Jõgeva Põhikoolile on hingekell löödud. "Hea, et see ilus ja armsaks saanud maja päris tühjaks ei jää," nentis 30 aastat Jõgeva Põhikooli juhtinud Linda Orlova eile, kui helises viimane kell ja kruviti maha kooli nimesilt. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Vooremaa
Jõgeva Põhikooli viimane koolikell
Jõgeva
Põhikoolile on hingekell löödud. "Hea, et see
ilus ja armsaks saanud maja päris tühjaks ei jää,"
nentis 30 aastat Jõgeva Põhikooli juhtinud Linda Orlova
eile, kui helises viimane kell ja kruviti maha kooli nimesilt. FOTO:
ANATOLI MAKAREVIT©
Nädal veel ja ongi 1. september - teadmistepäev. Algaval õppeaastal läheb Jõgevamaa kolmekümnesse kooli rohkem kui 6000 õpilast. Saare ja Jõgeva põhikoolides enam uue õppeaasta esimest koolikella ei helistata - omavalitsuste nõusolekul on need õppeasutused likvideeritud.
Jõgeva Põhikool on andnud lastele venekeelset haridust juba kolmkümmend aastat. Linnavolikogu otsuse kohaselt seda õppeasutust alates tänasest enam ei eksisteeri.
Kooli esimesel ja ühtlasi viimasel direktoril Linda Orloval ning viiel õpetajal oli eile viimane ametlik tööpäev selles koolis. Helistati viimast koolikella, võeti maha kooli nimesilt. Pisut kurb hetk enne rõõmsat kooliaasta algust. Kuid mis seal salata: selles kooli soovis õppida vaid veerandsada õpilast ja esimesse klassi tulijaid polnud juba tunamullu.
"Sellel koolil perspektiivi ju ei olnud. Täiesti loomulik elu areng, et Eestis surevad vene õppekeelega koolid välja. Need, kes tahavad Eestis elada ja siia jääda, panevad oma lapsed ju eesti kooli. Tulevikus võivad vene koolid jääda vaid Tallinna, Narva ja Kohtla-Järvele," mõtiskleb Tuula oblastis, Jõgeva Põhikoolis ja Tallinnas venekeelset koolitust saanud Sergei Alits. Tema kaks last õpivad edukalt eestikeelses koolis.
Ka direktriss Linda Orlova peab oma kooli sulgemist loomulikuks - nõnda suure koolimaja ülalpidamine läheb ju kulukaks.
Aia tänava koolihoone septembris siiski päris tühjaks ei jää: siin jätkab tööd Jõgeva Täiskasvanute Keskkool, milles on ligemale 150 õpilast, autoõpetuse klass ning Jõgeva Gümnaasiumi tööõpetuseklass. Jõgeva Gümnaasiumi õpilaste vähesus ei kimbuta, peagi alustab siin õppetööd rohkem kui 800 õpilast. "Meil on tõsiselt kahju, et ei suuda kõiki meil õppida soovijaid vastu võtta," vabandab Jõgeva Gümnaasiumi direktor Taisto Liivandi," meil on väga suur ruumipuudus." Rohu tänava koolimaja on projekteeritud 640le õpilasele, kuid 1992. aastal õppis seal 725 ja eelmisel õppeaastal 965 last. Tänavu ollakse erakordses olukorras ja kooli aulast saab ajutine klassituba. Koolil on suured lootused, et juba novembris saavad kuus algklassi uued ruumid endise põhikooli hoones.
"Kool on selle maja oma käsutusse saamiseks taotluse teinud. Esialgu tahaksime avada klassid teisel korrusel ja järgmisel aastal ka kolmandal. Õppehoonena on see maja väga hea, kuid vajab põhjalikku renoveerimist, mida pole seal juba aastaid tehtud. Esmaseks remondiks kuluks miljon krooni," nentis Taisto Liivandi lootuses, et linn eraldab niipalju raha ASi Jõgeva Soojus aktsiate võõrandamisest, mis peaks toimuma 10. septembril.
"Kui raha laekub ja saavutame koalitsiooniga kokkuleppe, siis saaksime remondiga alustada. Kooli kuus algklassi jätkaksid uuest õppeveerandist, seega novembrist, juba endise põhikooli majas," on koolijuht optimistlik.
Jõgeva Gümnaasiumis tuleb 1. septembril aabitsat saama 85 last. Et tänavu langeb kooliaasta algus puhkepäevale, siis alustatakse õppetööd esmaspäeval.
ARDI KIVIMETS
Teede- ja Sideministeerium lubab liinibussidel rikkuda liikluseeskirju
Teede- ja Sideministeerium väljastas 13. augustil OÜle Ormatron liiniloa ja kinnitas ka kiirväikebussiliini Tartu-Võsu sõiduplaani, mille järgi sõidetakse Tartust Jõgevale 35 minutiga, seega kiirusega 92,6 km tunnis. Liiniluba kehtib 21. augustist 2001.a kuni aastani 2003.
Käesoleva aasta 13. augustil kinnitas Teede- ja Sideministeeriumi asekantsleri ülesannetes olev Urmas Kukk kiirväikebussiliini nr 303, Tartu-Jõgeva-Rakvere-Võsu sõiduplaani. Liini teenindab OÜ Ormatron kaheksateistkümnekohaline väikebuss. Buss väljub Tartust kell 11.45 ja jõuab Võsule kell 14.10. Tagasiteed Tartu suunas alustatakse kell 15.10 ja Tartusse jõutakse kell 17.35. 178 km läbitakse 2 tunni ja 25 minutiga, seega keskmise kiirusega 73 km tunnis. Vahemaa Tartu ja Jõgeva vahel (54 km) läbitakse 35 minutiga. Kell 11.45 väljutakse Tartust ja kell 12.20 ollakse juba Jõgeval. Õhtul väljutakse Jõgevalt kell 17.00 ja 17.35 ollakse juba Tartus. Keskmiseks kiiruseks tuleb 93 km tunnis, see on rohkem, kui liikluseeskirjadega lubatud. Sealjuures tuleb sõita ligi 10 km teed, millel kehtivad kiirusepiirangud (Tartu ja Jõgeva linnas ning Tabivere ja Kaarepere asulas). Jõgeva-Tabivere vahemaaks on sõiduplaanil märgitud 30 km, mis läbitakse 15 minutiga, see teeb kiiruseks 120 km tunnis.
