Vooremaa
Venused
ja vein Põltsamaa juubelipeol
"Lisaks
ajaloosümbolile lossihoovile on Põltsamaal nüüd
ka kunstisümbol Venus," ütles linnavalitsuse haridus
ja kultuurinõunik Ülle Koppel. FOTO: ANATOLI MAKAREVIT©
Täna möödub 75 aastat päevast, mil Põltsamaa sai linnaõigused. Eile toimus kultuurikeskuses pidulik koosviibimine, mis oli juubelipidustuste üks tippüritusi. Täna peetakse aga veinipealinnas veinipäeva.
Kolmveerand sajandi vanuseks saanud Põltsamaa juubelit hakati tähistama mõni nädal tagasi. Esimesele linnapeale Martin Terrasele paigaldati Põltsamaa kalmistule mälestuskivi. Selle aasta esimesel poolaastal sündinud 25 beebit said traditsioonilise medali "Sündisin Põltsamaal".
Eile õhtul oli aga uhkes ja avaras kultuurikeskuses juubelikoosviibimine. Kohal oli sadu külalisi, kellest kõige kaugemalt olid saabunud Soome ja Rootsi sõpruslinnadest Kokemäkist ja Sollefteåst. Peole olid kutsutud ka Tapa ja Türi linnapea ning Tallinna Nõmme linnaosa vanem, sest need kolm linna said samuti 1926. aastal linnaõigused. Peokõne pidas alati veetlev linnapea Margi Ein. Muusikalist vaheldust pakkusid omakandi isetegevuslased, lasteansamblid, topeltkvartett ning ansambel Virmalised.
Põltsamaa silmapaistvamad kultuuri- ja sporditegelased said auhinnaks Venuse kujud. Rooma armastus- ja iludusjumalanna kujud on meisterdanud Põlva keraamikud. Populaarne klaverisaatja Taimi Gera¹t¹enko sai muusika Venuse, Põltsamaa kunstiseltsi ja laste kunstikooli rajaja ning näituste korraldaja Ethel Hakkaja kunsti Venuse, sõnakunstnik ja pensionäride jututoa perenaine Laine Kondas sõnakunsti Venuse, staa¾ikas spordiürituste korraldaja Villu Ojassalu spordi Venuse ning nelikümmend kaks aastat kultuuriürituste organiseerimisele kaasa aidanud tehnika- ja helimees Feliks Leemet kultuuritöö Venuse.
Venuse kujudega autasustamise idee autoriks on Põltsamaa linnavalitsuse haridus- ja kultuurinõunik Ülle Koppel. "Põltsamaa linnal pole oma kunstisümbolit. Kui külastasin Pariisis maailmakuulsat muuseumi, tekkis mõte, et meie linna kunstisümboliks võikski olla Venus," rääkis ta. Ülle Koppeli sõnul valiti Venuse pälvinud põltsamaalased välja paarikümne kandidaadi hulgast.
Juubeliprogrammist ei puudu ka sport. Täna korraldab spordimees Kuno Ämarik Lossijooksu. "Kuuendat korda korraldatav Lossijooks on rahvaspordiüritus, kuhu ootame vähemalt 150 osalejat alates viie-kuue-aastastest spordilastest kuni veteranideni," lausus Ämarik.
Täna õhtupoolikul algab Põltsamaa lossihoovis veinipidu. Keskööni kestvat lustlikku tralli juhib osav organisaator ja sõnaseadja Rein Viru. Peole peaks saabuma tuhandeid külalisi, kellest prominentsem on rahvapre sidendiks valitud Valdur Põld.
"Seekordne veinipäev on juubelihõnguline. Kuna Põltsamaa on nüüd 75-aastane, saab arvatavasti proovida 75 erinevat veini, mõistagi kõiki Felixi veine. Teoks saab veiniteemaline võistlus ning telgis saab laulda veiniteemalisi laule," rääkis ASi Põltsamaa Felix turundusdirektor Anti Orav.
"Lausa juubeliveini me tootma hakanud pole, sest veinitootmisel on oma eripära. Mõni veiniüllatus võib aga tulla sügisel," märkis Orav. Veinipidu lõpeb ilutulestikuga.
"Seitsmekümne viie aastane Põltsamaa on noor linn. Meie linnus ja loss, mis on linna üheks sümboliks, ehitati aga sajandeid tagasi," lausus linnapea Margi Ein. 1926. aastal, kui Põltsamaa linnaõigused sai, oli linnas 2775 elanikku. Kõige rohkem põltsamaalasi on olnud 1989. aastal, kui linnas elas 5229 elanikku. Praegu on Põltsamaal 5168 elanikku. Vanimaks linnakodanikuks on 102aastane Hilda Soo, noorimaks tänavu 23. juunil sündinud Kaur Saar.
