Vooremaa
Laupäev, 29. september 2001. a.

Sisukord

Tõelisele gripihooajale eelneb paragripp


Eeskujulik arst laseb ka ennast gripi vastu vaktsineerida. Pildil süstib Kuremaa perearstikabineti meditsiiniõde Anu Lippur arst Anne Orast. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©

Köhijaid, turtsujaid, ninanuuskajaid ning kurguvalu kurtjaid võib praegu kohata erinevates Jõgevamaa paikades. Sellised inimesed põevad suure tõenäosusega paragrippi. Tõelise gripi hooaeg on aga alles algamas ning praegu on viimane aeg lasta end selle haiguse vastu vaktsineerida.

"Kuremaa ambulatooriumi külastab päevas neli või viis tõbist. Põhiliselt põevad nad paragrippi, mille tunnusteks on köha, nohu ja kurguvalu. Paragripi vastu aitavad hästi ravimteed ning Paracetamol, mistõttu paljud ravivad seda haigust iseseisvalt ega pöördu arsti poole.

Ehtne gripiviirus hakkab aga alles levima novembris ja detsembris ja praegu on õige aeg vaktsineerida end perearstide juures selle haiguse vastu. Eriti soovitaksin vaktsineerimist kooli- ja lasteaialastele, kes kõige sagedamini grippi haigestuvad. Sageli puuduvad detsembris gripi tõttu koolidest terved klassid ja gripp võib ära rikkuda ka jõulupeo.

Igal aastal töötatakse välja uus gripivaktsiin. Paragrippi jäämise vastu vaktsiin aga ei aita," rääkis Kuremaa ja Laiuse perearst Anne Oras.


Tõsised tüsistused

Põltsamaa Ühisgümnaasiumi algklasside õpetaja Maire põdes ise kolm nädalat tagasi paragrippi. "Tervenemiseks jõin ravimteesid ja sõin vitamiine. Septembri esimesel poolel põdesid viis õpilast minu klassist paragrippi. Rohkem kui nädal keegi koolist ei puudunud. Arvatavasti hakkab haigestumine vähenema siis, kui koolimaja kütma hakatakse," lausus pedagoog.

Perearst Anne Oras märkis, et sagedasemad gripi tagajärjel tekkida võivad tüsistused on südamelihase põletik, keskkõrvapõletik, kopsupõletik ning bronhiit.


Osa uuringuid tehakse Tartus

"Patsiente, kellel oleksid gripist tingitud tüsistused, pole Jõgeva haigla siseosakonda sel sügisel veel ravile sattunud. Tavaliselt tulevad statsionaarsele ravile inimesed, kelle krooniline haigus on gripi tagajärjel ägenenud. Näiteks pärast grippi süveneb sageli südame puudulikus," ütles Jõgeva haigla siseosakonna juhataja Tiia Jasjukevit¹.

"Nii gripi kui ka paragripi diagnostikas on oluline antigeenide või antikehade määramine. Antikehasid määratakse vereseerumist. Uuringuid, mis on vajalikud tüsistuste diagnoosimiseks, tehakse Tartu Ülikooli Kliinikumi laboratooriumides," lausus Tiia Jasjukevit¹.

"Eelmisel aastal põdes Jõgevamaal ülemiste hingamisteede haigusi 7594 inimest, kellest 400 olid gripihaiged. Tugevat gripiepideemiat mullu seega polnud. Tänavu on senini põetud eelkõige külmetushaigusi, mis tavaliselt ei pruugi olla tingitud gripiviirustest. Oktoobrist hakkame aga perearstidelt koguma infot grippi haigestumise kohta," ütles Jõgevamaa Tervisekaitsetalituse vaneminspektor Antonina Järviste.

JAAN LUKAS


Kerdit ravinud Tartu lastearstid said hinnangu oma tööle

Sotsiaalministri määrusega moodustatud Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjon arutas arstide tööd Tartu Ülikooli Lastekliinikus paranematuks tunnistatud, kuid Helsingis raskest haigusest päästetud Jõgeva tüdruku Kerdi Lääne ravimisel. Komisjon otsustas, et Tartu arstid ei kasutanud Kerdi haiguse diagnoosimiseks kõiki Eestis leiduvaid võimalusi.

Kerdi ema Kaja Lääne pöördus Sotsiaalministeeriumi Arstiabi Kvaliteedi Ekspertkomisjoni poole, et saada hinnang tütre ravimisele Tartu Ülikooli Lastekliinikus. Ekspertkomisjoni sekretär Anne Poll ütles Vooremaale: "Otsustati, et sihtasutuses Tartu Ülikooli Lastekliinik ei kaasatud Kerdi Lääne haiguse diagnoosimiseks kõiki Eestis olemasolevaid võimalusi ega olemasolevat arstide potentsiaali. Otsusega ei kaasne sanktsioone, kuid juhime Tartu arstide tähelepanu komisjoni täheldatud möödalaskmistele ja soovitame neil teha vastavad järeldused."

"Tänaseks olen otsusest teadlik telefonivestluse kaudu, tuleval nädalal peaksin selle kätte saama kirjalikult," teatas Kaja Lääne.

JAAN LUKAS


Mart Siimann loob Jõgeval uue poliitilise ühenduse

Neljapäeval asutati Jõgeva kultuurikeskuses ekspeaminister Mart Siimanni eestvedamisel loodava poliitilise ühenduse Mõistuse ja Südamega Jõgeva piirkonnaorganisatsioon.

Riigikogu Koonderakonna fraktsiooni esimehe Mart Siimanni algatusel on loomisel uus poliitiline ühendus Mõistuse ja Südamega. Ühenduse moodustamiseks asutatakse esmalt piirkonnaorganisatsioonid, mis nüüdseks on loodud paljudes linnades ja maakondades. Jõgeva piirkonnaorganisatsiooni asutamiskoosolek peeti üleeile Jõgeva kultuurikeskuses.

Ühenduse eesmärke ja kavatsusi tutvustas ekspeaminister Mart Siimann. "Paljusid inimesi ei rahulda poliitika, mida teevad praegused võimulolijad. Ühenduse Mõistuse ja Südamega eesmärgiks on anda aktiivsetele inimestele võimalus tegutseda valla, linna, maakonna või riigi tasemel. Ühendus peab vajalikuks Riigikogu valimistel üleriigiliste suletud parteinimekirjade kaotamist, kohalikel valimistel kodanike valimisliitude jätkuvat lubamist ja presidendivalimistel rahvale otsustamisõiguse andmist. Samuti taotleb ühendus, et kuni kuueteistaastastele lastele tagatakse mistahes arstiabi täielikult riigi toetusel," rääkis Siimann. Ühenduse nimevalikut põhjendas ta sellega, et poliitikaasjadele lähenemiseks on tarvis nii mõistust kui ka südant. Mart Siimanni sõnul on ühendusega liitunud tuntud poliitikud, kultuuri- ja majandustegelased, näiteks Maimu Berg, Jaak Allik, Paul Varul, Mart Opmann Peep Aru, Rein Otsasson.

