist töövõimetuslehel, korrakaitseosakonna komissari tööülesandeid täidab juhtivkonstaabel Silvi Päll.

ARDI KIVIMETS



ARVAMUS

KÜSITLUS

Mida teate kadripäevast?

Virge ja Liina, pinginaabrid:

"Olen sellest east, et kadrisanti joosta, juba väljas. Vanasti, kui veel seitsmendas klassis käisin, pidime küll uste taga "Laske sisse, laske sisse kadrisandid…" laulma." "Mina kadrit ei jookse, sest ootan neid enda juurde. Tavaliselt nad käivadki, annan neile komme ja muud magusat. Kui need otsa saavad, pakun sibulaid, kartuleid ja muud, mida kätte saan. Nad on õnnelikud ja tulevad järgmine kord jälle. Koolis tehakse kadrikarnevali."


Lola, kahe lapse ema:

"See on oodatud päev. Mardija kadripäevaks ostan komme, ¹okolaadi, küpsiseid ja mõne mandariini või banaani. Kui lapsed ukse taha tulevad, siis on neile hea midagi anda. Tavaliselt tulevad külla tuttavad lapsed, minu vanema poja sõbrad. Laulavad ja loevad luuletusi, on väga huvitav. Seekord ootame kadrisante erilise huviga, sest väiksem poeg Anton pole neid veel näinud. Võibolla hakkab ta sante veidi kartma, kuid ta ikkagi ootab neid."


Vello, lõbus pensionär:

"Vanasti sai alati mardi ja kadrisanti joostud. Siis hakati juba mitu nädalat enne sandiriideid tegema. Ka laulud, naljad ja kombed õpiti selgeks. Suured mehed ja naised organiseerisid. Kõik lapsed võeti kaasa. Nüüd pole enam kohtigi, kus joosta. Külaelu pole, põllumajandus on ära pigistatud, kadumas on ka vanad kombed ja traditsioonid. Ei julgetagi enam sante tuppa lasta, sest maski taga võib olla röövel."


Ants, teadur:

"Kadripäev - see on mulle rohkem lapsepõlvemeenutus. Minu eas enam ei joosta, nüüd ootan huviga, kui külalapsed tulevad kadrisanti tegema. Mardid juba käisid, kuhu need kadridki jäävad. Soovitakse karja ja viljaõnne ja muud head. Kommid, õunad ja muu niisugune on mul nende jaoks alati varutud. Hilissügisel, inimesele raskel ja pimedal aastaajal, on kadri- ja mardipäev kosutavaks vahelduseks."


Volli, endine mehaanik:

"Poisikesepõlves sai käia ja joosta, tegime külale tiiru peale. Vahel olid sügised sihukesed märjad, panime pasteldega ringi, nii et pori lendas. Lustipärast käisid vanad mehed ja naised ka kadrisandis. See ilus külaskäimise komme hakkab hääbuma, sest "pujääne" ja röövleid on nii palju, et enam ei julgegi kedagi tuppa lasta. Vanasti oli nii, et kui mart kinnitas, siis kadri sulatas. Nüüd on ilmad ka muutunud ja rahvakalendri ennustused ei pea enam paika."


Maiu, müüja:

"Lapsed on ukse taga ja ootavad kommi. Viimasel ajal on jäänud see lugu lahjaks - nad ei oska enam suurt midagi laulda või lugeda. Ühed mardisandid mõistsid öelda vaid aitäh ja mu põranda riisiteri täis visata. Mammadpapad peaksid lapsi enne santima saatmist rohkem õpetama ja vaeva nägema. Siinkandis tean vaid ühte last, kes valmistab nii mardi- kui kadripäevaks ette korraliku kava. Enne mardi- ja kadripäevi ostetakse komme tavalisest rohkem."


Siiri, köögiviljakasvataja:

"Lapsed jooksevad santi ja käivad ukse taga laulmas. Kadripäevast ma eriti palju ei tea, aga see on vist rohkem naistepüha ja karjaga seotud. Siis riietuvad ka mehed naisteks. Minu kooliajal, siis säras kommunismipäike liiga eredalt, vanu traditsioone eriti ei austatud ega propageeritud, seetõttu pole ma kadrisandis käinud. Usun, et vanarahva tavad ja head kombed on tagasi tulemas."