JAAN LUKAS
ARVAMUS
KÜSITLUS
Millised mälestused on teil Põltsamaast?
Kalev, autojuht:
"Tean, et selline linn on olemas - kunagi, EPTaegu sai seal võistlustel ja kokkutulekutel käidud. Nüüd pole sinna juba mitu aastat asja olnud. Eks igal linnal ja külal ole oma võlu, eriti siis, kui
seal ise elad. Võibolla on Põltsamaa eeliseks läbi kesklinna voolav jõgi ja kuulus loss. Jõgeval jääb Pedja jõe olemasolu märkamatuks. Maakonna keskuseks sobib Jõgeva, juba raudteegi pärast."
Aita, pensionär:
"Elan sünnist saati Jõgeval. Viimasel ajal, kui bensiin ja autosõit läksid kalliks, jõuan Põltsamaale üha harvemini. Ka Jõgeva on praegu väga ilusaks saanud, olen selle linnaga rahul. Meelehärmi teeb, et Jõgevat lahutab raudtee ning jõepoolses linnaosas pole enam ühtegi kauplust. Kui rongid on kaua ülekäigu ees, siis tuleb tunne, et lihtsam on sõita naaberlinna poodi. Põltsamaad poolitav jõgi ja ilusad sillakesed aga ühendavad linna."
Anne, kahe poisi ema:
"Põltsamaal on võrreldes Jõgevaga tohutu suur eelis: ajalooliste objektide olemasolu, läbi linna vuliseb väga ilus jõgi, mis rahustab. Kuid Jõgevat läbib raudtee - selline kolisev ja mürisev, saasta ja probleeme tekitav. Siiski, ka Jõgevast on saanud ilus linn, seda eriti mõne viimase aastaga. Eesti Ekspressis ilmunud meie kahte linna vastandav artikkel on lihtsalt reklaamitrikk, ei tea, kas see on teadlikult või kogemata nii välja kukkunud."
Rein, talunik:
"Eestimaa on pisike ning kena ja roheline Põltsamaa asub teede ristumise kohas, nii et sellest paigast ei pääse üle ega ümber. Oma abikaasagi leidsin Põltsamaalt. Linnapea on seal väga meeldiv daam, kellel leidub energiat rahvast võluda, et linnaasju edasi viia. On jäänud mulje, et Põltsamaa inimesed on paiksemad ja hoiavad oma kodukohta. Jõgeva on aga rohkem hüppelaud, et minna siit edasi Tallinnasse või Tartusse."
Pille, Trevori ema:
"Põltsamaast on mitmekesiseid mälestusi. Seal on pidevalt midagi teha ning suvehooajal ei jää vist ükski nädal ilma suuremate üritusteta. Loss ja linna keskel voolav jõgi on tehtud atraktiivseks. Põltsamaal saab päevitada, ujuda, paadi ja vesirattaga sõita. Põltsamaal kuuleb venekeelset juttu haruharva. Kui võrrelda Põltsamaad ja Jõgevat, siis miinuseid on võrdselt. Põltsamaa arengu eeliseks on ajalooline taust."
Kaido, müügijuht:
"Kena linnake, kus toimuvad normaalsed üritused: lossihoovis on palju häid kontserte, kord aastas käib seal Jõgevatreff. Elan Mustvee kandis, aga kui maakonna kolme linna võrrelda, siis pean neist Jõgevat etemaks. Seegi linn on läinud kogu aeg edasi, ilusamaks ja puhtamaks. Linna areng sõltub eelkõige juhtidest ja sellest, kui palju on neil oidu majanduse arendamiseks."
Sirje, õpetaja:
"Elan Tallinnas, aga Põltsamaa on minu lapsepõlvelinn. Pisike küll, kuid väga ilus, vaikne ja armas linnake. Jõgevagi on saanud palju ilusamaks kui kümme aastat tagasi, kuid Põltsamaaga ei anna seda siiski võrrelda. Jõgeva on maakonnakeskus, kuid bussi- ja rongiühendus on läinud niivõrd kehvaks, et siia ja siit ära tuleb sõita Põltsamaa kaudu. Olen teistegi käest küsinud, ka nemad eelistavad Põltsamaad."
Sulev, talunik:
"Olen Kaarlimõisas koolis käinud ja seetõttu on mul Põltsamaaga mitmeaastased tihedad sidemed. Nüüdseks on linn edasi arenenud ja palju puhtamaks saanud. Jõgeval on ka palju muutunud, siin on hakatud üritusi tegema, nii et enam ei pea kaugele sõitma. Tööstuse ja ettevõtluse poolest ei anna neid kahte linna võrreldagi."