Piirkonnaorganisatsiooni esimeheks valiti ühehäälselt mittetulundusühingu Linnamäe Krossiklubi juhatuse esimees Kalju Andersalu.

Pühapäeval saab Jõgeval teoks ühenduse Mõistuse ja Südamega üle-eestiline asutamiskoosolek.

JAAN LUKAS


Õmblusfirma ostis ära Põltsamaa turuhoone

Sel nädalal ostis päästeveste valmistav õmblusfirma Põltsamaa Majandusühistult tühjana seisva turuhoone. Osapooled tehingu maksumust ei avalikusta.

Põltsamaa Majandusühistu tegevdirektor Jüri Männiksaar ütles Vooremaale, et turuhoone ehitamist alustati 80ndate lõpul. Sinna oli planeeritud avaturu osa individuaalmüüjatele ja kuus müügiboksi ümbruskonna majanditele. Ühte tiiba pidi tulema 200-ruutmeetrine toiduainete kauplus, teise ossa aga nii allahinnatud kui ka komisjonikaupade müügikoht. Samuti kavatseti hoonesse rajada laod.

Jüri Männiksaare sõnul oli rublaaja lõpul kõrge inflatsioon, mis ei lubanud ehitamist jätkata. Hiljem aga ei tekkinud enam vajadust nii suurtele pindadele. Nii seisiski pooleldi valminud hoone juba 1993. aastast alates tühjana.

OÜ Tinatex juhataja Margus Metsma ütles Vooremaale, et plaanib sinna rajada toomishoone. "Plaanis on tuua praegu Puhu-Ristis ja Kaarlimõisas paiknevad tsehhid Põltsamaale, ühisele tootmispinnale. Hoone ümberehitus ja sisustamine läheb maksma ligi kaks miljonit krooni. Järgmise aasta jaanuaris kavatseme tootmise uues hoones ka käivitada. Meie tootmismahud on nii palju kasvanud, et tekkis vajadus suurema tootmispinna järele," rääkis Margus Metsma.

RAIVO SIHVER



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kuidas võitlete haiguste vastu?

Vello, töötu:

"Oleneb sellest, mis haigus on. Eks igaühel ole oma äraproovitud retseptid. Muid ravimeid on ka, mis gripi ära hoiavad. Eks neid ole omal nahal katsetatud. Räägitakse, et kui just surmatõbi ei ole, siis saab viinast abi, kuid tuli välja, et see "rohi" võtab hinge välja. Haiguste vastu aitavad vitamiinid ja maamees ju nende sees elabki. Kui töömees tahab terve olla, peab ta kõvasti sööma, ka sealiha. Kantseleirottide tervisele see ehk ei sobi, neile aitaks ehk taimedest."


Velli, matkamaja perenaine:

"Haigustega tuleb võidelda arstide abiga, kuid haiguste eest tuleb end ise hoida. Tuleb tervislikult toituda, meil ju siin maal oma aias ja aasal kõik eluks vajalikud looduslikud ained kasvamas. Külmetushaiguste ja põletike vastaseid ravimtaimi on küllaga, neid on vaja vaid korjata. Kuulun nende õnnelike inimeste hulka, kes grippi ei nakatu. Ujun ja päevitan Koseveskil - siin on parem kui sanatooriumis."


Rivo, maaparandaja:

"Mis seal ikka, võitlen nagu muistegi: küüslauk, mõned maarohud, pärnaõie ja nõgeseteed, raudrohi ja mida iganes - ikka looduslikku ja tervislikku, sest inimene on ju looduslaps. On vana tarkust, et kui nina tilgub ja kurk on kange, siis tuleb võtta väike sõrmkübaratäis eetrit ehk õuhkat, nagu Põlva- ja Võrumaal seda nimetatakse, ning mure on murtud. Kui gripp juba kontides, siis pole enam sellisest ravimisest kasu."


Malle, abimetsaülem:

"Oi taevas, milliste haiguste vastu? Kui mõtlete köha, nohu, grippi ja teisi külmetushaigusi ja viirusi, siis peaks võtma raviteed. Tuleb end karastada, võimelda, ujuda - see on hea nii külmetushaiguste kui ka radikuliidi vastu. Haiguste vastu võitlemiseks on vaja vaid tahtmist ja ettevõtlikkust. Minu arvates on maainimesed palju tervemad kui linnakontorites töötajad. Arsti juurde sõitmine ja apteegist rohtude ostmine teeb rahakoti tühjaks."


Are, autojuht:

"Kõige tavalisemate vahenditega ja need on oma aiast võtta. On kasutatud piparmünti ja mustsõstart, köha puhul raudrohuteed. Küüslauku ei kasuta, kuid sibulat ja mett tarbin küll. Mul on ehk tervis teistest veidi parem, sest noorena sai sporti tehtud. Nüüd on mul sihuke töö, et peab iga ilmaga platsis olema. Küte on läinud kallimaks ja seetõttu on toad külmemad. Rohkem on ka külmetushaigusi."


Tiit, treilerijuht:

"Ei tea, pole kaua haige olnud. Seljavaluhäda, see nagu rohkem autojuhtide kutsehaigus, kuid valu vähendamiseks on mõni tablett küll aidanud. Köha ja nohuga ma arsti juurde ei lähe, see on nii väikene viga, et kardan väljanaermist. Haiguste vastu aitab mesi, selle kilo saab 50 krooni eest kätte. Eks igal ole oma nipid, kes peletab haigust viinasukkadega, kes paneb enne haigust sisse tubli käraka."


Viljar, maaparandaja:

"Olen niivõrd vähe haiguste küüsis olnud, et ei oska võitlemisest rääkida. Köha ja nohu, sellest saab terveks seitsme päevaga, kui arstiabi kasutada, siis nädalaga. Oma tervist peab ikka ise hoidma, keegi teine seda ju ei tee. Ega see päris vale olegi, et haiguse vastu aitab naps. Muude haiguste kohta ei oska ma öelda, kuid ega see päris vale ei ole, kui enne haigust võtta veidi viina."


Ülo, keevitaja:

"Senini pole selle jaoks erilist vajadust olnud. Kui tunnen, et algab palavik või midagi sarnast, siis võtan oma pool liitrit tulikuuma vaarika- või mustasõstrateed. Võib sada grammi sedasamust ka lisada. Siis kohe teki alla ja higistama. Sibul ja küüslauk, see on tavaline toiduratsioon. Haiguste vastu aitab ikka kõige paremini saun. Käid paar tundi saunas ja vihtled, siis oled nagu uus inimene."

Saare vallas Koseveskil küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVIT©


KIRJAD

Sada viirust

Rahvasuus külmetushaigusteks ristitud tõbesid põhjustavad tegelikult viirused, mida leidub nii rohkesti, et haiguste ennetamise kõrval tasub õppida end ka ravima.

Viirushaigusi põetakse rohkem sügisest kevadeni. Värske õhk, kehaline koormus ja küllaldane puhkus panevad aluse tugevale immuunsüsteemile. Üleväsimus ja stress nõrgestavad organismi vastupanuvõimet. Üks riskitegur on külmetamine, mille tagajärjel muutuvad limaskestad viirustele vastuvõtlikumaks.