Viktor, autojuht:

"Ise enam ei jookse ja pole enam nende päevadega kuigi kursis. Niipalju tean, et peale marti peaks tulema kadri. Nüüd pean rohkem meeles novembrikuu alguse hingedepäeva, järgmised pühad on jõulud. Mardi- ja kadripäevaks ja teiste väiksemate pühade puhul ma ekstra sööke ja jooke ei varu, see oleks praeguse elu juures priiskamine."

Jõgeva alevikus küsitles

ARDI KIVIMETS


KIRJAD

Maastikumõrvast

On kahetsusväärne, et tavainimest häirib kodumaastiku järsk muutus, keskkonnateenistuse spetsialisti ka, kuid ta nagu ei saaks kätt ette panna.

Maastikuhooldus ja -kujundus on klassikalise looduskaitse üks oluline osa ja selle tähtsus kasvab üha enam. Praegu koostatakse teadlaste poolt esimest maastikuseadust. Kõiki asju ei saa lahendada jõu ja kohtu kaudu, tegutseda saab ka südametunnistust kasutades. Kas puude langetajal valutas süda?!

Kuidas oleks saanud ära hoida konflikti teehooldajate ja elanike vahel? Kui minnakse küla kodumaastikule ja kavatsetakse seal oluline maastikuelement, näiteks puiestee (ka suur puu) ära võtta, siis oleks olnud viisakas, kui enne seda oleks vallale ja kohalikele elanikele kavatsusest teada antud, arutatud ning alternatiive kaalutledes kompromissini jõutud. Kahjuks ei ole see meie riigis veel tavaks saanud (näiteks Kaarli puiestee probleem Tallinnas).

Sadala ja Tuimõisa elanikele aga soovitan rajada uus maastikku ilmestav puiestee kruusatee tehnilisest tsoonist väljapoole, kooskõlastades see teedevalitsusega, vallaga ja teega piirnevate maavaldajatega.

VELLO KEPPART


Lp Jõgeva teedevalitsuse juhataja härra Männik!

Lugesin Vooremast mitut artiklit tulevaste teede remontimiste kohta. Võibolla Teie ei olegi kursis sellega, milline on maantee olukord Kasepää vallas Raja küla vahel (Raja 7 km pikkune ridaküla, mis on ekskursioonide külastusobjekt). Kuna mitu aastat pole seda teelõiku remonditud, on nüüd teel sellised augud, et sügisel vihmaste ilmade puhul, samuti kevadel suurvee ajal on autoga võimatu sõita, rääkimata jala käimisest. Palume Teil leida võimalus nende teelõikude parandamiseks.

On lihtsalt piinlik nende arvukate välismaa ja ka meie oma turistide ees, sest see inetu teelõik on Raja vanausuliste kloostri vastas. Kloostrit külastab iga nädal 23 bussitäit turiste ja seda on külastanud ka meie vabariigi endine president hr L. Meri, samuti valitsuse ja Riigikogu liikmed.

Samuti ei saa nõustuda Teie plaaniga talviste teede puhastamise osas. Miks on selline rahvarohke tänav jäetud viimasesse järjekorda? Autod sõidavad läbi ja siis on teel sellised rööpad, et möödasõit üksteisest on juba avariiohtlik. Kuna see teeosa on teedevalitsuse hooldada, siis palume leida võimalusi ning võtta tarvitusele sellised abijõud, et tee oleks aastaringselt korras.

Raja küla elanike nimel

HELJU KEKI©EVA,

igapäevane teekäija


JUHTKIRI

Jälle palju ja ootamatult

Vahepeal jõudsid kõik juba harjuda mõttega, et tänavune tali jääb vist siiski taevasse. Et nimetatud aastaaeg ikkagi kohale ilmus, oli, kellele meeldiv, kellele ebameeldiv, kuid igal juhul üllatus.

Tegelikult on talv igati tore aeg. Seda teab iga jõnglane, kellel kelk või suusad juba ammu esikunurgas kibelemas. Ka ligihiiliva stressi ja kõleduse vastu aitab valge lumikate päris hästi. Samuti annab vatjas meeleolu märku peatsetest jõuludest ja aastavahetusest, mis otse loomulikult toovad nii teretulnud vaheldust halli argipäeva ja lõputusse töörügamisse.

Ent igal asjal on ka oma pahupool. No kes oleks võinud seda arvata, et tuisk ja miinuskraadid teevad auto teel püsimise märgatavalt ebatõenäolisemaks ning ei luba enam suvise muretu kindlusega pedaali vajutada? Ja et need, kes aegsasti enne tähtaega naelkummid alla said, osutusid ühtäkki võitjate poolel olevaiks?