Jõgeval küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
Ei saa öelda, et meie riigil raha ei ole. Kultuuriminister Signe Kivi tegi taotluse, et Kopenhaagenis Eesti eurolaulu esindajatele oleks vaja 500 000 krooni. Meie riik oli nagu raha peale vihane ja andis selle rahasumma. Üks 500 000 siia, teine sinna, isegi üks miljon ei ole meie riigis mingi raha. Eesti Eurovisiooni korraldamiseks leitakse vajaminev 50-60 miljonit krooni. Mõelda vaid, et Kopenhaagenis laulu "Everybody" laulmise eest anti Tanel Padarile ja Dave Bentonile 100 000 krooni. Sellise rahasumma oleks pidanud saama laulu sõnade autor Maian Kärmas ja helilooja Ivar Must. Lauljatele oleks 20 000 kroonist piisanud. Tundub, et meil ei osata preemiaraha jagada. Aga lihtinimese elujärje parandamiseks raha ei ole. Meie riigis on laul tähtsam, kui inimeste vireleva elunormi parandamine. Poliitikuid huvitavad pensionärid ainult enne valimisi, et nendelt hääli saada. Kuid pärast seda Riigikogus olles unustatakse pensionärid ja oma antud lubadused…
ALEKSANDER KÕRGESAAR
Avalik kiri Jõgeva linnapeale Ants Pajule ja linnavolikogu esimehele Vello Mäesepale
Veedan praegu Jõgeval suvepuhkust. Spordisõbra ja Tallinna Kalevi korvpallimeeskonna omaaegse liikmena huvitun siinsetest sportimisvõimalustest.
Minu arvates ei kannata meie maakonnakeskuses tingimused välioludes sportimiseks üldsegi kriitikat. Käisin hiljuti korvpalli mängimas Jõgeva Gümnaasiumi juures paikneval spordiväljakul, kus nägin sportimas ka lapsi. Spordiväljak jättis trööstitu mulje: puuduvad elementaarsed korvirõngad ja lauad. Pealegi pole viitsitud ära viia talvel kasutatud hokiväljaku poorti. Nii puuduvad spordiväljakul elementaarsemadki ohutusnõuded, mistõttu sportimine muutub ohtlikuks elule ja tervisele. Leian, et Jõgeva linnas, kus on palju spordihuvilisi noori, võiks olla vähemalt üks kaasaegne spordiväljak korvpalli, jalgpalli, käsipalli ja tennise mängimiseks.
Linnajuhid Ants Paju, Vello Mäesepp ja linnavolikogu liikmed ning spordiklubide juhid võiksid midagi ühiselt ette võtta sellise väljaku rajamiseks. Virtuses saab sportida vaid raha eest. Paljude inimeste majanduslik olukord seda aga ei võimalda.
Kui sportimisvõimalused lähitulevikus Jõgeval ei parane, pean vist olukorrast teavitama vabariigi presidenti, Riigikogu esimeest või koguni Euroopa Liitu. Just sport suudab paljuski ära hoida noorte käesirutuse alkoholismile, narkomaaniale, prostitutsioonile ning nendest pahedest tingitud kuritegudele.
JAAN OLARI,
arst ja spordiveteran
Jõgeva maavalitsus teatab kahetsusega, et seoses korraldusraskustega ja konverentsi ärajäämisega 7. juulil Jõgevamaal Puurmanis Vabadusristipäeva ei toimu. Vabandame, kui olete juba planeerinud oma osalemist sel üritusel.
Korraldajad
JUHTKIRI
Täna juubelit pidav Põltsamaa on kahtlemata meie maakonna parimaid kohti. Selles kenas rohelises linnakeses on maakonna suurim kool ning tema vahetus läheduses Eesti vanim kutseõppeasutus, Põltsamaal on paljud maakonna suurimad ja kaasaegseimad tööstusettevõtted, Põltsamaa lossis korraldatavad kontserdid on kuulsad üle Eesti. Kõige krooniks kuulutas Vene tsaari Ivan Julma ustav vasall hertsog Magnus Põltsamaa oma residentsiks, nii et põltsamaalased elavad kõigele lisaks ka Liivimaa kuningriigi pealinnas.
Põltsamaad läbib maaliline jõgi, seal on seitseteist silda ning Eesti ühed uhkemad lossivaremed. Maakonna suurima territooriumiga linn koosneb peamiselt individuaalelamutest, mis oma hoolitsetud aedade, pitskardinate ning köögiaknast tulvava koogilõhnaga jätavad mõnusalt väikekodanliku mulje. Põltsamaa on koht, kus on hea nii laste kasvatamiseks kui ka kõrge vanaduseni elamiseks. Hea äraelamise pandiks on Põltsamaa juust, marmelaad ning muidugi veinid.