Kuid isegi hoolikalt end hoides ei pruugi haigestumist vältida. Jääb üle tugevdada oma immuunsüsteemi ning haigusnähtude ilmnedes asuda end ravima.

Tasub meeles pidada, et ülemiste hingamisteede haigused levivad:

• lähikontakti korral haigega

• piisknakkuse teel, kui haige räägib, köhib, aevastab

• haigega vahetult kokku puutunud esemete kaudu.

Viirushaiguste kõrgajal on mõistlik vältida rahvarikkaid kohti ning soovitada oma tõbisel kolleegil jääda töölt mõneks päevaks koju.

Millal mida?

Halb enesetunne: varuge koju punase päevakübara ekstrakt, mida sobib anda lastele, täiskasvanutele, rasedatele ja imetavatele emadele. Ekstrakti võiks kasutada sügisel kaks kuud järjest ja teha seejärel kuuajane paus.

Kui nina on veidi nohune, tunnete väsimust, silmad ja lihased valutavad, soovitan vähemalt ööpäeva vältida rohket söömist. Juua tuleks sooja vett sidruniga, teed, vett või mahla, võtta C-vitamiini. Kui isu siiski on, soovitan süüa puuvilju.

Valutav kurk: aitab kuristamine, kompress kaelale, soe sall, kurgupastillid ning taruvaik. Valu aitavad leevendada Cameton, Ingalypt, Hexoral, Coldrexi ravitee. Tugeva valuvaigistava toimega on Trachitol. Ühele sobib üks, teisele teine.

Nohu ja ninakinnisus: sobivad turset alandavad ninatilgad või aerosoolid nagu Xymelin, Olynth, Tyzine. Neid ei tohiks kasutada üle 1-2 nädala. Looduslikud ja seetõttu ohutumad ravimid on Pinosoli tilgad ja salv. Tüsistuste vältimiseks ei tohi nohu jätta ravimata. Hea vahend nina puhastamiseks on merevesi Humer.

Köha: tõhusad abivahendid on raviteed (raudrohi, paiseleht, teeleht, islandi samblik), sinepiplaastrid, rinna ja selja määrimine tärpentinisalviga. Tõsisema köha puhul sobivad Bromhexin, Bronchicum, Prospan, Lasaolvan, Mucoprontjne.

Peavalu ja palavik: kasutage Paracetamoli või seda sisaldavaid ravimeid - Coldrex, Grippostad, Tylenol, Ferfex. Viirushaiguste puhul ei ole kõrge palavik erakordne, seda pole vaja karta. Üle 38,5-39 kraadi tõusnud palavikku peaks hakkama alla võtma. Palavikukrampidele kalduvatel lastel ei tohiks palavik tõusta üle 38,5.

Inimene peab oskama ennast jälgida, et varakult enda kasuks tegutseda. Nii saab ründavat viirust õigel ajal taltsutada. Konsulteeri oma arstiga, kui:

• hingamine muutub raskeks

• tekivad tõsised vaevused kõrvades, neelus ja bronhides, ninast tuleb paksu kollast eritist, nina on kinni

• kõrge palavik püsib üle 4-5 päeva

• seisund ei parane nädala jooksul.

TIIA LÄTT,

perearst


Kaotada ei osata

Rüütli sattumine Eesti Vabariigi tulevaseks presidendiks tekitas hämmastavalt palju emotsionaalseid purskeid, nii et tundus, et me ei asu rahulikus riigis, vaid kusagil hispaanlaste seas. Ja nagu poleks mängus väikese võimuga riigi esindusfiguuri amet, vaid lausa diktaatori koht.

Isamaaliidu presidendikandidaat, endine Tartu Ülikooli rektor, spetsialist psühholoogia alal Peeter Tulviste sõimas oma esimeses valimistejärgses intervjuus valijamehi nostalgitsevateks endisteks kolhoosnikeks ja ähvardas Eesti riiki suure tagasiminekuga.

Reformierakondlase Jürgen Ligi intervjuust kahe vooru vahepeal võis aru saada, et valimiskogus on liiga palju vanameelseid maamatse. Näitleja Merle Jääger lubas Eestist põgeneda. Delfis üritati organiseerida suurt meeleavaldust äsjavalitud presidendi vastu. Tulemuseks oli 15 protestijat ja 30 ajakirjanikku kiibitsemas 23. septembril Toompeal.

Ajakirjanik Alvar Samost kirjutas Eesti Päevalehes artikli, kust tuli välja, et Arnold Rüütel toob Eestisse häda ja viletsust. Põhimõtteliselt sama arvas Enn Soosaar 24. septembri Äripäevas.

Mõõdukas Marju Lauristin esines 26. septembri Postimehes jabura teooriaga: Keskerakond olevat andnud Peeter Tulvistele või Toomas Savile omast kontost 20(!) häält, et koalitsiooni seas segadust ja tüli tekitada.

Kõik eelnev näitab, et Eesti poliitikud lihtsalt ei oska kaotada. Krooniliselt hinnatakse üle Eesti Vabariigi presidendi tähtsust riigi siseelus. Paljalt Meri asendumisega Rüütliga ei muutu siin oluliselt midagi. Samuti on liiga palju sisse elatud Lennart Meri kujundatud presidendimudelisse, mis toetus suuresti tema eelnenud välisministrikogemusele. Arnold Rüütel võib oma uut ametit ka teisiti interpreteerida.

Praeguste reageeringute järgi on aga hirmus mõelda, mis juhtub siis, kui järgmistel valimistel peaks peaministriks saama Edgar Savisaar.

MARGUS KIIS


JUHTKIRI

Sotsiaalelekter - järjekordne vaesekstunnistamine

Jälle on oodata hinnatõusu. Et Eesti Energia plaanib elektrihinna tõusu eelkõige kodutarbijatele, see pole enam lihtsalt oletus, vaid tegu on juba reaalselt kavandatud olukorraga, mis on tinginud välja töötama sotsiaalelektri programmi. Sotsiaalelektri programm on ette nähtud käivitada alates järgmise aasta aprillist. Niisiis tuleb arvestada uut liiki mõistega nagu sotsiaalelekter. Teisisõnu peab see tähendama suurele hulgale inimestest võimalust end taas kord vaeseks tunnistada, milleks sedakorda annab põhjust elekter.

Nimelt hakatakse programmi käivitamiseks välja selgitama potentsiaalseid abivajajaid. Eesti Energia on kavandanud selleks koostööd teha Sotsiaalministeeriumiga ning kohalike omavalitsustega. Viimastel tuleb välja selgitada need inimesed, kes programmi raames seda uut liiki, st sotsiaalelektrit saama hakkavad.

Abivajajate read Eestis suurenevad sellega päris jõudsalt. Lõpuks sunnib elu palujaiks hakkama neidki, kellele see seni täiesti vastunäidustatud ja võõras on olnud. Kui energiaturuinspektsioon uued hinnad tegelikult sellisena kinnitab, nagu need planeeritud on, siis ei tähenda see ilmselt ainult elektrihinna tõusu. Elektrihinna suurenemine on varemgi kaasa toonud muudki hinnatõusud. Järelikult muutuvad edaspidi kallimaks ka kaubad ja teenused.