Lumelabidate konjunktuur on igal juhul soodne ning lumekoristusettevõtjad rikastuvad mõõdukas tempos. Võibolla liigagi mõõdukas, sest aegajalt tundub, et ka jalgsi liiklemiseks on kohati vaja naelkumme ning neljarattavedu. Keskustest kaugemal asuvatest maanurkadest ei maksa rääkidagi, hea, kui kevadel välja sulavad.

Võiks ju olla nii, et lumekoristamisse suhtutakse samasuguse hasardiga kui suusa, kelgu või mootorsaanisõitu. Kujutage ette, kuidas juba esimene helves paneks koristustehnika rõõmsalt surisema, tuhanded käed haaraksid liiva ja labidavarte järele ning kogu see ilu oleks koristatud veel enne, kui lumi õieti maha sadadagi jõuab... Mõõdukas kehaline tegevus värskes õhus, kenasti korras ja puhtad linna ja külatänavad ning nii mõnedki välja väänamata jäsemed ja hunnik mõlkimata autoplekki oleksid lisaboonuseks.

24. november 2001. a



ELU JA INIMENE

Otslava – pikk ja peenike küla

Otslava küla ühest otsast teise on üle nelja kilomeetri ning laiust arvatakse külal olevat kilomeetri jagu. Hooned asuvad kõik kahel pool maanteed, mis lindina külast läbi Luua poole suundub. Nii moodustubki pikk ja peenike küla Kõrenduse ja Kaiavere külade vahel. Oma osa on külas läbi aegade olnud küla läbival jõekesel, mida tuntakse Kõla jõena. Mõned säilinud varemed annavad aimu omaaegsest Kaiavere mõisa karjamõisast.

Otslava põliselanikud olevat olnud alati väga ühtehoidvad. Külale on olnud iseloomulik ka see, et ühes peres on elanud koos ikka mitu põlvkonda. Märkimist väärib, et põlistest külaelanikest ei ole siit tulnud kunagi täiendust kommunistide ridadesse. Uustulnukate hulgas olevat mõni kommunist siiski olnud.

Peale eramajapidamiste on külas kolhoosiaegse Kaasiku suurfarmi tühjad hooned. Selle vahetusse lähedusse ehitati kunagi ka küla ainuke paneelmaja. Kaheksakorteriline kivikarp tundus olevat kõrvalises külas justkui võõrkeha. Seepärast sai see kohe nimeks Mustamäe, sest kerkis just samal ajal Tallinna Mustamäega. Praegu on Otslava Mustamäe peaaegu tühi, nagu Kaasiku suurfarmgi. Ülejäänud küla elab oma elu ning suvel plaanitsetakse Otslaval ära pidada Maarja-Magdaleena VII kodukandipäevad. Küla keskpunktis, Kõrtsi talu vahetus läheduses, on juba paigas kivi, kuhu hiljem tuleb tahvel nimedega, milliseid kõiki praegune Otslava küla läbi aegade toimunud reformide tõttu kandnud on. Pinnas on jõutud ära planeerida, jõe ümbrust korrastada ja spordiplatsi rajamiseks on ettevalmistused tehtud.

Tabivere vallavalitsuse andmetel on praegu Otslaval 58 elanikku. Kahel pool teed asetsevast üheksateistkümnest majapidamisest on aastaringseid elanikke kaheteistkümnes.


Professorite, arstide, kunstiinimeste suguvõsa

Hildegard Taniloo küla keskel asuvast Kõrtsi talust on küla vanim ja auväärseim inimene. 87-aastasel Hildegardil on parasjagu külas poeg Rein-Lembit Maarjast, kes sõidab bussijuhina kohalikku liini ning käib memme iga päev vaatamas. Maarjas elab ka Hildegardi teine poeg Heino. Juba neli aastat on Taniloo-memm üksi, ilma oma Vollita. Kuigi üksi on harjumatu ja kurb, ei läheks Hilda oma kodust ära mingil juhul. Voldemar oli oma küla poiss, kõigest pool kilomeetrit oli nende talude vahet.

"Volli oli tore poiss ja tahtis ainult mind, kuigi mina oleksin siis hoopis linnapoisile tahtnud minna, et aga maaelust pääseda," tuletab Hilda naerdes noorust meelde. Tegelikult elasid nad koos ilusa pika elu ning saatus tahtis nii, et Hildast on nüüd saanud Taniloode põlise kodu hoidja.