Parim osa igast linnast on siiski tema elanikud. Vähe leidub meie maakonnas nii kõrge eneseteadvusega paiku kui Põltsamaa. Siin tunneb igaüks kõiki tähtsamaid kaaslinlasi, kusjuures mitte ainult praeguseid, vaid ka näiteks poole sajandi taguseid. Põltsamaalaste kodune kasvatus, kõrged moraalsed standardid ning nii kodukoha kui ka rahvuslike väärtuste hindamine võiksid olla paljudele meist eeskujuks.
Ainus, mis põltsamaalastele võib-olla hinge ei mahu, on omaaegse Põltsamaa rajooni kaotamine ning keskuse ülekolimine Jõgevale. Seda isegi hoolimata asjaolust, et pooled maavalitsuse töötajaist eesotsas maavanemaga on ju ka põltsamaalased. Kuid Põltsamaa muude eeliste kõrval on niisugune vajakajäämine ju iseenesest tühine.
Vooremaa soovib tänasele juubilarile kordaminekuid kõiges, jätkuvat õitsengut ning üha suuremat kuulsust. Loodetavasti ei takista miski Põltsamaad ühel kenal päeval ka 750. juubelit tähistamast!
30. juuni 2001. a
ELU JA INIMENE
Sügisel valitakse Eestile uut presidenti. Senikaua püüab iga presidendikandidaat endast võimalikult head muljet jätta. Teisipäevaks oli Peeter Tulviste kutsunud maakonnalehtede ajakirjanikud Tartusse Wilde kohvikusse, sellele järgnevale jalutuskäigule Tartu linnas ning laevasõidule mööda Emajõge.
Wilde kohviku sissekäigust niisama mööda ei saa: tumedapäine kraps noormees (hiljem selgub, et Tulviste pressiesindaja Meelis Niinepuu) ütleb kõigile kohalesaabunud ajakirjanikele tere ning juhatab neid edasi teisele korrusele sakstekambrisse. Tema kõrval seisev Hando Runnel ei ütle midagi, ainult vaatab hästi tõsise näoga. Kohe on selge, et igasugu untsantsakatel pole siia asja.
Sakstekamber on juba ajakirjanikke tuubil täis, tammuvad seinte ääres ja kõõritavad laua poole. Seal on salatikorvikesed, veeklaasid ja küpsised ning Wilde on Tartu üks paremaid kohvikuid. Valge triiksärgiga noormees, Gustav Kutsar, palub kõigil laua taga endale meelepärane koht leida ning loeb laulva baritoniga ette ürituse päevakava. Nagu kirikuõpetaja. Selgub, et Tartu Maarja koguduse õpetaja ta ongi. Jumalavallatud ajakirjanikud nahistavad salatikorvikesi, ülejäänud kohvik on tühi.
"Sööge palun edasi, ärge laske end segada," üritab kuidagi salamahti saabunud Tulviste märkamatuks jääda ning tutvustab oma kõrval istujaid. Ega nad küll tutvustamist ei vajakski: Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Jaan Einasto, Juhan Ross, Toivo Maimets ning kavalalt naeratav Mihkel Mutt.
Riigist ja inimestest
"Riigijuhtimise juures on peamine see, et võimalikult paljud inimesed ennast võimalikult hästi tunneks," haarab Tulviste härjal sarvist. Fotograafid kasutavad juhust pildistamiseks. Raadioinimesed sätivad mikrofone.
"Enamus meist on saanud hoopis teistsuguse ettevalmistuse, oleme kohanenud eluks karu istumise all," ütleb Tulviste ning lisab, et Iisraelis olla spetsiaalne instituut, mis õpetab inimesi elama ja näiteks rahaga ümber käima. Seda viimast eriti Ida-Euroopast tulnutele. "Tundub, et meil oleks ka niisugust asutust tarvis," leiab presidendikandidaat ning räägib veel sellest, kuidas praegu tuleb tegelda eelkõige rahva hingehädadega. "Seni arvati, et presidendi ülesanne on esindada meie riiki välismaal, kuid nüüd on peaaegu kõik kandidaadid ühel meelel, et uue presidendi ülesanded on peamiselt riigi sees."
Igal korralikul presidendikandidaadil on ka oma loosungid. Tulviste kraamib välja paberilehe ning loeb enda omad ette: "Head haridust igast koolist, hüüumärk." Runnel ei ütle ikka veel midagi, Mutt naeratab veelgi kavalamalt. Tulviste selgitab, et vähemalt osa haridust võiks saada internetist, eriti maakohtades, ning jätkab: "Tere tulemast, uusrikas põllumees!" Elevus saalis. Tulviste räägib sellest, kuidas Eesti põllumees elas hästi viimati siis, kui sõjaks valmistuvad Inglismaa ja Saksamaa siit või ja peki kokku ostsid. Nüüd enam nii ei saa.