Urmas Kukk ütles Vooremaale, et nad tunnistavad oma viga. Ta lubas, et antud sõiduplaan vaadatakse kindlasti üle ja kui asi on tõesti nii, siis nõutakse uut sõiduplaani.
OÜ Ormatron esindajaid ei õnnestunud kätte saada.
RAIVO SIHVER
Joosti aiandis valmivad tormikindlad kasvuhooned
Põltsamaa vallas asuvas Jõgevamaa suurimas roosikasvanduses Joosti aiandis ehitatakse praegu uusi tormikindlaid kasvuhooneid.
Juulikuine torm lõhkus aiandis kolm 650-ruutmeetrist kasvuhoonet, milles kasvatati roose. "Eksperdid on hinnanud kahju suuruseks 1 miljon 50 tuhat krooni. Oleme alustanud kahjutasu taotlemist," lausus aiandi peremees Rein Joost. "Uute kasvuhoonete ehitus praegu käib. Nende projektid on koostatud Tallinna Tehnikaülikooli ehituskateedris ja nad peaksid tulema tormikindlad," märkis roosiaia peremees.
JAAN LUKAS
Palal pühiti kinoaparaadilt tolm
Kolmapäeval hakati Pala kultuurimajas pärast pikemat vaheaega taas filme näitama. Kinoseansid muutuvad Palal regulaarseks.
Sel nädalal tähistati Pala kultuurimajas direktriss Tiina Erese eestvedamisel mitmete üritustega Eesti Vabariigi taasiseseisvumise kümnendat aastapäeva. Esmaspäevasel kontserdil esinesid Diana Klas ja Jüri Aarma. Kolmapäeval linastusid pärast nelja-aastast vaheaega taas filmid, mida jälgis üle saja pealtvaataja. Kinoettevõtja Tiit Tõnts demonstreeris kahte filmi, millest erilise mõnuga jälgiti Ameerika põnevusfilmi Titaanid. Näidati ka eestikeelseid animafilme. Päevinäinud kinoaparaadi oli taas töökorda häälestanud põline Jõgevamaa kinomees Robert Miilmann.
Tiit Tõnts ütles Vooremaale: "Kinotraditsioonide taastamine Pala kultuurimajas sai võimalikuks ka seetõttu, et vallavalitsus jättis kultuurimajale alles kinoaparaadi. Loodetavasti muutub filmide demonstreerimine Palal regulaarseks. Mis puutub aga Jõgevamaa kinokultuuri tervikuna, siis pisut häirib, et kinobuss peatus Jõgevamaal ainult Palamusel."
JAAN LUKAS
Jõgeva linnapilt nüüd internetis
Alates eilsest saab ilmaportaalis www.ilm.ee jälgida reaalajas edastatavat pilti Jõgeva kesklinnast. Lähema paari nädala jooksul võivad huvilised interneti kaudu saada teavet ka linnas hetkel valitseva õhutemperatuuri ja õhurõhu kohta.
"Veebikaamera on juba tükk aega võrgus. Ilmajaam veel ei ole, kuid augustikuu jooksul saab selle ka tööle," lubas veebikaamera Jõgeva linnavalitsuse hoone katusele paigaldanud OÜ Riisalu tegevdirektor Leino Mandre. Jõgeva Linnavara juhataja Heino Puide andmeil läks projekt linnale maksma ligi 7000 krooni.
www.ilm.ee arendusjuhi Gennadi Skromnovi sõnul on praegu üleval testversioon, septembrist alates töötab Jõgeva alajaotus juba täies mahus. "Tegemist on maailmas ainulaadse projektiga. Ilmakaameraid on üleval mitmel pool, kuid tervet riiki katvat süsteemi pole kusagil," ütles Skromnov Vooremaale.
Hetkel pakub www.ilm.ee 15 Eesti linna ilmaandmeid, lisaks on Jõgeva linnast võrgus vaid pilt ning Kärdlast ilmajaam. Gennadi Skromnovi kinnitusel külastatab ilmaportaali 4000 arvutit päevas, kusjuures 8-10% külastustest tehakse väljastpoolt Eestit.
AARE KIRNA
ARVAMUS
KÜSITLUS
Kas valitsus tuleks välja vahetada?
Algi, vanaema:
"Seda peaksid arutama nooremad, aga valitsuses on küll midagi natuke mäda. Inimeste, eriti laste ja vanade eest, hoolitsetakse väga vähe. Võtame või pensioni või lastetoetuse, no see on väga väike. Alles pensioni tõsteti, kohe kõvasti - selle eest sai terve pätsi leiba osta. Kui uus valitsus mõtleb ka pensioni nii vähe tõsta, siis on see vanainimese narrimine, mis ajab mõne tigedaks. Ei tea, mida need valitsuse mehed mõtlevad, et kõik müüakse maha. Meile võiks ka midagi jääda - vähemalt elekter."
August, autojuht:
"Ma pole poliitik ja ei jaga neid asju. Ega rahval polegi selles suhtes midagi teha, sest nemad teevad, mida ise tahavad. Rahvas pole neid valinud, nemad valivad end ise. Kõik lähevad ühe ametikoha pealt teisele ja saavad suuri rahalisi kompensatsioone. No eks nad seepärast neid kohti vahetagi. Kõik tahetakse maha müüa. Praegune arutamine elektrijaamade müümise üle ameeriklastele on nagu kätega vehkimine pärast kaklust. Ega valitsuse vahetaminegi midagi muuda - alguses on neil taskud veelgi tühjemad."
Mare, pearaamatupidaja:
"Kohe kindlasti. Praegu on meil nagu kolm valitsust: Reformierakond, Isamaaliit, Mõõdukad. Kõik nad veavad kuhugi, kuid vanker ei lähe edasi. Ei saa aru, miks peab elektrijaamad ja raudteed maha müüma, miks oli vaja tellida välismaalt miljoneid maksev uurimus, et nentida meie tervishoiuasutuste viletsat olukorda. Praegu on ministreid ja ministeeriume nii palju, et tuletab meelde kolhoosiaega, kus vaat et igale põrsale oli oma zootehnik või spetsialist. Mõne ministeeriumi Tallinnast mujale toomine asja ei paranda."