Sotsiaalelektri pakkumisest pole sel juhul suurt abi. Pigem on tegu järjekordse sotsiaalse eksperimendiga, et vaadata, kui vaeseks vaesed ikka muutuda võivad ja kui palju neid juurde tekib.

29. september 2001. a



ELU JA INIMENE

Luua: küla noortele, haritutele ja romantilistele

Palamuselt mõne kilomeetri kaugusele jääva Luua küla nimi ei tulene mitte sõnast "luud", nagu esmapilgul võib arvata, vaid 1519. aastal siinse mõisa ostnud von Ludede nimest. Kui Luuale Metsanduskooli poleks asutatud, oleks see Luua ajalugu uurinud emakeeleõpetaja Linda Põderi arvates praegu tõenäoliselt tavaline laokil kolhoosiasula. Tänu koolile ilmestavad küla aga kaunis park, korras hooned ning noor ja haritud külarahvas.

Metsandustöötajaid koolitav õppeasutus loodi Luuale 1948. aastal. Eesti NSV vajas tollal nimelt arvukalt selle ala spetsialiste ning Jõgeva metsaülem Helmut Taimre, hilisem kauaaegne metsakooli õpetaja, tegi metsamajanduse ministeeriumile ettepaneku koolitada neid Luual, kus oli suhteliselt hästi säilinud mõisakompleks ja liigirikas mõisapark, läheduses aga mitmekesiste puistutega metsamassiiv. Linda Põderi sõnul võlgneb Luua metsanduskoolituse keskuseks saamise eest tänu nii Taimrele kui ka omaaegsetele haritud ja palju reisinud mõisnikele Oettingenidele (nende reisidelt kaasa toodud taimmaterjal pargi nii liigirikkaks muutiski!) ja asjaolule, et peale tungivad punaväelased septembris 1944 kohalikelt elanikelt aegsasti teada said, et sakslased Luualt juba lahkunud olid: vastasel korral oleks mõis maatasa tehtud.

Linda Põder on 44 Luual töötatud aasta jooksul üle elanud niisuguse hulga kooli nime ja juhtkonna muutusi, et ühe käe sõrmedel ei arva kumbagi kokku. Värvikamatest ja asjalikematest direktoritest meenutab ta Karl Ripust (juhtis kooli 1950-1957), Kaupo Ilmetit (1963-1973) ja Villu Reiljanit (1985-1995). Viimast austatakse Luual nii sellepärast, et direktorina suutis ta valmis ehitada uue õppehoone ning keskkonnaministrina ajada välja raha vana ühiselamu ja klubi remondiks ning mõisahäärberi renoveerimiseks, kui ka sellepärast, et ta kohalikel tähtsündmustel vaatamata riigikogulase kiirele ajagraafikule ikka kohal on.

"Mis Luua nö kompaktkülasse puutub, siis sõjaeelsest ajast pärit põliselanikke siin polegi," ütleb Luua külje all sündinud ja kasvanud Linda Põder. "Osa viimastel aastakümnetel siia tulnuist on saanud tõelisteks luualasteks, osa pole minu meelest siiski päris täpselt aru saanud, millisesse rikka aja ja kultuurilooga paika nad on sattunud ning mida siin väärtustada ja hoida tuleks."

Linda Põder ise hindab eelkõige Luua vaikust ja rahu, võimalust suvehommikutel jalgrattaga jahedat tammealleed pidi Prossa järve äärde ujuma sõita ning talvel läbi hommikuhämaruse tuledes säravasse mõisahoonesse tööle minna.


Suunanäitaja

Erinevalt meediast, kus korrutatakse, et Eesti kutseharidussüsteem on elule seitset kanti jalgu jäänud, arvavad Luua Metsanduskooli õppedirektor Haana Zuba ning vanemkutseõpetaja ja arendusjuht Aino Mölder, et nii nende kool kui ka paljud teised kutseõppeasutused suudavad edukalt aja nõuetega kaasas käia.

"Ainekeskselt õpetamiselt oleme me üle läinud oskustekesksele õppetervikute ja moodulõppe süsteemile ning ka need vanemad pedagoogid, kes viimasel ajal olulise noorenduskuuri läbi teinud kollektiivi alles on jäänud, on sellega edukalt kaasa tulnud," ütleb Aino Mölder, näidates paksu kausta kooli metsamajandussuuna vastvalminud riikliku õppekavaga, mida kohe-kohe Tallinna haridusministeeriumi, riikliku kvalifikatsiooninõukogu ja tööandjate esindajatest koosneva kutsenõukogu ette kaitsma tuleb minna. Sellist kutsestandarditest lähtuvat riiklikku õppekava pole veel üheski teises Eesti kutseõppeasutuses, nii et Luua Metsanduskool on mõnes mõttes suunanäitajaks tervele Eesti kutseharidussüsteemile ja rahul on Luualt hariduse saanud metsandus ja metsatööstusspetsialistidega ka tööandjad.

Haana Zuba sõnul võib praegu Luuale õppima tulijad jagada laias laastus kolme kategooriasse: need, kellel juba vanemad või vanavanemad metsandusega seotud, need, kes tulevad kellegi soovituse põhjal ja need, kellel vaja lihtsalt mõned aastad kusagil "talvituda". Nii ühtede, teiste kui kolmandatega juhtub ilmselt ka tänapäeval selliseid lõbusaid lugusid, nagu kirjeldab Helmut Taimre oma raamatus "Metsameeste koolitamisest Luual", mille 1996. aastal andis välja Jõgevamaa Metsaselts.


Mees piparkoogimajast

"Olin Luuast ja siinsest pargist lapsepõlves palju kuulnud, kuna mu onu oli enne sõda siin elanud, aga aiandusagronoomiat ja maastikuarhitektuuri ei õppinud ma küll nendest juttudest ajendatuna," ütleb Kanada eesti peres kasvanud Madis Jürima. "Mulle lihtsalt meeldis juba lapsepõlves kõrvitsaid ja muud kasulikku või ilusat kasvatada. Kui ma aga kaheksa aastat tagasi esimest korda Luuale sattusin, siis lausa armusin sellesse paika. Kuna onu pärijana oli mul siin võimalik saada maad, mis Kanadas on kohutavalt kallis, siis otsustasingi viis aastat tagasi Eestisse tulla ja Luuale puukooli rajada."

Kliimatingimused on Eestis ja Kanadas üsna sarnased, nii et piiri tagant kaasa toodud mitmekesise taimmaterjaliga pole Jürima kuigivõrd alt läinud: kõik on siin edukalt kasvama läinud. Peale puukooliks saanud põllumaa kuulub talle ka suur osa Luua mõisapargist ning pargis asetsev nn ¹veitsi stiilis suvemaja, mida kohalik rahvas selle rohkete puitkaunistuste tõttu piparkoogimajakeseks kutsub.