"Vesi on Eesti kuld," kõlab järgmine loosung. Puhast vett jääb maailmas järjest vähemaks ning meie veevarud muutuvad aja jooksul hinnalisemaks, teab Tulviste. Edasi: "Elagu kolkapatriotism!
Eesti elu on läinud võimatult Tallinna-keskseks, mis on juba nii raske, et murdub varsti Eesti küljest merre. Normaalses riigis on iga koht tähtis," kaitseb tartlasest presidendikandidaat pealinnast väljapoole jäävat Eestit.
Riigijuhtidele on Tulvistel kaks loosungit: "Sõitke mööda kruusateid! Igal aastal Eestile ring peale! Ongi vist kõik, küll ma veel mõned välja mõtlen," lubab Tulviste.
Juhan Ross tunneb muret prükkarite pärast ning küsib, kas neid ei oleks võimalik taas täisväärtuslikeks ühiskonnaliikmeteks muuta. Tulviste arvab, et enamasti mitte. "Olen Tartu omadega rääkinud, nad teenivad 3000-5000 krooni kuus, kuid regulaarset töölkäimist ei kannataks nad lihtsalt välja. Kuid kindlasti on ka neid, kes niimoodi elada ei taha ja neid tuleb loomulikult aidata."
Ideaalpresident
Edasi antakse eestlaste ideaalpresidendi imago kirjeldamiseks sõna Aune Pastile, kes õpetab ülikoolis avalikke suhteid ning nõustab ka firmasid. "Imagot ei saa luua!" teatab Aune Past resoluutselt ning seletab midagi kujutluspiltidest ja nende mõjutamisest. Jutt läheb presidendikampaaniale. "Ma ei näe kampaaniaid!" kirjeldab energiline daam presidendikandidaatide senist tegevust. See ei sega teda paar minutit hiljem Peeter Tulviste kampaaniat parimaks kuulutamast. Selle aja peale ärkavad
ka kohalviibivad literaadid ning tekib vaidlus, kas kasutada sõna imid¾, imaago või koguni immits. Aaviku pakutud kuvand tunnistatakse üksmeelselt kõlbmatuks. Lõpuks lepitakse algladina tüvega imago peale kokku.
Hando Runnel hakkab avaldama põhjuseid, miks ta Tulvistet toetab. "Tal on tulevikutunnetus tähtsam kui minutaolisel, kes on tulnud maalt ja suhtub asjadesse pigem ajalooliselt," leiab Runnel. Selgub ka, et Tulvistega kakeldes tekib Runnelil lausa vennalik tunne, ainult üks asi pole veel kindel - milline on Tulviste täpne suhe kirikuga. "On küll ristitud ja leeris käinud!" teatab Gustav Kutsar rõõmsalt. "Imelik on istuda ja kuulata, kuidas sinust räägitakse," lõpetab Tulviste teemabloki ning seltskond liigub edasi raamatukogusse.
Raamatud ja ausambad
Ülikooli raamatukogus näidatakse ajakirjanikele näitust keelatud raamatutest. Üldist elevust tekitab fakt, et ka praegusel hetkel on mõned raamatud ära keelatud. "Siioni tarkade protokollid, ega neid rohkem pole ka," kommenteerib Tulviste. Vitriinis on nad siiski kenasti olemas, koos mõnede trükitehnilistel või autori-poolsetel põhjustel müügilt ära korjatud teostega. "Seda on kõige rohkem keelatud," näitab Tulviste koguteost "Eesti rahva kannatuste aasta".
Edasi läheb teekond üle Toomemäe. Tulviste näitab kohti, kuhu erinevatel aegadel on ausambaid püstitatud või maha võetud. "Burdenko oli küll väga hea spetsialist ning kuulus arst, kuid paraku juhtis ka komisjoni, mis pidi tõestama, et Katõni massimõrva
sooritasid sakslased. Mis tal Stalini ajal muud üle jäi. Hiljem saatis küll välismaale kirja, et ta ei andnud vastavale aktile allkirja omal vabal tahtel, kuid ausammas tuli ikkagi maha võtta."
"Seda hüütakse rahvasuus saabastega kassiks," ütleb Tulviste ülikooli asutaja Gustav Adolfi ausamba juures. Tõnissoni mälestusmärgi kõrval antakse fotograafidele vaba voli: kellel vaja, saab presidendikandidaadi nii otsevaates, profiilis kui ka Tõnissoni taustal. Meediasündmusest kogemata mööda sõitev Postimehe piltnik Ove Maidla ei taha kuidagi uskuda, et üritusel on tõsi taga, ning eemaldub hämmeldunult. Ajakirjanikemass siirdub teelesattuvaid jäätiselette rüüstates Emajõe äärde.