Maie, meditsiinitöötaja:
"Võiks küll, kuid minu sõna ei loe siin midagi ja üldse, mind poliitika ei huvita. Aga vanuritele ja lastega peredele võiks valitsus küll rohkem tähelepanu pöörata. Mina elan veel ära ja vaatan, kuidas saan hinge sees hoida, aga paljudel nendest on väga raske. Valitsuses on palju kemplemist ja presidendivalimine on läinud ka väga erakondadevaheliseks võitluseks. President peab olema erapooletu, kuid ei tea, kas ta pärast valimisi ka oma parteilisi vaateid muudab."
Juhan, pensionär:
"Neid valitsusi on nagu nuge vahetatud ja ei tea, kas see uuski midagi annab. Praegu on väga palju kuritegevust. See tuleb ka sellest, et meil on kuradima palju töötuid. Vanal Eesti ajal ju töötuid polnud, siis oli põllumajandus, mis on nüüd peesse keeratud. Kui on oma maja ja majapidamine, siis elab inimene pensionist ära, aga linnapensionäril kulub kõik raha ju peavarju peale. Mina olen iga valitsuse ajal ära elanud, aga lastega peredele peaks andma rohkem raha."
Sirje, õpetaja:
"Maainimese seisukohalt arvan, et midagi võiks küll teistmoodi teha. See, kuidas meie rahvas elab, on suurelt jaolt ka valitsuse teha. Maaelu allakäik pole üksnes põllumajandusministri süü. Riigi juhtimine on ikkagi meeskondlik töö ja erakondade asi ka. Ei saa aru, miks neid peab nii palju olema ja meie väikest Eestit killustama. Igaüks kisub enda poole, üleval käib üks suur sõda ja allpool inimesed kannatavad. Jah, ega kõigile kõrgepalgalisi kohti üleval ei jätku, mõni peab ka maale jääma lihttööd tegema."
Elfriede, hooldaja:
"Mõnes mõttes oleks vaja uut ja paremat. Maainimese suhtes pole see valitsus küll õiglane. Klassivahe on küll natuke suureks aetud ja kõik rikkus on läinud linnadesse. Maainimesed on palju vaesemad. Jäänud on väga rikkad ja väga vaesed, seda vahepealset klassi meil nagu polegi. Ja see vahe läheb kogu aeg suuremaks. Ministreid, ametnikke ja asjamehi on palju ja mis neist kasu on. Aina kemplevad ja vaidlevad ja kulutavad riigi raha."
Astrid, taluteenija:
"Olen tagasihoidlik inimene, aga tundub, et praeguse valitsuse töö on olnud samuti tagasihoidlik. Neid valitsusi on juba omajagu olnud ja ei tea, kas valitsuse vahetamine midagi paremuse poole muudab. Hädaldada ei taha, kuid seda, mida meile kunagi lubati, pole antud. Eriti raskes olukorras on töötud. Siin pole ju tööstust ja põllumajandus on, nagu ta on. Muidugi, on olnud paremaid ja halvemaid aegu, kuid meie elame praegu just sellises riigis."
Lustiveres küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
"Rahvas" valib presidendi
Ega eriti ei kotigi, kes presidendikandidaatidest - Toomas Savi, Peeter Tulviste, Andres Tarand ja kes need teised veel olidki, peatselt peale jääb. Minu silmis on juba ammuilma kandideerijatest
vaid kaks Eesti uut presidenti väärt isiksust - Peeter Kreitzberg ja Arnold Rüütel. Nemad ei ole sahkerdanud maade ja varadega ega teinud muid lollusi, nõnda nagu praeguse hetke kaks väikese banaanivabariigi kõige juhtivamat tippmeest.
Ka ei ole kuulnud nende kohta räägitavatkirjutatavat midagi kompromiteerivat, mida ei saa mitte kinnitada teiste presidendikandidaatide suhtes. Noh, ikkagi see luukerede klõbin.
Klassivend Rakvere-päevilt Peeter Kreitzberg oli juba noorelt lahtise peaga poiss. Egas temast muidu poleks hiljem professor ja minister saanud. Vist kuuendas me tsipa kiskusime ühe plikatirtsu pärast ja linna spartakiaadil jäin talle kõrgushüppes viie "sendiga" alla. Peeter hüppas "karjapoiste" stiilis 135 cm kõrgusele.
Ometi arvan, et tema pole praegu veel presidendi ametiketti kandmaks parajalt küps. Küpses keskeas saab ta Eesti rahva hüvanguks oma praegusel ametipostil märksa enam ära teha.
Arnold Rüütliga on teine jutt. Tema ei nutnud Eestile iseseisvust nõudes Moskvas, hiljuti muigas vaid kibestunult Lennart Meri otsuse üle ta mingist tühisest aurahast ilma jätta (ju oli sadadel teistel taasiseseisvumisel enamaid teeneid) ja eks ta hoia pea püsti ka nüüd, kui presidendiks ei peaks saama.
Augustiput¹i ajaks olid paljud varvast lasknud, Rüütel jäi oma rahvale truuks. Arnold Rüütlil on kõige suurem osa selles, et meil õnnestus pikk ja raske taasiseseisvumistee läbida verevalamiseta. Tema riigimehetarkus, ettenägelikkus ja tasakaalukus aitasid maandada pingeid ka siis, kui need olid viidud kriitilise piirini.
Endise katlakütja Jüri Adamsi näpunäidetel täiendatud põhiseadus tallas jalge alla rahva tahte valida Arnold Rüütel juba 1992. aastal Eesti Vabariigi presidendiks. 20. septembri valimistel kogus Rüütel 42 protsenti valijate häältest, Lennart Georg Meri 30. Viimane saigi presidendiks. Kõrgushüppes oleksime nimetanud seda trikki altlati hüppamiseks.
No vot sulle siis - kogu võim ja voli kuulub rahvale. Tutki brat! Üks sõnade mulin ja muud ei midagi.
GUNNAR ISOTAMM
JUHTKIRI
Vanal heal ajal oli lihtne: igal inimesel oli oma kaitseingel, kes pidevalt tema toimetamistel silma peal hoidis ning mingi jama puhul käe vahele pani, kui sai. Väikestel preilidel oli koguni soovitav pesemise ajaks pikk särk selga jätta, sest ingel oli teadagi meessoost ja polnud tal vaja ka kõike näha.