Taniloode suguvõsa kokkutulekuid on peetud juba kolmel korral, peamiseks eestvedajaks on olnud Voldemari vennapoeg, skulptor Endel Taniloo. Kaugelt üle saja Taniloode ja Tanilovite järglase on alustanud kokkutulekut jumalateenistusega Maarja kirikus, kust minnakse kalmistule esivanemate haudadele. "Lauljad ja pillimängijad on omast käest," ütleb Hilda. Endli poeg Urmas on ju tuntud orelimängija ning tema abikaasa Pille pianist. Tuntud kunsti- ja muusikainimesi on Taniloodest võrsunud rohkemgi. On ka mitmeid professoreid, arste ja teisi tuntud inimesi, näiteks arst Tiina Talvik, kunagine EPA rektor Kozlov jt.


Oma õues laulad või ooperit

Perekond Kont elatab ennast ja koolitab lapsi talupidamisest. "Olen proovinud ära ka kasarmuelu Maarjas, aga ei istu. Siin lähed välja ja laulad oma õues või ooperit, kelle see asi on," ütleb peremees Ain Kont. Praegu saadakse peamine sissetulek seitsme lehma piimast. "Kaheksas sõitis eile turu poole," märgib pererahvas. Suvel

kasvatatakse maasikaid ja vaarikaid. Poeg Sven ja tütar Svea käivad Tartus koolis. Svea on Tartu Forseliuse Gümnaasiumi õpilane, Sven on põllumajandusülikooli majandusteaduskonna tudeng, kuid teenib praegu aega kaitseväes. "Järgmiseks heinateoks peaks poiss sõjaväest tagasi olema," loodavad vanemad Taimi ja Ain. Noorim laps Simo käib Maarja kooli viiendas klassis.

Võimalik, et edaspidi hakatakse selles talus kasvatama lihaveiseid. Igatahes on pool läheduses asuvast kunagisest Kaasiku suurfarmist selle plaaniga juba endale ostetud. Selle nimel, et lapsed saaksid hariduse, on Taimi ja Ain valmis edasi püüdma.

"Ainult maatööga kindlasti ära ei ela," leiavad nad lastele ja nende tulevikule mõeldes. Praegu kulub koolist vabal ajal kodus küll iga kätepaar ära. Maasikakorjamise ajal on olnud võimalus pakkuda tööd võõrastelegi, aga paraku pole korralikke maasikakorjajaid eriti õnnestunud saada. Nii kurb kui see ka pole, on ümbruskonnas palju neid, kes tööd tegema pole harjunud. Sedasama on kogenud ka perekond Pärtelpoeg, kes suviti samuti Otslava külas maasikaid kasvatab.

Aini ema ja isa Irlanda ja Artur-Franz Kont elavad samas teises majas. Talu on algselt kuulunudki Irlanda isale. "Vanaisa ostis mõisast talu kulla eest," teab Irlanda. Vanal Eesti ajal olevat seesama talukoht jõudnud välja teenida nii palju, et oli võimalik soetada Fordson-traktor ja rehepeksumasin, mis tollaste hindadega arvestades vähemalt terve talukoha maksma võis minna. Endise ja praeguse aja sissetulekud on seega ilmselt võrreldamatud.


Üksmeelt on praegugi

Irlandal on selgesti meeles, kuidas külarahvas kõik tööd üksmeeles ära tegi. Kord enne viljapeksmist võetud öösel gaasilampide valgel ühiselt vilja, et see hommikuks masindamiseks valmis oleks. Taniloo Hilda räägib, et küla tüdrukud ja poisid hoidnud üle Kõla jõe viivat puust silda korras. Ikka käidi talvel koos jäätükke ära lükkamas, et jää silda ära ei saaks viia. Eeloleva suve kodukandipäeva korraldajad on nüüd plaaninud, kui vähegi raha ja aega jätkub, jõekesele kaarsilla ehitada ning veidi veetaset tõsta.

Omal ajal olevat Sepa talu sulane teinud laulu sellest, kuidas külasse pärast mõisalt maa saamist talud said. "Vanasti oli Kadrinal väike karjamõis /Selle aja kantnikud/ nüüd on riigi rentnikud...," on Hildal selle sõnad üsna selgesti meeles. Edasi tuleb selles laulus, kuidas Kajakast sai Kadrina, Tanilovist Kõrtsi, Kondist Saareste, Pärtlist Vana-Rehe...kuni selleni, et "Veider mingu Lepikusse, seda laulu õppigu".