Nostalgiline laevasõit
"Pegasus" on küll pool sajandit vana, kuid üsna hiljuti üles kõpitsetud ning täiesti sõidukorras. Selgub, et enamus kohalviibijaist pole juba väga ammu laevaga Emajõe peale saanud. All kajutis, kus ka muide laud kaetud, langevad Runnel, Kaplinski ja Mutt kohe naisajakirjanike küüsi. "Pegasus" tonksab lahkudes kaks korda ahtriga vastu kaldakaid ning paneb allavoolu minema. Kampaania korraldajad lasevad lipsusõlmi lõdvemaks ning otsivad papptaldrikud välja. Tulviste otsib intervjuude andmiseks vaiksemat kohta. Laevaomanik leiab laevasõidu nii mõnusa olevat, et lubab hakatagi laevaga tööl käima. Algselt väljahõigatud Piirissaar jääb siiski nägemata.
Presidendikandidaat arvab, et Euroopa Liitu tuleks minna võimalikult kiiresti, sest 50-aastane mahajäämus on vaja tasa teha. Samas, kui maainimese jaoks on kasvõi ühe lehma pidamine elulaadi küsimus, tuleks seda talle ka võimaldada. "Kuid sealjuures tuleb hoolikalt kaaluda, mis see ülejäänud ühiskonnale maksma läheb," leiab Tulviste.
"Minu lemmikkoht Eestis on Palamuse, kus asub Eesti üks edukamaid ja andekamalt korraldatud muuseume. Olen seal tihti käinud ja mulle hirmsasti meeldib," kiidab Tulviste Jõgevamaad. "Väga meeldib Põltsamaa, nii lossi pärast kui ka selle linna rolli pärast meie kultuuri ja raamatuloos. Laiuse on ka väga põnev koht, mul on isegi Karl XII ajast pärit Narva lahingu plakat, mis tõenäoliselt on Laiusel välja antud. Jõgevaga seoses meenub muidugi kohe võrratu linnapea Ants Paju."
Päike on veel kõrges kaares, kui "Pegasus" uuesti turu juures otsad kinnitab. Virgematel ajakirjanikel veel pool tööpäeva ees.
AARE KIRNA
KULTUUR
Seebivaht Peruu, Austraalia ja Eesti moodi
Mammutseriaalid, rahvasuus seebiks kutsutud, jooksevad telekanaleil aastast aastasse, õhtust õhtusse, isegi tunnist tundi. Neid tuleb aina juurde ja ükski neist ei kao enne, kui viimast osa vähemalt kaks korda näidatud pole.
Seebid on magneetilised nähtused, mida pensionärid jumaldavad, noored avalikult põlastavad, salajas suures osas aga siiski jälgivad - koduperenaised üksi vaadatavust nii kõrgel hoida ei suudaks.
Mina ei vaata. Ausalt. Pole lihtsalt aega ning televiisori ligidusse ka just eriti tihti ei juhtu. Ühel õhtul ajakirjandusliku eksperimendi korras siiski juhtusin.
Alustasin nö klassikast. "Luz Maria" (TV 1, kell 18.20) - Postimehe telekava põhjal Peruu draamasari naiivsest ja harimatust maatüdrukust. Kestus 50 minutit, kolmas osa, üldse kokku 176 jagu. Pikk on inimkonna kannatuste rada...
Esimestest kaadritest alates figureeris õrnroosas kleidikeses ning samas toonis päikesevarjukesega blond Barbie alias Angelina. Rikas, mingi õnnetuse tagajärjel vigane ning viiekümne minuti vältel mures selle üle, kas ta mehel ikka on armuke või ei.
Ei olnud tegelikult. Veel. Mehe nimi muide oleks ameeriklaste seriaalis Gustavo asemel kindlasti Ken olnud (Barbie tootjad saaks igatahes pooled seebi meessooesindajad soenguidee loata kopeerimise eest kohtusse kaevata).
Naiivne harimatu maatüdruk Luz Maria oli muidugi ilmselgelt ülepakutud - sõi kahvlit rusikas hoides ja küsis oma surevalt emalt küsimusi laadis: "Millised need rikkad on? Kas nad on head inimesed?"
Seeria parim osa oli kahtlemata koht, kus preester Gustavole üliemotsionaalselt üliahastava hääletooniga armastuse ja abielu põhitõdesid selgitas. Vaimulik oli mures küll liba-Keni ja ta naise laguneva abielu pärast, minu samal hetkel külla tulnud sugulane hoolimata aktsiooni pingsast jälgimisest aga asjast aru ei saanudki. Tema pidas armastajapaariks hoopis Gustavot ja preestrit ning teatas minu asjatundliku seletuse peale tõsiüllatunult: "Ah soo. Ja mina arvasin, et homoseriaal..."