"Ega ma oma puukoolile suurt reklaami teinud pole, sest enne tänavust sügist polnud mul midagi müüagi. Pealegi olen spetsialiseerunud suuremate, 2-4-meetriste puude kasvatamisele, neid aga ostavad põhiliselt mitte eraisikud, vaid suuremad haljastusfirmad, kellega mul on otsesidemed," ütleb Madis Jürima. Samal põhjusel ei pea ta ülejäänud kolme Palamuse vallas tegutsevat puukooli oma konkurentideks, vaid pigem koostööpartneriteks: kui talt küsitakse midagi, mida tal endal pakkuda pole, saadab ta kliendi teise kohalikku puukooli, kus teab otsitava kauba olevat.

"Kui varem võis kvaliteedi järgi kohe aru saada, kas istik on Eestis kasvatatud või välismaalt toodud, siis nüüd on siinsed puukoolid niisama kvaliteetset taimmaterjali tootma hakanud kui välismaisedki," väidab Madis Jürima ja on selle üle rõõmustades vist küll rohkem Eesti patrioot kui ärimees. Ärimehena rõõmustab ta aga selle üle, et kui mõne aasta eest toimus lõviosa puuistikuid nõudvatest haljastustöödest Tallinnas, siis nüüd on väiksemad linnad ka edukalt järele tulnud.

"Mulle Eestis meeldib: siin on vahemaad väikesed, vaatamisväärset

aga palju. Eriti ajalugu on siin palju paremini silmaga nähtav kui Põhja-Ameerikas. Hiljuti sattusin esimest korda päikeseloojangul Laiuse voorele. Vaade oli vapustav," ütleb Madis Jürima, kes on enda sõnul juured üsna sügavalt Luua mulda ajanud.


Luua-Auul

"Kui metsanduskool oma ühiselamu keldrit baariruumina rendile pakkus, ennustati, et kohekohe saabuvad siia sellised turistide hordid, et asfalt tallatakse lohku ja toitlustajal pole muud teha, kui raha kühvliga kokku ajada," ütleb ASi Evemar tütarfirma OÜ Luua Grupp juhataja Malle Evert. Paraku ei läinud ennustused päris täppi, nii et miljonäriks saamine poodi ja kahte baari (Luual asuv Auul ja Palamusel asuv Lible Juures) haldavat firmat ei ohusta. "Räägitagu eestlase rahakoti paisumisest mida tahes, metsanduskooli õpilased muutuvad küll iga aastaga ikka kokkuhoidlikumaks, nii et vastavalt sellele peame korrigeerima ka oma menüüd."

Ülearu hästi ei lähe ka Luua Grupi põllumajandustootmisega tegeleval emafirmal, ASil Evemar, mille eesotsas on Malle abikaasa Mati Evert ja Rünno Marmor. Kuni aga mõlemad firmad hinges püsivad, annab Evemar tööd umbes 30 (hooajal 60-70) ja Luua Grupp 16 inimesele.

"Küll oleks äriideid, kui rikas onu Ameerikast tuleks ja toetaks," viskab Malle Evert nukrat nalja, tegelikult aga rõõmustab sellegi üle, et metsanduskooli laialdane välissuhtlus väikseid arenguimpulsse pakub: väliskülalistele korraldatavate vastuvõttude teenindamine nõuab ikka väikest nuputamist. Üldse on Malle Everti sõnul väikeses kohas nii, et üksi rabades ei jõua kuhugi.

"Hästi saab mul minna üksnes siis, kui koolil hästi läheb: kui tal on palju õpilasi ja täiendkursuslasi ning kui ta suudab end suviti edukalt majutuspaigana müüa." Sel suvel tulnudki Auulil mitut laagrit teenindada. Tööd olnud roppu moodi, aga samas tulnud tagasi usk, et on mõtet edasi eksisteerida.


Seljad kokku

Koolipäeviti saabub Auuli baari lõuna ajal vahva seltskond väikesi sööjaid: kuna Luua Algkoolil oma sööklat pole, söövad selle õpilased siin, kenasti linaga kaetud laudade taga. Natuke rohkem vanematel selle luksuse eest ju maksta tuleb, aga laste lauakombed kujunevad laitmatuiks ja kapsahautiski maitseb paremini kui kodus.

Luua Algkool, mis 1992. aastal pärast pikka vaheaega taasavati, on hea näide sellest, kuidas Luua lapsevanemad oma laste huvides ikka seljad kokku on löönud. Metsanduskooli suhtlemispsühholoogia ja eesti keele õpetajale Ene Velströmile ongi algkooli ristiema silt külge jäänud, kuna tema, tollal kolme koolieeliku ema, oli üks asja eestvedajaid. Ristiisa tiitlit kannab Villu Reiljan, kes pakkus koolihooneks välja ühe metsanduskoolile ehitatud ühepereelamutest.

Oma algkool, mis säästab väiksemaid koolilapsi kaugemale sõitmisest ning kus kõik lapsed on ühtviisi märgatud ja igakülgselt arendatud, on luualastele väga tähtis. Seda näitas kasvõi seegi, et kui tänavu kevadel olid algkoolile saabumas külalised Soome sõpruskoolist Luhalahtist, tuli kolmesajast külaelanikust sada vabatahtlikult hoogtööpäevale, et park ja kogu küla korda teha. Kuigi vahepeal on ringi liikunud ka jutud, nagu kavatseks vald algkooli kinni panna, peaks see luualaste arvates kindlasti alles jääma, seda enam, et vallal Luuaga muud muret üsna vähe peaks olema: tööpuudust siin tänu riigile kuuluvale metsanduskoolile kui valla suurimale tööandjale praktiliselt pole, muid sotsiaalprobleeme samuti, ning metsanduskooli klubi, raamatukogu ja spordibaasidki teenindavad mitte ainult kooli, vaid kogu külarahvast. Tõsi: raamatukogu ja kultuuritöö tarvis annab omapoolse rahalise panuse ka vald.

Praegu on algkoolis 26 õpilast ning lastepõuda pole tulevikuski ette näha. Kui muudest Eestimaa küladest kipuvad haritud noored lahkuma, siis siia tuleb neid juurde. Ja kui nad ära tunnevad, et siin

on vahva omaealiste seltskond ning turvaline keskkond laste kasvatamiseks, ei kipu nad lahkuma, vaid hakkavad hoopis maja ehitama.

"Luua on maakonnas unikaalne koht selles mõttes, et siin on kolm ilusat saali ja mõisa keldris veel suurepärane näitusepaikki," ütleb Luua Metsanduskooli inglise keele õpetaja ja klubijuhataja Valdi Reinas. Septembris käivitus tema algatusel kontsertide ja tantsuõhtute sari "Luua luulud", mille esimese, mõisamuusikakontserdi külaline, Estonia solist Valentina Taluma olnud mõisa saalist lausa vaimustuses ning öelnud, et saabumas on just see aeg, mil linnarahvas massiliselt maamõisates kaunist miljööd nautimas hakkab käima. Tulevast nädalast hakkavad aga Tartu tipptantsuklubi Stiil treenerid Hele ja Jaan Siilak Luual tantsukursust juhendamas käima. Seegi näitab, et päris harilik Eestimaa küla see Luua ei ole.