Uuema aja tehnika võimaldab samuti üsna hea eduga maapealsetel asjadel silma peal hoida. Meie pea kohal tiirleb hulk kavalaid masinaid, millele paigaldatud seadmete jaoks pole mingi probleem heinakuhjast nõel üles leida või kottpimedas öös salaviinaauto numbrimärk välja lugeda. Kuid siit ei järeldu sugugi, et meil oleks pidevalt põhjust kahtlustavalt taevasse piiluda või kilomeetrite kõrgusel asuva kaamerasilma poole lehvitada. Kosmosetehnika on roppkallis asi ning määratud märksa kasulikumate eesmärkide jaoks kui kellegi tagaaia jälgimine. Satelliidi käest võib saada teada oma asukoha, tulevase saagi väljavaated või selle, milline ilm homme tuleb, mitte seda, kes kellega grüünesse läheb.
Reeglina on kõikvõimalikest kaameratest siiski pigem kasu. Näiteks Jõgeva kesklinnas asuv turvakaamera on autojuhid ülekäiguraja ees nii viisakaks muutnud, et jõgevlasest jalakäija võib end võõra linna vöötrajal unustada ning parimal juhul sõimata, halvimal juhul kipslahase saada.
Jõgeva linnavalitsuse katusel paiknev ilmakaamera on aga suisa tore asi. Näiteks linna arvutifriigid ei pea nüüd enam välismaailma klimaatiliste tingimuste teadasaamiseks pilku arvutiekraanilt eemale kiskuma. Ka linna külalised, niipalju kui neid on, saavad nüüd kaasapakitava kohvri sisu paremini ette planeerida. Väljamaalastel, kes heameelega teada tahaksid, mismoodi see Jõgeva linnatänav päriselt välja näeb, pruugib nüüd vaid paar hiireklõpsu teha, ja ongi pilt selge. Ja kui parasjagu kodulinnast eemal viibival kodanikul koduigatsus liiga suureks kasvab, pruugib tal ainult lähim arvuti üles otsida. Hea õnne korral võib siis internetist ka mõnd tuttavat nägu näha, eriti juhul, kui sõprade ja sugulastega kellaaeg enne kokku lepitud. Kole aga on selle saatus, kes purjuspäi kakerdades internetti satub ja linnale välismaa ees häbi teeb.
Nii et linna peal kõndides küür seljast, kõht sisse ja naeratus näole! Endal ka parem tunne.
25. august 2001. a
ELU JA INIMENE
Vaidavere: andekad lapsed ja isemõtlejad
Palamuse vallas Kudina külje all asuv Vaidavere küla on üsna tavaline Eestimaa küla.
Kui 1939. aastal oli seal tervelt 54 suitsu, siis nüüd ainult 14. Kunagisest külakoolist ja veskist on alles vaid ahervaremed ning oma küla kingseppa, rätsepat ja juuksurit, nagu aastat kolmkümmend tagasi, pole ka enam, ülemöödunud sajandil tekkinud pasuna- ja laulukooridest rääkimata.
See-eest on ja jääb Vaidavere akadeemik Johannes Voldemar Veski, eesti kirjakeele teeneka korraldaja ja arendaja sünnikohaks. Ning tähelepanuväärseid inimesi elab Vaidaveres praegugi.
"Mina lauta ei lähe!" kuulutas Merike Kull kunagi oma ämmale, Johannes Voldemar Veski täditütretütrele Aino Kullile. Nüüd pole enam kellelgi öelda, sest ämm on maamullas ja pealegi ei saa Merike piimatootmisele spetsialiseerunud Tarto talu perenaisena laudast enam üle ega ümber.
Tarto talu ostis praeguse peremehe Peedu Kulli vanavanaisa 1870. aastatel kuldrublade eest Kudina mõisnikult. Palamuselt, kus Merike kultuuritöötaja ja muusikaõpetaja ning Peedu majandi automehhaaniku ametit oli pidanud, tulid Kullid ära Vaidaverre tosin aastat tagasi.
Praegu on Tarto laudas 14 lehma ja Jõhvi Piima auto viib siit iga kahe päeva tagant minema 400 kg piima. Kui 86-kohaline vabapidamislaut valmis saab, kerkib see number kõvasti, ainult et sinna läheb veel aega.
"Tahtsime neli sammu korraga edasi astuda, aga nüüd kipub harudevahe katki kärisema," viskab Peedu nalja: lauda seinad on küll püsti ja katus peal, aga edasi ehitamiseks napib raha. Kõik talutööd jõuavad Kullid nüüd ja loodavad edaspidigi ära teha üksnes oma pere jõududega. Suvel, kui kõik lapsed kodus, on seda jõudu ka päris palju.
Lapsi peavad Peedu ja Merike oma kõige suuremaks varanduseks, sestap on noortel Kullidel peale talutöökohustuse, mida nad nüüd juba nurisemata täidavad, ka laialdased õigused oma võimeid arendada. Tütar Triinu (24) lõpetas tänavu Eesti Muusikaakadeemia ning kui raha hankida suudab, jätkab oktoobris õpinguid Saksamaal Karlsruhes Kalle Randalu käe all, et saada tõeliselt heaks pianistiks. 23-aastane Margus, kellest vanemad tulevast taluperemeest loodavad, lõpetas Tihemetsa tehnikumi ja õpib praegu Eesti Põllumajandusülikoolis.
17-aastane Rasmus, sügisest Tartu Miina Härma Gümnaasiumi abiturient, laulab, väitleb, näitleb ja tahab tuleval aastal Muusikaakadeemia kõrgemasse lavakunstikooli sisse saada. 12-aastane Kärt-Katrin alustab nii Palamuse Gümnaasiumis kui Jõgeva Muusikakooli viiuliklassis seitsmendat kooliaastat. Nii Kärti kui Rasmust on Eestimaa rahvas Laulukarusselli televoorudes näinud ja näevad veelgi. Nii et küla suvelõpukontserdid, mida Vaidavere laste algatusel mõnel aastal on korraldatud, võivad võõral suu ammuli võtta, seda enam, et nüüd elab Vaidaveres ka üks Eesti parimaid noori lõõtspillimängijaid Siim Kapral.