Viiekümneminutiliseks kannatuseks number kaks valisin sama kanali "Kodus ja võõrsil". Lühendasin seda küll omavoliliselt poole võrra, sest miskipärast näidati kahte osa järjest. Tuhande kaheksasaja kaheksakümne kolmandat ning tuhande kaheksasaja kaheksakümne neljandat. Huvitav, kas nad kloonivad näitlejaid? Raske uskuda, et mõni "originaal" sellised inimkatsed algusest peale vastu pidanud on.
Teismelised, meri, liiv ja päike - mis sa hing veel ihaldad? Vahest ainult seda, et liiva, merd ning muid ilusaid Austraalia looduspilte rohkem näidataks. Tüdrukute padjaklubi stiilis mulpolemittemidagikõikmehedmuelusonolnudtäiestimõttetud tüütas juba esimese kümne minuti jooksul.
Ahjaa. Kellegi tegelase pangakontole oli keegi salapärane tundmatu Monte Carlo (!) pangast 80 000 rahaühikut kandnud. Mille päritolu mind vahetult enne seebi lõppu isegi huvitama hakkas. Pigem muidugi küll sellest aspektist, et kui seal maakeral kuklapoolel nii juhtub, äkki võib siis siin ka... Miskohal avaldaks hea meelega oma pangakonto numbri. Kui tohiks.
Patriotismist tuli loomulikult ära vaadata ka kodukootud seebiversioon "Kired". Sisututvustus ütles käsitletava osa kohta, et "pinge on õhus". No võibolla oli tõesti ÕHUS, st nähtamatu elemendina nagu hapnik, süsihappegaas ja need teised.
Avakaader pornosugemetega, edasi tüüpiline eestlaslik hala, ussina teiste eludes surkimine, aegajalt oli ekraan niivõrd sigaretti pahvivate tegelaste tekitatud tossu täis, et tegevust ennast polnud nähagi. Või olgem ausad - tegevust ennast ju polnudki.
Aga noh, maitsed erinevad ja eks igaüks leiab oma. Seepe meie telemaastikul on igatahes kontingendist kontingenti. Integreeruv Eesti ju.
HIIE PAAS
Kesköö kohvikoogi ja kalamarjaga
Pool kaksteist öösel tundub teatrisse minekuks pisut hilja. Põltsamaa kultuurikeskusesse kogunes publik möödunud neljapäeval kohaliku teatri Ellunäod esietendust vaatama aga just selliseks kellaajaks.
Kõigepealt pakuti publikule võimalust hankida 25-kroonise komplektihinnaga tass und peletavat kohvi, alustassi meenutav papist kava ja tükk ¹okolaadikooki, millele võis lusikaga musta kalamarja peale tõsta. Kalamari magusal koogil tundub muidugi niisama jabur kui kesköö paiku teatrisse minek, ent ameeriklase Leonard Melfi tragikoomilise lavaloo "Linnubassein ehk Kohvikook ja kalamari" tekst annab võtme mõlema veidruse mõistmiseks.
Loo sündmustik käivitub just nimelt kesköö paiku ning naispeategelane Velma, kes baaris laudu koristab, räägib meespeategelasele baarman Frankiele, et kui ta palgapäeval raha ema kätte viib, siis ostab too alati kohvikooki ja kalamarja, mida nad
koos söövad.
Verbaalne kõhulahtisus
Frankie, kes- nagu hiljem selgub, on tegelikult luuletaja, on baaris tööl esimest päeva ja vaatab arulageda agarusega lauaplaati nühkivat ja vahetpidamata oma emast ja vend Herbertist (teisi inimolevusi tema suhtlusringis ei näi olevatki) vadistavat Velmat kui ootamatult kaela sadanud loodusõnnetust, ent pikapeale tekib temas selle omapärase inimnähtuse vastu huvi, mis seejärel juba poolehoiu suunas arenema hakkab. Tänu Ann Rootsi ja Margus Kastori täpsele mängule on kahe tegelase suhete areng vaatajale väga hästi nähtav.
Tõik, et Velma vaatamata oma verbaalsele kõhulahtisusele midagi siiski rääkimata jätab, hakkab aimuma siis, kui Velma ei kiirusta rongile, et koju, Bronxi ema juurde sõita, vaid võtab kõhklemisi, aga siiski vastu Frankie ettepaneku tema pool tass kohvi juua. See näib olevat vastuolus Velma senise käitumismudeliga.
Puänt - ja üsna võimas - tulebki, kui Velma kohvile lisaks joodud martiini ja Frankie tagasihoidliku lähenemiskatse mõjul lõpuks plahvatab ning selgub, missugust ¹okki Velma oma ohjeldamatu vadistamise taga varjanud on.