Ning tegelikult saaks Luuast kirjutada loendamatu hulga eri lugusid. See siin on lihtsalt üks neist.

RIINA MÄGI



KULTUUR

Torma vald ja Põltsamaa linn toovad rahvusvahelise puhkpillilaagri esmakordselt Eestisse

Neljapäeval kogunes Põltsamaa Linnavalitsusse töögrupp arutama 2002. a oktoobris Põltsamaal toimuva Põhja ja Baltimaade Puhkpillilaagri korraldamisega seotuid küsimusi.

Töögruppi kuuluvad Jõgeva Maavalitsuse, Torma ja Põltsamaa omavalitsuste ning haridus ja kultuuritöötajate esindajad. Töögrupp määras vastutavad isikud, kes hakkavad kohtade peal koordineerima laagri ettevalmistamisega seonduvaid küsimusi.

4.-6. oktoobrini 2002. aastal toimub Põltsamaal Põhja- ja Baltimaade noorte puhkpillilaager, kuhu oodatakse 250 noort puhkpillimängijat Norrast, Rootsist, Soomest, Taanist ja Eestist. Põhja ja Baltimaade Puhkpillilaager on mitmeid aastaid toimunud erinevates Põhjamaades, aga Eestis toimub see esmakordselt.

Projekti Põhjamaade-Baltimaade Puhkillimuusika seminar Eestipoolne partner on Torma Vallavalitsus ja laager toimub Põltsamaa linnas. Põltsamaa valiti puhkpillilaagri toimumiskohaks sealsete pikaajaliste rahvusvaheliste muusikalaagrite korraldamise traditsioonide tõttu.

KARIN TENISSON

Torma Vallavalitsuse jurist


Tore on oma lapsega mängida

Selles võisid veenduda lasteaia Karikakar lapsevanemad, kes olid oodatud osa saama 20. septembril toimunud sportlikust õhtupoolikust.

Eesmärgiks ei olnud võistlused, vaid see, et vanem saaks koos oma lapsega tegutseda. Oli võimalus täpsust visata, ronida, harjutada kätt nime kirjutamisel, olla osav palli veeretamisel ja kaasa lüüa teatevõistluses, kus lapsed koos emadeisadega moodustasid erivärvilistest sõnadest lause: "Tublid lapsed teevad palju sporti."

Ürituse lõpetas lõbus ringmäng. Kõlama jäi laste ühine arvamus: "Tahaks veel sporti teha!". Koduteele läks iga pere hea tuju ja värvilise õhupalliga.

GALINA ERIKSON,

vanemõpetaja


Aurumasin, ait ja postijaam

Tabivere vallamuuseumi ees kõrgel alusel seisev vana aurumasin toimib muuseumi juhataja Andu Uusi sõnul nagu kärbsepaber kärbestele: kuna masin alla Jõgeva-Tartu maanteele hästi ära paistab, keeravat nii mõnigi möödasõitja sellepärast Tabiverre sisse.

"Siin on arutul hulgal filme täis plõksitud: pilte tehakse küll masinast, küll inimestest masina taustal," ütles Andu Uus.

Isesõitev aurumasin, mille Uus kümmekond aastat tagasi Soitsjärve äärest ära vedas, enne kui see vanarauaks oleks viidud, on valmistatud 1918. aastal Breslaus sõjaliseks otstarbeks: selle esimeseks tööks oli kahurit vedada. Hilisemas, rahuaegses elus on see aidanud reht peksta, sindleid lõigata jne. Nii et mälestusmärgina ammumöödunud aurumasinaajastule on see riistapuu igati omal kohal.

Tegelikult pole paljud jõgevamaalased ilmselt kuulnudki, et Tabiveres juba kuus aastat muuseum tegutseb. Kuigi juba muuseumihoone ise on vaatamisväärsus, hoole ja armastusega koostatud ekspositsioonist rääkimata.

Muuseumi koduks on nimelt 1858. aastal hobupostijaamaks ehitatud hoone, millest hiljem, kui postijaamad raudtee valmimise tõttu tähtsuse kaotasid, Voldi mõisa moonakamaja ja nõukogude ajal MTJi kontor sai. Maja ehitanud meistrid on niigi kenasid maakiviseinu kaunistanud veel pisikestest kivikestest laotud monogrammide ja pildikestega. Viimastel on kujutatud muuhulgas hobust ja sõdureid.

"Meistrid võisid inspiratsiooni saada sellest, et tollal oli Mahtra sõjaga seoses palju karistussalklasi liikvel," arvas Andu Uus.


Sõja ja keelemehed

Kuna Tabivere kant on miskipärast olnud rikas kuulsate sõjameeste poolest, on muuseumiski suur osakaal militaarse suunaga väljapanekul. Siitkandist on näiteks pärit esimese Eesti Vabariigi piirivalve ülem, kindralmajor Ants Kurvits ja 1925-1940 Kaitseliitu juhtinud Johannes Orasmaa ja 14-kordne maailmameister laskmises, veebel Elmar Kivistik. Vabadussõjas üles näidatud vapruse eest pälvis maaomandi Tabiveres kolonel Karl Parts, kellele hiljuti sealsamas muuseumi läheduses mälestussammas avati. Pilte ja dokumente on muuseumis nii nende kui ka tänapäeva kaitseliitlaste ja noorkotkastekodutütarde tegemiste kohta.

"Ühe Vabadussõja aegse Eesti sõjamehe tahaks ka siia nurka seisma saada," ütles Andu Uus. "Püss on mul tema jaoks juba olemas, aga sobivat mannekeeni pole veel leidnud."

Ühes saalis leiab käsitlemist kooli, kultuuri ja seltsielu teema. Nii, nagu Tabivere kant sõjameestega, nii on Maarja ja Äksi kant jälle seotud keele ja kirjameestega, nagu Johannes Voldemar Veski, Julius Mägiste, Otto Wilhelm Masing jt. Viimane andis eesti rahvale mäletatavasti õ-tähe, mille tänapäevase kuju mõtelnud tegelikult välja Kõrenduse kooliõpetaja Kõrenduse Kaarel.Üks ruum on veel tuletõrje, spordi, kolhoositemaatika päralt. "Arvasin oma aruga, et kolhoosiaja kohta on kõige lihtsam eksponaate saada, sest sellest pole ju kuigi palju aega möödas. Aga võta näpust: kui vanasse kolhoosikontorisse uurima läksin, olid sealt need kapidki kadunud, kus kõik need karikad, vimplid ja muu kilakola seisis," ütles Andu Uus. "Kontorisildi sain veel kätte: seda polnud keegi tahtnud."

Uusi enda kollektsioonil põhineva müntide ja paberrahade väljapanekuga olevatki nii läinud: nii mõnigi külastaja olevat, nähes, et ühe või teise riigi raha näidised puuduvad, need muuseumile annetanud.

Talvel kavatsevad Uus ja Saul valmis ehitada ja sisustada ka viimase veel tühjana seisva toa muuseumis: sinna tuleb etnograafiline väljapanek. Maja uhkeim ruum on aga kaminasaal, kus toimuvad mitmed Tabivere valla tähtsündmused.