Pill ja mootorid
Kullide naabertalu Nolgu jäi tühjaks kümme aastat tagasi, kui seal elanud vanaperemees suri. Peremehe vennapoeg Enn Kapral hakkas sestpeale koos abikaasa Tiia ja poeg Siimuga suviti pidevalt Tartu ja Vaidavere vahet pendeldama, aga pikapeale hakkas see tüütuks muutuma. Lõpuks võeti perekonnanõukogu kokku ja otsustati päriselt ära maale tulla. Kõige innukam tuleku pooldaja oli Siim, kuigi tal tuli kooli vahetada ja muusikaõpingute jätkamise võimalus oli üldse kahtluse all.
"Kui 1999. aasta lumisel märtsipäeval keset Tartust ära toodud kolihunnikut Nolgu õuel seisime, oli pilt kõhedusttekitav, ent ometi oli südames tunne, et oleme nüüd lõpuks kodus," ütlevad Tiia ja Enn ning pole oma tollast otsust seni veel kahetsenud, kuigi peale veevärgi sissepaneku ja elektrisüsteemi väljavahetamise pole nad päevinäinud eluhoone kallal suurt midagi teha jõudnud ning seegi on veel otsustamata, mis suunas talutootmist edendama hakata. Koduselt tunneb end võõraski Kaprali pere õuelaua taga kohvi juues ja kui Siim veel toast lõõtspilli toob ja loo lahti lööb, võiks selle kohta öelda: idüll.
Esimest pilliõpetust sai Siim oma vanaisalt, hiljem aga loodi Tartu II Lastemuusikakooli spetsiaalselt tema pärast lõõtspilliklass. Sealse õpetaja Arvo Avi juures käis Siim aegajalt veel Vaidaverestki ning kõikvõimalikke au- ja tänukirju, mis Siim Võru folkloorifestivalide raames toimunud lõõtspilli võistumängimistelt ja mujalt teeninud, on Kapralite kodus terve pakk.
Teppo-tüüpi lõõtspill, millel 15-aastane Siim praegu mängib, on Kalju Sarniti kätetöö. Tartus Ennu isa naabermajas elanud Sarnit tahtnud ühe pilli ka spetsiaalselt Siimule teha ning teda pilli ehitamise saladustesse pühendada, ent surm tuli paraku vahele.
Pilliehitamisega Siim vaevalt et hätta oleks jäänud, sest tehnika peale on tal niisama palju annet kui muusika pealegi. Traktorist teab ta igatahes rohkem kui tislerist isa ning kui ükskord mootorrattaload kätte saab, läheb Valgast ostetud ja ise üles putitatud vana Dnepriga Jõgevatrefile mis müriseb.
Elekter Põrgupõhjal
Vaidavere küla tagumises sopis elab oma perega Toivo Annuk, keda lähemal ja kaugemal Vaidavere Vanapaganana tuntakse. Vanapagan saanud tast seetõttu, et kodutalu Peebut, kuhu ta tosin aastat tagasi pärast 27-aastast Tartus elamist naasis, oli vahepeal Põrgupõhjaks hüüdma hakatud: nii padrikusse kasvanud oli seal kõik. Ja eks ta tormanud just niisamuti kirvega võsa vastu võitlusse ka, nagu Tammsaare loodud Põrgupõhja Jürka.
Õigupoolest võib nii mõnigi küsida, et mis ta selle võsaga üldse jändab: suuremamastaabilise põllupidamisega ta ju ei tegele. See-eest võib väikese poeetilise liialdusega öelda, et Vanapagana krundil on esindatud kõik taimeliigid, mis põhjapoolkeral kasvavad.
Vanapagana aed pole aga vaatamisväärne mitte ainult liigirikkuse, vaid ka igasugu põnevate vigurite poolest, nagu nõiapada, kollikuju, veesilmad, kunstipäraselt kujundatud künkad jne. Kunstnikuhingega on nii Vanapagan ise kui ka tema proua Ene: üks meisterdab põnevaid puutaieseid, teine harrastab akvarelli. Puutöö Vanapaganal viimasel ajal küll enam eriti ei edene. "Naftalambi valgel sai neid puukujusid talvel hulga valmis nikerdatud, nüüd, kui elekter sees, kipub aeg teleka ees käest kaduma," ütleb Vanapagan.
Elekter, mille olemasolu majapidamises enamikule meist enesestmõistetav, jõudis Peebule nimelt alles möödunud aasta 25. juulil, sedagi põhiliselt tänu sellele, et üksteist aastat igasugu lubadusi kuulanud Vanapagan lõpuks presidendile endale kirjutas.
Mõni aeg tagasi käinud Põrgupõhjal turismiameti esindajad ja kuna pealinna prouad Vanapagana maja ees muskuspardi (ilus lind ja innukas teohävitaja!) kaka sisse astusid, avaldanud nad arvamust, et turiste sellisesse paika tuua pole sobiv. "Ebateadlikke" turiste voorib Põrgupõhjale aga endiselt bussitäite kaupa. Usun, et vähem
aia ja puuskulptuuride ning rohkem Vanapagana enda ja tema jutu pärast. Ülikoolis küberneetikat õppinuna on Vanapaganal hea süsteemitaju ning aastaid maaparanduses töötanuna tunneb ta hästi loodust ja selle seadusi.
Kui lisada veel loomupärane kalduvus suveräänselt mõelda, siis pole ime, et Vanapaganal on kui varrukast puistata originaalseid teooriaid kõikvõimalike asjade ja nähtuste kohta, ühiskonnaelu toimimisest universumi tekkemehhanismini välja. Vanapagan on näiteks veendunud, et kurjategijad on riigi tugi, ausad inimesed aga riigi vaenlased. Sest kui kõik inimesed oleksid ausad ja arukalt tegutseksid, poleks riiki üldse vaja. Vanapaganale endale tegelikult polegi. Tal seal Põrgupõhjal oma riik, kus elu rahulikult loodusseaduste järgi kulgeb.