Veideri nimelised elanud tõepoolest Lepiku talus. Külas olnud suur-Veider ja väike-Veider. Viimane olnud täiesti oma nime väärt. "Igavene hambatohter, ilmaski õiget juttu ei rääkinud," teab Irlanda.

Vanast ajast on Otslava külas endistviisi komme käia uusaastaööl üksteisele majast majja head uut aastat soovimas. Kui uutele külaelanikele see alguses ka harjumatu olevat, siis õige varsti tunduvat see neile üsna loomulikuna.

Viimasel ajal on mitmel aastal järjest peetud tagakülas ehk küla lõpus Sarapuul ühiselt jõule. Sarapuule, õigemini Tammikule (maad kannavad endiselt Sarapuu talu nime) on kogunetud ka külakoosolekutele. Siin on pandud paika plaane kodukandipäevadeks, küla heakorrastamiseks, tuletatud meelde endise aja traditsioone ja jagatud ülesandeid ühisettevõtmisteks.

Kodukandipäevade ajal tullakse sellele õuele arvatavasti ka laulma ja tantsima. Siin metsa ääres võib see õige ilus olla. Lahke pererahvas on Ilse ja Robert Hamburg, kellel siin kodu alates 1979. aastast. "Meie oleme vandersellid, hoopis mujalt pärit," ütleb Robert, keda külas küll vaid Sarapuu-taadina tuntakse. Omaaegsest metsavennast, kes palju aastaid veetnud Venemaa vangilaagrites, ning Ilsest, tema truust kaaslasest varasest noorusest saati, tuleb aga hoopis teine jutt.

VAIKE KÄOSAAR



KULTUUR

Endel Taniloo ja kivist külalised

Põltsamaa kultuurikeskuse galeriis algas üleeile kiviaeg ehk täpsemalt kivi, savi ja puuaeg: seal avati Tartu kunsti grand old man’i Endel Eduard Taniloo skulptuurinäitus.

Jaanuaris 79. sünnipäeva tähistav Taniloo on kunstipõldu kündnud ligemale pool sajandit: Eesti Riikliku Kunstiinstituudi lõpetas ta 1952. aastal. Kunstitegemise kõrvalt on ta olnud ka pedagoog ja funktsionäär, täpsemalt Tartu Kunstikooli õppejõud ja Kunstnike Liidu Tartu osakonna esimees. Tema loomeaktiivsusele see pärssivalt mõjunud pole: Taniloo käe all sündinud taieste arv ulatub üle tuhande, kusjuures gabariidid varieeruvad monumentidest pisiplastikani.

"Sellel näitusel ongi esindatud enamvähem kõik stiilid, mida viljelnud olen," ütles Endel Taniloo. Vanim näitusel olev taies pärineb aastast 1950: see on abikaasa Heljo tõsirealistlik kipsportree, mis neli aastat tagasi "noorenduskuuri" läbi tegi: skulptor pani kipsproua jalaga õmblusmasina taha istuma ja andis taiesele nimeks "Abikaasa hobi". Seitsmekümnendatel harrastas Taniloo natuke kandilisemat stiili. Selle näideteks on ¹amott-taiesed "Perekond", "Mehhaniseerimine" ja "Lambakasvatus". Kaht viimast vaadates tuli allakirjutanule vallatu mõte, et need oleks võinud üles panna Põltsamaa kultuurikeskuse fuajeesse Nikolai Korma¹ovi sotsialistlikust tootmispateetikast kantud seinapannoo juurde: tegemist on ju ühe ja sama ajastu "lastega". Kaheksakümnendatest pärit lendavad, lamavad ja kübaraga aktid on seeeest vägagi ümarvormikad. Mõned kriitikud olevat Tanilood isegi hurjutanud selle eest, et ta oma aktidele liiga jämedad jalad on modelleerinud, aga skulptor on põhjendanud seda eestlaste iidse, soo jätkamise vajadusest lähtuva iluideaaliga.

Kaheksakümnendatest pärinevad ka kaks lustakat keraamilist putukat - sirelane ja kartulimardikas - ning mõned portreed.


Laisk või vaene?