"Vald on muuseumi kenasti eelarvest toetanud," kiidab Andu Uus, kes kolhoosi ajal oli tehnilise hoolde meister. See, et mees on suutnud sisuka ja süsteemipärase muu seumiekspositsiooni koostada, reedab siiski, et ajaloohuvi on tal ammune.


Lego kokkupanek

Kuna suur osa ajast on muuseumitöötajatel Andu Uusil ja Toomas Saulil kulunud ja kulub veelgi muuseumi väljaehitamise ning ehitusmaterjalide ja eksponaatide hankimise peale, siis pole nad muuseumi ametlikke lahtiolekuaegu veel kehtestanudki, aga kui nad kohal on, võtavad nad kõik külalised vastu ning külastusaega saab ka ette kokku leppida.

Kõva ehitustöö käib muuseumi juures ka praegu: Andu Uus ja Toomas Saul panevad nimelt kokku seitse kilomeetrit eemalt, kindralmajor Ants Kurvitsa kodutalust Mihkli-Aadult ära toodud aita.

"See on nagu lego kokkupanek," ütlesid mehed ise. "Palgid said lahti võttes korralikult nummerdatud ning nüüd pole muud kui nende järgi seinad üles laduda. Üksnes mõned kõdunenud palgiosad tuleb asendada."

Ait tahetakse talveks katuse alla saada, päris valmis peab see aga saama tuleva aasta 14. maiks, mil möödub 115 aastat Ants Kurvitsa sünnist. "Algul kavatsesimegi Kurvitsa juubeli puhul tema sünnitallu mälestuskivi paigaldada, ent kuna see on üsna kõrvalises kohas, otsustasime hoopis ainsa säilinud taluhoone siia, muuseumi juurde tuua ning selle külge paneme siis mälestustahvli.

Seda mõtet pooldas ka Ants Kurvitsa Rootsis elav tütar Evi Saarman, kes andis loa hoone äravedamiseks," ütles Andu Uus.

1884. aastal ehitatud aidastki saab muuseumi osa: ühte tiiba tulevad põllutööriistad, teise puunõud jms, keskmisse nö puhaskambrisse pannakse üles Kurvitsa pere pildid ning fotod aida lahtivõtmisest ja kokkupanekust. Loodetavasti toetab teeneka sõjamehe kodutalu aida ülesehitamist ka kaitseministeerium. Omapoolset abi olevat lubanud ka Evi Saarman. Muuhulgas lubanud ta kevadeks kohale tuua ehtsa nn rootsi värvi, millega ait üle värvida.

RIINA MÄGI


Seletamatu juhtum

1981. aasta sügisel peatasid kaks teelist Sadala lähedal auto, et vaadelda taevas rippuvat kummalist objekti. Millal peatus aeg ja mis toimus "kadunud", pisut rohkem kui kolme tunni vältel? Seda ei oska tänaseni seletada kumbki asjaosalistest.

"See oli esimene sarnane juhtum, millest ma alles tagantjärele aru sain," ütleb kunstnik Milvi Saar ja muigab mõtlikult. "Ufodest ei teadnud ma tol ajal tõesti mitte midagi."

Tol ammusel õhtul märkas Milvi kummalist valgust Sadala sigalakompleksi kohal juba eemalt.

"Ütlesin Karlale, et kuule, pea kinni! Vaatame, mis asi see on. Kuid ega me ei saanudki seal teab mis kaua seista, kui see valgus tuli meie peale nagu suur pro¾ektor. Hakkasin kartma ning ütlesin Karlale, et "Kuule, paneme minema!" Aga auto ei käivitunud... Kui lõpuks liikuma saime, helkles taevas meie kohal tuhandetes värvitoonides..."

Milvi vanematekodusse jõudes selgus, et mõnekümne kilomeetri läbimiseks oli kulunud üle viie tunni.

"Kus me need kolmneli tundi siis ikkagi olime?" on Milvi ka meie vestluse ajal pisut murelik. "Muidugi, aastaid hiljem, kui ka Eestis hakkas ilmuma ufokirjandus, tabasime ära, et see, mis meiega seal Sadala tee peal toimus, üks õige asi küll ei olnud..."

Kui põgusaltki sirvida ufonähtusi käsitlevat kirjandust, leiame sealt taandhüpnoosi kui meetodi inimröövide ajal blokeeritud mälu taastamiseks. Samas aga väidavad mitmed skeptikud, et hüpnotiseerija poolt esitatavad küsimused omavad tahestahtmata suunavat iseloomu ning nn taastunud mälestuste taga võib olla fabritseeritud sündmuste kirjeldamine. Psühholoogidele ja psühhiaatritele on see nähtus tuntud kui võltsmälu efekt.

Ka Milvi Saar on teadlik taandhüpnoosi võimalustest.

"Olen selle peale päris palju mõelnud," räägib Milvi. "Kuid terviseprobleeme mul tookord ei tekkinud. Ja võibolla on need mälestused sedavõrd kohutavad, et ei lasegi hiljem enam rahulikult elada?"

Milvi jaoks on see ainuke ja väga tõsine põhjus, miks ta ei ole otsinud võimalust kohtumiseks hüpnotiseerijaga.


"Salatoimikud" ja "lendav tünder"

Pärast seda eriskummalist kogemust otsustas Milvi hakata pidama päevikut. Ja õigesti tegi, sest juba 1983. aasta kargel novembriööl leidis aset järgmine seletamatu juhtum tema vanematekodu lähedal.

"Oli juba õhtu ning õues kottpime. Asutasin ennast just välja minema, kui korraga nägin aknast, et metsas lõõmab tuli. Vaatasin - see ei ole tavaline tuli. Leegitseb korra üle puude latvade, siis kaob kuhugi ära, siis paiskub jälle laiali, puudest kõrgemale... Valge, punane, sinine, roheline, valge. Nii, kuidas ta just lahvatas.

Algul arvasime, et naabrinaise maja põleb. Aga hirm oli nii suur, et tulime metsaservast jooksuga koju tagasi.

Hommikuvalguses käisime selle koha läbi. Kõikjal oli härmatis. Ei ainsatki jälge..."

Naabrinaisega oli kõik siiski korras. Mokaotsast pillatud lause andis aga tunnistust, et ka tema oli tol õhtul näinud metsas imelikku valgusilmingut.

Milvi väitel tuletavat toimunut veel praegugi meelde kummaline haavand ühel männil.

"1991. aasta 9. novembril olime jällegi maal," jätkab Milvi reipalt. "Tegime põllul tööd. Ühtäkki vaatan, et meist pisut eemal hõljuvad madalal põllu kohal kaks udupilve metsa suunas. Mõtlesin veel, et huvitav, maa on ju külmunud, kustkohast sai nüüd siia see udu?"

Tolle päeva õhtul halvenes Milvi tervis sedavõrd, et ta ei suutnud öösel korralikult magadagi.

"Helistasin hommikul Karlale ning kurtsin talle muret tervise pärast. Tema aga ütles seepeale, et kui ta õhtul Jõgevale sõitis, nägi ta sealsamas lähedal, kus need udupilved olid liikunud, metsa kohal üht leegitsevat tünni."