Veel ekstartlasi
Vanapagan ja samuti tosin aastat tagasi Tartust ära Vaidaverre tulnud Ivar Jürimäe pole mitte ainult naabrimehed, vaid ka head sõbrad. "Vanapagan armastab palju rääkida, mina olen jälle hea kuulaja," ütleb Ivar, kuigi tegelikult on ta ka ise hea jutumees. Lugu sellest, kuidas Ivar tursalaevadel merd sõitis, Kohtla-Järvel kaevanduses sütt viskas, siis Tartus kõik võimalikud koolid ära proovis ning lõpuks äia soovitusel koolipapaks hakkas, kuulasin nagu seiklusromaani.
Järg - see, kuidas Ivar emapoolsele vanaisale kuulunud Vahe talu tagasi sai, esialgu lambaid, seejärel lehmi pidama ning lõpuks suuremas mahus teravilja kasvatama hakkas - polnud igavam. Nüüd väidab Ivar naljatamisi, et ta ei kannata seda inimestki, kes põllumajandusega tegeleb. Tema ise jätkab tööõpetuse õpetaja ameti pidamist Palamuse Gümnaasiumis ning peale selle asutas ta koos poeg Mardiga Palamusele Rehemöldre aita värkstoa, kus muuhulgas saab lasta vana mööblit restaureerida. Vanale mööblile uue elu andmine on olnud Ivari stiihia ammusest ajast ning seda "haigust" on ta edukalt ka oma õpilaste hulgas levitanud.
Ivari abikaasa Tiina, kes enne pensionile jäämist oli Vanemuise teatri raamatu- ja noodikogu perenaine, tippis arvutisse ka Vanapagana mitmekümneleheküljelise traktaadi, milles kirjas tema vaated elule ja seletused ilma asjadele. Vanapagan loodab selle ühe sõbra abiga trükis avaldada. Enne aga lubas Ivar Vanapagana kokku viia elus olevatest Eesti teadusemeestest ehk suurimaga, astrofüüsik Jaan Einastoga, et näha, kumb universumi tekkemehhanisme lahti seletades peale jääb. Keeruline seda kohtumist lavastada pole: akadeemik Einasto on peatselt niikuinii Vaidaverre oma õe Tiina Jürimäe sünnipäevale tulemas. Usun, see "etendus" on vaatamist väärt.
RIINA MÄGI
KULTUUR
Maakohtades on tänapäeval kinoga nii nagu on: et polegi teist õieti. Palamusel näidati möödunud nädalavahetusel aga kino kolm päeva jutti.
Kui reede õhtul Palamusele jõuan, on augusti algul Tallinnast startinud pika ninaga kinobuss juba kohal. Näeb päris värske välja, nagu polekski viieteist päevaga kõiki Eesti maakondi läbi kolistanud.
Ühes parki püstitatud telgis vaatavad lapsed multikaid, aktiivsemad sellid vihuvad teises telgis samu nähtusi ise teha. Margit Lillak stuudiost Multifilm ütleb, et väiksemaid filmitegijaid juhendab ta rohkem, suuremaid vähem: nood taipavat isegi päris hästi, kui palju omajoonistatud lamenuku üht või teist detaili järgmiseks kaadriks nihutada tuleb, et liikumine loomulik välja kukuks.
Rahvamaja ees liiguvad ringi mingid kahtlased röövlimaskides kujud. Kaameraga meest märkan sutsu hilja: siis, kui olen arvatavasti juba koos röövlitega kaadrisse jäänud. Kui kinobussitiimi kuuluv "Tehnokrati"saate tegija Peeter Marvet kaamera seiskab, küsin, mis värk on. Selgub, et Tartus tegutsev ansambel Strolling Bones on tulnud oma filmiideed Palamusele teostama, kuna eelmisel kinobussiõhtul Nõos ei pääsenud nad huviliste rohkuse tõttu löögile. Rütmikitarrist Falcon H välja hautud sü¾ee on järgmine: röövlid üritavad tänaval üht inimest paljaks röövida, ent avastanud, et mehel on üldse vaid 15 senti, annetavad talle kahekroonise; seejärel tahavad röövlid kauplust rünnata, ent trepile jõudnud, kohtavad nad müüjaneiut, kes kinnitab parasjagu uksele silti "Igavesti pankrotis".
Eriliste seiklusteta
Pets Marvet, pidurdamatu ideegeneraator ja jutupaunik, seletab, et tema arvates tuleks noortele üldse rohkem võimalusi anda oma mõtteid pildikeeles väljendada ja ka vastavat õpetust jagada, seda enam, et selleks vajalik tehnika on üha kättesaadavam. "Ma ei saa aru, miks ka tänapäeval peab gümnaasiumi lõpetamiseks esiisade kombel küpsuskirjandit kirjutama, kui selle asemel võiks soovi korral teha näiteks küpsusmultika? Pildilugu luues õpitakse ju niisama hästi või pareminigi ideed leidma ja teemat arendama," ütleb Marvet. Kui röövliloo must materjal üles võetud, varjub seltskond töötoatelki arvuti taha montaa¾i tegema.
Peatselt saan hõlmast kinni ka kinobussi projektijuhil, animafilmire¾issöör Mikk Rannal. Too ütleb, et kinobussi lükkas ta liikuma sellepärast, et eesti rahvas värskemaid kodumaiseid filme, mida sellesama rahva raha eest tehakse, üldse ei näe. Ning kuna olukorra paranemist pole niipea näha, läheb kinobuss liikvele ilmselt ka tuleval suvel. Erilisi seiklusi polevat kinobussimeeskonnal olnud, ainult esimesel päeval pidid nad Hiiumaa praamist maha jääma, sest selgus, et vanast bussiloksust rohkem kui 70 km tunnis välja pressida ei õnnestu. Saadetud siis kiiremate masinatega saadikud ette praamikaptenit moosima, et ta viis minutit kauem sadamas seisaks. Läkski õnneks.
Ajalugu prügimäele?
Mida aeg edasi, seda rohkem rahvast pargi alla sigineb. Kui laululavale püsti aetud suurel ekraanil Riho Undi "Saamueli internetti" näidatakse, on enamvähem kõik pingid täis. Paistab, et rahvale meeldib. Mõni on natuke skeptilisem ka. Jõgeva fotomees Harald Lindok arvab, et kui tõelist rändkino teha taheti, oleks võinud ikka vana generaatori ja projektori kohale vedada ning tselluloidlindilt vanu filme näidata. Videoprojektoripilt on tema meelest hall ja udune.