Üheksakümnendatel süvenes Tanilool tükati varemgi ilmnenud tendents loodusega koostööd teha: huvitava vormiga kividele, puujuurikatele või pahkadele on ta omalt poolt vaid natuke "lihvi" lisanud, et vaataja paremini ära tunneks, kelle või mille hing selles kujuri arvates peitub. Õel kriitik võiks seepeale muidugi öelda, et Taniloo on laisaks läinud või et rahapuudus sunnib teda sellist kunsti tegema (nii ütlejatel võib natuke õiguski olla, sest pronksivaluks või suuremate keraamiliste figuuride põletamiseks peaks skulptoril rahakott tõepoolest puuga seljas olema), ent tulemus on huvitav, seega argumenteerimist mittevajav.

Nn kivinägude sari on saanud autorilt nimetuse "Kivist külalised". Peale kirjandusliku algtõuke on sellel nimel veel teinegi põhjendus: suur osa selle sarja algmaterjalist on Taniloo arvates siiakanti rännanud kusagilt kaugemalt põhja poolt - mannerjääga. Eestimaa kividest võib Taniloo pikalt rääkida ja kui abikaasa lubaks, laseks ta neid oma Annelinna karpmaja kolmandal korrusel asuvasse korterateljeesse veelgi rohkem vedada, kui neid seal juba on. Paraku kardab proua Heljo, et maja vajub samas vaimus jätkates varsti laiali. Veel armastab Endel Taniloo jutustada oma laiahaardelisest suguvõsast, mille juured Jõgevamaale Maarja kanti ulatuvad, ning kummalistest ja naljakatest seikadest oma skulptorielus.


Punasõdur ja hobune

Paarkümmend aastat tagasi tellimustööna valminud viietonnist graniidist punasõduripead Hiiumaale viima hakates ähvardanud näiteks praam ümber minna, kuna taiest vedava auto kõrvale sattus veel üks suure koormaga kaubaauto. Kamandatud siis raske peaga sõdur sellelt praamilt maha ja lubatud ta päev hiljem naftapraamile.

Sinna polnud jälle reisijaid peale lubatud - ka Tanilood ja tema kiviraiujaid mitte. Tulnud endale kalatraaler välja helistada, et Hiiumaale tööd jätkama pääseda.

Kümmekond aastat tagasi telliti aga Taniloolt Luunja ratsabaasi ette t¹empionhobuse kuju. Pronksskulptuuri eeltööle, savimudelile õiglase hinnangu andmiseks otsustanud tellijapoolne komisjon elusa hobuse kohale tuua. Too hakanud mudelit nähes hirnuma ning kuna tegemist oli isasloomaga, löönud tal isegi mingid instinktid välja.

Nii, nagu Endel Taniloo looduse poolt loodut - kive ja puupahku - omalt poolt delikaatselt töötleb, nii näib loodus sihipärast lihvi andvat ka talle endale: mida aeg edasi, seda "dekoratiivsem" ja "skulptuursem" tema lehviva halli juukselakaga pea tundub. Küllap on ta seda isegi märganud: 1998. aastal loodud autoportreed, mille

autor vanamehelikult vallatust uitmõttest ajendatuna kolme naisakti põlvedele on asetanud, võib ka Põltsamaal näha - kuni 13. jaanuarini. Muuseas: üks valik Taniloo töid on praegu väljas ka Vanemuise kontserdimajas.

RIINA MÄGI


Põltsamaal tuleb taas käsitöölaat

Jõulud on taas tulemas. Teada lugu, et poole jõulurõõmust võtab kinkide muretsemise vaev. Juba neljandat aastat tuleb kingiotsijatele appi Põltsamaa käsitööselts, korraldades 8. detsembril Põltsamaa kultuurikeskuses kodukäsitöölaada.

Sukavardad on pikkadel sügisõhtutel usinasti välkunud, õmblusmasinad vuranud, kangasteljed kolksunud. Hulk meistreid kaugemalt ja lähemalt on oma osalemissoovist juba teada andnud. Tartust saabub näiteks sõlemeister Vello Lepik, Lääne-Virumaalt Liili Heinla nahkehistööga, Türilt vitspunutiste tegijad. Puidust esemeid pakuvad Mati Sälik Jõgevalt ja Piret Ant Võhmast. Põnevad on kindlasti Järvamaal Jürimardi talus toodetud taimset energiat omavad tatrapadjad ning maitsev sõir. Ants Leinbergi klaasikoda Järvamaalt Karinult toob laadale sinisest klaasist lillevaase, küünlajalgu, boolinõusid. Tallinna Pimedate Töökeskus Hariner pakub laadal soodsa hinnaga sauna, riide, põranda ja saapaharju.