Üks Austria teadlane, kes aastaid oli uurinud inimeste saladuslikke kadumisi, jõudis üsnagi intrigeeriva tulemuseni: nn uforöövide taga võivad olla võrdselt esindatud nii oma tegemiste jälgi varjavad eriteenistused kui ka tundmatu ilming ise. Räägin sellest ka Milvile.

Pikk vaikus. Milvi raputab pead. "Ei", ütleb ta lõpuks vaikselt. "Uforöövide taga peituvad meie mõistes tehisintellektiga bioloogilised elunormid. Enamarenenud tsivilisatsioon..."


Kõige kummalisem juhtum

"Ühel 1990. aasta sügisööl ärkasin ja leidsin imestusega, et olen voodis istukil," jätkab Milvi Saar oma märkmiku lehitsemist.

"Tõusin siis voodi kõrvale püsti ja ei saanud aru, mis toimub - absoluutselt tasakaalu ei olnud!" Voodilinalt leidis Milvi aga verepleki. Hommikul selgus, et veri on linale valgunud läbi öösärgi seljale ilmunud nõelatorkesarnasest vigastusest.

"Hommikul mõtlesin, et nüüd lähen küll Ilmar Soomere juurde ja lasen asja uurida. Eks ma olin siis juba ufodest ühtteist kuulnud. Aga ei läinud."

Sellele sündmusele järgnes korduv haigestumine kopsupõletikku ning 1992. aasta juunis oli Milvi Saar oli sunnitud asuma statsionaarsele ravile Jõgeva haiglas. Seal toimus tema kohtumine Äksi nõia Väino Postiga.

"Ega ma suurt saanudki meie esimese seansi ajal rääkida," muheleb Milvi. "Kui ta minu juurde astus ja mul ümbert kinni võttis, läksin külmast sõna otseses mõttes kangeks." "Jah, ma tean," oli Äksi nõia kommentaar tookord üsna napisõnaline olnud ning Milvit isegi küsitlemata surus mees oma pöidla täpselt õigesse kohta tema seljal.

Järgnev tundub aga isegi Milvi jaoks uskumatuna.

"Mõni päev hiljem ilmus palati akna taha hõbedane jalgpallisuurune kera. Hirm oli nii suur, et pugesin üle pea teki alla."

Hiljem rääkis Milvi toimunust ka Väino Postile.

"Jah, ma saatsin nad siia tagasi, et nad teeksid selle korda, mille nad ära susisid," oli nõid seepeale kostnud. Milvi Saar lisab veel, et on hiljemgi Väino Posti juures ravil käinud.

"Ütlesin talle, et pisut nukrakski teeb, et selliseid elamusi enam ei ole. Tema mulle, et: "Jah, ma saatsin nad minema..." Uskuda Posti või mitte, kuid... ma ei ole enam tõepoolest nendega kohtunud..."

Avaldan omalt poolt kahtlust, et kui ufod on väidetavalt nii võimsad ja püüdmatud, siis kuidas saab keegi maalane kontakte vältiva supertsivilisatsiooni esindajaid kasutada kui poisikesi.

Milvi kehitab nõutult õlgu.


Tagasi tulevikku?

"Ufod on inimesed, enamarenenud inimesed. Olen selles päris kindel," ütleb Milvi Saar. Kristlasena näeb Milvi ufode seotust religiooniga vaid sedavõrd, kuivõrd just ufoilmingute ajel hakkas inimene rohkem mõtisklema kõiksusest, jõudes ühel hetkel Jumala olemasolu tunnetamiseni.

"Ufosid ja Jumalat ei saa seada ühele pulgale. Jumal on vaimne, ufod aga tehnilist laadi nähtus. Küllap oli ka Kristusel side ufotasandiga, sest Jumal, ufod ja teispoolsus on minu arvates kolm erinevat asja."

Milvi arvates kaob sarnaste nähtustega kokku puutunud inimestest kurjus.

"Ja see on ehk kõige tähtsam," mõtiskleb ta. "Muutub mõttemaailm, sageli ilmnevad erilised, mõnikord suisa seletamatud võimed. Nende nähtuste mõjul areneb kogu maailm paljupalju kiiremini edasi," on Milvi Saar veendunud.

Kunstiande, huvi looduse, maailma, kõiksuse ja Looja vastu arvab Milvi endal võlgnevat just tänu kontaktidele salapärase tundmatuga. Kuid ei puudu ka sellel medalil oma kolmas külg.

Milvi räägib loo oma lapsepõlvest, kui läbi akna taga kontsentrilistest ringidest tekkinud "toru" ilmusid tema hälli juurde mitmel korral Nemad.

"Nad tulid ja haarasid mu kaissu... Röökisin mis hirmus... See oli ju nii õudne..."

Müüt või reaalsus? Ma ei palu Milvit kirjeldada sissetungijate välimust, et mitte luua taas üht stereotüüpset kli¹eed kõikvõimsuse karistamatust headusest. Meenutades Julius Robert Openheimeri mõttetera, et teistes maailmades võivad põhimõttelised küsimuseasetused näida hoopis teistsugustena, klõpsatan diktofoni kinni.

JAANUS AUA


Ilmateade

Laupäeval on muutliku pilvisusega ilm. Paiguti sajab hoovihma. Puhub loodetuul 6-11 m/s, saartel ja rannikul puhanguti kuni 15 m/s. Sooja on 6-10 kraadi.

Pühapäeval on vahelduva pilvisusega ilm, öösel võib kohati vihma või lörtsi sadada. Päeval ei ole sademeid oodata. Puhub läänekaarte tuul 1-6 m/s. Öösel on õhutemperatuur +1 kuni -5 kraadi, päeval on sooja 7-11 kraadi.



Vooremaa

Laupäev, 29. september 2001. a.

Tõelisele gripihooajale eelneb paragripp

JAAN LUKAS


Kerdit ravinud Tartu lastearstid said hinnangu oma tööle

JAAN LUKAS


Mart Siimann loob Jõgeval uue poliitilise ühenduse

JAAN LUKAS


Õmblusfirma ostis ära Põltsamaa turuhoone

RAIVO SIHVER



ARVAMUS

KÜSITLUS

Kuidas võitlete haiguste vastu?

Saare vallas Koseveskil küsitlesid

ARDI KIVIMETS ja ANATOLI MAKAREVIT©


KIRJAD

Sada viirust

TIIA LÄTT,

perearst


Kaotada ei osata

MARGUS KIIS


JUHTKIRI

Sotsiaalelekter - järjekordne vaesekstunnistamine

29. september 2001. a



ELU JA INIMENE

Luua: küla noortele, haritutele ja romantilistele

RIINA MÄGI



KULTUUR

Torma vald ja Põltsamaa linn toovad rahvusvahelise puhkpillilaagri esmakordselt Eestisse

KARIN TENISSON

Torma Vallavalitsuse jurist


Tore on oma lapsega mängida

GALINA ERIKSON,

vanemõpetaja


Aurumasin, ait ja postijaam

RIINA MÄGI


Seletamatu juhtum

JAANUS AUA


Ilmateade