Suhteimpotendid
"Kuulsin sellise tüki olemasolust tänu sellele, et muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli lavastuseriala tudengid seda paar aastat tagasi kursusetööna mängisid," ütles lavastaja Ain Saviauk. "Näitemänguagentuuri vahendusel hankisin "Linnubasseini" teksti ning leidsin, et see sobib tänasesse päeva üsna hästi: see on lugu inimestest, kelle jaoks suhete loomine, teineteiseni jõudmine on vaat et ülesaamatu raskus ja kes ise selle võimetuse tõttu kannatavad. Selliseid inimesi on ühiskonnas üha rohkem."
Ent vahest enamgi räägib "Linnubassein" vanematest, kes lapsi vaimselt ahistavad ja neil täiskasvanunagi oma elu elada ei lase. Neistki pole paraku puudust.
Põltsamaa Amatöörteatri uues nimes Ellunäod peitub selge vihje trupi looja ja esimese lavastaja Ellu Puudisti nimele, ent samas on selles ka kõlalist sarnasust sõnaga "ellujäänud". Mis võib olla taotluslik: pärast Puudisti surma näis trupi ellujäämine ju üpris kahtlane.
Poolenisti häda sunnil trupist välja kasvanud lavastaja Ain Saviauk on aga end selles ametis järjekordselt heast küljest näidanud. Kiitust väärivad loomulikult ka osalised Ann Roots ja Margus Kastor - mõlemad erialalt pedagoogid.
Ükskord aastakümnete eest mängisid Mati Unt ja Juhan Viiding ajakirja Noorus veergudel niisugust mängu, et Unt andis ette märksõnu ja Viiding ütles, mis tal sellega seostub. Märksõnale "öö" reageeris Viiding, öeldes: "Öösel mõtleb maailm välja paremat päeva. Ei öö ole puhkuseks." Selle väite kontekstis tundub Põltsamaa trupi kihk öösel teatrit teha täiesti loomulik ja mõistetav.
RIINA MÄGI
17. juuni hommikul läbi suure saju alustasime pensionäridega sõitu Järvamaale.
Jõudes Jänedale ootas meid ees mõnusalt soe sademeteta ilm. Meile tutvustati lossi ajalugu, selle tänapäevaseid funktsioone. Suureks elamuseks oli Urmas Sisaski planetaarium.
Õppekeskuse ees õitsesid erinevates värvitoonides rododendronid. Tegime väikese ringkäigu Jäneda pargis, meile näidati puud, mille all nende noorpaarid pildistamas käivad, ja mälestuskivi nende koolile.
Edasi sõitsime Vargamäele, avatud olid kõik hooned, seal aga olid meil piletid etendusele "Kõrboja peremees". See on tõesti üks imeilus etendus vabas looduses, kus osaleb umbes 50 tegelast. Just see etendus ajendas mind kirjutama meie reisist. Uskuge, head inimesed, ja kasutage võimalust - Rakvere Teater koos kohaliku Albu rahvaga mängib seda etendust nädalalõppudel kuni 15. juulini. Vaadake, see on imeilus.
Tagasisõidul külastasime Järva-Jaani tuletõrjemuuseumi, kus meid ka lahkesti vastu võeti. Hoolimata vihmasajust, mis meiega minnes ja tulles kaasas käis, oli pühapäev Järvamaal enam-vähem kuiv ja meeldejääv.
HELE-MALL TERAS
Vaimastverest
Laupäeval püsib vahelduva pilvisusega ilm. Üksikutes kohtades võib sadada hoovihma ja olla äikest. Puhuvad edela- ja läänetuul 3-9 m/s. Sooja on 20-25 kraadi.
Pühapäeval on ilm vahelduva pilvisusega, on hoovihma- ja äikesevõimalus. Puhub lõunakaarte tuul 5-10 m/s. Sooja tuleb öösel 10-15, päeval 18-25 kraadi.
Laupäev, 30. juuni 2001. a.
Venused ja vein Põltsamaa juubelipeol
JAAN LUKAS
KÜSITLUS
Millised mälestused on teil Põltsamaast?
Jõgeval küsitlesid
ARDI KIVIMETS ja
ANATOLI MAKAREVIT©
KIRJAD
ALEKSANDER KÕRGESAAR
Avalik kiri Jõgeva linnapeale Ants Pajule ja linnavolikogu esimehele Vello Mäesepale
JAAN OLARI,
arst ja spordiveteran
Korraldajad
JUHTKIRI
30. juuni 2001. a
AARE KIRNA
Seebivaht Peruu, Austraalia ja Eesti moodi
HIIE PAAS
Kesköö kohvikoogi ja kalamarjaga
RIINA MÄGI
HELE-MALL TERAS
Vaimastverest