Laadalt leiab veel põrandatekke, sokke, kindaid, keraamikat, käsitöötarvikuid ja materjale ning palju muud. Laadalusti pakuvad piirkonna taidlejad ja päkapikud, töötab ka kohvik. Püüame rahvale pakkuda ühe lustliku päeva koos jõulukinkide ostmisega.

ANNE ÜTT


Õppida ei ole kunagi hilja

Mustvees toimusid hiljuti kahenädalased eesti keele intensiivkursused vene rahvusest linnaelanikele, kes soovisid saada keele algõpetust või tõsta keeleoskuse teoreetilist taset.

Kursused korraldas Kesk-Eesti Arenduskeskus, keeletunnid kahele õppegrupile viis läbi Tartu Ülikooli haridusega õpetaja Katrin Mikk. Teoreetilisi teadmisi aitasid kinnistada audioja videomaterjalid ning huvitavad õppemängud.

Mustvee vene rahvusest elanikele, kellest enamik on Eesti kodanikud, on korrektne riigikeele oskus väga oluline, sest ühest küljest on elumuutused korrigeerinud inimeste väärtushinnanguid, teisest küljest on keeleoskus vajalik töökoha saamiseks. Kursustel osalenud A. Prussakova, L. Suvorova, T. ©ukurova ja teised arvasid, et eelkõige said nad kahe nädalaga juurde enesekindlust ja eneseusku ning veendusid, et õppida pole kunagi hilja.

FJODOR MASPANOV


Kasepää vanas koolimajas on uus elu

Juba kaks nädalat käib Kasepää vana koolimaja ülemisel korrusel elav tegevus. Esmaspäeviti kogunevad siia koolinoortest näitemänguhuvilised, kolmapäeviti tuleb kokku täiskasvanute näitering. Selle nädala esmaspäeval olid samasse kohta oodatud vestlusringi lapsevanemad.

Kasepääl seni näiteringi ei olnud. "Huvi on üllatavalt suur," rõõmustab valla uus kultuuritöö korraldaja Ülle Säälik, kes on ka näiteringide juhendaja. Esialgu harjutatakse avalikku esinemist, tehakse etüüde, pantomiime jne. Näidendite õppimist alustatakse vahest siis, kui on üksteist juba rohkem tundma õpitud ning selgemaks saab, kes missugust osa mängida võiks. "Võibolla jõuame järgmisteks vallapäevadeks mõne näidendiga välja tulla," loodab Ülle Säälik.

Loodetavasti kujuneb edaspidi ka lastevanemate vestlusringist midagi head ja õpetlikku. Ilmselt hakatakse koos käima üle nädala.

VAIKE KÄOSAAR


Kust saadakse eestlasi?

Eesti peamine (ajas kõige vastupidavam) ressurss öeldakse olevat inimkapital (Luup 07.02.00). 2000. aastal elas Eestis 1 396 000 inimest, ÜRO 1998.a rahvastikuprognoosi järgi on neid aastaks 2050 järel 927 000 (Economic & Social Affairs, New York 1999, lk l36061).

TÜ professor V. Raudsepp ennustab, et eestlasi võib siis järele jäänud olla veel 450 000 inimest või vähemgi (ML 7.12.2000). Eesti Põhiseadus kohustab seadusandjaid ja valitsusi "tagama eesti rahvuse säilimise läbi aegade".

Et Põhiseadus ei täpsusta säilinud rahvuse arvulist suurust, ei häiri eestlaste sündide järsk, 40%ne kahanemine võimulolijaid, ning rahvast lohutatakse - eestlasi ei ähvarda veel väljasuremine, sest eesti rahvast on ka ajaloos olnud tunduvalt vähem ning ta on ikka alles (K. Saks, PM 29.12.00).

Et eestlaste püsimajäämisest oma peaga mõelda, peaksime kõigepealt teadma, kust saadakse eestlasi ja kuipalju on olnud tulijaid ja minejaid varem. Vastsündinuid hakati ema rahvuse järgi eristama ENSVs nelikümmend aastat tagasi.