Kohalik vana kinomehhaanik Rein Lestal arvab ka, et muidu kena üritus, aga natuke liiga kirjuks aetud. Ning et rohkem kui värskeid ja moodsa filmikeelega lühifilme nagu "Ränk ja Kilk" tahaks rahvas ehk vaadata "vanu ja häid" linte. Lestalil endal on vanad filmiprojektorid veel rahvamaja kinoruumis alles. Töökorras ka: pane või kohe filmiketas peale ja anna minna! Kui rahvamaja peatselt remonti läheb ja kinoruum likvideeritakse, tekibki masinatega probleem: kui neile sobiva temperatuuri ja niiskusre¾iimiga hoiukohta ei leia, tuleb see tükk kinoajalugu prügimäele viia.
Töötoatelgi juures on kinobussiürituse algusest saadik seisnud kuus pappkasti, millel peal võimalike ööfilmide nimed. Kui publiku hääletussedelid neist lõpuks välja võetakse ja üle loetakse, selgub, et palamuslased pole olnud kuigi originaalsed: nii nagu 11 muuski Eestimaa paigas, lükatakse ka siin veidi enne keskööd käima Smuuli "Suvitajate" järgi tehtud "Siin me oleme". Kahel korral on rahva tahtel ekraanile pääsenud "Mehed ei nuta" ja ühel korral "Noor pensionär".
Eelmise päeva "filmipohmakast" veel välja magamata, hakkas Palamuse rahvas järgmisel, laupäeva hommikul juba Theodor Lutsu filmipäevade konkursifilme neelama. Seda tööd jätkus neile pühapäevakski.
RIINA MÄGI
Palamuse filmifestivalile toodud teosed on seda väärt, et neist kõigist räägitaks. Kokku toodi konkursile üle 50 filmi, absoluutselt igasugu liikidest, ¾anritest ja kõikvõimaliku teostusega. Selles mõttes on Lutsu filmipäevad ühed mitmekesisemad praeguses Eestis, eriti arvestades, et kõik on tehtud ka siin riigis.
18. augustil kell 13 juhatas filmipäevad sisse Tallinna stuudio Meksvideo 5-filmiline programm. 5-minutiline huvitavalt helindatud "Armastus on okas" (autorid Olja Grigorjeva, Anton Volkov, Ilona Kulkova, Kristina Voronina) näitab, kuidas poiss teeb endale naeltest okasmütsi ja läheb tüdrukuga kohtama.
Anna Bokova ja Tanja Revnivtseva "Fiction" analüüsib popkunstnik Andy Warholi loomingut ja aforisme. Kirill Makarkini, Revninvtseva, Bokova ja Feliks Manguse "Viimane rüütel" on anekdootfilm paljulubavast poisist, kes tegelikult heitub paljast vihmastki. ®anna Grjaboi, Revnivtseva, Aleksei Gumenjuki, Sergei Stsurakovi "Kahekordne kiusatus" on lühimängufilm õuntega tüdrukuid meelitavatest poistest ja nende ninapidi vedamisest. Film sai Parima Tudengifilmi Klaaskuubi. Meksvideo kunstilise juhi, amatöörfilmiveterani Igor Glazistovi "Stone & Water" on dadaistlikku luuletust illustreeriv videopuldi eriefekte demonstreeriv avangardtöö.
Põltsamaalase Ellar Sügiste "Puhka, oo rändur" on vaimukas etüüd kirikus orelimuusika saatel tukkuvatest turistidest. Mulk Tanel Ossipovi "Kokkusattumiste anatoomia" on veidi segase sü¾eega mängufilm koti kaotamisest ja sellest tulenevatest sündmustest. Lembe Rubeni "Ekspeditsioon" on Tallinna kunstitudengite koduvideo stiilis töö nende kamba reisist neenetsite juurde. Tiina Sääliku "Kaupo" portreteerib tuntud Luua metsaspetsialisti.
Kell 15 alanud II programmi avasid Jõgeva rühmituse Saast 2 filmi: "Tobiase ruts & suitsev sajaraudne", lühike absurdimaiguline lugu veidralt käituva videolaenutusepidaja küüsi sattunud kliendist ja "IV maailmasõda" nimisündmusest, mis kus võitlevad omavahel lapsed keppide ja kaigastega. Allakirjutanu oli kohale toonud väikesed fikseerivad dokumentaalid "Rockifännid", "Vormelifännid" ja "Xcamgirls", milledest igaüks näitab pildis nimes mainitud tegelasi.
Tallinlane Märten Vaheri "Treiler olematule filmile" parodeerib Hollywoodi läägete filmide reklaamklippe. Jõgevlase Kalev Pärtelpoja "Päkapiku unenägu" - sürrealistlik komöödiake ühe nimitegelase painajatest Rakvere tänavatel. Ülo Pikkovi "Tõde & Õigus" on veerandtunnine vaimukas sket¹ Põhja-Soome lumes telkivatest hädavarestest eesti filmimeestest, kes on sinna "Tõde ja õigust" tegema saadetud.
Kell 17 alanud III programm oli pühendatud pikematele üliõpilastöödele. Anri Rulkovi "Helmut" on pseudodokumentaalne müstifikatsioon kolkakülla mingit filmi näitama tulnud vanamehest ja sellele järgnenud salapärastest sündmustest. Parajalt õudne film sai ¾ürii peapreemia Suure Klaaskuubi.
Iia Vanaisaku "Amet-homo" portreteerib veidi kohmakal kombel mõned aastad tagasi Viljandis kõmu tekitanud homoseksuaalist kunstnikku Mart Randa. Raimo Jõerand oli toonud teise müstifikatsiooni "Väliseesti", kus Anri Rulkov ajab Kanadas 1976 salapäraselt uppunud fotograafi Kivisaare (kes olevat tahtnud end paljude väliseestlaste fotodega avalikult ära põletada) jälgi. Ta kiusab selle olematu persooniga paljusid vanu väliseestlasi ning leiutab jaburaid teooriaid.
Karol Ansipi dokumentaal "Raudroosiõied" Tallinna Balti jaama ümbruses elutsevatest erinevatest heidikutest on üpris laialivalguv, kuid sai Eesti Filmi Sihtasutuste stipendiumi.