40 aasta jooksul on Eestis sündinud 522 259 ja surnud 511 182 eestlast, loomulik iive on seega 10 000 inimest. Rahvastikku taastoodavad perekonnad. Missugune on olnud perekondade "tootlikkus" - millistes perekondades ja kui palju on eestlasi ilmale

toodud? 1989.a rahvaloendusest leiame kõigepealt nende eesti naiste viljakuse andmed, kes jõudsid sünnitusikka 60ndate aastate algul (praegu lähevad või juba on pensionil). 1989. a rahvaloenduses osales 193943. a sündinud naisi 31 710 ning nad olid sünnitanud kokku 58 155 last. Maa- ja linnanaiste viljakus erines tuntavalt (linnas keskmiselt 1,8 last, maal 2,5 last naise kohta), kuid kõikide naiste viljakus kokku oli järgmine - lasteta naisi 14%, ühe lapsega 26%, kahe lapsega 40%, kolme ja enama lapsega 20%.

Eespooltoodud sünnituseast väljunud emade viljakus on ligikaudu sama mistahes eraldivõetud aastal lapsi sünnitanud emade viljakusega. Näiteks sünnitas 1988.a lapsi 15 210 naist, ning neil oli

kokku 29 257 last (keskmiselt 1,93 last). 1998. a oli sünnitajaid ja ka lapsi juba 42% vähem - 8831 ema ja 16 776 last (emal keskmiselt 1,9 last), ent viljakusepilt ligikaudu sama (vt tabel 2).

Esimeses grupis oli emadel keskmiselt 1,6 last, teises grupis 3,6 last ning eraldi toodud nelja ja enama lapsega emadel koguni 4,8 last!

Eelpooltoodud viljakuse pilti aluseks võttes võime järeldada, et poolest miljonist "uuest eestlasest" on tõenäoliselt ca 300 000 eestlast ehk 57% pärit ühekahe lapsega (76%) perekondadest, 220

000 eestlast ehk 43% aga lasterikastest (24%) perekondadest. Viimastes on kolmandate ja enamate lastena ilmale tulnud ca 23%, s.o. 120 000 eestlast ning 8% nelja ja enama lapsega perekondade

panuseks on 20% ehk 100 000 eestlast! Mida ütlevad need andmed meie minevikust oleviku ja tuleviku jaoks?

Kõigepealt seda, et ENSVs toiminud "pehme genotsiid" (st maa ümberrahvastamisel loodi kavakindlalt tingimusi, mis takistasid eestlaste sündimust) on olnud tulemusrikas - eestlaste juurdekasv peatati, 40 aasta loomulik juurdekasv 10 000 inimest on

tühine, kui seda võrrelda ainult kolm korda suurema hõimurahva sõjajärgse 40 aasta iibega - üks miljon.

Eestlaste juurdekasv Eestis on kümme korda väiksem ka muulaste loomulikust juurdekasvust Eestis (113 000 muulast).

AGO TEDER

(Järgneb)


Ilmateade

Laupäeval on pilves, selgimistega ilm. Paiguti sajab lund. Puhuvad kirde- ja põhjatuul 4-9 m/s. Külma on 0-7 kraadi.

Pühapäeval on pilves, selgimistega ilm, kohati sajab lörtsi ja lund. Öösel puhuvad kirde- ja põhjatuul 5-10 m/s. Öösel on külma 3-9 kraadi, kohati 11 kraadi. Päeval on õhutemperatuur -2 kuni kaks kraadi.



Vooremaa

Laupäev, 24. november 2001. a.

Jõgeval on jälle "Tähetund"

RIINA MÄGI


Keskerakond toetab investeerimist Kuremaa ujulasse

JAAN LUKAS


Peeter Kallasmaa umbusaldamisel tekkis arusaamatus seaduse tõlgendamisel

JAAN LUKAS


Komissar Valdmannil on töövõimetusleht

ARDI KIVIMETS



ARVAMUS

KÜSITLUS

Mida teate kadripäevast?

Jõgeva alevikus küsitles

ARDI KIVIMETS


KIRJAD

Maastikumõrvast

VELLO KEPPART


Lp Jõgeva teedevalitsuse juhataja härra Männik!

HELJU KEKI©EVA,

igapäevane teekäija


JUHTKIRI

Jälle palju ja ootamatult

24. november 2001. a



ELU JA INIMENE

Otslava – pikk ja peenike küla

VAIKE KÄOSAAR



KULTUUR

Endel Taniloo ja kivist külalised

RIINA MÄGI


Põltsamaal tuleb taas käsitöölaat

ANNE ÜTT


Õppida ei ole kunagi hilja

FJODOR MASPANOV


Kasepää vanas koolimajas on uus elu

VAIKE KÄOSAAR


Kust saadakse eestlasi?

AGO TEDER

(Järgneb)


Ilmateade