Järgmisel päeval kell 10 läks peale Tallinna noortekeskuse Kullo stuudio Noorfilm toodang. "Death of Prodigy Dancer" on Ilja Alpatovi kompuutergraafikaga teostatud muusikavideo poptechno grupi Prodigy loole. Sarnane töö on ka Aavo Mututalu "Analüüs". Anton Tsalovi "Telepiraat" on naljakate ülemängimistega tehtud pisipala SATi kanaleid tasuta vaatava poisi ja TV-inspektori "keerulistest" suhetest.
Martin Mae "Subatlantiline kohtumine" illustreerib pildiga Vennaskonna kahte lugu. Aavo Murutalu "Mullast" käsitleb surmateemat läbi digitaaltehnika võimaluste. Kullar Viimne "See pole kuigi romantiline" toob animasarja "South Park" elulised sündmused elus näitlejate kehastusse. Naerutav film sai nii parima animafilmi kui ka Eesti Kinoliidu Vaba Vaimu Priisi. Rait Metsa "Kahe vahel" - läheneb Jan Saudeki inimkehaga toituvat illustreerivatele fotodele. Kaspar Kaljase "smag da smog" parodeerib tüüpilisi tagaajamisfilme.
Kristjan Sarve/Ants Vahuri "Narkomaania" on naiivsevõitu, kuid tehniliselt huvitav propagandafilm uimastite ohtlikkusest. Kullar Viimne "Koluvere hooldekodu" portreteerib õnnestunult sealseid asukaid. Ivo Eggi "Elbruselt lumelauaga" on hästi teostatud ja huvitav alpinismifilm.
Jürgen Einpalu/Urmas Nimetu "Peaproov" on absurdiline tükk poistest, kes satuvad reaalsusest järsku klassikaliste tekstide ("Hamlet", "Ristumine peateega", "Tsaar Saltaan"jt) võimusesse.
Järgmised 9 filmi olid Kunstiakadeemia tudengite tehtud. Margarite Tõnissoni, Anneli Säre, Kadri Kivi, Tiivi Soodeni ja Eva-Liis Kriisi "Biomorfne metamorfoos", "Valikuvabadus", "...meetrit sekundis", "Tõnnu", "Aeg", "Tõde õigus", "Liikumine vool suund siht", "O", "Vares" muundavad staatilisi pilte või videokaadreid elektrooniliste efektide abil.
Nonsents Production oli kohale toonud pisikese video jalgrattaga teletupsude juurde sõitvast Jõuluvanast. CD Movie Productioni "Pettus" näitab sellele rühmitusele omaselt mõrva kui oma tahtmise saavutamiseks tavalist vahendit. Noorte palamuslaste tehtud "Kast" näitab, mis juhtub siis, kui armastus kukub inimeste jalge ette väikese kasti kujul. Ühe tundmatu rühmituse poolt kohale toodud "Dialoogika" on jaburnaljakas olematu filmi treiler.
V programm algas noorkunstnik Jaan Jürgen Klausi "Noorkunstnik Marguse diplomiga", mis jälgib vaimukalt teostatult noore kunstniku Margus Liivaku kunstikooli lõpudiplomi saamise piinasid. Põltsamaa arvutiguru Väino Valdmanni "Torn" ülistab arvutianimatsiooniga Euroopa Liidu ülesehitamist. Sama autori "17 silla linn" on hoopis kaameraga tehtud vaatefilm oma kodulinnast. Tõnu Aru/Eve Esteri "Karusell" jälgib lasteaia tegemisi, "Usalduse killud" räägib usaldustelefoni tegemistest, "Armastus Palamuse moodi" küsib 2000 aasta filmipäevade tegelastelt ikka, et mis on armastus.
Nagu ka eelmisel aastal, ilmus filmipäevadele üks konkursiväline film. Seekord oli selleks Tartlase Diesel Toomere pooletunnine "Tänuvõti", painajalikult teostatud film mehest, kellele teatatakse, et ta on Antikristus ja Jumal kutsub ta endaga võitlema, kuid tüüp otsustab hoopis vabasurma kasuks. Filmis osaleb mitu Tartu tuntud tegelast, nagu näiteks usutegelane Naatan Haamer (Beltsebuli osas).
MARGUS KIIS
Laupäeval püsib vahelduva pilvisusega, peamiselt sademeteta ilm. Puhub läänekaarte tuul 2-7 m/s. Sooja on 18-23 kraadi.
Pühapäeval on oodata vähese ja vahelduva pilvisusega, öösel sademeteta ilma, õhtupoolikul võib kohati sadada hoovihma. Puhub muutliku suunaga tuul 1-5 m/s. Sooja tuleb öösel 4-10, maapinnal paiguti null kraadi, päeval 18-22 kraadi.
Esmaspäevane ilm tuleb pilves, selgimistega, paljudes kohtades sajab hoovihma, võib olla äikest. Puhuvad kagu- ja idatuul 3-8 m/s, õhtul pöördub tuul kirdesse ning hakkab tugevnema. Sooja on öösel 9-15, päeval 17-21 kraadi.
Teisipäeval on oodata vahelduva pilvisusega ilma, mitmel pool sajab hoovihma. Puhuvad kirde- ja põhjatuul 7-12, rannikualadel kuni 17 m/s. Sooja tuleb öösel 8-14, päeval 15-19 kraadi.
Kolmapäevane ilm tuleb vahelduva pilvisusega, kohati võib sadada hoovihma. Kirde- ja põhjatuul nõrgenevad, puhudes 5-10 m/s. Sooja on öösel 9-15, päeval 15-19 kraadi.
Laupäev, 25. august 2001. a.
Jõgeva Põhikooli viimane koolikell
ARDI KIVIMETS
Teede- ja Sideministeerium lubab liinibussidel rikkuda liikluseeskirju
RAIVO SIHVER
Joosti aiandis valmivad tormikindlad kasvuhooned
JAAN LUKAS
Palal pühiti kinoaparaadilt tolm
JAAN LUKAS
Jõgeva linnapilt nüüd internetis
AARE KIRNA
KÜSITLUS
Kas valitsus tuleks välja vahetada?
Lustiveres küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
GUNNAR ISOTAMM
JUHTKIRI
25. august 2001. a
Vaidavere: andekad lapsed ja isemõtlejad
RIINA MÄGI
RIINA MÄGI
MARGUS KIIS